Nimekad filmitegijad Eestist ja välismaalt on kokku pannud kaheksa lühidokumentaalfilmi Tartu ja Lõuna-Eesti inimestest, kogukondadest ning neid ümbritsevast kultuurist.

"Minu jaoks on oluline just see tervik, et tegu on tervikkassetiga. Mul on hea meel, et siin kohtuvad Eesti ja välisrežissöörid ja nad mingis mõttes peavad omavahel ka dialoogi. Kui seda kogumikku tervikuna vaadata, siis seal on sarnaseid visuaalseid kujundeid või teemasid, mis on inimesi puudutanud. Need autorid on töötanud iseseisvalt, teadmata millega töötavad teised autorid. Just selles on kogumiku huvitavus, et me saame värske antropoloogilise pilgu ühele piirkonnale," ütles Tartu 2024 dokprogrammi kunstiline juht Kaarel Kuurmaa.

Lühifilmide kogumikus "Metsik lõuna" kohtuvad karakatid (mitmest erinevast autost kokku ehitatud hiigelsuurte ratastega jääsõidukid-toim.) ehk Peipsiveere mädmäksilikud autod, näeme julge saksa naise elu Lõuna-Eesti kuppelmaastikel ilma vee ja elektrita. Veel on tegelasteks vallatu kits ja segased külapeod, limaseened ja kosmoseuuringud ning muidugi Tartu koos sealsete elukunstnikega.

"Mul endal oli ka põnev, ma varem ei ole niimoodi teinud. Kuna ma dokumentaalsele loole püüdsin leida mängufilmilikku katet, siis püüdsin taaselustada omaenda lapsepõlvest ja teismelise east mõned situatsioonid," ütles režissöör Jaan Tootsen.

Jaan Tootseni film räägib Võrumaa inimeste loovast lähenemisest elule, kus vaatamata raskustele tõuseb esile elurõõm ja särin.

"Ma olen isegi kunagi väga ülbelt öelnud, et Eesti algab Tartust lõunapoole. Võib olla see võti oligi selles, et ma sattusin Võrumaale teismelisena ja mulle tundus, et see on täiesti hullumeelne keskkond. 1998 tuli välja Emir Kusturica filmi "Must kass, valge kass", kus näidati pöörast Balkani elu ja siis ma mõtlesin, et olen seda kusagil näinud. See on see maailm, kuhu ma sattusin 13–14-aastasena," lisas Tootsen.