Põhjalikku edetabelit me taaskord edastatud ülevaadete põhjal kokku ei pane, kuid kiire kokkuvõtte teeme küll. Kas peab üldse kaks kord küsima, milline film oli tabelites enim mainitud? 33 osalejat tõi oma ülevaadetes välja Anna Hintsi dokumentaalfilmi "Savvusanna sõsarad", pärast mida on tükk tühja maad. Kõige lähemale jõudsid kahe Ameerika kinolegendi värsked filmid: Christopher Nolani "Oppenheimer" mainiti ära 25 filmispetsialisti ja Martin Scorsese "Lillekuu tapjad" 24 filmispetsialisti tabelites.

Filme, mis said paljudelt osalejatelt kiita, oli tänavu aga rohkelt: Aki Kaurismäki "Langenud lehed" mainiti ära 23 korral, Celine Songi "Eelmised elud" 22 korral, Greta Gerwigi "Barbie" 21 korral, Yorgos Lanthimose "Vaesekesed" ja Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" 19 korral, Alexander Payne'i "Mahajäänud" 14 korral, Justine Triet' "Langemise anatoomia" 12 korral ning Jonathan Glazeri "Huvivöönd" ja Hayao Miyazaki "Poiss ja haigur" 11 korral.

Kodumaistest filmidest tõsteti "Savvusanna sõsarate" kõrval 15 korral esile Rainer Sarneti "Nähtamatut võitlust" ja 14 filmispetsialisti valikus oli mainitud Liis Nimiku "Päikeseaeg".

Kultuuriportaali filmiaasta ülevaates osalesid Eeva Mägi, Tristan Priimägi, Piia Õunpuu, Ralf Sauter, Raiko Puust, Kaspar Viilup, Aurelia Aasa, Kaarel Kuurmaa, Kaupo Liiv, Peeter Kormašov, Annika Koppel, Rasmus Kuningas, Teresa Juksaar, Rasmus Rääk, Tõnu Karjatse, Erik Aru, Dagmar Reinolt, Kristjan Gold, Elvis Raja, Kalver Tamm, Katre Valgma, Elo Vilks, Dannar Leitmaa, Richard-Erik Järvi, Siim Rohtla, Ivar Murd, Mart Noorkõiv, Sten Kauber, Maria Ulfsak, Mikk Granström, Chris Reintal, Johannes Lõhmus, Ra Ragnar Novod, Kristina Märtin, Mariliis Mõttus, Kristi Helme, Pilleriin Raudam, Gregor Kulla, Tiina Teras, Edith Sepp, Eda Koppel ja Andrei Liimets.

Eeva Mägi
režissöör

Igasugused edetabelid on alati kummalised, eriti kui need puudutavad loomingut. Seepärast ei koosta ma filmide edetabelit paremusjärjestuses, vaid märgin täiesti suvalises järjekorras filmid, mis mind puudutasid, mõned filmid, mis kuidagi olid sarnased või vastandusid ja siis paar täiesti omaette teost.

"Täiuslikud päevad", rež: Wim Wenders

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik 

Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" ja Liis Nimiku "Päikeseaeg" räägivad mõnes mõttes samast asjast: harmoonia ja rahu leidnud inimestest, kes vaikselt oma rutiinis elavad-tiksuvad, järgides päikeseaega. Wendersi filmis murrab ka "päris elu" korraks peategelase igapäeva sisse ja viib ta emotsionaalselt rivist välja, näidates, et elu ei ole kogu aeg nii harmooniline. Liis Nimiku filmis elavad kõik harmoonias. Ja miks peakski näitama murdumist või päris elu sissemurdmist, kui filmikunst võimaldab luua ilusa poeesia, mida on hea vaadata? Las olla vähemalt filmis, isegi dokumentaalfilmis ilus harmoonia.

"Huvivöönd", rež: Jonathan Glazer

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Need kaks filmi räägivad täiesti erinevatest teemadest, ent ühine on neil see, et pärast filmi lõppu kinosaalist lahkudes on tunne, et tahaks oksendada. Mitte sellepärast, et film oleks halb, vaid sellepärast, et filmid jutustavad loo nii osavalt, et see poeb naha vahele ja okserefleksi tekitab ühiskond, kus elame. Pärast "Huvivööndi" ei suuda ma nähtavasti pikka aega minna kaasa Eestis levinud saksa nostalgia ja "Wikmani poiste" laadsete telelavastuse ülistamisega.

"Mai ja detsember", rež: Todd Haynes

"Eelmised elud", rež: Celine Song

"Langemise anatoomia", rež: Justine Triet

Celine Songi "Eelmised elud" on minu jaoks pettumus, sest film on juba algusest saadik sedavõrd etteaimatav, klišeelik ja konstrueeritud, et seda oli raske vaadata, sest silmad olid sulajuustu täis. "Eelmiste elude" vastand on Todd Haynes'i "Mai ja detsember", kus on kasutatud väga osavat ja värsket loo jutustamise viisi, ekspressiivset muusikat ja davidlynchilikku atmosfääri, mis loob pea igasse stseeni müstilise saladuse. Samuti on filmis suurepärane näitlejatöö. Geniaalne film täis värskust. Eelmise kahe filmi vahele mahub Justine Triet'i "Langemise anatoomia", mis on väga põnev kohtudraama, kus on suurepärane Sandra Hülleri näitlejatöö ja põnevalt lahti kooruv lugu, ent kõik muu on nii klassikaline, et vahepeal jõudsin mitu korda kella vaadata. Samas on klassikat ette heita sama jabur kui kella tiksumist. Paratamatult hea klassika, millel tasub lasta lõpuni ära tiksuda.

"Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet 

Üdini tuusad filmid. Eesti-soomelikult (mitte soome-ugrilikult) tuimalt koomilised ja nostalgiahõngulised teosed. Mõlemas filmis on ka oma müstiline ja võrgutav näitlejatöö: kui Jussi Vatanen'i tegelane on Kaurismäki filmis vana hea homme fatale, siis Ester Kuntu on Eesti filmimaailma femme fatale, sest ta sobib kinoekraanile nii hästi.

"Vaesekesed", rež: Yorgos Lanthimos

"Oppenheimer", rež: Christopher Nolan

"Lillekuu tapjad", rež: Martin Scorsese

Meistriteosed! Nauditavad suurproduktsioonid, kus on säilinud kinokunst. Tõeline tipptasemel meelelahutus ja meisterlikud näitlejatööd. "Oppenheimeri" eelis on veel ka see, et saab südamerahus popkorni süüa ja Coca-Colat juua, ilma, et see kedagi segaks, sest filmi heli on lihtsalt nii vali.

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju", rež: Radu Jude

Radu Jude loomingut polegi võrrelda kellegi teisega, kui üldse, siis tema endaga või Rumeenia uue lainega. Väga huvitav stiil ja film, mis vahepeal võtab korralikult aja maha ja siis vajutab jälle gaasi põhja. Suurepäraselt toores ja eluline.

"Mahajäänud", rež: Alexander Payne

Lihtsalt väga armas ja helge film, kust ei puudu ka hea huumor.

"Showing Up", rež: Kelly Reichardt

Väga omanäoline film, kus on ääretult aeglane tempo, mis justkui välistaks selle, et tegu on komöödiaga, ent ometi on see film üks selle aasta parimaid irooniahõngulisi komöödiaid. 

"Kimäär", rež: Alice Rohrwacher

Vast siis tõesti selle aasta parim film. Seda filmi vaadates tuletas tõeline kinokunst end taas meelde ja tekkis magus-valus-kõhuvalu-armumise tunne. Selles filmis on midagi nii suurepärast, inimlikku ja ülimuslikku, mida ei saa nimetada muul viisil kui tõeline kinokunst. Olgugi, et vahepeal ei saa üldse aru, millest film räägib, siis ta kannab lõpuni välja just selle suurepärase "miski" peal, mis minule tuletab meelde, miks ma filmikunsti armastan.

Tristan Priimägi
Sirbi filmitoimetaja

1. "Langenud lehed" ("Kuolleet lehdet")
Režissöör: Aki Kaurismäki
Soome 

Natuke selline südamega pandud esikoht. Peaga oleks ilmselt järgmine võitnud.

Üks mu kõigi aegade lemmikuid režissööre on tagasi ja teinud tipptasemel filmi, mida võib võrrelda ta parimatega. Huumor vs draama, kunstlikkus vs loomulikkus, kunstnikutöö, operaatoritöö, lakooniline näitlemisstiil, kirjanduslikult stiilne kõnepruuk.

Lihttöölised, kinnise olemise, aga väärika siseilmaga nagu Kaurismäe tegelased ikka, juurdlemas, mida teha selle elu mõtte, õnne ja armastusega, mida saatus on neile justkui pakkumas, aga millega nad midagi ei pruugi osata peale hakata.

Loe pikemalt siit.

2. "Huvivöönd" ("The Zone of Interest")
Režissöör: Jonathan Glazer
UK 

"Huvivöönd" suudab pakkuda täiesti uue vaatenurga paljukäsitletud koonduslaagri teemale, keskendudes selle komandandi kodu- ja pereelule "huvitsoonis" ehk laagri vahetusse ümbrusse loodud oma reeglitega turvaalal. Nagu selliste olukordadega ikka: mida normaalsem on õudus, seda õudsem on normaalsus.

Uudis nädala algusest. "Venemaa kuulutas Butša veresauna nekrofiilseks lavastuseks". Seosed tänapäevaga on väga valusad ja ilmsed. Mariupol, Butša ja sealsete sündmuste normaliseerimine, kinnimätsimine, ebaisikustamine. Inimesed pole statistika. Filmid, vahel harva, õnneks samuti mitte.

Loe pikemalt siit.

3. "Vaesekesed" ("Poor Things")
Režissöör: Yorgos Lanthimos
Iirimaa-UK-USA

Tundub, et Yorgos Lanthimosel on kaks ajupoolkera lõpuks kokku saanud – varaste kreeka filmide morbiidne sürrealism ja täielik ettearvamatus ning "Soosiku" barokk, moonutatud kaamerapilt ja jantlikum huumor. Kuigi kolmandas veerandis jääb "Vaesekesed" nagu kohati seisma, on ülejäänu nii erakordselt üle võlli ja vaimukas, et ikkagi siit ilma maksimumpunktideta ei pääse. "Vaesekesed" on selline film, et kui kõik need kahe kirjeldatud Lanthimose omailma tugevad küljed kokku panna, on tulemus võitmatu. Milline? Meenub siia igati sobiv, kuskilt loetud kirjeldus: kui kaks kilpkonna omavahel selgapidi kokku teipida, on tulemuseks võitmatu loom. Kuigi dr. Baxter eelistaks ilmselt mingisugust kirurgilist sekkumist...

4. "Aeglaselt" ("Tu man nieko neprimeni")
Režissöör: Marija Kavtaradze
Leedu

"Aeglaselt" sisu on üsna keeruline kirjeldada nii, et see põnev tunduks, sest siin justkui ei juhtugi midagi. Kohtuvad poiss ja tüdruk, hakkavad käima, ajapikku ilmnevad teatud lahkhelid. Nad ei räägi ülemäära palju, nagu Éric Rohmerigi sarnaste filmide tegelased. Selle asemel on lavastajal oskus luua kaameraga meeleolu, panna tiksuma oma aeg ja meidki vaatajana sellesse rütmi sisse kutsuda.

Loe pikemalt siit.

5. "Lillekuu tapjad" ("Killers of the Flower Moon")
Režissöör: Martin Scorsese
USA 

Eks oktoobrikuine Scorsese suure retrospektiivi läbiviimine mõjutas mind vanameistri tegevusse süvenema keskmisest rohkem, aga olgu põhjused millised tahes, see film on minu aasta parimate hulgas.

Väljavõte retrospektiivi kataloogist:

Martin Scorsese andis tänavu Deadline'ile väga liigutava intervjuu, kus ta ütles muuseas: "Mulle on avanenud terve maailm, aga on liiga hilja. Ma tahan jutustada lugusid, ja aega lihtsalt pole rohkem". Nii kurb võib olla arusaam, et sa oled oma karjääri lõpus ja karjääri tipus korraga. Aga milline triumf. Scorsese on lavastanud kolme ja poole tunnise filmi, mis on vabalt võrreldav ta karjääri parimatega ning seisab tema 21. sajandi parimate filmide hulgas. Järk-järgult avaneb meile mütoloogilise mõõtmega lugu inimkonna paratamatust ja põhjatust ahnusest. "Lillekuu tapjad" on selle kõige juures ja väga kaasaegne, andes oma panuse aktuaalsesse Ameerika põliselanike pärandi ja saatuse ümbermõtestamisse. Scorsese suudab olla siin vana mehena korraga nii ajatu kui ajastu vaimu kandev. Suuri lugusid ja olulisi asju oskab ta aga filmikeeles väljendada alati selliselt, et seda saaks lihtsalt iseloomustada sõnaga.. põnev.

Loe pikemalt siit.

6. "Koletis" ("Kaibutsu")
Režissöör: Hirokazu Kore-eda
Jaapan

Kore-eda meisterlik naasmine pärast kahtlase väärtusega justkui haltuuratooteid nii Euroopas ("Tõde") kui Koreas ("Häll", ingl k "Broker").

Alguses on lugu justkui üksikemast, kelle pojal tekivad koolis õpetajaga probleemid, mis muutuvad lahendama asudes järjest keerulisemaks. Ja seejuures muutub ka loo fookus, keskne tegelane ja kõige tähendus. Natuke nagu Kurosawa "Rashomon", kus lastakse sama tõde üht ja teistpidi paista.

"Koletist" vaadates on teistest Kore-eda filmidest veel rohkem see tunne, et ta on suutnud tavaliselt kirjanduse pärusmaale jäävad, raamatutes kirjeldatavad keerulised nüansirohked tunded ja tundmused mingil moel filmikeelde panna. Kõik on aimatav, aga lõpuks ka selge, kuigi otseselt midagi välja ei öelda.

Loe pikemalt siit.

7. "Päikeseaeg"
Režissöör: Liis Nimik
Eesti 

"Päikeseaeg" kõneleb muu hulgas kõikehõlmavast defitsiidist: kroonilisest aja- ja ka ruumipuudusest, ja sellest mõtterahust, mida suur osa ühiskonnast, eriti linnades, üritab korralikust kodanikust jõuga välja rookida, lausudes kõrvale mantrana lööklauseid nagu "magatakse hauas". "Päikeseaeg" on rööprähklemise ravim, mis kõnetab üldist läbi üksiku. Maailma läbi taluõue.

Loe pikemalt siit.

8. "Täiuslikud päevad" ("Perfect Days")
Režissöör: Wim Wenders
Saksamaa-Jaapan

Jaapanil tundub väga võimas aasta. Lisaks Kore-eda, Miyazaki ja Hamaguchi uutele filmidele suutsid nad ka Wim Wendersi panna tegema nii jaapanipärast filmi, et esitasid selle lausa Oscarile.

"Täiuslikud päevad" on puhas budistlik film Jaapani mehest, kes töötab avalike käimlate puhastajana. Hirayama (Koji Yakusho) küürib ja küürib, aga on mõttes kuskil hoopis kõrgemal. Vaatlev, alguses pikalt lausa tekstita lugu keskendub detailidele ja film on meditatsioonist (kui mõttelisest, mitte füüsilisest tegevusest), alandlikkusest, rituaalidest, repetitsioonist ja sellest, kuidas elu on elamist väärt ka sellisel tööl.

Osad ei suutnud esmareaktsioonil Cannes'is nendest peldikutest mööda vaadata. Aga kui ei suuda vaadata siin elus peldikutest mööda, siis oledki määratud peldikus vangis istuma.

Loe pikemalt siit.

