Kui ma enne intervjuule sõitsin, siis hakkasin mõtlema, et sa oled paarikümne aasta jooksul paljude väga tarkade inimeste loenguid ja vestlusi läbi viinud. Selle peale tekkis mul aga minihirm, et äkki nüüd mina küsin hoopis sult väga lolle küsimusi. Kas lollid küsimused on üldse olemas?

Tead, lollid küsimused on meie salarelv. Ma olen alati mõelnud, et "Ööülikool" on ainult tänu sellele hea, et et ma ise olen piisavalt loll ja olen julgenud küsida neid kuueaastase lapse küsimusi.

Ma ei hakka seda pikka lugu sulle rääkima, aga see mõjub hilisküpsetele koolipoistele alati lohutavalt, et minul oli näiteks väga raske keskkooli pääseda. Mul olid reaalainetes väga halvad hinded, matemaatika oli kahe-kolme vahel ja seetõttu pidin ma kahjuks reaalkoolist lahkuma ja liikusin hoopis kuskile taha kaugele Lasnamäe kooli, mis on tegelikult omamoodi õnnelik juhus ja uus peatükk elus.

Sattusin seal ajakirjandusklassi, kus õpetasid Vahur Kersna ja Terje Soots. Tohutu luksus, et sa oled kuskil Lasnamäe tühermaa koolis, aga olude kiuste on just sellel koolil suur sisemine vabadus, sest võisid leida kõike seda, mida ühes eliitkoolis ei ole: kõige paremas mõttes ebastandardsed õpetajad. Näiteks kunstiajaloo õpetaja lubab õpilastel teha grafitit kooli seina peale, keemiaõpetaja nimetab kaaliumpermaganaati tripperilillaks ja kus ajalugu annab endine priimaballetitantsija Verner Loo. Selline tõeline galerii vägevatest õpetajatest. Seal ei olnud mingit saja päeva balli, aga oli mõnusalt vaba vaim.

Lahkusin sellest koolist tervete närvide ja väga halva inglise keelega, kuid tänu sellele olen olnud näljane teadmiste järele.

Ehk siis lolle küsimusi ei peaks kartma?

Ei peaks jah. Lolle küsimusi selles mõttes ei ole ja tihti see loll küsimus just aktiveerib tarka inimest huvitavalt vastama. Liiga targad küsimused ei pruugi kaugele viia: kui sa oled biosemiootikas väga kõva kutt ja lähed Kalevi Kulliga rääkima, siis lõppeb jutt üsna ruttu ära, sest te mõlemad  ainult noogutate, kõik on niigi arusaadav (naerdes).

Me kõik mõtleme, et peaksime seda ja teist juba teadma, aga ei pruugi. Seega just lihtsad küsimused, nii nagu torust tuleb, võivad olla tõukeks hea asja saamisel. Samas ei tohi vaatajat-kuulajat kunagi alahinnata, teadmiste latti peab ikka kõrgel hoidma, vaimne pingutus on ikka vajalik. 

Sa ütlesid, et lahkusid gümnaasiumist halva inglise keelega, aga tervete närvidega. Kas nüüd üle 20 aasta "Ööülikoole" on sind targaks teinud?

Ma arvan küll. Tõsiselt, "Ööülikool" on nagu teine või kolmas ülikool, seda võib raudselt öelda. Materjal on korralikult läbi töötatud – pärast salvestamist ju päevi või isegi nädalaid kannad neid mõtteid endaga kaasas, need on kõik monteeritud saated. Kuigi praegu on selline podcast'ide ajastu, kõik teevad iga nurga peal podcast'e, siis "Ööülikooli" jutud on endiselt selline kangem kraam, korralikult destilleeritud, mõtestatud.

See ei tähenda, et ei võiks teha mõnusaid lobasaateid, mida on ka väga äge kuulata, kus üldse ei peagi midagi monteerima, vaid sa rikud hoopis ära, kui hakkad seda tohutult siluma, aga mina olen veel sellest koolist, kus Terje Soots õpetas raadiotööd, et hea tunniajase saate jaoks peab olema kolm tundi musta materjali.

Kui ma mõtlen "Uue Maailma" filmi peale, siis pooleteist tunnise filmi jaoks oli meil ca 250 tundi materjali. Isegi kui ma mõtlen oma esimese "Eesti lugude" filmi peale, siis pooletunnise loo jaoks oli kindlasti vähemalt 30 tundi materjali. Ühelt poolt on see digiajastu eelis, näiteks Andres Sööt ei oleks saanud 1960. aastatel endale seda lubada, et ta muudkui sadu tunde filmib, aga samas kaotame digiajastul midagi oma mõtlemisvõimes ja kontsentratsioonis. Valmisolek ja otsustamisjulgus on loetud meetritega filmilindi puhul midagi hoopis muud. See energia on nendes valikutes sees.

