Kuidas sa iseloomustad muusikat, mida teeb Rita Ray?

Kõigepealt peaks ütlema, et see on hea muusika. Kõik muu tuleb pärast seda. Ta on kõige paremas mõttes universaalne pop. Kui teda stiililiselt peab kindlasti soul'i valda liigendama, siis juba see, et meil on keegi Eestis, kes ise seda kirjutab ja ette kannab, on paras haruldus. Minu esimene reaktsioon tema plaati kuulates oligi see, et kui oleks Gunnar Graps Magnetic bändiga kunagi albumini jõudnud, kui see oleks Nõukogude Liidus võimalik olnud, siis oleks Rita Ray eelmise aasta albumile ka konkurentsi. Üldiselt mulle ei meenu, et ma oleks paremat kodumaist soul-plaati kuulnud.

See on ju haruldane, et nii noor tüdruk, kes õpib alles ka Muusikaakadeemias, kirjutab oma laulud ise.

Eriti tore on see, et ta tuleb sellest samast akadeemiast, sest seni on pop- ja jazzringkondades levinud legend, et selleks, et olla tõsiseltvõetav muusik, peab koolist välja kukkuma. Aga tundub, et midagi on muutunud meie levimuusika õppes. Ta on hakanud kandma head vilja.

Kadedusega lugesin plaadiümbriselt, et lisaks sellele, et Rita on ise kirjutanud laulud, tekstid ning ise saatnud ennast enamikel lugudel klahvpillil, on ta ise kirjutanud ka selle plaadi puhk- ja keelpillide seaded. Mina hea meelega pakuksin talle enda järgmisel plaadil selles valdkonnas tööd, kuna minul sellist ettevalmistust ei olnud. Mina nii kaua Otsa koolis vastu ei pidanud. Nüüd tema plaati kuulates tuleb mul seda esimest korda kahetseda.

Ütled, et Eestis ei ole teda kellegagi võrrelda. Kui vaatad laiemalt ringi, siis kas tema tämber meenutab mingit artisti väljaspool Eestit?

Võrrelda võib ju ükskõik kellega ükskõik keda. Ma olen näinud, et teda on võrreldud nii Lisa Stansfieldi, Adele'i kui Amy Winehouse'iga. Minu arust pole mõtet teda nende artistidega kõrvutada, neil on lihtsalt ühine taust. Nad on kuulanud samu artiste, nad on kõik võrsunud sellest samast mustast soul'ist. Siis pakuvad seda omas garneeringus.

Hiljuti toimunud Muusikaauhindadel oli ta nomineeritud paljudes kategooriates, kuid jäi seekord kõigest ilma.

See on paratamatu, kui meie auhinnad on kureerimata.

Mis tähendab kureerimata?

Meil tuleb žürii kokku, mis koosneb 160 spetsialistist. Millegipärast on nende hulgas ka mitmeid inimesi, keda spetsialistiks nimetada ei saa. Lisaks on probleem selles, et nad kõik hindavad vastavalt oma parimale äratundmisele kõiki kategooriaid. Sõltumata sellest, kas neil on teatud kategoorias mingisuguseid teadmisi või kuulamisharjumust. Teine asi on ka see, et Soomes on üsna sarnane süsteem. Samamoodi žürii hääletab nominendid, aga nende hulgast lõpliku valiku teeb Fonogrammitootjate ühendus. Võibolla oleks abi sellest, kui meie muusikaauhinnad oleks rohkem kureeritud. Samamoodi aitaks see ehk vältida ka olukorda, kus artist, keda on vaja galale esinema selleks, et Suurhalli välja müüa, näiteks ansambel 5Miinust, ei ole isegi nomineeritud. See ei ole ka päris hea olukord, kus selleks, et müüa välja muusikaauhindade saali, on sul vaja ühtesid artiste, aga nomineeritud on hoopis teised.