9. "Tagasitulek Seouli" ("Retour à Séoul")
Režissöör: Davy Chou
Prantsusmaa-Kambodža-Lõuna-Korea-Belgia-Saksamaa-Rumeenia 

Tuleb tunnistada, et jääb natuke hämaraks Celine Songi "Eelmiste elude" tänavune populaarsus kriitikute hulgas, sest minu jaoks jäi see üsna salmikutarkuse tasemele. "Tagasitulek Seouli" on sarnane katse analüüsida aasia (ird)identiteeti, aga nii kunstiliselt kui seoste poolest märksa määramatum ja seetõttu ka häirivam ning meeldejäävam.

Üks noor tüdruk satub poolkogemata otsima oma juuri Koreas, aga identiteediga silmitsi seistes hakkavad ilmnema ootamatud traumad, millest tal enne aimugi polnud. Selline Euroopa 1960ndate arthouse'i võtmes film, kus jääb mõtteainele väga palju ruumi ja selget lahendust polegi.

Loe intervjuud lavastaja Davy Chouga.

10. "Mai detsember" ("May December")
Režissöör: Todd Haynes
USA

Köielkõnd kitši piirimail, telenovelade äärealal. Kas siin võetakse ennast tõsiselt, tehakse enda üle nalja või hoopis irvitatakse meie üle? Todd Haynesi justkui harilik seebikas on tõeline meta-nauding ja pooltoonide mäng. Teatraalsus antakse filminäitlejatele kätte nagu haamer ja lastakse paugutada nii palju kui kulub. "Mai detsember" on korraga nii naljakalt odav kui odavalt naljakas, ja kõige selle juures ülimalt stiilne, tuleb ainult sellele õigele lainepikkusele pihta saada. Saan ka aru sellest, kui ei saa: tema eelmine film "Wonderstruck" vihises mul küll üle pea.

Loe pikemalt siit.

11. "Magusad unenäod" ("Sweet Dreams")
Režissöör: Ena Sendijarević
Holland-Indoneesia-Belgia-Bosnia ja Hertsegoviina-Réunion 

Natuke nagu tänavune "Pacifiction". Eurooplaste koloniseerimisjärgsed süümepiinad tekitavad ikka väga huvitavaid ja sürre kooslusi. Siin on hollandi plantaatorid elamas õndsat elu oma suhkrurooistanduses Indoneesias, kuni perepea kokku variseb ja järsku tuleb hakata mõtlema, mis valdustega edasi teha. Lisaks on lahendamata testamendiküsimus.

Lavastaja on bosnia juurtega, mis ehk aitab mõista "Magusaid unenägusid", kuna siin on küllaldaselt tolle maanurga sooja ja veidrat absurdi. Ja oma nüüdse kodumaa hollandi poole Alex van Warmerdami sarnase stiili on ta suutnud siia filmi ka sisse panna. Locarnost parima näitlejanna preemia Verhoeveni filmidest tuttavale Renée Soutendijkile.

12. "Apolonia, Apolonia"
Režissöör: Lea Glob
Taani-Tšehhi-Prantsusmaa-Holland-Poola 

Kui taani dokumentalist Lea Glob hakkas kaameraga jälgima oma tuttavat, kunstnik Apolonia Sokolit, ei teadnud ta ilmselt isegi ette, kuhu lugu teda kannab, Glob filmis Apoloniat lausa 13 aastat ja selle aja jooksul näeme, kuidas muutub ja kasvab inimene, kunstnik, naine. Ning ka seda, kuidas aeg ise saab millekski uueks. Pealkirjas on peategelase nimi lausa kaks korda, otsekui rõhutatult. Nagu vaataks Apolonia peeglisse ja püüaks oma nime korrates end veenda selles, et teab, kes ta selline on. Aja jooksul vahetuvad sõbrad, seltskonnad, armukesed. Kõike saadab kunst, aga kas see ka kuskile välja viib?

"Apolonia, Apolonia" on üks aasta sügavamalt mõjuvaid dokke, mis lõikab kihilise viilu otse elust. Värvilise ja ootamatu, nagu Apolonia ise.

13. "Sulge silmad" ("Cerrar los ojos")
Režissöör: Victor Erice
Hispaania-Argentiina

Hispaania meistri Victor Erice uus täispikk mängufilm üle 30 (!) aasta. Selles on midagi. Ajatut stiili. Ja ajatu on ka siinne lugu, õigemini lugu loos, kui lavastaja filmis hakkab otsima oma kunagi poolelijäänud meistriteose salapäraselt kadunud peategelast, oma sõpra.

Argentiina on kaastootja, ja see kinnistab veelgi seost näiteks Borgesega. Lugu rändab omas suunas, justkui vaatajast-lugejast sõltumatult. Ja vaikselt hakkab tunduma, et loolabürindi keerdkäikudest välja saamine polegi enam nii oluline kui see labürint ise.

Loe pikemalt siit.

14. "Hello Dankness"
Režissöör: Soda Jerk
USA

Soda Jerk on kahest austraalia naisest koosnev kunstikollektiiv, kes teostab end audiovisuaalses meedias ja põhimeetodiks sämplimine. "Hello Dankness" on üsna metsik sõit mööda popkultuuri kollase vahuga laineid. Superstaarid ja superkangelased, Freddy Kruger, Donald Trump, "Wayne's World", Putin, filmid, uudised, muusikavideod, reklaamid, valimispropaganda ja kõik muu liikuva pildi mudru on blenderisse pandud ja täieliku üllatusena tuleb kogu sellest mürast välja toode, mis kannab välja nii täispika filmi pikkuse kui korraliku ühiskonnakriitilise sõnumi. Kui aasta alguses Berliinis tundus selle anti-Trump-sõnumineerimine pisut ajast ja arust, siis hetkel kahjuks enam mitte nii väga. Kokkuvõttes väga intrigeeriv toode.

15. "Ärge oodake maailmalõpust liiga palju" ("Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii")
Režissöör: Radu Jude
Rumeenia-Horvaatia-Prantsusmaa-Saksamaa-Luksemburg-Šveits-UK

Viimasel ajal eelneb Radu Jude filmide vaatamisele alati sama protsess: esiteks vaatad pikkust ja ohkad, sest ette teada, et mingi kerge vaatamine ei tule. Lükkad hetke (päeva-nädala) veel edasi, sest tundub, et vaim pole piisavalt heas vormis, et Jude omale vastu saada. Film aga möödub suhteliselt kiirelt ja on taas täiesti nauditav ja unikaalne teos. Nii ka siin. Natuke tabavalt pärast "Hello Danknessi", sest ka see siin on kaasaegse massi-, pop- ja prügikultuuri läbi hekseldamine. Pole ka puudu Jude filmidele omane tugev Rumeenia ühiskonna kriitika, aga see pole siin nii esil, vaid väljendab end pidevalt läbi viidete inimeste maitse-eelistustele, moraalsetele valikutele jne.

Peategelane Angela on pool filmi autoroolis ja ajab asju, üritades leida osatäitjaid vabriku promofilmi. Tuleb aga välja, et promo asemel peaks filmima hoopis midagi muud, kui tahta tõtt öelda. Angela maandab vahepeal pingeid võlts-Andrew Tate'ina Tiktokis täiesti ebatsensuurse seljaaju-jutu ajamisega.

Kindel kinoelamus, sest kodus võib tekkida kiusatus seda karusselli vahepeal seisma panna, aga ei tohiks.

16. "20 päeva Mariupolis" ("20 днів у Маріуполі")
Režissöör: Mstõslav Tšernov
Ukraina

Dokfilm Ukraina sõja jõudmisest Mariupolisse. Autor Tšernov ja tema Associated Pressi meeskond olid väidetavalt ainukesed välisajakirjanikud, kes sinna jäid. Lugu nende läbielamistest filmimisel ja materjali saatmisel. Kuidas edastada uudised maailmale, kui linnas pole enam netiühendust? Siin on lihtsalt üles võetud toored faktid, sõjakuriteod, kuritahtlik jõu kasutamine tsiviilelanikkonna kallal. Ilma ilustamata, kadreerimata, otse ja vahetult.

Muidugi me ei taha seda filmi näha, aga see tähendab, et midagi on õigesti tehtud, sest mis mõte oleks teha sõjast kuidagi meeldivat või nauditavat teost.

17. "Elu maitsed" ("La passion de Dodin Bouffant")
Režissöör: Trần Anh Hùng
Prantsusmaa-Belgia 

Mees ja naine kokkavad terve filmi, räägivad toidust ja selle tegemisest. Siin ei toimugi midagi, aga see polegi eesmärk. Vaatajale keelatakse lihtne rahuldus pidevalt muutuvast ja liikuvast sündmustikust, vaid taandatakse see hoopis miinimumini. Nagu ka võimalus oma tegelastele emotsionaalselt kaasa tunda, sest ei manipuleerita vaatajate tunnetega, vaid selle asemel käsitletakse siin väga suuri ja dramaatilisi teemasid tundeid täiesti maha surudes - mainimisi ja möödaminnes.

Suurem osa filmist on üles võetud üldplaanis, lähiplaane meile ei lubata, filmi lõpustseen, aeglane pan shot tühjaks jäänud toast, on küll üsna ilmselt viide transtsendentaalse filmi meistrile Yazujiro Ozule.

Loe pikemalt siit.

18. "Femme"
Režissöörid: Sam H. Freeman ja Ng Choon Ping
UK

UK lugu transsoolisest Julesist, kes asub kättemaksuteele pärast tugevat peksasaamist tänaval, ja initsieerib sekssuhte kapipimedusse sulgunud gängsteri Prestoniga. Lihtne lugu, aga karakterid on ägedalt tehtud. Eriti muljetavaldav on Prestonit mängiv George MacKay, kes väärinuks küll oma osa eest rohkem tunnustust. Väga elusalt mõjuv film, võib-olla seepärast, et autorid pole kunagi filmikoolis käinud. Läks rohkem korda kui siin aasta lõpus popimaks osutunud geifilmid, nagu näiteks "Passages".

Ja kellel võimalus, siis 2021. aastal tuli prooviks ka samal teemal lühifilm, kus kriminaali mängib Harris Dickinson.

19. "Blue Jean"
Režissöör: Georgia Oakley
UK

Ja sobib siia teine geifilm kohe otsa, küll 2022. aastast, aga alles tänavu nähtud "Blue Jean", mille mõju on keeruline selgitada, sest lugu ju ise on üsna sirgjooneline, aga mul on vist mingi värk ikka nende briti täispikkade debüütidega (nagu eelminegi). Siin tuleb Thatcheri-aegsel Inglismaal järjest karmistuva geivastase propaganda ja seadusandluse tingimustes oma sättumust varjata kooliõpetajal Jeanil. Ülesanne muutub üleöö väga keeruliseks, kui õpilaste hulgast kerkib esile tüdruk, kes seda mingil moel varjata ei kavatse.

20. "Skunk"
Režissöör: Koen Mortier
Holland-Belgia

"Ekstrummar" lavastaja Koen Mortieri uus film "Skunk" on täiesti halastamatu pilguheit ühe pideva väärkohtlemise juhtumisse. Samas on iga hea maitse ja tava ületamine selles filmis sisuliselt põhjendatud, mitte lihtsalt sotsiaalporno. Peategelase poisi Liami elu on vägivaldsetest joodikutest vanematega tõeline maapealne põrgu ning väljamurdmine riigi sotsiaalhoolekandesüsteemi toob endaga kaasa uued probleemid ning näitab väga eluliselt seda, kuidas traumast paranemise protsess pole mingi sirgjoon punktist A punkti B ega pruugi alati üldse tulemust anda. Väga raske vaatamine, aga tõeliselt raputav kogemus.

Loe pikemalt siit.

Piia Õunpuu
Müürilehe filmikriitika konkursi võitja

"Eelmised elud" ("Past Lives")

Üks tõeliselt soe, lihtne ja vaikne film, mis andis lohutust kõikidele olekspoleksite käes vaevlevatele nostalgitsejatele ja õpetas pisutki hetkes elama. Näis, kui kauaks see õpetlik mõju kestab, aga tõtt-öelda ei oleks mul ka miskit selle vastu, et "Eelmiseid elusid" kord kvartalis või poolaastas üle vaadata. 

"Savvusanna sõsarad"

Kahtlemata Eesti selle aasta, kui mitte terve kümnendi olulisim film. Ilus, valus, naerda sai ka.

"Oppenheimer"

Meisterlik biograafia, mis jääb oma eetiliste küsimustega närima veel mõneks ajaks. "Oppenheimer" kinnitab taaskord, et Christopher Nolani tugevus ei ole mitte "Teneti" sugused ulmefilmid, vaid vaikselt tiksuvad ajaloodraamad.

"Lillekuu tapjad" ("Killers of the Flower Moon")

Vanameister Scorsese on endiselt tippvormis, nagu ka Robert de Niro ja Leonardo DiCaprio. Aeglaselt lahtirulluv lugu annab hääle Osage'i indiaanlastele ja oma detailsuses isegi õigustab üle kolme tunni pikkust kestust. Kirsiks tordil üks parimaid lõpustseene sel aastal! 

"Saltburn"

Veel üks panus viimaste aastate eat the rich retoorikasse näiteks "Kurbuse kolmnurga" ja "Parasiidi" kõrval. "Saltburnile" annavad oma nõksu mõnus 2000. aastate soundtrack ja Barry Keoghani, Rosamund Pike'i ja Richard E. Granti rollisooritused. Kuigi film on juba ka voogedastuses kättesaadav, soovitan võimalusel seda külluslikku teost siiski kinos kogeda. Tegelikult on siin aasta parim lõpustseen.

"Babylon"

Kummardus kinokunstile selle lopsakuses. Kõigepealt elad sellele rajule peole kaasa, siis  tunned end nukralt väikese täpina kino mastaapsuses. "Babylon" jättis peale vaatamist sisse sooja tänutunde ja täieliku arusaamatuse, miks see mitte ühtegi Oscarit ei võitnud.

"Barbie"

"Barbiet" peab tunnustama selle võimsa suvise popkultuurimomendi eest, mille lõi Barbenheimer ja Ryan Goslingi kenergy. Mõnus vaatamine, mille teravikuks on sarkastilised one-liner'id, detailne produktsioonidisain ja keel-põses heliriba koos saatvate tantsustseenidega. Mulle meeldib, et "Barbie" ei võta end absoluutselt tõsiselt. 

"Taylor Swift: The Eras Tour"

Popkultuurimomentidest rääkides ei saa üle ega ümber Taylor Swifti kontsertfilmist, mis ilmselt on igatsust leevendav toonik neile, kes juba on kontserdil käinud kui ka isutekitaja minusugustele, kellel on pilet mõnele kontserdile järgmise suve Euroopa tuuril. Rännak läbi Taylori karjääri oli üdini professionaalne popmuusikaelamus, mis pani ka kinos lugudele korralikult kaasa elama (ja kuuldavasti mõned isegi tantsima!).

"Dungeons and Dragons: Varaste au" ("Dungeons and Dragons: Honor Among Thieves")

Kui Marveli filmid jäävad mu selle aasta filmitabeli alumisse otsa ja on seal juba mõned head aastad olnud, siis "Dungeons and Dragonsi" fantaasiamaailma filmiversioon oli väga positiivne üllatus ja üks viimase aja parimaid seiklusfilme. Lõpuks ka mõni korraliku arengupotentsiaaliga seeria lõputute uusversioonide ja comeback'ide kõrval.

Wes Andersoni lühifilmide kogumik Netflixis

Tõtt-öelda on Andersoni käekiri mind tüütama hakanud, mistõttu näiteks "Asteroid City" jättis oma sisseharjutatud stiili ja staarideparaadiga pigem külmaks. Sügisene Netflixi lühifilmide kogumik 15-minutiliste teatrlike telelavastustega aga sobis Andersoni-ampsuks paremini.