Või siis ongi nii, et kui sa eluhetki päris filmile jäädvustad, siis hakkavad asjad juhtuma. Liis Nimik ütles kuidagi nõnda, et tänu sellele, et ta hakkas "Päikeseaega" filmima lindi peale, siis elu kinkis rohkem. Kaamera ees hakkas rohkem sündima. Maailm aitas kaasa. See on sama asi, et kui sa tead, et sul on fotoaparaadis 36 kaadrit  ja sa lähed Pariisi, siis sa ei hakka suvaliselt laksima, vaid sa pead sellega välja tulema. Või näiteks Vilsandil on legend Fred Jüssist, et ta läheb hommikul metsa, võtab fotoaparaadi kaasa, tuleb tagasi ja ütleb, et täna oli väga hea päev, tegin kaks pilti. Ja siis meie teeme tuhandeid pilte.

See viibki meid mõtteni, milleni tahtsin jõuda, et tarkust ühelt poolt iseloomustab pidev nälg uute teadmiste järele, aga nagu Fred Jüssi näide mingis mõttes näitab, siis võib-olla targem inimene oskab just vastupidi vähem tahta?

See on otsapidi seotud ka loobumise rõõmuga. Mul on endal pidevalt see tunne, et kuidas igale poole jõuda, kui kogu aeg toimub midagi huvitavat: üks sõber avab näitust, teisel on raamatuesitlus ja kolmandal on filmi esilinastus. On neid hetki, kus sa tead, et pead end lõhki tõmbama. Aga mingil hetkel otsustad, et lähen hoopis sel ajal lastega õue. See on ilus mõte, et teadlikult loobuda millestki. Sa saad keskenduda ainult ühele asjale, näiteks olla kevadel koos perega ja vaadata, kuidas kirsid lähevad õide. Selleks peab eraldi aega võtma.

Ma ise olen mõelnud, et 2020. aasta koroonakevad kinkis meile hea ja lihtsa võimaluse kõigest loobuda, sest midagi justkui ei toimunudki enam.

See oli super, sa võtsid mul sõnad suust, sest see oli minu jaoks üks esimene kevad, mida ma tõesti märkasin. Sa teadsid, et kogu maailm seisab, sul ei ole ka seda tunnet, et sina ei tee midagi, vaid sa saad aru, et keegi ei tee midagi. Võib-olla ainult Marta Pulk teeb filmi tühjadel tänavatel, aga keegi teine ei tee midagi.

Ma mõtlen õndsalt tagasi sellele 2020. aasta kevadele, sest tõesti, ma ei ole pärast või enne seda näinud niimoodi rahulikult looduse tärkamist. Täna läks üks pungake, homme on juba kolm lehte juures, siis hakkavad lilled õitsema. See oli äge aeg, meil on see maitse suus, seega tahaks seda veel kogeda.

Kuidas sa ise üha kasvava infomüra nivoo vastu võitled? Kas sa suudad sellest läbi murda või sa lihtsalt lepid sellega?

Ma olen teinud enda peal inimkatse, sest ma olin üks viimaseid eestlaseid, kes sai hakkama ilma nutitelefonita, aga eelmise aasta lõpus ma murdusin. Sellega on kaks asja, ühelt poolt mõtlen, et kuidas ma ilma üldse hakkama sain, aga teisest küljest ma olen endas ka pettunud. Ma mõtlesin, et lähen endiselt kohvikusse raamatut lugema, aga kui lähen praegu sinna raamatu ja telefoniga, siis suurema osa ajast vaatan ikkagi telefoni. Aju mõnukeskuse kõditamine nende liikuvate piltidega on mulle väga tuttav ja ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.

Oled sa nüüd enda peale pahane, et murdusid? Plaanid nuputelefoni peale tagasi minna?

Ei plaani. See on narkomaani jutt, et väga raske on heroiini pealt metadooni peale alla kukkuda (naerdes).

Väga hästi sain enne hakkama. Kui teised vaatasid telefoni, siis mina vaatasin rongiaknast, kuidas puud mööda vihisevad või lugesin raamatut. Aga nüüd ma ikkagi saadan kirju ja teen kõike telefonis. Aga mingid asjad on tohutult mugavad, ma ei pea enam helistama naisele, et kuule, millal järgmine Hiiumaa praam läheb. Lisaks saan nüüd sõita Bolti tõukerattaga, ma olen nagu väike rõõmus kutsikas oma nutitelefoniga, aga ma saan ka aru, et sellest tuleb kuidagi välja tulla. 

Kui enne rääkisime, et tark inimene oskab vähem tahta, siis sellest oled rääkinud varem nii sina kui ka Fred Jüssi, et tark inimene oskab ka laiselda. Kui hea laiskleja sa ise oled?

Ma olen molutamises täielikult läbi kukkunud. Mõned aastad tagasi tegi Mari Kalkun oma kodukülas suvise festivali Aigu Om ja ta kutsus mind Fred Jüssi filmi tuules tegema molutamise õpituba. Ma rääkisin seal tund aega, kui läbikukkunud ma selles ise olen ja ka sellest, et ma olen Fred Jüssile olnud halb õpilane. See ei ole jällegi kuidagi eputades öeldud, vaid see on kurb, sest seda on läbi ajaloo paljud tõeliselt targad inimesed öelnud, et väärt mõtted tulevad ikkagi jõudeolekus, kui sa vedeled või pikutad. See on kõrgkultuuri sünni võimalus.