Ma üldse ei taha selles suhtes olla kuidagi kriitiline. See on väga tähtis, et neid auhindu välja antakse ja Fonogrammitootjate ühing teeb selles mõttes kindlasti tänuväärset tööd. Samas võiksid nad lõpuks oma jalad tagumiku alt välja võtta ja hakata koostama ka Eesti muusikaedetabelit, mida meil siia maani ei ole ja mis on häbilugu. See on ka suureks probleemiks artistidele, kes tahavad Eestist kusagile minna. Kui sa tahad rahvusvahelist plaadilepingut, siis artisti käest küsitakse, kuidas edetabelites läheb, mitu kuldplaati on. Meil ei ole siiani kokku lepitud kuldplaadinormi. Meil on see asi alaarenenud. Kogu see glamuur on väga kena, et me korra aastas saame kokku ja paneme tohutu summa muusikaauhindade jagamisse, aga sellest kümnendikust piisaks, et pidada üleval igakuist või iganädalast edetabelit.

Tore teada, et seda on tõesti vaja.

Muidugi on, sest popmuusika on ju liitsõna. Esimene on pop, teine on muusika. Muusika on väga oluline, aga seda populaarsust ei saa ka alahinnata selle muusika juures. Samamoodi nagu eestikeelne Ojakääru välja mõeldud sõna "levimuusika". Ta peab levima. See on selle muusika idee. See on muusika, mis tahab meeldida. Ega nominatsioon on kõigile alati suur au ja ma ei taha öelda, et keegi oleks saanud liiga palju. Lihtsalt eriti nii väiksel turul oleks mõttekas, kui see tunnustus jaotuks ühtlasemalt. Muidu see tekitab pingeid.

Kui me Ritast räägime, siis tulevased plaanid on sellised, et ta aitaks sul komponeerida?

No eks siis vaatame. Ma ei tea kas ta on nõus. Mulle lihtsalt väga meeldib, et ühel hetkel on ilmunud keegi Põlvast, keegi väga noor neiu, kellel on olemas oskused, mida enamik inimesi lihvib kogu elu. Mõni ei saa neid kunagi kätte. Sellele lisaks on tal veel ka tehniline arsenal, millega neid ideid realiseerida.

Tahaksin siin juures veel ka rõhutada, et olen tohutult õnnelik selle üle, et Rital on väga hea bänd. Tema plaati kuulates oli minu jaoks samasuguseks avastuseks näiteks Ott Adamson, trummar, kellel on väga mõnus täpne käsi, väga hea komplekti-blend.

Kogu produktsioon on väga maitsekas. Me oleme võitnud ka ülihea kõrvaga produtsendi Martin Laksbergi näol, kes seda plaati produtseerides, mulle tundub, sekkus nii vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vaja.

Kokkuvõttes tahaksin öelda, et eelmine aasta oli popmuusikas naiste esilekerkimise aasta. Mulle tundub, et see trend jätkub, mis on minu arvates täiesti loogiline ja mida ma olen ise mingis mõttes koguaeg oodanud. Sest kogu meie maailma kuulus rahvaluule traditsioon on edasi antud emalt tütrele, läbi kõigi sajandite. Ja mingis mõttes Eesti muusikas peaksidki naised palju rohkem domineerima. Ei saa öelda, et oleks juhus see, et väga heade plaatidega sai maha peale Rita veel Anna Kaneelina, Kadri Voorand. Ma tean, et siin aasta alguses on nüüd kohe kohe välja tulemas Duo Ruudu plaat, mida ma olen saanud juba servast kuulda ja mida ma väga ootan. Neid nimesid on veel ja veel. Nii et jee tüdrukud! Haarake võim enda kätte ja tehke head muusikat! Ammu oleks aeg olnud, aga nüüd tundub, et miski on küpseks saanud.

Jah, kaua te toidate nende vara koolist välja visatud poiste tähelendu.

Täpselt! Me oleme siin küllalt juba rühmanud. Nüüd on tore kui aeg-ajalt mõni särav talent rõõmustab kõrva ja hinge.