Ralf Sauter
Postimehe kultuuritoimetuse ajakirjanik

1. "Eelmised elud" (Celine Song)

Imekaunis lugu emotsionaalsetest sidemetest, mis meil elu jooksul tekkida võivad, kuidas me sünnime oma juurtest liiga kaugele triivides uude ellu, ja mida tähendab tunda koguigatsust ka siis, kui olime kodus palju elusid tagasi. 

2. "Täiuslikud päevad" (Wim Wenders)

Wim Wenders haaras sületäie Patti Smithi ja The Velvet Undergroundi kassette, põrutas Jaapanisse, haaras suurepärase näitleja Koji Yakusho ning tegi valmis aasta kõige rahustavama filmi, mis kinnitab ühe mu vaimuväest laetud sõbra tõdemust: õnnelik pole see, kes saab need asjad, mida tahab, vaid see, kes tahab neid asju, mis tal on… ja õnnis on see, kes ei vaja neid asju ka. 

3. "Mai ja detsember" (Todd Haynes)

"Mai ja detsember" on kui kutse võõra inimese magamistuppa, mis esmapilgul tundub soe ja kutsuv, ent järk-järgult hakkab režissöör Todd Haynes tapeeti maha koorima, paljastades sügavad praod ja tumeduse selle tapeedi all. See on film, mis justkui töötab põnevas 4D-võtmes: ühest küljest on see karakteriuurimus ebaterves suhtes olevast abielupaarist ning seda suhet võimaldavast traumast, teisalt vaatleb Haynes ka ühe näitlejanna (Natalie Portman) püüdlusi seda ebatervet suhet mõista, et seda filmiversioonis jäljendada. Ometi näitab Haynes kaastundlikul viisil, et inimesed on oma haavades ja kasvamises sedavõrd keerulised, et skandaalsetest tõestisündinud lugudest ongi võimatu luua dramaatilisi narratiive. 

4. "Tagasitulek Seouli" (Davy Chou)

"Tagasitulekut Souli" on kui kibedam ja keerukam partner-film "Eelmistele eludele", kus Prantsusmaal sirgunud Korea juurtega tüdruk oma sünnimaale naaseb, et leida oma vanemad ja leida üles oma juured. Trumpkaardiks on siin omaette Koreas ekslev peategelane Freddie, kelle kaudu näeme, et täielikuks saamine ning iseenda juurteni jõudmine nõuab teatavat isepäisust ja sõjakust. Aga selle kiuste teenis ta ära mu täieliku kaastunde.

5. "Rimini" (Ulrich Seidl)

Kui ütled peegli ees kolm korda "Richie Bravo", siis luban, et öösel ilmub Richie Bravo su magamistuppa ja laulab sulle serenaadi. Ja võib-olla poeb pärast kaissu ka. Aga kui natuke tõsisemalt rääkida, siis ma väga imetlen Ulrich Seidli oskust laskuda väga ekstsentriliste ja ainulaadsete tegelaste eksirännakutesse, aga teha seda ühiskondlikult ja inimlikult tähelepanelikus mõõtmes.

6. "Here" (Bas Devos)

Belgia filmipärl, mida sattusin nägema Berliini filmifestivalil, kahjuks PÖFFile see ei jõudnud, aga võib-olla seda enam tasuks filmi välja tuua. See on armsalt nukrameelne lugu ühest ehitustöölisest ning kirglikust samblauurijast, kes söövad koos Hiina toitu ning matkavad metsas. Läbi nende kahe tegelase loob Bas Devos kinematograafiliselt põneva ruumi, kus kohtuvad looduslikud mikrovaated ja linnaruumi makrovaated, omamoodi õitsev roheline maailm ja massiivsed hallid ehitised, mis ei taha kuidagi harmooniasse saada.

7. "John Wick 4" (Chad Stahelski)

Ilmselt minu selle aasta meeliköitvaim kinoelamus, mis hiljem koju jõudes tekitas kange tahtmise endale internetist nunchukid tellida. Ja ilmselt kunagi uuesti Pariisi minnes käin selle pika trepi läbi, millest John Wick alla paisatakse. Kolm tundi võrratut kaasakiskuvat märulispektaaklit.

8. "Pätid" (Rodrigo Moreno)

"Pätid" paneb eeskätt tööle režissöör Rodrigo Moreno huumorimeel, sest pangarööviga algav "Pätid" on absurdihuumorist ja irooniast laetud lugu elus pettunud, tööorjusest muserdunud meestest, kes üritavad oma probleeme kriminaalsel teel lahendada ja just tänu sellele juhatab saatus nad kohtadesse, kus nad saavad kohtuda iseendaga, rebida ennast lahti pealtnäha alistamatu süsteemi kammitsaist. Pangaröövel ühineb uuesti loodusega, leiab raamatud, muusika, puuviljad, kire, tõelise vabaduse. Need on vastandlikud jõud, mis kingivad sellele kolmetunnisele filmile väga omapärase vereringe.

9. "Langenud lehed" (Aki Kaurismäki)

"Täiuslikud päevad" on aasta parim konfliktivaba "anti-draama", kuid Aki Kaurismäki uus film ei jää sellest kaugele maha. Kaurismäki loob siin mõjuva tingliku filmiruumi, mis vaheldumisi mõjub nostalgiliselt ja kaasaegselt ning paneb selles filmiruumis hingama lihast ja luust töölisklassi inimesed, kelle igapäevast rutiini on lummav jälgida. Puhta südame ja hea huumoriga tehtud film.

10. "Elu maitsed" (Anh Hung Tran)

"Elu maitsed" leiab juba esimestest minutitest oma hõrgu rütmi, näidates toidutegemist alandlikkust ja kannatlikkust nõudva protsessina. Ja just siis, kui arvad, et filmil pole peale kulinaarse edvistamise midagi ette näidata, kaldub film kurblikult kaotusvalu ja leinatunde meeleoludesse, näidates mõjuvalt, mida tähendab kaotada ainus inimene, kes suudab sinuga suhestuda ning kohtuda just su loomingu kaudu. See film tegi mind esmalt näljaseks ja siis murdis mu südame.

Eraldi ka Eesti filmide TOP5: 

1. "Päikeseaeg" (Liis Nimik)

2. "Savvusanna sõsarad" (Anna Hints)

3. "Kadunud sokid" (Oskar Lehemaa) 

4. "Trail Baltic. Väljasõit rohelisse" (Marianne Kõrver)

5. "Nähtamatu võitlus" (Rainer Sarnet)

Raiko Puust
filmikriitik

1. "Eelmised elud" (Past Lives)

Klassikaline ja puhas armastus, mis ei mahu ühte eluaega ära, on ääretult ilus idee. See on nagu luuletus, mis hinge puudutab, kuid raske sõnadesse panna, et miks täpselt sedavõrd kõnetab. "Eelmised elud" on armastuse suhtes avatud ideega ning vaatleb mitut armastust korraga. Määratud armastus versus praktiline armastus. Kas saame armastada mitut inimest korraga? Ja mitte iga armastus ei ole samasugune, kuid ilusad ühtemoodi. Ja teravalt valusad.

"Eelmised elud" on personaalne lugu, millega enamus publikust suudab kuidagi samastuda. See kaduma läinud armastus ning mõte kusagil sügaval peas, et "mis siis kui". Ja ajal on veider tähendus, kui kohtad inimest, keda oled kunagi armastanud ja selgub, et tegelikult pole kunagi lakanud. Celine Song on nimi, kelle jätan endale meelde.

2. "Savvusanna sõsarad" (Smoke Sauna Sisterhood)

Anna Hints on leidnud tasakaalu, mida on peaaegu võimatu saavutada. Sotsiaalmeedia mõjul on toimunud radikaliseerumine, kus igasugune sõnavõtt peab vajuma mõnda äärmusesse, et olla teemasse kaasatud. Räägid naistest – oled feminist või vihkad naisi. Räägid meestest – oled šovinist või vihkad mehi. Naised ei tohi rääkida meeste teemal, mehed ei tohi rääkida naiste teemal. Lastetud ei tohi rääkida laste teemal. Lõputu tsükkel rääkimise keeldu. Oleme vaikselt kaotamas võimet arutada inimeseks olemist, ilma et mõni poliitiline organisatsioon või agenda seda kaaperdada ei prooviks. "Savvusanna sõsarad" ei ole sellise käitumise vastu immuunne, kuid kunst peabki meid raputama. Ja seda "Savvusanna sõsarad" teeb.

"Savvusanna sõsarad" on selle aasta üks parimaid kinoelamusi. Teemakäsitlus, unikaalne kultuuriline esitlus ja tõeliselt andekas lavastaja, kes loob meeldejääva visuaalse kogemuse. Enamus alasti saunatajaid jäävad anonüümseks, kuid nende kogemused on universaalsed. Meil kõigil on siin midagi, millega samastuda, ja see pole kuidagi seotud meheks-naiseks olemisega, vaid lihtsalt inimeseks olemisega. Võib-olla on siin midagi enamat, mida kohe ei oska sõnastada, kuid see vaikus linastuse lõpus oli kõnekas. Inimesed olid püsti ja aplodeerisid, sest meie publikuna ei oska muudmoodi tänada meeldetuletuse eest, et Eesti on ilus. Meie kultuur ja naised on säilitamist väärt, seega hoiame mõlemaid suurima hoolega. Soovin kõikidele sama mõnusat kinoelamust, kui mulle osaks sai.

3. "John Wick 4" (John Wick: Chapter 4)

Sisuliselt saame öelda, et see on rohkem videomäng kui film. Karakterid on nagu kaklusmängudest leitud ja stiililt ei ole tegelikult erinev videomängust, kus peategelane peab liikuma vaenlaste suunas. Shamier Andersoni kehastatud härra Eikeegi on huvitav karakter, kes lisab neutraalsust ja aitab narratiivile kaasa. See salapärane palgamõrvar liigub koos oma ustava koeraga ning on osav jällitaja. Ta kogub millegi jaoks raha, kuid selle jaoks on tal tarvis, et pearaha John Wicki eest oleks võimalikult kõrge. Enne on vaja teda kaitsta, et siis hiljem suurem summa endale noppida. Või vähemalt selline on tema plaan alguses, kuid me teame ju lugu John Wickist ja tema koerast...

"John Wick 4" on seni parim Wicki film ning see polnud kerge ülesanne. Latt oli juba kõrgel, kuid neljas liigutas seda veelgi. Ei kujuta ette, mida viies meile tuua plaanib, kuid üks on kindel - John Wicki maailm ei kao kusagile. Meil on juba tulemas kaks uut filmi ja terve üks seriaal. Jääb lihtsalt üle loota, et see ei muutu järgmiseks "Kiired ja vihased" näiteks, kus eneseparoodiaks muutumine on alles alguseks. Kui John Wick hakkab tulnukaid tapma, siis vist loobun... vist.

4. "Sulge silmad" (Close Your Eyes)

Film filmi tegemisest ja selle kunstimeediumi armastusest. Ja selle taustal unikaalne ja personaalne lugu sõprusest läbi elukogemuse ja tõeliselt talendika filmitegija Víctor Erice nägemuse. Kuulus Hispaania näitleja Julio Arenas (Jose Coronado) kaob filmivõtete ajal. Kuigi tema surnukeha ei leita kunagi, järeldab politsei, et tal juhtus merekaldal õnnetus. Mitu aastat hiljem jõuab omamoodi mõistatus taas esilehe uudistesse, kui näitleja elutööd meenutades näidatakse teles eksklusiivseid kaadreid tema päris viimastest stseenidest, mille filmis tema hea sõber režissöör Miguel Garay (Manolo Solo).

See kolmetunnine oopus jaguneb kaheks erinevaks osaks ning mõlemad on meistriteosed ka üksinda. Ja kogu see kompott on kadestamisväärselt võimas. Stsenaarium ja näiliselt lihtsad elemendid – nagu dialoog – on maalitud sellise detailitäpsuse ja tunnetusega, mida pole varem palju näinud. Kahe sõbra lugu, keda ühendab üks armastus filmide ja üksteise vastu. Viis, kuidas Erice selle ekraanile toob, sidudes oma kohaliku kultuuri, mälestused, identiteedi ja filmikunsti sinna sisse, on kiitust väärt.

5. "Ämblikmees: üle kogu multiversumi" (Spider-Man: Across the Spider-Verse)

"Ämblikmees: üle kogu multiversumi" on tõeliselt pöörane seiklus, mida suurelt ekraanilt nautida on puhas privileeg. Muusika ja animeerimise stiil on vapustav, kus žanrid põrkuvad dimensioonidega ning kogu selle möllu keskel on Miles Morales (Shameik Moore). Gwen Stacy (Hailee Steinfeld) on liitunud salapärase Ämblikmeeste organisatsiooniga, mis kaitseb multiversumit ning seal elavaid erinevaid Ämblikmehi. Nende lood peavad minema kindlat moodi ja kui midagi juhtub, mis ei ole planeeritud, siis tekib anomaalia. Ja anomaaliad võivad hävitada selle multiversumi. Täpselt selline oht tekib, kui ilmub kurjam nimega Täpp, kes saab liikuda läbi dimensioonide.

Melanhoolsed toonid on animeeritud kadestamisväärse kunstilise oskusega. Iga kaader väärib oma nurka kuskil seina peal. Samal ajal selle värvideparaadi taustal on alati tähenduslik Gweni ja Milesi lugu, mis on ilus ja armas, emotsionaalselt sügav ja varaküps. Nende maailm laieneb mitte ainult läbi universumite, vaid ka täiskasvanuks sirgumise läbi. Rasked otsused, kus kaalul on mitte ainult üks elu, vaid terve multiversum. Kummal neist on õigus? Tumedam ja kurvem huumor on läbipaistvalt habras kilp, mis enam ei kaitse siin ühtegi Ämblikmeest. Ja emotsioone siin jagub nii karakteritele kui publikule.

6. "Oppenheimer" (Oppenheimer)

"Oppenheimer" on lugu ühest füüsikust ja mida ta maailma jaoks muutis, kuid siin taustal on nii palju erinevaid keerulisi teemasid, et ei hakka neid kõiki lahkama. See on elamus, mida peab ise tundma ja nägema, eriti just suurelt ekraanilt. Cillian Murphy pilk momendil, kui näeb esimest korda seda võimu, mille nad pudelist valla päästsid, see on vapustavalt hea näitlemine, sest läheb kaugemale kui "Mida ma küll tegin!". Seal on uhkust oma töö üle. Seal on hirm inimkonna tuleviku üle. Seal on ego ja nartsissism. Ta hoiab tervet maailma on peopesas ning see võim hirmutab teda rohkem kui miski muu. Ta ei vääri meie kaastunnet, kuid otsib seda.

Peale "Teneti" ilmumist hakati Nolanit juba maha kandma, sest olgem ausad – "Tenet" on absurdselt keeruline film. Jäi mulje, et mees on oma oskused minetanud ja läinud ehk liiga abstraktseks. Liiga kunstiliseks. "Oppenheimer" tõestab, et ta armastab filmi kogu hingega ja tema nägemus lavastaja-stsenaristina on unikaalne. Filmisõpradel on au elada samal ajal ja seda kõige suurelt ekraanilt sisse võtta. Kolm tundi kestev ajalooline biograafia ei ole kerge müük, kuid see aeg on seda väärt. See kogemus on seda väärt. Minu jaoks üks aasta parimaid, kui isegi mitte kõige parem, kuid täpsemalt tean juba siis, kui aasta läbi. Seniks on "Oppenheimer" julge soovitus.