Ma olen kogu aeg mõelnud niimoodi, et kui nüüd üks asi saab tehtud, siis ma hakkan molutama, aga see on natuke nagu porgand eesli nina ees, et astud ja astud, aga kunagi kätte ei saa. Nii raske on jõuda selle viljaka mitte-midagi-tegemiseni. Aga ma tean, milleni viib ületöötamine, sest ma olen endale kunagi Raua tänava nurgal kutsunud kiirabi, sest mul oli lihtsalt nii halb olla, ma mõtlesin, et suren kohe ära. Ületöötamisest tekkiv paanikahäire ei ole mulle kuidagi võõras.

Läbipõlemise oht tekib siis, kui teed neid asju, mis sulle kohutavalt meeldivad. Kui oleks mingi asi, mis ei meeldi ja mida üldse ei viitsi teha, siis ületöötamise ohtu ei oleks. Aga kuidas sa loobud ühest, teisest või kolmandast suurepärasest ideest? Nii lahe oleks ju teha, küll kuidagi ikka jõuab. Mingil hetkel sa saad aru, et on ikkagi vaid 24 tundi ööpäevas, sa pead magama mingi osa ööpäevast ja ainult kohviga ei saa ennast üles kloppida.

Ma olen isegi mõelnud, et võib-olla kultuuriinimesed peaksid kokku leppima, et teeme poole vähem, aga teeme poole paremini. Need vahendid, mis ringlevad, on ikka ühesugused, aga kas on siis vaja sadat raamatut ja sadat filmi? Ma ütlen selle välja, aga eksin selle vastu kohe ise, sest ma lähen neid samu asju kohe looma.

Ma olen nõus, sest samamoodi nagu majanduselt oodatakse piisavalt kasvamist, siis ka kultuurivaldkonnas näeme, et kasvab nii uuslavastuste, uute filmide kui ka värskete raamatute hulk. Lage justkui ees ei ole.

Mina ei ole nüüd enam nii nõukogude aja laps, aga ma mõistan seda kadunud maailma, kus oligi vaid üks Mati Undi raamat, mida kõik olid lugenud ja üks film või lavastus, mida kõik olid näinud. Ma ei tea, kas see oli siis nii kohutavalt palju vaesem? Äkki sai sellele vähesele paremini keskenduda? Meil jääb järjest vähemaks neid raamatuid, mida me kõik oleme lugenud või neid filme, mida me kõik oleme näinud.

Kas sa tahaksid, et meil oleks eestlastena kultuuris rohkem kokkupuutepunkte, et olekski see nii-öelda üks raamat või üks film, millega kõik on tuttavad?

Võiks olla, aga samas ei saa kuidagi võidelda maailma loomuse vastu. Minu lapsed elavad küll Eestis, aga nad elavad tegelikult juba ingliskeelses kultuuriruumis. Nende arvutimängud on ingliskeelsed, nad loevad inglise keeles. Minu vend, kes on ühe põlvkonna võrra noorem, on ilmselt  lugenud rohkem inglise kui eesti keeles. Kas sellest on kahju? Ma ei oskagi öelda, ma võtan seda nii, nagu ta on.

Kui heas mõttes egoistlikult sa oled "Ööülikooli" korraldanud? Ma mõtlen, et kui sa tunned, et selle teema kohta ma ise veel eriti ei tea, siis tunnedki, et nüüd peaks korraldama loengu. Või kui tahad mõne inimesega tuttavaks saada, siis kutsun ta loengut andma ja tutvumegi?

Ma ei tea, kas ma täpselt niimoodi mõelnud olen, aga alateadlikult kindlasti. Mulle on tundunud mingi asi põnev ja siis ma olengi selleni jõudnud. Kui libistan silmad üle sellest nimekirjast autoritest või lektoritest, kes on "Ööülikoolis" käinud, siis päris paljudest on saanud mulle väga isiklikud ja lähedased sõbrad. Aga kohe teiselt poolt ütlen, et väga palju on ka neid saateid või loenguid, mis on tekkinud niimoodi, et keegi teine on soovitanud, et teeme sellest või teisest teemast. Või on soovitatud head rääkijat.

Näiteks mõni majandusteema, mis mind üldse ei ole kõnetanud, aga keegi on pakkunud välja, et räägiks sellest. Pärast on olnud väga huvitav. Neid teemasid on veel, ma olen ise rohkem humanitaaria poole, aga meil on tulnud sisse ka väga kihvte reaalteaduslikke teemasid. Minu enda viimane vaimustus on matemaatik ja ettevõtja Kristjan Korjus, kes rääkis "Ööülikoolis" tehisintellektist. Jah, kõik räägivad praegu tehisintellektist, aga see, kuidas ta tegi seda matemaatikuna, mõjus mulle väga värskelt. Või siis kuidas ta "Laste Ööülikooli rännakute" saates koos kunstnik Peeter Lauritsaga arutas selle üle, kuidas on võimalik matemaatikaga kirjeldada loodust.

Nüüd, kus "Ööülikoolil" saab peagi 25 aastat täis, siis kas sa oled tundnud ka kohati, et enam ei leiagi naljalt inimesi, keda kutsuda loengut pidama? Või sellist tunnet pole tekkinud?

