"Metsiku lõuna" kogumik ja üldine lähenemine selle koostamisel, täpsemalt see, kuidas on kaasatud võrdselt nii kohalikke kui ka välismaa filmitegijaid, on Kuurmaa sõnul tähelepanu leidnud ka juba rahvusvaheliselt. "Siin on olnud juttu Uppsala filmifestivaliga, mis on üks maailma suurimaid lühifilmide festivale, et nad soovivad uurida, kuidas selline lähenemine toimib ja enda kultuuripealinna aasta raames midagi sarnast korrata."

Võrreldes Eesti filmitegijatega, otsisid välismaised režissöörid Kuurmaa sõnul rohkem piiriala kontseptsiooni ning avaldasid suuremat huvi Eesti venekeelsete kogukondade suunas. "See ei ole üks amorfne mass, vaid need on väiksed spetsiifilised kogukonnad," sõnas Kuurmaa.

Programmijuht sõnas, et kogumikus pole mindud klišeede rada pidi. "See on võib-olla üllatav paljudele, et see Lõuna-Eesti pilt pole siin selline turismi "Welcome to Lõuna-Eesti" tüüpi, vaid seal on mingi sügavam kunstiline otsing taga. Sellist Lõuna-Eesti klišeendust on selles päris palju vähem kui võib-olla paljud arvavad ja ootavad."

Väga positiivselt üllatas Kuurmaad üldine kriitikute positiivne tagasiside. "See näitab, et igaüks leiab oma ning see 15-minutiline filmipikkus on ka selline, et kui satub see film, mis sind nii väga ei kõneta, siis selle 15 minuti kannatab ära. Selliselt see kogumik sai ka kokku pandud, et oleks erinevaid lähenemisi, meetodeid, et nad teineteist balansseeriks."

Kuurmaa arvates on "Eesti lugude" pooletunnine formaat Eesti autorid ära rikkunud. "Maailma lühifilmi kontekstis on see liiga pikk. Ka 15-minutiline lühifilm on pikk, ideaalne oleks ta kuskil 10 minuti kandis. Kiputakse liiga palju rääkima lugu ja vähem puänteerima ja püüdma seda asja saama lühemasse meeleollu," sõnas Kuurmaa.

Esile on "Metsiku lõuna" kriitikas Kuurmaa sõnul üldiselt tõstetud animaatori taustaga Ülo Pikkovi filmi "Õmblusmasin." "Animaatorid on harjunud mõtlema lühiformaadis. See läbitunnetatus, enne, kui nad tegema hakkavad, on nii täpne, et nad teavad sekundi täpsusega kui pikka filmi nad tegema lähevad."

Seetõttu on digitaalne filmitegemine ja sellega kaasnevad võimalused Eesti dokfilmile Kuurmaa sõnul omamoodi needuseks saanud. "See võimaldab sul filmida kõike ja nii palju kui sa soovid. See on kahe teraga mõõk, sest sul on ühel hetkel meeletu hulk materjali, millesse sa oled osaliselt ka autorina armunud. Siis ongi keeruline sealt seda kvintessentsi välja tuua," sõnas Kuurmaa.

"Meie kinoajaloo parimad dokid – Söödi "Jaanipäev", "511 fotot" või Mark Soosaare "Lasnamäe" – on kõik circa 15 minutit või alla selle. Nad on nii täpselt komponeeritud sellepärast, et neil on olnud nii kriitiline filmimaterjal, et seal ei ole olnud ruumi selliseks ekslemiseks. Siin on kindlasti ajastu paradoks," tõdes filmiekspert.