7. "Talupojad" (The Peasants)

"Talupojad" on oma ajastu ohver ning originaalsele alusmaterjalile truuks jäämine on ka peamine põhjus, miks osadele filmisõpradele see ei ole meeldiv vaatamine. Lokkav šovinism ja seksism. Seksuaalne ärakasutamine ja toores vihkamist täis vägivald. Õpetlik lugu, kuid see ei ole kerge vaatamine. Kütkestav pilt teeb keeruliseks eemale vaadata, seega siin tasuks veidi mõelda kinno kaasahaaratud inimeste vanuse peale, kuna siin on omajagu alastust ja küpseid teemasid. Poola originaalne lugu on rohkem pereisade ja -poega vaatenurgast, siis "Talupojad" on hoopis Jagna vaatenurgast, mis kohaliku vaataja jaoks ei oma erilist vahet, kuid tõenäoliselt Poola kultuuri puristide jaoks on suur tükk neelamiseks.

Poola on selle filmi esitanud ka Oscaritele kui enda riigi esindaja ning mina usun, et vähemalt nominatsioon on võimalik. Filmil on selged miinused olemas, kuid need tulevad Reymonti aegunud kirjutisest, mitte Welchmanide enda tehtud tööst. Audiovisuaalne stiil lubab ennast filmi vaatamisel ära unustada ning sellega lihtsalt kaasa hõljuda. Tragöödiale vaatamata on see muinasjutuliselt ilus kogemus, mida mäletan veel kaua aega. Minu jaoks on see aasta üks tugevamaid filme, millest ainult vähesed kinosõbrad on üldse midagi kuulnud.

Film on jooksmas tühjades kinosaalides, seega hetkel on veel võimalik seda näha, kuid tõenäoliselt mitte enam kaua. Lummav film ja tõeline filmikunst.

8. "Poiss ja haigur" (The Boy and the Heron)

Esimesel vaatamiskorral heitsin ette aeglast algust, sest loo peategelane noor Mahito läheb fantaasiamaailma umbes filmi keskpaigas. Sealt läheb tempo peale ja asi hakkab vabamalt hingama, kuid alles teisel vaatamise korral sain aru, et need kaks maailma töötavad koos. Nende hingamine on paralleelne ning sündmused on otseselt seotud. Nüüd sain aru, mida tähendavad need paberist sümbolid seal ühes keelatud toas ning see tegi mind tõsiselt kurvaks. Taipasin, mida tähendab noore tuletüdruku sümboolika Mahito kasuema ja tädi suhte jaoks. Teisel korral ei olnud sündmused enam rida suvalisi juhtumeid, vaid selgelt plaanitud ja kokkusobivad tükid keerulisest, imeliselt kirjutatud ja eluküpsest loost.

Film ei ole täiuslikult kümnepunktine, sest tempo on isegi teisel korral liiga aeglane (loo esimeses pooles), kuid see ei vähenda kogemuse kvaliteeti. Filmi enda tugevus muutub ka nõrkuseks, sest Miyazaki austab publikut. Ta ei alahinda meie võimet tema töid mõista, seega peame olema valmis ise mõtlema. Osadel päevadel on see keeruline. Aju tahaks puhata. Ise sooviks puhata. "Poiss ja haigur" ei ole koht puhkamiseks, vaid õppimiseks. Meil on võimalus kogeda haruldase meistri sisemaailma ning saada osa tema elukogemusest. Olen tänulik selle võimaluse eest kui filmisõber ja lihtsalt inimene, samamoodi eksinud ja segaduses nagu iga teine. Rõõm ja lein leiab meid kõiki ning meie lugude lõpp saab olema järsk, nagu seda on ka "Poisi ja haiguri" lõpp. See on okei, sest pole oluline, kuidas me lahkume, vaid hoopis see, kuidas me elame.

"Poiss ja haigur" on sügavalt filosoofiline teekond, kus iga kaader on käsitsi joonistatud. Visuaalselt hingemattev animatsioon on rahulik, kohati nagu mediatsioon. Muusika tõstab üles ja toob meelerahu, andes võimaluse endasse vaadata läbi Miyazakile omase ausa peegli. See on tõenäoliselt mehe seni kõige subjektiivsem lugu. On täiesti mõistetav, kui fännid ei leia siin ühist meelt. Miyazaki on nagu lahke vanaisa, kes meiega mängides vaikselt õpetussõnu igale poole peidab. Ta paitab õrnalt, räägib lugusid oma elust ning siis laseb meil minna, et me looksime omad unikaalsed maailmad, täis vigu ja auke. Kui "Poiss ja haigur" on meievaheline hüvastijätt, härra Hayao Miyazaki, siis aitäh ja kohtume kunagi järgmistes eludes.

9. "Vaesekesed" (Poor Things)

Emma Stone on teinud filmi enda soovide järgi. Kreeka hullu geeniuse Yorgos Lanthimose edukas koostöö Emma Stone'iga jätkub ja viimane võib vabalt järgmise aasta kevadel Oscarite galalt saada lausa kaks kuldkujukest. Film ise on fantastiline, frankensteinilik lugu eneseleidmisest, mille keskmes on Stone'i bravuurikas Bella Baxter, kes astub vaataja ette küll täiesti valge lehena, ent asub seda lehte tragilt teadmiste, kogemuste ja elamustega täitma. Kuigi Bella on elanud oma isafiguuri, teadlase Godwin Baxteri (Willem Dafoe) külje all turvalist ja kaitstud elu, januneb temagi uute kogemuste järele ja nii algabki uskumatu eneseleidmise teekond koos limase advokaadi Duncan Wedderburniga (kõikvõimalikud pidurid eemaldanud Mark Ruffalo).

Selle aasta parima komöödia auhind lähebki just "Vaesekesed", sest see ootamatu toores ja seksuaalne maailm töötab paremini kui kinopublik julgeks oodata. Film ei austa Hollywoodi kitsaid reegleid ning kohe asub neid raame lõhkuma. Stone ise on vapustav oma rollis ning veidi šokeerib ootamatu alastusega, mis võtab omajagu ekraaniajast. See ei tundu kunagi odav reklaamitrikk, vaid vajalik element huumori ja loo ehitamiseks. Isegi draama töötab, karakterid töötavad ja see maailm oma veidruses töötab.

Stone on tõenäoline suursoosik järgmisel auhinna hooajal, seega "Vaesekesed" peaks olema iga filmigurmaani nimekirjas.

10. "Godzilla Minus One" (Godzilla Minus One)

Ajalooliselt on Godzilla läbinud palju muudatusi. Küll on ta olnud dinosaurus, küll on ta olnud maadleja, inimkonna sõber ja siis jälle vaenlane ning tema suurus ei ole ka konstante. Samaks on jäänud muusika ja Akira Ifukube versioon sellest tõeliselt klassikalisest tunnusloost on super. Yamazaki on lavastajana olnud äärmiselt vormikindel. Ta ei karda kasutada ajatut kolme vaatluse raami, kus on olemas kõik klassikalised karakteri arendamise tööriistad ning emotsioonide loomiseks ehitatud draama. Ja see töötab. Yamazaki ajastab kõik kõrgpunktid meisterlikult ning suur finaal saab jõudu igast ilmakaarest. Ifukube muusika, parimad visuaalsed efektid, draama haripunkt ja teenitud lõpp. Kõik on olemas.

Olen Godzilla austaja olnud terve oma filmisõbraliku elu. Fänniks pole ennast pidanud, sest need kummikostüümides maadlejad ei olnud minu teema, kuid nii "Shin Godzilla" kui nüüd "Godzilla Minus One" on avanud mu silmad selle kõige potentsiaalile. Siin ei pea tegelikult pikka kiidulaulu keerutama, sest tehniliselt on kõik perfektne. "Godzilla Minus One" võidab inimeste südameid eelkõige selle võimsa ja meeldejääva kinoelamusega, mis tekitab selle nostalgilise tunne, et me vaatame midagi uut, originaalset ja vägevat. Ei ole enam tihti momente, kus film paneb unustama elu väljaspool seda miniuniversumit seal kinotoolis, kuid siin see juhtus ja tõenäoliselt juhtub see ka Sinuga.

11. "Evil Dead Rise" (Evil Dead Rise)

Iirimaa õudusfilmide lavastaja Lee Cronin on võtnud üle teatepulga Sam Raimi käest, kes nüüd on hoopis üks produtsentidest. Teine tuntud nimi produtsendina kirjas on ei keegi muu kui Bruce Campbell isiklikult. Natukene konteksti siia inimestele, kes kohe nendest nimedest aru ei saa, siis Sam Raimi, kes lavastas Tobey Maguire'iga kolm Ämblikmehe filmi, on tänaseks kuulus lavastaja, kes kunagi kaua aega tagasi tegi ühe õudusfilmi nimega "Evil Dead". Seal mängis peaosa tema parim sõber Bruce Campbell kui kohmakas Ash Williams. Sellest kasvas suur frantsiis, kus on palju filme, videomänge ja isegi edukas seriaal. Ja julgeksin isegi öelda, et "Evil Dead Rise" on terve frantsiisi üks parimaid filme, kui isegi mitte kõige parem.

Filme analüüsides ma tavaliselt näitlejatele pikemalt ei keskendu, aga "Evil Dead Rise'i" näitlejate töö on kohustuslik element asja õnnestumise juures ning neil on tegelikult suur koorem kanda. Aplausi väärib ema Ellie rollis olev Alyssa Sutherland. Tema on see põhiline deemon ning ta peab tegema jube palju keerulist tööd. Naine venitab ennast ja oma nägu igas võimalikus suunas ning ta on selles osav. Vahetab emotsioone sekundiga, kuid alati hoiab taustal seda õõvastavat ohutunnet. Samuti pean kiitma kolme tütart, sest neil kõikidel on veidraid momente, mida iga suvaline näitleja ära ei teeks. Veidi tekitas muret kõige noorem Kassie rollis olev Nell Fisher, sest filmivõtted ei saanud olla talle kerged, eriti just vaimselt. Ainuke tavaline roll on Lily Sullivanil, kes kehastab tädi Bethi, sest tema suuresti ainult reageerib ja isegi seda minimaalselt.

"Evil Dead Rise" on audiovisuaalne kinoelamus, mis nõuab võimast kinotehnikat ja suurt ekraani.

12. "Tõotatud maa" (The Promised Land)

Siin ei pea palju muud tegelikult ütlema kui Mads Mikkelsen. Mehel on sarmi rohkem kui Eesti tavakodanikul erinevaid makse. Taani filmitegija Nikolaj Arceli ("Kuninglik armulugu") Veneetsia filmifestivalil esilinastunud "Tõotatud maa" on haarav lugu nõmme-ala vallutamisest, uhkest mehest ja naisest, kes saavad liitlasteks võitluses kurjuse, surma ja hukatuse vastu. Film põhineb 2020. aasta Taani menukil "Kaptajnen og Ann Barbara".

Mads teeb näiliselt veatu rolli kütkestavas ajaloolises draamas, mille pilt on võluvalt detailne, terav ja ilus. Siin mingisugust revolutsioonilist narratiivi ei ole, kuid iga karakter on päris inimene, kellega saame samastuda üht või teist pidi. Kuna see on ajalooline lugu, siis kostüümid ja halastamatu reaalsus käivad asja juurde, kuid suurelt ekraanil on raske küsida midagi paremat kui üks esmaklassiline Taani ajalooline kostüümidraama.

13. "Sõdur" (Jawan)

Film ise oma naiivsuses on tegelikult emotsionaalne. Atmosfäärilt on see nagu narkootikum, mis tõstab publiku pilve. Iga moment on nii ülehaibitud, kuid see töötab. Karakterid vahepeal räägivad otse inimestega saalis. Kananahk tuleb peale, sest muusika juba kerib emotsioone üles. Dialoogis antakse mõista, et Vikram kohe tuleb ja liitub lahinguga. Siis lahti nööbitud särgiga Shah Rukh Khan astub aegluubis läbi sädemete, tanksaapad jalas, mask ees ja lihased punnis. Vaatab kaamerasse ja ütleb oma sügava mehise häälega inglise keeles: "Are you ready?". Ja siis hakkab muusika möllama, autod plahvatama ja rusikad lendama. Film lihtsalt nõretab adrenaliinist. Kõik on badass algusest kuni lõpuni.

Ja kogu selle imelise etenduse taustal on tegelikult tõsine sõnum India valitsuse ja sealsete seaduste kohta. Film võtab käsile mitu rasket teemat alates korruptsioonist kuni farmerite enesetappudeni välja. Siia jagub isegi natukene religiooni, pereelu ja muud sealsest kultuuriruumist. Vägivalda siin on palju, kuid verd tegelikult eriti ei ole. Kõige karmimad momendid ekraanil on poomised, mis tegelikult meiesuguse publiku jaoks ei ole mitte midagi. "Sõdur" on tõsine kultuurišokk ja terve Bollywoodi kiirkursus. Nüüd tuleb loota, et sellest ülehaibitud stiilist sõltuvusse ei jää.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et "Sõdur" on puhas spektaakel. Tujuparandaja ja meelelahutaja. Igale maitsele midagi ning Bollywoodile omaselt korraga ja palju. Rahvusvaheline huumor, mis ei karda eneseirooniat ning lugu, mis tegelikult töötab täiesti harjumatus formaadis. Olin tugevalt skeptiline, kuid hea meelega tunnistan oma eelarvamuste vigu. "Sõdur" ei ole aasta parim film, kuid kindlasti selle aasta üks parimaid kinoelamusi.

14. "Super Mario Bros. film" (The Super Mario Bros. Movie)

Mario saab olla kangelane ning Luigi saab tõusta oma venna varjust välja. Siin toimub palju asju korraga, kuid see on lõputult energiline nagu laps, kes seda säravate silmadega vaatab. Nautisin rohkem oma laste entusiasmi ja elevust kui filmi ennast. Neil polnud isegi aega kommi süüa, sest nad unustasid ennast vaatama.

Mainin veel üle, et muusikaliselt on terve film puhas nauding. Kõik tuntud tunnusmeloodiad on uues kuues, seega siin on palju uut ja omajagu nostalgiat. Igale maitsele midagi. "Super Mario Bros. film" on meeldetuletus kergemast ajast, kus asjad olid veidi lihtsamad. Täispikk film saab olla ka 90 minutit ja tihedalt tegevust täis. Endiselt on võimalik olla neutraalne meelelahutus ilma igas teemas kaasa rääkimata. Veider, et meil on vaja tihke vuntsiga torumeest, et midagi nii elementaarselt meelde tuletada.

Üks on kindel: lapsevanemana vaatan seda filmi kümneid kordi tulevate aastate jooksul, seega mul on aega seda analüüsida küll ja küll. Esimene vaatamine oli tore, lapsed särasid ja sain seda, mida ei julgenud loota. Tuletas mulle meelde seda lapselikku tunnet, kui sain uut videomängu proovida. Rändasin tagasi aega, kui sai mängitud ainult mängimise pärast ja ajakulu ei olnud isegi mõttes. Laseme lastel olla lapsed. Las nad vaatavad ja naudivad midagi ilma täiskasvanute kibestunud ideoloogiata. "Super Mario Bros. film" on kindel soovitus tervele perele.

15. "Galaktika valvurid Vol. 3" (Guardians of the Galaxy Vol. 3)

"Galaktika valvurid Vol. 3" toob tagasi hästi kirjutatud karakterid ja suurepärased eriefektid. MCU seriaalide juures – eriti "She-Hulk" – oli seda enim märgata, et efektid läksid järjest halvemaks ja lohakamaks. See mure lekkis filmidesse ning näiteks "Ant-Man 3" oli ikka päris nõrk, nii paberil kui ekraanil. Õnneks siin on tegemist imeilusa filmiga täis värve ja fantaasiat. Uskumatud elukad, kirev kosmos ja plahvatavad masinad. Ja mis veel uskumatum moodsa aja Disney toodangu juures – siin ei ole mitte ühtegi poliitilist agendat. Ainult meelelahutus. Tõesti oli aeg, kus selline asi oli tavaline, siis täna enam mitte.