Ei ole, ausalt ei ole. Seda on teised ka küsinud, et kuule, Eestile on juba ring peale tehtud, kuidas sa jätkad, aga tegelikult uus põlvkond kasvab kogu aeg peale. Me ei ole isegi vanu väga häid mõtlejaid kätte saanud, mis siis rääkida praegustest noortest doktoritest.

Ehk siis selles valguses "Ööülikooli" lõpetamise plaani sul pole olnud?

Mulle tundub küll jah, et see on see nii-öelda elukestev projekt, mis ei vanane kunagi. Muidu võid öelda, et mingi formaat väsib ära, aga sellist ööülikooli on tehtud aastatuhandeid, kus inimesed on lõkke ääres arutanud asju.

Lisaks on see, et igasugu jutusaateid on palju, aga loenguvormi praktiliselt ei olegi. Loengu eelis on see, et kõneleja võtab vastutuse, tema alustab kuskilt, tal on jutu keskpaik ja ta peab kuhugi välja jõudma. Ta ei saa ajada kellegi teise kaela seda, et meil vestlus ei klappinud või ei tulnud välja. Ta vastutab terviku eest. Tihti ma isegi mõtlen, et sa ei pruugi kõnelejaga üldse nõus olla, aga kui ta ärgitab sind kasvõi vastu vaidlema, on loeng läinud korda. 

Näiteks "Ööülikooli" pahapoiss Kalev Rajangu, tema esitlusviis on nagu vaimne tulevärk, kõik pragiseb, pulbitseb – kui sa püüad sealt mingi lause kinni võtta ja proovid sellele vastu vaielda, siis kaugele ei jõua. Aga võta seda kui poeemi. Kõigile mõttekujunditele ei pea olema seletust. Kui sa kuulad ühe saate ära ja pärast seda sul tekib küsimusi ja mõtteid, sa oled millelegi sisemiselt vastu vaielnud või siis hoopis mõistnud, et ahaa, nii tõesti ongi, siis see on ju väga kihvt.

Kuidas sulle tundub, mida see 25 aastat "Ööülikoole" on Eesti kuulajale andnud? Kas Eesti kuulaja on nüüd targem? Või avatuma maailmapildiga? Või midagi kolmandat?

Esiteks tundub nii uskumatu, et sel kevadel möödub juba 25 aastat esimese loengu salvestamisest. See aeg on kulgenud märkamatult, sest minu jaoks on see, mis toimus eelmise aastatuhande lõpus, nagu eilne päev. Aga sellest ma saan küll aru, et "Ööülikooliga" on üles kasvanud juba kaks põlvkonda. Ja noorema seltskonna jaoks on meil ka "Laste Ööülikool", mis on omamoodi vaimne salakaup – tehtud noortele, kuid mõeldud ka suurtele.

Kui "Laste Ööülikool" on raadiokuulajatele tuttav juba 2018. aastast, siis esimene telesaade - "Laste Ööülikooli rännakud" valmis Lota Viigi ja Katre Tatriku magistritööna BFM-is 2021. aastal. Nii et siin on ka tegijate puhul juba uus põlvkond ööülikoollasi peale kasvamas. Sel kevadel on värskelt valmis saanud neli uut saadet, kus läheme "Ööülikooli" noortega külla meie professoritele. Lisaks Lotale teeb kahe saate puhul kaasa ka režissöör Erle Veber.

Juhindume seal Valdur Mikita mõttest "Maakodu kui teadvuse kiirendi".  See on ühele professorile kõrgem pilotaaž – rääkida keerulistest asjadest lihtsalt, aga nõnda, et oleks huvitav nii suurele kui väikesele –, aga nad said väga hästi hakkama: helilooja Helena Tulve, japanoloog Alari Allik, näitleja, muusik ja tõlkija Peeter Volkonski ja matemaatik Kristjan Korjus. Praegu on need vaadatavad "Ööülikooli" kodulehel ja Telias-Elisas, sügisel plaanime ka ERR-is tele-eetrit.

Aga kui sa küsid, mida see kõik on andnud inimestele, siis ma arvan, et samamoodi nagu minu endale puhul – võimalus otsida vastuseid küsimustele, milline on see maailm, milles elame. Ma olen mõelnud ka oma filmide puhul, et mida ma tehes otsin, ma võin taandada kõik kolmele põhiküsimusele. Mis on reaalsus? Mis on teadvus? Kes on inimene? Need on kolm minu jaoks väga huvitavat küsimust ja ma olen küsinud ka professorite käest, et seletada ära, mis on teadvus.

Oled sa enda jaoks selle küsimuse lahti mõelnud?

Veel ei ole (naerdes). Aga ma olen saanud huvitavaid lõngajupikesi, näiteks selle teadmise, et inimene on metsikult salapärane, ammendamatu, loov ja rikas, põhjatu ja taevalik.

 "Ööülikool" on andnud mulle eluvaimustuse. Mul on rõõm sellest, et maailm on nii huvitav. Seda võib-olla meile igapäevaselt ei näidata, et ta nii huvitav on, aga kui sul on  kihvtid teejuhid – näiteks bioloogid, teoloogid või matemaatikud – ja sa saad mingile asjale korraga pihta, siis see on suur kaif.

