Kui kinosaalist välja astudes mõtlesin esimesel hetkel, et kas kaheksast lühidokumentaalist koosnev kassett oma üle kahetunnise kestusega on ehk liiga pikk ning võinuks piirduda näiteks kuue linalooga, siis tegelikult töötab see maht lõpuks hoopis formaadi kasuks. Kui palju on üldse neid inimesi, kes on valmis minema kinno vaatama lühikeste dokfilmide valikut? Juba pikad dokfilmid pelutavad suure osa publikust eemale, seega kui inimene on valmis rahakotiga hääletama dokipõimiku poolt, siis on ta ilmselt pigem kuhjaga rahul, kui saab sama raha eest rohkem sisu.

Ma ei ole ka isiklikult kõigis filmikassetti kuuluvates filmides lõpuni kindel – teledokumentaalide esteetika murrab hetkiti liiga tugevalt sisse ja kunstilisemate filmide kõrvale hakkab see eriti silma kriipima –, kuid kas mäletate veel EV100 raames valminud sarnast kassetti "Juured"? Seal üritati hammustada liiga suur tükk, võeti pidupäeva puhul eesmärk, mille all langeti juba ettevalmistusperioodil kokku ning tervik oli lõpuks sihitu ning vaatajal oli raske aru saada, mida, kellele ja miks öelda üritati.

"Metsik lõuna" on selles valguses aga palju selgem: kaheksa erinevat autorit kaardistavad Lõuna-Eesti elu eilset, tänast ja homset.​ Sõnumid ei ole liiga suured, pigem vastupidi, kopse ei tõmmata mitte eputavalt heeliumit täis, et pilvede poole tõusta, vaid kõik loojad hoiavad end pigem maadligi, ambitsioonid on uhkelt lokaalsed ning üldistusvõime tulenebki pigem sellest heas mõttes logisevast kollaažist, mis sellest kõigest kokku tuleb. Nurki ei ole maha lihvitud ega pinda lapiga läikima löödud, vaataja peab sellest rägastikust ise end läbi murdma ja leidma selle, mis teda päriselt liigutab.

Kogumiku suurim probleem pole aga mitte filmides endas, vaid selles, kuidas neid kinos vaatajale esitletakse: kaheksa lühilugu on küll markeeritud pealkirjade, aga iga konkreetse filmi autor selgub alles tiitrites. Paraku jõuab aga seansi lõpuks juba vaikselt ununema hakata, mis täpselt alguses toimus, kuna sulle ei anta ühtki head ankrut, millega see film oma pähe istutada. Ühest küljest innustab see vaatajat pärast kodus lisaks uurima, aga kui sa võtad seda teost sellisena, nagu ta on – kogemust raamib kinosaali astumine ja sealt väljumine –, siis sellisel juhul võib osa väärtusest lihtsalt kaduma minna.

Teisalt aga ongi praegune tõenäoliselt üürike kinolevi ja lähikuudel toimuvad erilinastused vaid üks väike osa selle kasseti pikemast eluteest. Need portreed – oluline on ka märkida, et suur osa neist on valminud välismaalaste silme läbi ehk saame ka tugeva kõrvalpilgu Eesti kaasajale – on kui ajaloodokument, mille võib vabalt riiulisse oma aega ootama panna, et siis kunagi hiljem tuleviku-Eestis need uuesti ette võtta. Sellist Andres Söödi vaimus tehtud dokumentalistikat, mis julgeks trotslikult kiirtarbimisele ja "siin, kohe, praegu" meelsusele keelt näidata, näebki Eestis liiga harva ning juba selle taotluse tõttu väärib kuraatorite valitud suund tunnustamist.

Ehk siis minge vaatama, või jätke targu meelega pilet ostmata ja vaadake näiteks kümne aasta pärast. Mina ise eelistaksin küll esimest varianti, sest Eesti dokumentalistikat, eriti just lühidokumentaale, mida ei näe kinolevis pea mitte kunagi, tuleb igal juhul toetada. Katkematu infomüra foonil unustate vaatamata jättes selle kassetti lihtsalt ära ja kunagi hiljem virtuaalsest videolaenutusest selle leidmine on juba lootusetu peavalu.