"Galaktika valvurite" triloogia saab selle filmiga läbi ning tegelikult juba ammu teadsime, et paljude näitlejate jaoks on siin tegemist viimase rolliga MCU-s. Ma igaks juhuks ei täpsusta, et kes enam ei naase, kuid nii palju siiski lohutuseks ütlen – valvurid ei kao kusagile. See triloogia ei jää kindlasti viimaseks, vaid asjad lihtsalt muutuvad veidi. Olen üllatunud, kui palju naiivsust minu optimismis tegelikult on, sest endiselt usun Marveli kinoversumisse ja lojaalselt käin kõiki filme vaatamas. Gunn taastas usu võimalikku kvaliteeti, mis koheselt jälle sütitas ka mõned tuled terve selle koomiksimaailma tuleviku suhtes. "Galaktika valvurid Vol. 3" on kuldne ja kvaliteetne meelelahutus, mida julgen soovitada isegi kõige skeptilisemale Marveli austajale.

16. "Langenud lehed" (Fallen Leaves)

Aki Kaurismäki ei ole Soome kõige kuulsam lavastaja, kuid ta on Soome kõige parem. Mees on Soomest maalinud maailmale rohkem pilte kui ei keegi teine ja meie nägemus sellest riigist on suuresti tänu tema filmidele. "Langenud lehed" on Aki Kaurismäe tagasipöördumine ta 1980ndate nn töölistriloogia juurde, mida iseloomustab lugude ja inimeste lihtsus. Stiili poolest on aga kõik hästi paigas: dekoratiivsed võttekohad, summutatud, aga värvirohke koloriit, ja rohkem koomilisi dialoogikilde kui kunagi varem.

Kaurismäki on täielikus tippvormis. Film korjab veel palju erinevaid auhindu, kuid kinopubliku südame see vallutab eelkõige oma lihtsusega. Meie siin Eestis oleme maalitud sarnase pintsliga kui maailm Kaurimäki lugudes, mistõttu pole raske kaasa naerda. Kerge huumor töötab ideega, et "see on naljakas, sest see on tõsi", seega kurbus käib asja taustal kaasas nagu paha vari. Lühike ja konkreetne lugu ei raiska aega, vaid keskendub kahe täiesti tavalise inimese kohtumisele ning armumisele. "Langenud lehed" on hea näide filmist, mis on nii konkreetselt autoriga seotud, et mitte keegi teine seda teha ei saaks. Tõenäoliselt ei oskakski.

17. "Ämblikuvõrk" (Cobweb)

"Ämblikuvõrk" on teekond. See algab momendil, kui noor Peter kuuleb seina seest häält ning sellest momendist edasi on see kurviline sõit, kuid nauditav. Isegi lõpp-punkt on hea, mis on õudusfilmide suurim probleem, isegi kui ülejäänud osa filmist toimib nagu planeeritud. Enne kinosaali minemist tasub kodus oma lapsi kallistada, olla valmis ebamugavuseks ning üllatusteks.

Kui peaks olema probleeme verega, siis on mõistlik see õudusfilm vahele jätta. Minul hetkel süda särab, sest antud žanri suure austajana olen äärmiselt rahul, et vahel harva mõni siiski julgeb ja oskab olla originaalne. Tean, et see ei ole kerge, kuid vahel see juhtub ja "Ämblikuvõrk" seda tegi. Olgugi, et õudus on subjektiivne žanr, siis tasub vaadata, sest hea õudukas on väärt publiku aega.

18. "Saag X" (Saw X)

"Saag X" on vapustav kinoelamus, sest nad ei ürita enam iseennast kopeerida. Aeg on oma töö teinud ja publik on öelnud kõik, mida saab öelda. John Kramer (Tobin Bell) on tagasi ja ajukasvaja on lahingut võitmas. Kahjuks on Tobin Bell 81-aastane vanamees, kuid õnneks on ta endiselt piisavalt vormis, et päris keerulisi asju teha. Tema sarm veab seda lugu algusest kuni lõpuni ning tõestas midagi, mida me kõik juba ammu teadsime: "Saag" ei saa olla hea ilma Tobin Bellita. Ja peaaegu kahetunnine film lendab kiiresti mööda, sest lõpuks on tehtud kõik asjad õigesti.

Lõksud on oluline osa filmist, kuid see pole enam domineeriv. Need mõned üksikud lõksud, mida siin näeme, on piisavalt rõvedad ja verised, et isegi kõige friigimad kinosõbrad rõõmsaks teha. Mul oli raske kõike vaadata ja pidin pea ära keerama siin ja seal, kuid see helitöö oli piisav, et pikaks ajaks süda pahaks ajada. Veider on mõelda, et 2023. aasta üks parimaid õudusfilme (või filme üldse) on "Sae" saagast, sest siin on imeline narratiiv pluss hästi kirjutatud karakterid, samal ajal on see visuaalselt võimas koos meeldejääva muusika ja asukohtadega. Näitab meile seda, et tegelikult pole muud vaja kui teha hea film.

"Saag X" ei ole saanud palju kajastust ega promo, sest tõenäoliselt enamus inimesi on selle filmiseeria maha kandnud. Praegu levib suusõnaliselt sõbralt sõbrale, et "Saag X" on õnnestunud ja loodan, et Lionsgate saab siit oma õppetunni kätte. Meil on vaja John Kramerit ning tema sidet narratiiviga, mis neid lõkse veab. Lunastusel peab olema tähendust, sest muidu see on lihtsalt tühi veristamine, mida on nagunii liiga palju.

19. "Suzume" (Suzume)

Shinkai tugevused tulevad välja, kui tegevustik ja situatsioonid jäävad väikesele tasapinnale koos väheste karakteritega ning klassikalise antagonisti asemel on ainult inimese olemus ja sisemiste probleemidega võitlemine. Sellises igapäevases muinasjutus voolab mehe talent kõige soravamalt, lubades ehitada kihtide kaupa emotsiooni, mis kajab vaatajani tagasi terve keskkonnaga imelises kooskõlas. Film saavutab harmoonilise heli kõikide aspektide vahel, jäädes samal ajal truuks Jaapani eripärasele kultuurilisele piirangule ja vabadusele. Enese mineviku lahti harutamine on kaasahaarav lugu läbi iga võimaliku kultuuri.

Kahjuks ei võimalda animatsiooni tempo kõiki karakterid korralikult lahti harutada (nagu Souta), kuid Shinkai suudab jääda täpselt hea maitse piirile, saavutades minimaalse vajaliku, et hoida enda pisarakiskuja kuulsust. Tõsi, minul ei tekkinud soovi nutta, kuid paljud seda siiski teevad, eriti just Jaapanis olevat see midagi ootuspärast. Teose kliimaks on väga äkiline, spontaanne, tohutu energiaga, sentimentaalne ja täis kunsti. Erinevalt tavapärasest on siin lausa kaks kliimaksit – üks keskel Tokyo linna kohal, teine lõpus Tokyo linna all. Ehk nagu mäng taeva ja põrgu vahel. Ülevoolavad emotsioonid haaravad endasse ning Shinkai jaoks traditsiooniline lõpetus jätab vaataja vaikseks veel mõneks ajaks.

Ainukene kriitika oleks Jaapani animatsiooni maailmas suhteliselt tavaline narratiiv, kus ei tulnud ootuspärast suurt raputust. Filmi esimene kõrgpunkt oli natukene liiga kõrge, viimane vaatlus ei suutnud enam iseendaga konkureerida. Karakterid on meeldivad, siin on veidi nalja ning mõnus turismireis läbi Jaapani on alati teretulnud. "Suzume" on ootuspärane Shinkai, mis tähendab imelist kinoelamust igale küpsele kinokülastaja. Pole vaja muretseda, et pole tema teisi filme näinud või Jaapani animatsioon on võõras, sest "Suzume" on universaalne lugu läbi kultuuriruumide. Kindel soovitus.

20. "Kuidas peaks seksima?" (How to Have Sex)

Esimesel pilgul on "Kuidas peaks seksima?" täiesti tavaline pidutsevate noorte film, mida me kõik oleme juba kümme korda näinud. Noored lähevad puhkama, panevad pidu, tarbivaid erinevaid uimasteid ning seksivad. Palju klubimuusikat, paljast nahka ja süütut nalja. Kuid kõik muutub filmi teises pooles äärmiselt ebamugavaks, sest lugu siseneb hallile alale, eesmärgiga panna inimesed rääkima. Ja see õnnestub.

Alguses olin häiritud, et lugu liiga kaua ennast käima tõmbab. Peaaegu pool filmi ainult pidu ja pidu, kuid kui terve film on läbi, alles siis näeb seda tervikut, mida Walker tahab maailmale uhkusega näidata. Minu üllatuseks pole siin filmis alastust, sest taolised filmid on seda tavaliselt täis. Walker käib läbi nii palju probleeme ning tegelikult ei anna vastuseid, vaid esitab ühe situatsiooni koos küsimusega – kas keegi tegi midagi valesti?

"Kuidas peaks seksima?" keerukust peab veidi aega seedima, sest peale filmi olin pettunud, kuid aegamööda seedides hakkasid detailid esile kerkima. Kuna see on disainitud olema vestluse algataja, siis mehed ja naised näevad siin sisuliselt kahte erinevat filmi. Mõlemal on oma mätas ja kogemustepagas, mis defineerib erinevaid situatsioone teisiti. Ja siit tuleb see sügavus ja võlu, mida taoliselt noorte joomapeolt ei oleks oodanud.

Walker on teinud imelise töö ja väärib kiitust. Uskumatu, et see on tema esimene film.

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

1. "Babylon", rež: Damien Chazelle

Siin on kõige liiga palju, aga ma suplesin selles külluse meres suurima rõõmuga. Film nagu jazz ning kolme senise filmi põhjal hakkabki tunduma, et see on Damien Chazelle'i töömeetod. Vihaku teised seda filmi pealegi, kultusfilm sai sellest nii või teisiti.

2. "Perfect Days", rež: Wim Wenders

Kulus vist umbes paar-kolm minutit, et selle filmi rütmiga kaasa minna ja lõpuks ei tahtnud enam tüütusse-rapsivasse reaalsusesse tagasi minna. Eneseabiõpik, mis ka eneseabiõpik on.

3. "The Holdovers", rež: Alexander Payne

Selle sajandi parim jõulufilm, period.

4. "Past Lives", rež: Celine Song

Romantilise draama žanr on ajalooliselt nii lootusetult ära solgitud, et Celine Songi debüütfilm mõjub oma tasases eheduses otsekui revolutsioon.

5. "Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

Me oleme Liis Nimikuga mõlemad Saaremaalt pärit ja ta tabab siin mingeid registreid, mis kisuvad mu lapsepõlvest esile asju, mida ma ei mäleta, aga need on kuskil kaugemal ja sügavamal olemas. Viimaste aastate parim kodumaine linateos.

6. "Oppenheimer", rež: Christopher Nolan

Nolan otsekui üritaks meile näidata, et pealtnäha klassikalist Oscarbait biopic'i staarideparaadi ja üleelusuuruse looga saab ka teistmoodi teha.

7. "All Of Us Strangers", rež: Andrew Haigh

Pisarakiskuja on täiesti lollakas ja devalveerunud termin, aga Paul Mescali ja Andres Scotti ekraanikeemia rebib küll südame seest. Imeilus ja imevalus samaaegselt.

8. "Rye Lane", rež: Raine Allen Miller

Lihtsus on märksõna, mis kirjeldab enamikke tänavuse aasta filmilemmikuid. "Before Sunrise'i" vaimus lahti rulluv romantiline komöödia, mis on oma soojusega kui palsam hingele.

9. "The Zone of Interest", rež: Jonathan Glazer

21. sajandi info üledoos on muutnud meid koleduste ja julmuse suhtes immuunseks, Jonathan Glazer aga leiab mooduse, kuidas silmaklapid uuesti eest rebida.

10. "Poor Things", rež: Yorgos Lanthimos

Yorgos Lanthimose peas tahaks küll ühe päeva veeta. Korraga nii põige kinoajalukku kui ka vaade kuhugi veidersõgekosmilisse tulevikku. Meistriteos igas mõttes.

11. "Fallen Leaves", rež: Aki Kaurismäki

Meil ei ole kahjuks Eestis ühtki režissööri, kes eestlast nii häbitu südamlikkusega suudaks läbi valgustada nagu Kaurismäki soomlastega teeb. Film, millega on hea koos olla.

12. "Slow", rež: Marija Kavtaradze

Kaasaegne ja visuaalselt meisterlik draama, mis ei karda küsida keerulisi küsimusi. Leedu kino väärib kohta meie kinolevis, viimane aeg see viga parandada.

13. "The Teacher's Lounge", rež: Ilker Çatak

Seostame trillereid ikka pättidega, aga antud juhul keritakse pinge maksimumi koolikeskkonnas. Imepeen stsenaarium, mis paneb ropendama ja jäägitult kaasa elama. Teemapüstitus on lisaks ka ülivajalik.

14. "How to Have Sex", rež: Molly Manning Walker

Noored panevad Kreetal nädal aega pidu, aga kuidagi märkamatult tehakse sellega suurimaid võimalikke üldistusi noorusaja kohta. Aasta üks tugevamaid debüüte.

15. "Saltburn", rež: Emerald Fennell

Nii Emerald Fennelli eelmine film "Promising Young Woman" kui ka värske linalugu näitavad, et ta on üks meie aja julgemaid provokaatoreid. On siin üldse mõni ühiskonnagrupp, kes vastu hambaid ei saa?

16. "Skinamarink", rež: Kyle Edward Ball

Õudusfilmid on minu jaoks nagu õhk ja vesi, aga midagi raputavat juhtub seal kahjuks harva. "Skinamarink" on aga osa uue laine õuduskinost, mis hirmutab meid mingil sügaval, primitiivsel moel.

17. "Killers of the Flower Moon", rež: Martin Scorsese

Maailm meie ümber sähvib ja vilgub nii palju, et võib olla keeruline kolm ja pool tundi selle filmiga kaasas käia, aga Martin Scorsese sunnibki meid korra aega maha võtma. Filmi võib ka vaadata kui ülipõnevat ajalootundi.

18. "Barbie", rež: Greta Gerwig

Keegi ei vajanud seda filmi, aga nüüd ei saa me enam ilma selleta hakkama. Loodetavasti ei üritata nüüd "Barbie" vaimus igal teemal keel-põses metafilme tegema hakata.

19. "The Boy and the Heron", rež: Hayao Miyazaki

Kõik "Minu naaber Totoro" fännid saavad siit küll obaduse, sest Miyazaki ei tule vaatajale vastu, vaid tema allegoorsest ulmeõõvast peab igaüks ise tee välja leidma. Kogu selle lummava mosaiigi keskel teeb ta ka võimsa sõjavastase kommentaari.

20.-21. "Blackberry", rež: Matt Johnson ja "Air", rež: Ben Affleck

Kaks filmi, mis mind esmapilgul ei saaks vähem huvitada, aga moodustavad tandemi, mis näitab, kuidas igast ka pealtnäha suvalisest teemast on võimalik hea film teha.

22. "May December", rež: Todd Haynes

Haynes viskab vaataja ette moraalse konflikti ning laseb meil siis seda konti pureda. Hea film, mille üle seltskonna vaielda ning mõista, kui erinevad arusaamad inimestel asjadest on.