See on väga hea mõte. Samal ajal meist mitte väga kaugel käib sõda, inimesed käivad tööl ja teenivad palka, aga inflatsioon närib selle nii ribadeks, et napilt saab süüa osta ning loodus teeb trikke, meil oli alles nädal tagasi paarkümmend sentimeetrit lund, mis tekitas ilmselt paljudes tunde, et peame ümbritsevasse keskkonda paremini suhtuma. Kas need on asjad, mille pärast sa muretsed?

Täiesti kindlasti. Mul on see maailmamure käinud suurte lainetena. Mäletan, et ma olin kuskil viiendas-kuuendas klassis, kui ma olin meeletu pessimist inimkonna kestmise võimaluste osas. Kui sa oled laps ja hammustad kuidagi selle läbi, et ükspuha, mida me ka ette ei võtaks, katastroof on varem või hiljem tulemas. Piiratud ressursside puhul pole võimalik piiramatu majanduskasv. See lihtsalt pole võimalik, meil on üks planeet ja meil on ainult teatud hulk puhast vett, õhku ja mulda. Vähem räägitakse sellest, et mulla viljakus väheneb tohutu kiirusega. Me ei saa ju hakata porgandit ja kapsast laboris kasvatama...

Aga kui saad ise vanemaks, siis saad aru, et sellest pessimismist pole ka mingit kasu. Viimse hingetõmbeni tuleb ikkagi katsuda olla ise parem. Paljud ütlevad, et muutus ei alga üksikisikust ja see on poliitiline otsus, aga ma arvan, et kui väga paljud inimesed oma käitumist muudavad, siis ellujäämise võimalus ikkagi suureneb.

Ütlesid, et oled olnud pessimist ja aru saanud, et nii pessimistlik ei peaks olema, aga kas me inimestena peaksime rohkem muretsema? Või kas üleüldse peaks muretsema?

Ma arvan, et muretsemine ei ole üldse halb. Praegu räägitakse ka seda, et noori hirmutatakse ja nad on depressioonis, kuna maailm, ühiskond ja keskkond on nii pekkis. Aga tegelikult mure teatud mõttes aktiviseerib tegutsema, sest kui ma näiteks ei muretseks selle pärast, kas mul film saab tähtajaks valmis, siis ta ei saakski valmis. Aga see on hea, kui viskad õhtul pikali ja on mure, et see ja teine asi on tegemata. Siis hakkad hommikul tegutsema. Sama on keskkonnaga ka.

Minul lahendus puudub, ma ei tea, kui nurka me peaksime olema surutud, et teeksime tõelise revolutsiooni või muutuse. Samas ma ei saa midagi öelda, sest ma ise lendan ka lennukiga ja mu peres kasvab neli last. Kas saab üldse keskkonnavaenulikumalt perekonda olla? Ma elan risti vastu oma sõnadele.

Minu jaoks ei ole see viimase viie või kümne aasta, vaid viimase 30 aasta küsimus, kuidas sellest olukorras on võimalik välja tulla. Näiteks lapsena mõtlesin, et ma ei taha endale kunagi bensiinimootoriga autot, vaid ma teen sellise auto, mis sõidab piiritusega. Aga ma ei teadnud tol hetkel, et ka piirituse tootmine võib olla ka keskkonnavaenulik.

Aga nüüd on sul bensiinimootoriga auto?

Meil on gaasi ja bensiini hübriidmootoriga, mis on veidi parem. Ma tean, et kui see biogaas on toodetud Eestis, siis on minu keskkonna jalajälg natuke väiksem.

Ütlesid enne, et sõidad elektritõukerattaga. Sa oled seega pigem nende pooldaja?

Jah, see sõidumõnu kaalub üle keskkonna jalajälje (naerdes).

Jälle vastuolu teadmistes ja käitumises. Mõtle, kui kohutavalt silmakirjalik on üks elektriauto. Mida selle tootmiseks on tehtud, kui palju maad üles songitud, kui palju vett kulutatud, aga seda kõike selleks, et saaks öelda, et sellel pole süsihappegaasi emissiooni. See on kõige absurdsem asi. Ja seda räägivad suured inimesed! Seega ka elektritõukeratta asemel oleks parim variant ikka kondimootoriga jalgratas.

Ma olen samamoodi kiusanud oma sõpru, kes on rohelised, aga samas on bitcoin'i omanikud. Ühelt poolt arvutid huugavad, et seda blokiahela süsteemi käigus hoida ja teiselt poolt oled suur keskkonnasõber. Ei lähe ju kuidagi kokku. 

Kui räägime "Ööülikoolist", siis saab sinu kohta öelda raadiomees, kui räägime dokumentaalfilmidest, siis saab sinu kohta öelda filmimees. Kas raadiomees Jaan ja filmimees Jaan on kaks eraldi meest või on need sinu peas ikkagi koos ja korraga?

Vist on ikka peas koos ja korraga (naerdes). Just seetõttu, et põhiküsimused on ikkagi väga sarnased. Ma olen seda mõnikord natukene häbenenud, et minu jaoks on elu mõtte küsimus olnud oluline.

Kunagi Kütiorus Peeter Lauritsaga rääkides vabandasin ette ja taha, et näed, meil on selline sari "Ööülikoolis" nagu "Pealisülesanne", aga et see on tegelikult eufemism: räägid pealisülesandest, aga tegelikult huvitab mind see, mis on elu mõte, miks inimene hommikul üles tõuseb või miks ta tegutsema hakkab. Mis on see mootor, mis teda kuidagi liikuma paneb? Peeter ütles selle peale, et kuule, mis sa põed, see elu mõtte küsimus on ainuke normaalne küsimus üldse.

Kui tihti sul endal vastus sellele küsimusele muutub?

See on huvitav, et mingid mõtted ja taipamised on lapsest saati püsinud samad, aga mõnele küsimusele olen saanud aegade jooksul ka vastuse. Maailmapilt ei ole ju midagi kivisse raiutud, pigem paindlik ja voolav, see ka pidevalt täpsustub ja täiendub, aga mingi suurem hoovus on üsna sama.

See on muidugi see vana jutt, et kui su teadmiste horisont laieneb, siis ka teadmatuse horisont laieneb, see n-ö saare kujund, et kui saare pindala suureneb, siis ka kokkupuute pind tundmatusega läheb aina suuremaks ja suuremaks. Aga mingite tarkusteni jõuame kas läbi elukogemuse või läbi teejuhtide. Kas või selle tõdemuseni, et me ikka midagi ei tea.

Ühel hetkel sa said aru, et ei piisa enam ainult helist ega ka pildist, vaid vaja on hoopis kirjasõna. Mis hetkel sa mõistsid, et nüüd tuleb kirjastama hakata?

Esimese "Ööülikooli" raamatu andsime välja koos Asko Künnapi ja Näo Kirikuga, kogumik "Eesti mõttemaastikud", kus ühes raamatus olid koos kaheksa "Ööülikooli" loengut erinevatelt Eesti mõtlejatelt. Aga ühel hetkel mõtlesin, et oleks kihvt keskenduda korraga ühele autorile, mis samas tähendab, et sellelt professori peab olema kogunenud piisavalt loenguid, kultuurilist rahvakihti, et ühes raamatus oleks viis kuni seitse juttu. Ja iga raamatu sissejuhatuseks oleks pikem vestlus autoriga. See portree osa on ka väga oluline, kuidas üks või teine õppejõud on kujunenud, tutvustada tema maailmavaadet ja eluhoiakuid. Nõnda sai alguse "Ööülikooli raamatukogu".

Ma leidsin endale väga hea põhjenduse, miks selliseid raamatuid välja anda: mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib küll ka kuulata, aga lugemise eelis on see, et saad tekitada endale mõtlemise pause. Loed lõigukese, siis lased vahepeal pilgu aknast välja, mõtled oma mõtteid ja siis loed edasi.

Saad teksti nämmutada.

Just, sa saad anda õhku sellele tekstile. Kui sul on väga mõttetihe tekst, siis sa saad ise tekitada mõttepause sinna vahele, mis on ülimalt väärtuslik. See on lugemise mõnu ja mul on tunne, et eestlased on lugemise usku.

Kui esimene "Ööülikooli raamatukogu" välja tuli, siis sa tabasid Eesti kirjandusmaastikul märki, mida võib-olla keegi teine polnud mõnda aega tabanud ehk need raamatud olid väga populaarsed. Oli see edu sinu jaoks üllatus?

Pigem oli üllatus jah, ma ei osanud seda niimoodi aimata.

Aga sa ei ole endale samas pinget peale pannud, sest eelmine "Ööülikooli raamatukogu" teos ilmus 2022. aastal, seega lasid rahulikult kaks aastat vahele.

Kui sa nii ütled, siis mul hakkab kripeldama, et oleks võinud krapsakamalt tegutseda (naerdes). Aga vahepeal oli vaja teisi asju teha.

Järjest rohkem ma tunnen – ka nüüd, kui peagi ilmub "Ööülikooli raamatukogus" Tõnu Õnnepalu raamat "Siinpool vaikust" –, et meil on väga tugev mees-naiskond. Kirjastamine on suur ja vastutusrikas töö, aga oleme mingid rajajooned nii ilusasti sisse jooksnud, et saan seda vastutust jagada, see kooslus toimib väga hästi. Tänu sellele saingi viimased pool aastat keskenduda peamiselt filmitegemisele. Ja see Tõnu Õnnepalu raamat tuleb väga hea, mind juba need tekstid ja mõtted saadavad.

"Ööülikool" tähistab peagi 25. sünnipäeva, aga ka sinu esimesest filmist saab kohe-kohe 20 aastat. Kuidas sulle tundub, kas filmitegemine on läinud selle ajaga lihtsamaks? Kas tunned, et sul on nüüd rohkem võimalusi?