23. "Suzume", rež: Makoto Shinkai

Kliimaküsimustest ei ole vist kunagi paremini ja valusamalt räägitud. Selle kõige juures on Makoto Shinaki värske linateos lihtsalt lummavalt ilus.

24. "The Peasants", rež-id: DK Welchman ja Hugh Welchman

Poolakate "Tõde ja õigus", mis kummalisel kombel mõjub väga kaasaegsena. Ilus koledus.

25. "Maestro", rež: Bradley Cooper

Ärge laske end eksitada, paberil räägib "Maestro" tõesti Leonard Bernsteinist, aga see on ikkagi ennekõike film kirest selle sõna kõige laiemas mõttes.

26. "Spider-Man: Across the Spider-Verse", rež-id: Joaquim Dos Santos, Kemp Powers, Justin K. Thompson

Kui poleks olnud seda lolli cliffhanger'it, oleks ilmselt palju kõrgemal. Aga rõõm on "Ämblikmehe" ja "Teismeliste ninjakilpkonnade" uue filmi valguses näha, et äkki koomiksifilmid liiguvadki vaikselt sellise esteetika suunas.

27. "Leave the World Behind", rež: Sam Esmail

Katastroofifilmid on surnud, elagu salakavalad maailmalõpufilmid. Netflixi toodang on viimasel ajal üsna lahja, aga Sam Esmail näitab veenvalt ja ilma igasuguse häbitundeta, kui perses maailm päriselt on. Kui väheks jääb, siis võtme M. Night Shyamalani "Knock at the Cabin" hästi tummise lisaampsuna siia kõrvale.

28. "Unenäo stsenaarium", rež: Kristoffer Borgli

Norra režissööri Kristoffer Borgli debüüt "Sick of Myself" oli möödunud aasta suuri lemmikuid ja rõõm näha, et produtsent Ari Aster ja A24 lubasid tal oma hulluseid ka laiema publiku ette tuua. Vist ka üks ajaloo parimaid peerunalju?

29. "Skunk", rež: Koen Mortier

Oled elus sadu rappereid vaadanud ja tekib tunne, et kõik rõvedused on vist nähtud, aga siis tuleb ootamatult üks Belgia noortedraama ja teeb kõigile neile silmad ette. Kõige šokeerivam vaatamine sel aastal.

30. "Are You There God? It's Me, Margaret", rež: Kelly Fremon Craig

Hea mõtteline järg Spielbergi "Fabelmanidele", sest mõlemast filmist kiirgab lapselikku siirust ja piiritut lootust.

Väljaspool arvestust: "Renaissance: A Film by Beyoncé", rež: Beyoncé

Taylor Swifti ja Beyoncé kontsertfilmide valguses tundub, et siseneme ajajärku, kus popstaarid trügivadki kinoekraanidele. Ja mul pole selle vastu mitte midagi, sest "Renaissance: A Film by Beyoncé" oli üks aasta parimaid kinoelamusi.

Aurelia Aasa
filmikriitik, produtsent

"Vaesekesed", rež: Yorgos Lanthimos 

Üle võlli kostüümid, mahlane grotesk ja inimlikud veidrused – mida veel tahta? Juba "Soosikut" (2018) vaadates mõtlesin, kas enam paremaks minna saab. Nagu tõestab Veneetsia Kuldlõvi võitnud "Vaesed asjad", siis saab küll. Täiuslik film.

"Unenäo stsenaarium", rež: Kristoffer Borgli

Kui sa enne ei näinud Nicolas Cage'i unes, siis pärast seda filmi näed. Komöödia, mis veereb vaikselt allamäge. Norrakas Kristoffer Borgli ("Iseendast kõrini") on üks põnevamaid režissööre, kellel silma peal hoida.

"Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

On võluv, kuidas Kaurismäki sorib inimhinge melanhoolsetes hingesoppides.

"20 päeva Mariupolis", rež: Mstyslav Chernov 

Rindeoperaatori poolt üles võetud filmi puhul võib tekkida küsimus, kui palju on filmis režissööri loomingulist poolt. Sellele vaatamata peaks "20 päeva Mariupolis" olema kõigile kohustuslik vaatamine. 

"Barbie", rež: Greta Gerwig 

Aasta turunduskampaania tiitlit pälviv "Barbie" on filmina keskpärane, aga Ryan Gosling väärib parima mees-kõrvalosatäitja Oscarit. Go Ryan!

"Kuninganna Gena", rež: Agniia Galdanova

Üks parimaid dokke, mida näinud olen. 

"Ime", rež: Nienke Deutz 

Tehniliselt meisterlik lühianimafilm "Ime" on glamuuritum versioon "Valgest lootusest". Üks meeldejäävaim käesoleval aastal nähtud animafilm.

"Tunnustuseta jäänud Jill", rež: Anthony Ing

Britt Anthony Ing on vaatluse alla võtnud taustanäitleja Jill Goldstoni, kes on oma elus mänginud sadades kõrvalrollides, ent mitte kunagi peaosas.

"Võimatu missioon: Surmav otsus - osa I", rež: Christopher McQuarrie

(Taas)avastasin sel aastal "Võimatu Missiooni" ja vaatasin järjest kõik osad ära. Üks frantsiis, mis läheb ajas paremaks. 

"Tõotatud maa", rež: Nikolaj Arcel

Taani "Tõde ja õigus" Mads Mikkelseniga.

Kaarel Kuurmaa
filmispetsialist

"Lillekuu tapjad" ("Killers of the Flower Moon")
Režissöör: Martin Scorsese 

"Lillekuu tapjad" on suurepärane salakavala süsteemse ahnuse tragöödia, milles vanameister Scorsese jätkab inimese halastamatu ja kohati kahjuks kalgi loomuse kallal urgitsemist. Inimliku moraalikompassi analüüsis on Scorsesele raske vastu saada. Oli üldse oskuslikult lavastatud tragöödiate aasta, mida tõestasid ka kodumaise teatripildi kaks parimat tööd "Macbeth" ja "Vend Antigone, ema Oidipus", mis sarnasel moel tragöödiatena minevikust tänasesse päeva sisse lõikasid.

"Täiuslikud päevad" ("Perfect Days")
Režissöör: Wim Wenders 

Ma tegelikult ei uskunud, et peagi 80-aastaseks saav Wim Wenders midagi nii head veel teha suudab. Suutis. Tokyo tualetipuhastaja peaaegu sõnatus rollis teeb Koji Yakusho ka aasta ühe aasta meeldejäävaima näitlejatöö. Režissööri ja näitleja teineteise usaldamise meistriklass, mis korraga lihtsa maailma korduvat ja ainukordset ilu meelde tuletab.

"Igavene mälu" ("The Eternal Memory")
Režissöör: Maite Alberdi 

Korraga aasta ilusaim armastus- ja dokumentaalfilm. Andeka tšiili dokumentalisti Maite Alberdi tänavuse Sundance'i festivali rahvusvahelise dokumentalistika võistlusprogrammi peaauhinna võitnud film jälgib kahe kauni inimese Augosto ja Paulina veerandsajandi pikkust armastust, mille osaks on viimastel aastatel olnud vaikne pidev võitlus Alzheimeri tõvega. Liigutav, inimlik, ilus ja vaatamata justkui kurvale teemale ka lõbusalt eluline.

"Samsara"
Režissöör: Lois Patino

Audiovisuaalne reis, mis viib kõigepealt Laose džunglitesse, kuid "Tiibeti surnuteraamatu" (tiibeti keeles 'kuulmise läbi vabanemine vahelolus') ettelugemise abil saame me võimaluse keset kinoseanssi sulgeda silmad ja teha läbi ca veerandtunnine seiklus Bardo thödol seisundis ning ärgata üles hoopis kuuma liivaga mererannal Sansibari saarel. Võimas ja meeldejääv elamus.

"Mahajäänud" ("The Holdovers")
Režissöör: Alexandre Payne 

Ma söön ühe päkapikumütsi ära, kui sellest intelligentsest südamlikust filmist ei saa aastakümneteks uus jõulufilmiklassika. Seda enam on täiesti arusaamatu, et miks see pole maailma kinolevis juba nüüd detsembris, vaid alles uuel aastal? Fantastiline muusikavalik ja hõrgumast hõrgum Paul Giamatti peaosa pahura intellektuaalist ajalooõpetajana.

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju" ("Do Not Expect Too Much from the End of the World")
Režissöör: Radu Jude 

Täiesti ogarabsurdne autosõit mööda Bukaresti, milles istume kõrvalistmel kaasas rahvusvahelisele suurkorporatsioonile tööohutuse reklaamvideot ettevalmistava ropusuise blondi tootmisassistent Angelaga. Ühiskondliku satiiri meisterlik valitseja Jude näitas sarnast kõrgtaset ka oma eelmises filmis "Kohatu kepp ehk meeletu porno" ning olles seekord visuaalselt täiesti teises võtmes lahendatud, jääb enda stiilile omaseks ka siin – sa ei tea vaatajana eal, kuhu see lugu järgmisena pöörab.

"Langevad lehed" ("Fallen Leaves")
Režissöör: Aki Kaurismäki 

Orimattilas sündinud režissööri ilmeksimatus akikaurismäelikus stiilis ehk tuimintrovertsel moel kulgev siiras ja lihtne armastusfilm kahe üksildase hinge Ansa ja Holappa teineteiseleidmisest. Mis siis, et siin on paljuski kasutatud 1990. aastal linastunud "Tuletikuvabriku tüdruku" sarnaseid võtteid, on see film siiski Kaurismäe tippteoste hulka kuuluv kõigiti ajakajaline film.

"Eelmised elud" ("Past Lives")
Režissöör: Celine Song 

Ootamatult küps filmidebüüt korealannalt Celine Song'ilt, milles on siiski olemas ka kogu debütandile omane siirus. Paralleelid Richard Linklateriga loominguga on kerged tekkima, kuid "Eelmiste elude" misanstseenide väljapeetus ning aasia kultuuriruumile omane tugev taassünnifilosoofia taustsüsteem teevad sellest armastusfilmist kindlasti aasta parima debüüdi.

"Barbie"
Režissöör: Greta Gerwig 

No on ikka andekas see režissöör Greta Gerwig, kes ka sellise sirgjoonelise korporatiivse roosamanna tooteturunduse suudab panna vaimukasse ja täiesti filosoofiliselt mitmekihilisse sotsiaalkriitilisse mängufilmi. Pidu ja pillerkaar ning eksistentsialism ühekorraga.

"Adamanti pardal" ("On the Adamant")
Režissöör: Nicolas Philibert 

Tänavu paljude üllatuseks Berlinalelt nimekate mängufilmide eest Kuldkaru napsanud dokumentaal võis tulla eelkõige punase vaiba glamuurimullis tiksuvale filmirahvale üllatusena, kuid dokumentalistikat vähegi tundvad inimesed said öelda, et Philibert tegi seda taas. Läks kaameraga kohale ja hakkas ilma igasuguse ettevalmistuseta filmima seda, mis kaamera ette jääb. Seekord siis Pariisis Seine´il asuva sotsiaalse suunitlusega päevakeskus ja tema imetoredad intellektipuudega täiskasvanutest kunded.

"Kimäär" ("La Chimera")
Režissöör: Alice Rohrwacher 

Olmelise ja müütilise maailma vahelt oskuslikult seinu lõhkuv Alice Rohrwacheri film on kummaline retronostalgiline kelmikomöödia ja maagilise realismi hübriid. Mingid pildid ja meeleolud sellest filmist on jäänud tugevalt meelde, isegi kui lugu mitte nii palju.

"Huvitsoon" ("The Zone of Interest")
Režissöör: Jonathan Glazer 

Kui hakkas tunduma, et holokausti teemal on küll juba kõikvõimalikud lähenemised järgi proovitud ja ära jutustatud, siis Jonathan Glazer tõestab, et saab küll veel värskelt ja uutmoodi. Mõjuv nii oma metodoloogias kui psühholoogias.

"Apolonia, Apolonia"
Režissöör: Lea Glob 

13 aasta jooksul filmitud portree noorest maalikunstnikust Apolonia Sokolist, mis muutub režissööri ja portreteeritava sõpruse süvenedes kaksikportreeks, milles teemadeks kahe noore naise oma koha leidmine (kunsti)maailmas. Film, mis tõestab, et elu on inimesest parem lavastaja.

"MRT" ("R.M.N.")
Režissöör: Cristian Mungiu 

Korraga nii kuiv sotsiaalne argisus kui mahlane balkani mütoabsurd. Cristian Mungiu humanistlik kogukonnalugu lendas paljude jaoks radari alt läbi, aga minu ootusi pole Rumeenia autor sarnaselt oma kaasmaalase Radu Judega veel petta suutnud. 

"Jumalamaa" ("Godland")
Režissöör: Hlynur Palmason 

Külm, kõle, kalk, lõikavalt tuuline 19. sajandi Islandi maanurk ja luterlik pastor, kes peaks külarahva hulgas kuulutama Kristuse rõõmusõnumi, kuid tegelikult enne seda tegema sotid selgeks oma deemonitega.

"Sinine kaftan" ("Blue Caftan")
Režissöör: Maryam Touzani

Väike minimalistlik armastusfilm Maroko väikses vanalinnas kaftanipoodi pidavast abielupaarist oli vast üks üllatavamaid paiku, kust leida aasta üks ilusaim LGBT teemaline leid. Lubna Azabalilt erakordselt hea roll konservatiivse islamikogukonna tugevatest eelarvamustest üle olla suutva abielunaisena.

Eesti parimad

Eriti tähelepanuväärne on kodumaise dokumentalistika tugev aastaring, kuid eri filmiliikide isiklikud Eesti meistrid olid siiski üsna selged. Dokumentaalfilmidest pakkus enim rõõmu Liis Nimiku debüütfilm "Päikeseaeg", kuigi hea meel on erinevatel põhjustel ka Eeva Mägi ja Anna Hintsi debüütidest. Aasta lõpus linastus lõpuks ka üks väga väärt mängufilm, Rainer Sarneti "Nähtamatu võitlus", mis selle kvalitatiivselt üsna udus eksleva filmiliigi olemasolule veidi palsamit pakkus. Ja kuna ma eelmisel aastal tabelit ei teinud, siis Ameerika animaakadeemikute meeldetuletuse tõttu on eriti hea võimalus veelkord esile tõsta tegelikult juba möödunud aastal linastunud suurepärast Priit Tenderi õrnrämedat sürrealismipoeesiat "Koerkorter".

Kaupo Liiv
filmilevitaja

1. "Täiuslikud päevad" ("Perfect Days")
Režissöör: Wim Wenders

Enamik filme on rajatud mingile vastandumisele. Väheseks on jäänud neid, milles vastandumine praktiliselt puudub ja saad lihtsalt nautida ekraanil olevat pilti ja lugu. Ja kes oleks parem sellist filmi tegema, kui Wenders, kellel on korralik fotograafikarjäär resümees. Tema maailma vaatav pilk on teistmoodi kui enamikel lavastajatel. Ta näeb selle ilu ja suudab selle pilgu ka vaataja jaoks ekraanile tuua. Iga kaader on kui hästi välja tulnud foto. Selliseid hea tuju filme on ta filmograafias veelgi ja kuuluvad kõik mu lemmikute hulka. Alati ei pea pürgima üha ülespoole, vaid leidma õnne väikestes asjades. Tuleb lihtsalt osata maailma vaadata ning nautida selles maailmas olemist.