Mul on õnneks olnud kogu aeg see, et mul on rohkem ideid kui ma jõuan filme teha (naerdes). Pigem ahistab mind see teadmine, et on mingid asjad, mis on juba valmis, aga ma ei ole jõudnud neid välja tuua. Sama asi on Toomas Hendrik Ilvese portreefilmiga, aga samas mul on selge teadmine, et see on ajatu film, ta pole kuidagi ajakirjanduslik ning seetõttu pole vahet, kas tuua see välja kevadel, sügisel või järgmise aasta alguses. Pigem ma arvan, et see võiks olla sügisel.

Mingid asjad on ka toredasti kokku kõlksunud. Näiteks kui tuli see Tartu 2024 lühidokumentaalide konkurss, siis mul oli tegelikult juba mitu aastat mõte, et tahaks teha lühimängufilmi oma vanaisast. Ta oli kunagi 1920. aastatel Võrus fotograafi õpilane, hiljem ehitas endale ise kiirpildi fotoaparaadi ja oli Rõuges külafotograaf, nad olid vanaemaga loominguline tandem. Aga mul on alati olnud aukartus mängufilmi tegemise ees, et see on midagi väga keerulist ja suurt...

... aga siis sa läksid lühidokumentaalide konkursile tegema mängufilmi.

Jah, aga mäng oli selles suhtes aus, et ma esitasin kuraatoritele küsimuse, et kas "Disko ja tuumasõda" on dokfilm, mille peale nemad ütlesid, et see on dokfilm. Mina siis ütlesin, et kui see on dokfilm, siis on kõik hästi. (naerdes)

Pakkusin välja, et teen filmis "Ellujäämise kunstnikud" lavastuslikud stseenid mõnusalt hullumeelsest Võrumaa elust, mis põhinevad ikkagi dokumentaalsetel alustel. See pole ka läbinisti mängufilm, vaid on vaheldumisi arhiivi- ja dokumentaalkaadritega.

Päris lapsepõlve veetsin ma rohkem Põhja-Eestis tädi ja onu juures Harjumaal või ka Lahemaal, aga kui ma olin juba suurem, siis ma jõudsin Rõugesse isa koju tagasi. See maailm tundus hästi hullumeelne, millest ma tekitan filmis ka mütoloogia, kui võrdlen seda eluolu Emir Kusturica "Musta kassi, valge kassiga", film balkani pöörasest elust. Ma ei tea, kas sa oled seda näinud? Kas sinu põlvkonnale on see oluline?

Ma olen seda näinud küll, aga ma arvan, et minu põlvkonnas ta ei ole tekitanud sellist lainetust.

Ma arvan isegi, et kui ma praegu vaataks, siis ma ka võib-olla kehitaksin õlgu, aga 1990. aastate lõpus oli see värske tormituul filmimaastikul.

Aga ma pean vahele küsima. Kas see kaader seal filmi alguses, kus sa justkui vaatad kinos "Musta kassi, valget kassi". Kas see oli dokumentaalkaader või lavastus?

See oli lavastus. Aga nii tore, et sul tundus see nagu päris. Seda on teised ka küsinud.

Ma mõtlesin terve aeg, et kas tõesti keegi filmis 1998. aastal kinos, kuidas sa vaatasid seda filmi.

Aa, nii tore, väga lahe (naerdes).

Kas said nüüd selle filmiga aru, et sa ei taha rohkem mängufilmi teha või tahaksid just selles vallas veel kätte proovida?

Tead, mul läks see pinge heas mõttes maha. Mitte selles mõttes, et mul ei oleks enam aukartust mängufilmi ees, vastupidi, väga suur aukartus on endiselt. Aga ma sain aru, et ma saaksin ka mängufilmi tegemisega hakkama, kuigi mul on praktikat vaid need kaks-kolm võttepäeva (naerdes). Aga ka see võttis üsna läbi, olin väsinud, aga õnnelik. Hetkel veel ma ei kujuta päris hästi ette, et võiksin teha selliseid täispikki mängufilme nagu teevad näiteks Marko Raat või Moonika Siimets. See on ikka maraton. Pean veel jõudu koguma. 

Ma ei oska öelda, kas ma sain hamba verele... Ma tundsin end kuidagi väga hästi ja ka filmi kokkupanek läks väga mõnusalt. Ma isegi ei tea, kumba on raskem teha, kas mängufilmi või dokumentaali.

Ütlesid, et see lühidokumentaalide konkurss tuli heas mõttes sinu juurde, et said oma vanaisa loo ära teha, aga kas sa kannad filme pikalt enda sees kaasas? Kas need küpsevad sul kaua kuklas?

Sellega on nii ja naa. Mingid teemad tulevad su ellu kuidagi järsku, aga siis sa tead, et sa oled olnud selle jaoks kogu aeg valmis. Sul on lihtsalt nii-öelda sahtel vaja lahti tõmmata ja midagi resoneerub sinus vastu.

Aga siis on mingid asjad, mis on jäänud kuskile, aga ma tean, et me kunagi lähme nendega edasi. Kui oli Eesti Vabariik 100 filmide konkurss, siis me pakkusime koos Joosep Matjuse, Peeter Lauritsa ja Valdur Mikitaga, et teeme filmi "Lingvistiline mets". Tol hetkel me jagasime konkursil Jaak Kilmi ja Kiur Aarmaga teist ja kolmandat kohta ning esikohale tuli Joosep Matjuse "Tuulte tahutud maa". 