2. "Vaesekesed" ("Poor Things")
Režissöör: Yorgos Lanthimos

Kui Mary Shelley oleks praegu elus ning talle oleks antud ülesandeks kirjutada "Barbie" filmile stsenaarium, siis tulemuseks oleks ilmselt midagi sellist nagu "Vaesekesed". Kuigi lugu on klassikaline täiskasvanuks saamise lugu, on film samal ajal täiesti originaalne ja paneb küsima, kuidas on võimalik, et keegi midagi sellist varem teinud ei ole. Film kuulub täielikult Emma Stone'ile ja Mark Ruffalole, kes hakkavad sel talvel jahtima vastavalt oma teist ja esimest kuldmehikest. Imeline!

3. "Oppenheimer"
Režissöör: Christopher Nolan

"Oppenheimer" on rohkemat kui lihtsalt tavaline eluloofilm. Ta on rohkem ühe sündmuse film ning töötab pigem põnevusfilmile kohases taktis. Nolan on tõeline meister, leidmaks žanrifilmidele veidi eripäraseid lähenemisnurki, ja see töötab. Cillian Murphy on saanud lõpuks oma elurolli ning Robert Downey jr. näitab, et ei ole Marveli filmidega näitlemist ära unustanud.

4. "Kõik Beau hirmud" ("Beau is Afraid")
Režissöör: Ari Aster

See on vähemalt kahe korra vaatamise film. Esimest korda jälgid, kuhu see film liigub, ootad, et mis nüüd saama hakkab ning mis pöörang filmi järgmisena sisse tuleb. Teistkordsel vaatamisel vaatad, kuidas see film liigub. Saad nautida hetke ja näitlemist. Ilmselt üks alahinnatumaid filme sel aastal, mis leitakse aastate pärast üles ning kiidetakse kui klassikat.

Kindlasti pole see film kõigile, aga kui sa oled selle komöödiat, õudust, groteski ja absurdi täis tänapäevase maailma allegooria sihtrühmaks, siis naudid selle kolmetunnise filmi igat minutit.

5. "Mahajäänud" ("The Holdovers")
Režissöör: Alexander Payne

Võimatu on seda filmi mitte armastada. Soe, südamlik ja naeru täis film, millest ei puudu ka kurvad alatoonid. Võrrelda võiks Peter Weiri "Dead Poets Society'ga" või miks mitte ka Arvo Kruusemendi "Kevadega". Omad sarnasused on olemas. Kindlasti võiks sellest saada film, mida näidatakse igal jõuludel televisioonist.

Oscari nominatsioone saab film kamaluga. Eraldi auhinna võiks anda ka Paul Giamatti ekslevale silmale. Kui filmi vaatate, siis saate aru, millest ma räägin. Olgu ka öeldud, et filmis Angus Tullyt kehastavale Dominic Sessale oli film päris esimesene kaamera ees tehtud roll.

6. "Kas oled seal, Jumal? See olen mina, Margaret" ("Are You There God? It's Me Margaret")
Režissöör: Kelly Fremon Craig

Aasta üks suurimaid üllatusi. Leidsin filmi Elisa filmilaenutusest ning kuna filmi oli nii mõnelgi pool kiidetud, siis otsustasin ära vaadata. Ilmselgelt ei ole see mõeldud keskealisele mehele vaatamiseks, kuid võimatu on seda filmi vaadata ilma järjepideva naeratuseta näol. Ameeriklaste jaoks klassikaks saanud Judy Blume'i lasteraamat, mida konservatiivid üritavad ikka ja jälle keelatud kirjanduse nimekirjadesse saada ning mille järgi film tehti, ei ole eesti keelde tõlgitud, kuid kindlasti võiks seda olla.

Rachel McAdams hakkab vaikselt saama selliseks näitlejaks, kelle iga film kuulub automaatselt vaadatavate filmide nimekirja. Loodetavasti jagub talle auhindade jagamise hooajal ka mõni tore nominatsioon.

7. "Barbie"
Režissöör: Greta Gerwig 

Kes oleks võinud arvata, et Barbiest saab teha filmi, mis ei ole puhtalt lastele mõeldud? "Barbie" vallutas sel aastal aga kogu maailma ning Greta Gerwig kirjutas ennast filmiajalukku. Tema karjääri edenemist on olnud tore vaadata juba üle kümnekonna aasta.

"Barbie" on ilmselt parim näide sellest, et kunstikino ja roosat ning nätsumullimaitselist Hollywoodi saab omavahel kokku panna küll. Kuigi enamik filmis olevaid nalju on lastesõbralikud, siis ei ole tegemist rumalate ja magedate naljadega, vaid peab just kiitma oskust panna tarkust lihtsuse sisse. Pandeemiajärgne maailm vajas seda filmi.

8. "Ämblikmees: üle kogu multiversumi" ("Spider-Man Across the Spiderverse")
Režissöör: Kemp Powers

Vahel on tunne, et digitaalajastu võimalused lubavad tavafilmides teha juba mida iganes ja siis tuleb tormina joonisfilm, mis näitab, kui suur see vahe ikka veel on. Ämblikmehe multiversumi teine film on selgelt parim film, mis sellest tegelasest üldse seni tehtud ning lisaks veel on ta selle aasta parim seikluspõnevik, mis sobib nii natuke noorematele kui ka täiskasvanutele. Visuaalselt ilus, hästi kirjutatud lugu all ning mida muud ongi tahta.

9. "Veel üks kord" ("Once Again (for very first time)")
Režissöör: Boaz Yakin

Viimane film, mille ma PÖFF-il endale kavasse lisasin, aga osutus üheks parimaks. Sellist filmi "Remember the Titansi" lavastajalt ma ei oodanud. Tutvustuseks pandud pilt verega kaetud tüdrukust ei aidanud kaasa. Tegemist on ühe kõige poeetilisema, unenäolisema ja mitmekihilisema filmiga, mida ma olen näinud. Kellele meeldib luule, räpp ja tänavatants ning tahaks midagi muud kui lihtsad muusikalised komöödiad ja tühjad romantikafilmid, siis see film on teie jaoks. Ma arvasin, et film on piisavalt spetsiifiline, et kõigile ei meeldi, aga olin väga meeldivalt üllatunud, kui tuli välja, et PÖFF-i publik valis selle oma lemmikfilmiks.

10. "Savvusanna sõsarad"
Režissöör: Anna Hints

Selle aasta Eesti filmi behemoth, millest ei saa üle ega ümber. Võimas ja vajalik film, mis loodetavasti võtab tulevikus koha sisse läbi aegade parimate dokumentaalfilmide nimekirjades. Kuigi Oscar pole kahjuks kaartidel, ei tee seda filmi grammigi kehvemaks. Eesti film on vägev.

11. "Flora and Son"
Režissöör: John Carney

Õunafirma striimingust leitav film noorelt emaks saanud Florast (Eve Hewson), kes pole leidnud oma elus kohta ning kelle teismeeas poeg kipub tihti seadusega pahuksisse minevat. Kui ta ühel päeval pojale kitarri ostab ning lõpuks ise seda internetis tunde andva Jeffi (Joseph Gordon-Levitt) abiga õppima hakkab, tekib läbi muusika elus pööre, mis võib kaoses olevale perele ühise mõtte anda.

12. "Elu maitsed" ("The Taste of Things"/"Pot-au-Feu"")
Režissöör: Trần Anh Hùng

Tegemist on tõelise austusavaldusega Prantsuse kokanduskunstile. Jah, see film näitab seda, kuidas üks rikkur laseb päev päeva järel valmistada sadu eurosid maksvaid lõunaid, kuid sellist austusavaldust muudmoodi teha polekski olnud võimalik. Ning armastuslugu mõisniku ja tema koka vahel on suurepäraseks taustaks. Filmi lõpus olev stseen, kus Juliette Binoche kehastatud Eugenie küsib Dodinilt, kes ta siis talle on, on ilmselt aasta kõige romantilisem stseen. Tühja kõhuga ei tasu filmi ilmselgelt vaatama minna.

13. "Looja" ("The Creator")
Režissöör: Gareth Edwards

Aasta parim ulmefilm. Selle filmi visuaalne pool on lihtsalt imeline. Maailma, mille see film loob, tahaks veel mitmeid lugusid sisse. Olgugi, et nii mõnigi asi ei ole üldse loogiline ning kui hakata kokku lugema vigu, siis on see film auguline nagu Šveitsi juust ja tulevikunägemusena on ta päris kehv, kuid lihtsa ulmefilmina sobib väga hästi. Ega keegi "Star Warsis" ju ka tõelisust oota.

14. "Langevad lehed" ("Kuolleet lehdet")
Režissöör: Aki Kaurismäki

Kaurismäkil on oma stiil ja sa kas armastad seda või ei meeldi see sulle üldse. Umbes sama nagu Wes Andersoniga. Võiks öelda, et Kaurismäki ongi Soome Wes Anderson, aga noh, Kaursmäki oli ju enne. Väike film, üdini soomlaslik ja loomulikult on oma koht ka karaokel ning alkoholil, kuid omamoodi võluv ja armas film kahest armastust otsivast inimesest.

15. "BlackBerry"
Režissöör: Matthew Johnson

Te ei pea midagi teadma sellest Ameerika telefone tootnud firmast ega hoolima selle saatusest, et nautida filmi. Tegemist on lihtsalt ühe ülihea filmiga, milles on hea kogus komöödiat ja draamat. Eelnevalt puhtalt komöödianäitlejana tuntud Jay Baruchel ning sarjast "It's Always Sunny in Philadelphia" tuntud Glenn Howerton näitavad, et neis on olemas ka tõsised dramaatiliste rollide tegemise oskused. Olgu ka mainitud, et filmi kõige naljakama, firma ühe asutaja Dougi rolli naudib filmi lavastaja Matthew Johnson ise. Filmi suurimaks nõrkuseks on see, et tegemist on tegelikult Kanada filmiga ning ilmselt see saab suurimaks takistuseks, miks see film ei saa kolme või nelja Oscari nominatsiooni, mida ta oleks kindlasti väärt.

16. "Rumal raha" ("Dumb Money")
Režissöör: Craig Gillespie

Täpselt sama, mis eelmise filmiga, et te ei pea olema antud juhtumiga kursis ja sellest hoolima, et seda komöödiat nautida. Tahate näha seda, kuidas tavalised inimesed ülirikastele ja ülbetele riskifondide juhtidele ära teevad, siis otsige see film üles mõnest striimingukanalist ja vaadake. "I, Tonya" lavastaja Craig Gillespie filmis teeb kaasa suurepärane näitlejaskond eesotsas Paul Dano, Seth Rogeni, America Ferrara, Vincent D'Onofrio, Sebastian Stani, Anthony Ramose ja Shailene Woodleyga. Isegi Pete Davison on saanud rolli, milles on natuke rohkem sisu kui lihtne kloun. Hea tuju on garanteeritud.

17. "Kõiksuse teooria" ("Die Theorie von Allem")
Režissöör: Timm Kröger

Mis juhtuks, kui Christopher Nolan ja Alfred Hitchcock teeks koos filmi? Ilmselt just midagi sellist. Timm Krögeri filmis ongi mitmed stseenid selgelt austusavaldused Hitchcocki filmidele. Rõdult rippumine nagu "North by Northwestis", suusatamine nagu "Spellboundis", rongisõit nagu "Strangers on a Trainis" jne. Tegevus toimub mägikuurordis asuvas hotellis ning sisse on segatud ka midagi ulmelist, et pole paha võrrelda ka meie enda "Hukkunud alpinisti hotelliga." Film noir'i ja Hitchcocki austajad, see film on teile.

18. "Lillekuu tapjad" ("Killers of Flower Moon")
Režissöör: Martin Scorsese

Scorsese filmidel on alati kvaliteeti. Nii ka sellel eepilisel filmil, mis toob avalikusse ette musta pleki Ameerika Ühendriikide ajaloost. Kindlasti oli seda vaja. Kuid ma ei tea, kas seda oli vaja tuua vaatajate ette just DiCaprio ja De Niroga? Kuigi mõlemad on austusväärsed näitlejad ja teine üks mu lemmikuid läbi aegade, hakkab tekkima tunne, et kas vähem näideldud ja tundmatumate näitlejatega versioon sellest filmist ei oleks mitte parem olnud. Just nii, nagu Lily Gladstone oli selles filmis.

19. "Air"
Režissöör: Ben Affleck 

Võib vist öelda, et ühe brändi käekäigust jutustavatest filmidest, mis sel aastal on välja tulnud, on tegemist kõige sirgjoonelisema filmiga. Pole kunagi olnud Nike fänn ning ega nüüd ka ostma ei tõtta, kuid film on hea ning Matt Damon ja ka filmi lavastajaks olnud Ben Affleck lisavad oma koos tehtud filmide resümeesse veel ühe korraliku filmi. Kuna on kõva filmiaasta, siis ilmselt palju kuldmehikeste nominatsioone talle osaks ei lange, kuid parima filmi nimekirja sattumine poleks ka kõige suurem kuritegu.

20. "Deep Sea"
Režissöör: Tian Xiaopeng

Üks visuaalselt ilusamaid multikaid, mida ma olen näinud. Eriti muljetavaldav, et film on 3D-s. Kurblik, pigem täiskasvanutele mõeldud, Miyazakist ja Lupin the Thirdi filmidest otsekui ainest saanud lugu. Filmi vaadates oli samasugune tunne nagu Avatari filme vaadates – lihtsalt algusest lõpuni visuaalne nauding.

21. "Poiss ja haigur" ("The Boy and the Heron")
Režissöör: Hayao Miyazaki

Miyazaki ilmselt viimane film on austusavaldus tema eelnevale loomingule. See ei ole ehk nii eriline kui eelmised filmid, aga eelneva hulgas on mitmeid selliseid, mida on nagunii raske üle teha ning ega sellel midagi ka ju viga ei ole. On poiss ja on haigur, kes polegi niiväga päris haigur ning nõiutud torn, mis viib teise maailma. Mida rohkemat ongi vaja?

22. "Nimona"
Režissöörid: Nick Bruno ja Troy Quane

Loodetavasti Oscarid ei võta malli Kuldgloobustest ning lisavad Netflixi pika saaga läbi teinud filmi viimase viie hulka, kuigi isegi ilma Disney ja Super Mario filmita on kuus tugevat animatsiooni viie koha peale. Kujumuutja Nimona maniakaalne energia veab seda klassikalistest muinaslugudest ainest saanud filmi ja teeb seda hästi.

23. "Quiz Lady"
Režissöör: Jessica Yu

Disney striimingukanalist leitav komöödia Awkwafina, Sandra Oh ja Will Ferrelliga kandvates osades. Tegemist on ühe hea tuju filmiga targast naisest, kes peab minema "Kuldvillaku" sarnasesse telemängu, et võita piisavalt raha, et maksta lunaraha kohalikele liigkasuvõtjatele, kes on röövinud ta võlgades ema väikese koera.

24. "Langemise anatoomia" ("Anatomy of a Fall")
Režissöör: Justine Triet

Ma pole kindel, et üks kohtuintung Prantsusmaal just nii välja näeb, kuidas antud filmis seda esitletakse, kuid filmi seisukohalt töötab väga võimsalt. Kui ühel päeval Sandra Hülleri kehastatud tegelase mees aknast surnuks, siis peab ta varsti rinda pistma süüdistustega, et langemine polnudki nii kogemata, kui alguses võis arvata. Film lubab ka vaatajal endal otsustada, mis tegelikult juhtus. Hea kohtudraama, mis ei lase pingel korrakski maha vaibuda.

25. "Maa laulud" ("Fedrelandet")
Režissöör: Margreth Olin

Sarnaselt Eestile on Norra esitanud enda Oscari kandidaatfilmiks dokumentaalifilmi, milles lavastaja jäädvustab oma 84-aastast isa, kes siiani eksleb maalilistes Norra fjordides ning arutleb mineviku ja elu saladuste üle. Filmi vaadates on tunne, nagu oleksid sattunud võlumaailma, mitte pole tegu päriselt eksisteeriva maailmaga.