Ühes voorus me veel arendasime seda, aga siis me ka ei saanud toetust ja ei saanud kohe alustada.

Aga täitsa maha ei ole matnud seda filmi?

Ei ole jah. See tõenäoliselt tuleb tagasi, aga äkki ongi hea ja me oleme selle aja jooksul targemaks saanud, inimestena kasvanud ja lõpuks tulebki parem asi.

Anna Hintsi "Savvusanna sõsarate" kohta on ka öeldud, et kui ta oleks tulnud seitse aastat tagasi, siis maailm poleks võib-olla selle filmi jaoks veel valmis olnud. Seega vahel need sunnitud ootamised on tegelikult väga head.

See teadmine on minus küll tekkinud, et kui oled 25-aastane, siis tekib see tunne, et sa võid elus teha tuhandeid raadiosaateid ja sadu filme, aga ma saan nüüd väga selgelt aru, et sa jõuad elus teha ainult loetud hulga filme. See on nii halastamatu.

Need valikud on selles mõttes julmad, et kui sa valid midagi, siis sa tead, et sa oled selle filmiga neli-viis aastat koos, mõnega veel pikemalt. See on pikk periood elust. Ja samal ajal on raske midagi veel paralleelselt teha. Seega selliseid pikema ajaperioodi jooksul suurt süvenemist nõudvaid filme sa saad teha vaid üks või kaks tükki kogu elu jooksul. See kõlab väga imelikult, aga nii see on. Me jõuame elus kirjutada loetud arvu raamatud ja teha loetud arvu filme ning seda aega jääb järjest vähemaks.

Millal sa selle tõdemuseni jõudsid? Ja kas see tekitab sinus lootusetust või annab indu juurde?

Ma arvan, et see on tekkinud viimase kahe-kolme aasta jooksul. Aga ma võtan seda pigem paratamatusena  ja üsna leplikult.

Vahel lohutan end lapselikult ka sellega, et on ka 90-aastaseid režissööre, kes ka midagi teevad. Siis mõtled, et pool elu on veel ees, aga see on muidugi nali, neid väga häid režissööre selles vanuses eriti enam ei ole. Sina tead võib-olla rohkem?

Mõned on, aga mitte liiga palju.

Just.

Aga sinu puhul on huvitav ka see, et on see siis Toomas Hendrik Ilves või Fred Jüssi, aga sind huvitavad dokumentalistina karakterid, kellest enamik ei hakkaks kunagi filmi tegema, sest neid on kõige laiemas mõttes keeruline kaameraga kinni püüda. Kas sind käivitab selline olukord?

Jah, ma olen seda nimetanud filmitegija šamaani haiguseks. Šamaani haigus on konkreetne asi antropoloogiast, see on see, et tihti Siberi šamaanid pole ise üldse tahtnud hakata kedagi ravitsema, vaid vaimud kiusavad neid nii kaua unenägudes, et nad ühel hetkel tõstavad käed üles ja ütlevad, ma ei suuda enam vastu panna. See on nende missioon selles kogukonnas ja see ei ole üldse lihtne töö. 

Filmitegemine on ka nagu šamaani haigus: kui sa alustad mõnd filmi, mis tõotab valmida pikema perioodi jooksul, siis sa tead juba ette, kui tohutu kannatuste rada see on. Kui raske see on sulle ja su perekonnale, kui palju unetuid öid, kui palju põdemisi, kui palju luhtumisi, aga sama ajal ka kui palju rõõmu ja loomingulist naudingut see kaasa toob. Aga valu on sinna sisse kodeeritud, sa tead, et see tuleb mingil hetkel. Isegi kui sa seda kõike ette tead, sa ikkagi valid selle, see on omamoodi absurd. Milleks ennast piinata? Aga mingi sisemine sund on, et tuleks teha see või teine film.

Ma võrdleksin president Ilvese filmi, mis on veel montaažilaual, Uue Maailma filmiga. Mõlemad on jälgiv dokumentalistika, ma ei ole kindel, kas ma jaksan kunagi veel teha pikka vaatlusdokki.

Proovime kuidagi otsi kokku tõmmata. Avalikus diskussioonis kipub üldine foon ikka pigem negatiivseks minema, aga kui sa peaksid ütlema, siis mis on praegu Eesti tõesti hästi?

No kuule, kõik on väga hästi! Nagu Jaak Johansoni laulusalm ütleb "Siin sõda ei ole, sõbrad on alles ja kõik see jääb meelde". Need on väikesed asjad, millest me saame aru siis, kui need on meilt ära võetud.

Üks päev ma vaatasin Vabaduse väljakul suuri pilte Ukraina sõjakoledustega. Oled elus justkui kõike näinud, aga siis sa vaatad neid pilte ja mõtled, et ma ei kujuta absoluutselt ette, et midagi sellist võiks kunagi Eestis olla. Samas kuivõrd lähedal on sõja hingus meile.

Seega kuni siin ei ole sõda ja saame rahulikult päikese käest juttu ajada, on kõik väga hästi.

Ma arvan sama. Aitäh sulle!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.