26. "A Million Miles Away"
Režissöör: Alejandra Marquez Abella

Biograafiline film jutustab loo mehest, kellel on suur unistus saada astronaudiks. Ainus probleem on see, et ta on pärit Ameerikasse emigreerunud põllutööliste perekonnast ning töötab insenerina firmas, kus keegi teda tähele ei pane ning esialgu peab üldse remondimeheks. Alati sümpaatne Michael Pena teeb filmi nauditavaks. Kui alguses on filmil raskusi käima saamisega, siis hiljem ei suuda sekunditki pilku kõrvale pöörata. Kui saaks, siis annaks Rosa Salazarile kõrvalosa Oscari nominatsiooni ka.

Peeter Kormašov
Areeni ajakirjanik 

"Savvusanna sõsarad"
Režissöör ja stsenarist Anna Hints
Eesti-Prantsusmaa-Island

Kas on üldse vaja midagi lisada? Saunakultuuri, naiste ja ka Eesti hingeelu lahkav teos on juba võitnud rohkem tunnustust kui suurem osa Eesti filmidest. Ajastu märk, et nii teistsugune film maailmas laineid lööb ja seniste uskumuste alustalasid kõigutab.

"Nähtamatu võitlus"
Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet
Eesti-Läti-Kreeka-Soome
Osades Ursel Tilk, Ester Kuntu, Indrek Sammul, Kaarel Pogga, Rain Simmul jt.

Rainer Sarneti kung fu komöödiat ei saa siia nimekirja lisamata jätta, sest iga Sarneti uus film on Eestis sündmus. Black Sabbathit, õigeusku ja võitluskunste miksiv filmimaailm on niivõrd ainulaadne, et tõuseb kas või juba oma originaalsuse pärast esile.

"Langenud lehed"
Režissöör ja stsenarist Aki Kaurismäki
Soome-Saksamaa
Osades Alma Pöysti, Jussi Vatanen, Martti Suosalo

Aki Kaurismäki järjekordne meistriteos. Minu suur lemmik kunstis on argiõuduse ja huumori ühendamine, sest nii on see ka elus ning Kaurismäki teeb seda imeliselt. Holappa ja Ansa armastuslugu on antud edasi võrratult nappide vahenditega, kus kohtuvad Helsingi tänapäev ja filmiklassika. Tugev aasta parima filmi kandidaat.

"Oppenheimer"
Režissöör ja stsenarist Christopher Nolan
USA-Suurbritannia
Osades Cillian Murphy, Florence Pugh, Emily Blunt, Matt Damon, Robert Downey Jr jt.

Christopher Nolani meistriteos on Kaurismäki täielik vastand. Sobib tänase päevaga, kus kell on nii kiiresti pöörlema pandud, et keegi ei saa enam aru, mis toimub. Tormamise ajastu üks algatajaid on aatomipommi leiutanud J. Robert Oppenheimer, kes jääb ajaloo hammasrataste vahele. Hea näide sellest, kuidas teadlane võib olla korraga nii kangelane kui ka antikangelane.

"Barbie"
Režissöör Greta Gerwig
Stsenaristid Greta Gerwig ja Noah Baumbach
USA
Osades Margot Robbie, Ryan Gosling, Michael Cera, Will Ferrell, America Ferrera jt.

Isegi need, kelle jaoks "Barbie" oli lihtsalt üks liiga magus makroon, peavad tunnistama suurepärase režissööri Greta Gerwigi filmi suurimat väärtust ehk feminismi toomist peavoolu. Maskuliinsusest nõretavas Hollywoodis on niisuguse Wes Andersonist ja Hollywoodi filmiklassikast snitti võtva loo jutustamine ääretult vajalik. Kuhjaga lõbu ja nalja veel pealekauba.

"Lillekuu tapjad"
Režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Eric Roth ja Martin Scorsese
USA
Osades Leonardo DiCaprio, Robert De Niro, Jesse Plemons, Brendan Fraser, Lily Gladstone jt.

Scorsese uudisteos asetub oma tähtsuselt ja suurejoonelisuselt "Oppenheimeri" kõrvale, aga suurepäraste meespeaosade (DiCaprio, De Niro) kõrval on siin esil ka naised, täpsemalt indiaaninaine (Lily Gladstone). Metsiku Lääne järelkajas kulgevas matšoloos ei pruugi olla midagi uut, aga niisuguses filmis naiste kõrval ka Osage'i indiaanlastele hääle andmine on sündmus omaette.

"Huvivöönd"
Režissöör ja stsenarist Jonathan Glazer
USA-Suurbritannia-Poola
Osades Sandra Hüller, Christian Friedel, Ralph Herforth, Max Beck, Ralf Zillmann jt.

Pole küll paslik rääkida filmidest, mida veel näinud pole, aga "Huvivööndiga" on mul "õige" tunne. Jonathan Glazeri "Naha all", kus Scarlett Johansson tulnukana maa peal mehi kütib, tekitab siiamaani külmavärinaid – ja ma pole üldse ulmetrillerite fänn. "Huvivööndi" tegevus toimub koonduslaagri vahetus läheduses ja näitab, kuidas kujuteldamatu räigus ja tupsununnusus saavad kõrvuti eksisteerida.

"Sonne und Beton"
Režissöör David Wnendt, stsenaristid David Wnendt ja Felix Lobrecht (samanimelise raamatu autor)
Saksamaa.
Osades Lucio101, Levy Rico Arcos, Aaron Maldonado-Morales, Vincent Wiemer jt

Levitajapoolsete probleemide tõttu see film kahjuks PÖFF-ile ei jõudnud, aga minu jaoks kindlasti üks aasta ägedamaid noortefilme. Kuulsal Saksa romaanil põhinev linateos näitab armutut getoelu suurlinnas Berliinis. Muidugi olen veidi kallutatud selles mõttes, et olen Berliinis pikalt elanud, aga nii plahvatusohtlikku komplekti kasvuängist, integratsiooni- ja pereprobleemidest ning eneseteostamise vajadusest näeb harva.

"Eelmised elud"
Režissöör ja stsenarist Celine Song
USA-Lõuna-Korea
Osades Greta Lee, Teo Yoo, John Magaro, Moon Seung-ah, Leem Seung-min jt.

Filmiaasta üks pärle. Kurb ja õnnelik lugu elu paratamatusest ja sellest tundest, et asjad lihtsalt on nii nagu nad on. Sellist tunnet filmikeelde või üldse mingisse vormi valada on suur kunst, millega Celine Song on võrratult hakkama saanud.

"Täiuslikud päevad"
Režissöör Wim Wenders, stsenaristid Takuma Takasaki ja Wim Wenders
Jaapan-Saksamaa
Osades Koji Yakusho, Tokio Emoto, Arisa Nakano, Aoi Yamada, Yumi Aso jt.

Wim Wendersi zen-mehe, Tokyo tualtetipuhastaja Hirayama (Koji Yakusho) laiska kulgemist jälgida on umbes sama nagu vaadata Jacques Tati kehastatud härra Hulot seiklusi. Ootad ja ootad terve filmi, et midagi juhtuks, aga need paar naerukohta on vaatamist väärt. Boonuseks klassikutest koosnev heliriba. See film meeldib ilmselt kõigile Wendersi ja aeglase kino fännidele.

Annika Koppel
filmiajakirjanik

1. "Vaesekesed", rež: Yorgos Lanthimos

See film köidab oma erilisusega, mida hästi mõisteti ka Veneetsia festivalil, mille ta võitis. Peaosas võrratu Emma Stone. Siin on fantaasiat, kummalisi tegelasi ja tugevad tegelaskujud, samuti terast dialoogi ja huumorit. Film nagu uskumatu seiklus.

2. "Langemise anatoomia", rež: Justine Triet

Krimilugu ja kohtudraama, kus saab mõistatada, kas naine tappis oma mehe või mitte. Selleks, et mõista ühte abielu, tuleb ise selles abielus olla, näib film meile ütlevat ja võib arvata, mis kõik ilmsiks tuleb. See lugu köitis Cannes´I filmifestivali žüriid sedavõrd, et filmile anti Kuldne Palmioks.

3. "Oppenheimer", rež: Cristopher Nolan

Aatompommi isaks nimetatud J. Robert Oppenheimeri eluloofilm, kus põimuvad teaduse võidukäik, avastuste põnevus ja enneolematus, teaduse ja poliitika vastasseisud, eetika ja moraal kõige juures ning inimkonna saatust muutev hetk. Oppenheimerist pole maalitud mingit kurja geeniust, vaid ennekõike näidatakse teda kui inimest, kes tegi, mis suutis.

4."Lillekuu tapjad", rež: Martin Scorsese

Pilk Ameerika ajaloo vähetuntud lehekülgedele, mis sisaldavad Osage'i rahva tragöödiat. Scorsese uurib kannatlikult inimloomuse tumedat poolt, tuues selle jäleduse vaataja ette algusest lõpuni. Võrratu tandem Leonardo DiCaprio ja Robert de Niro peaosades. Meistritöö lavastajalt.   

5. "Fabelmanid", rež: Steven Spielberg

See esmapilgul lihtne film meisterrežissööri lapsepõlvest teeb perfektselt kõike, mida üks hea film tegema peab – äratab huvi, paneb kaasa elama, jagab märkamatult teadmisi, pakub äratundmisrõõmu, ei lähe mööda probleemidest, sisaldab huumorit ja loob sellise atmosfääri, millest ei tahakski lahkuda. Lisaks kõigele on see ka ood kinokunstile.

6. "Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

Soome filmi majaka Aki Kaurismäki järjekordne meistritöö, mis paistab silma eriti naljaka dialoogiga. Muidu on see tüüpiline kaurismäelik film, mille tunneb ära esimestest kaadritest ja see sünnib koostöös tema operaatori Timo Salmineniga. Koos püüeldakse järjest suurema minimalismi ja lihtsuse poole ning seda vägagi nauditaval moel.

7. "Täiuslikud päevad", rež: Wim Wenders

Film jälgib Tokyo tualetikoristaja igapäevarutiini. Ei saa öelda, et peategelase päevad oleks just sündmusterohked, aga natuke midagi ikka juhtub. Need väiksed juhtumised toovad sageli naeruvirve sõnaahtra mehe näole. Wenders köidab oma sümpaatse peategelasega kokku ilusad Tokyo vaated, suurepärase muusika ja unenäolised hetked ning saab hurmava terviku. Lihtsa ja vähenõudliku elu poeesia, mis tuletab meile meelde, et inimene vajab eluks ja õnneks tegelikult üsna vähe.

8. "Ärge oodake maailmalõpust liiga palju", rež: Radu Jude

Rumeenlane Radu Jude on hetkel ilmselt üks radikaalsemaid filmitegijaid, sest kedagi teist, kes eiraks igasugust narratiivi, lajataks otse ja sõnu valimata lakkamatult kolme tunni vältel ühiskonnakriitikaga, kuhjates sinna kõikvõimalikke maailma valupunkte, paneks filmi ohjeldamatult erinevaid tasandeid, lihtsalt praegu ei ole.

9. "Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Esimene nii võimsa rahvusvahelise läbimurde teinud eesti dokumentaalfilm. Film tabab lisaks meie erilisele savvusanna hõngule ka maailmas olulisi hoovusi - feminism, naistevastane vägivald, #metoo, samasooliste armastus jne. Siin sammuvad originaalne ja universaalne käsikäes, hea ports naiste väge ja õnne seda saatmas.

10. "Asteroid City", Wes Anderson 

"Asteroid City" võib olla Wes Andersoni üks innovatiivsemaid ja müstilisemaid filme, mis ta teinud on. Tegevus toimub sõjaväebaasis, kuhu kogunevad tähevaatlejad ja kosmosekadetid - andekad lapsed ja nende vanemad. Juhtub muidugi midagi enneolematut, aga filmi teeb eriliseks just viis, kuidas seda lugu jutustatakse.

Rasmus Kuningas
ERR-i kultuuriportaali toimetaja

1. Wim Wenders "Täiuslikud päevad"

Mäletan, et peale vaatamist ei arvanud ma kindlasti, et Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" mu aasta filmiks kujuneks. Pigem kirtsutasin isegi nina, et mis argipoeetika propaganda see nüüd siis on. Tagasi mõeldes tekitas aga just see film sees kõige parema tunde, mis ongi vahel kunsti puhul üks olulisemaid asju – kui miski puudutab ja jääb sinus edasi elama ning kestma. 

2. Emerald Fennel "Saltburn"

Haige, põnev, seksikas. Aasta ebamugavaim film. "Sööge rikkad" põnevik tema parimas kastmes. Vääriks kinosaalis vaatamist, et ei oleks võimalust ära joosta, kodus vaadates pidin pause tegema. Andis "Talented Mr Ripley" vaibi, kuid on oluliselt kõhedam.

3. Christopher Nolan "Oppenheimer"

Järjekordne Nolani plahvatuslik, ärevust täis suurfilm. Laskub tänu Cillian Murphy rollilahendusele efektselt maailmade hävitaja Oppenheimeri sisemise turmtule tasandile.

4. Hayao Miyazaki "Poiss ja haigur"

Miyazaki on enda olemuse ja kogu varasema loomingu ühte filmi kokku võtnud. Viimaseks filmiks väga sobilik, kuid ka eelviimaseks. Pöidlad pihku, et vanameister veel pliiatsit nurka ei viska.

5. Makoto Shinkai "Suzume"

Kuigi Jaapanis linastus "Suzume" juba 2022. aastal, siis läände jõudis see alles tänavu kevadel, mistõttu ei pea ma valeks Makoto Shinkai filmi siin esile tõsta. "Suzume" pole küll Shinkai parim film, milleks on enidselt vaieldamatult "Sinu nimi on…", kuid sellegipoolest on tegu imeilusa visuaaliga, siira ja kliimakriitilise filmiga tüdrukust ja tema toolist, aga tegelikult nii paljust enamast. Tõeline pisarakiskuja.

6. Anna Hints "Savvusanna sõsarad"

Julge, eriline, puudutav, universaalne. Ka visuaalselt köitev, isegi abstraktne. Anna Hints võttis ette maailma ravida ja on teinud seda suurepäraselt. Vajalik film ja teenitult maailma tippude seas.

7. Bradley Cooper "Maestro"

Legendaarse helilooja ja dirigendi Leonard Bernsteini eluloofilm. Keskendus lisaks Bernsteini enda tormilise isiksuse uurimisele rohkem keerukale suhtele abikaasaga, näitleja Felicia Montealegre'ga. Õnneks leiti siiski ka muusikale ja loomingulise protsesside avamisele natuke aega, sest oli just see, mis Bernsteini elus hoidis. Oleks öelnud, et läinud aasta parim portreefilm, kuid tuli meelde, et "Oppenheimer" oli ka omamoodi biograafiline. Sellegipoolest Bradley Cooperilt hea rollisooritus Bernsteinina ja vaat et isegi parem filmilavastajana.

8. Martin Scorsese "Lillekuu tapjad"

Läbi mitmekesise montaaži, erinevate loojutustamise vahendite ja haarava dialoogi suudab Scorsese vaataja tähelepanu kindlalt oma pihkude vahel hoida. Lisaks vesterni võtmes maffialoole on see film ka lõimumisest, koloniseerimisest ja sissejuurdunud rassismist. DiCaprio ja De Niro on paras paar.

9. Kristoffer Borgli "Dream Scenario"

Üks aasta paremaid komöödiaid. Nicholas Cage kehastab "nice guy" õppejõudu, kes hakkab inimeste unenägudesse ilmuma. Mõnusalt piinlik ja vastik on kõik. Maagiliselt tobe.

10. Celine Song "Eelmised elud"

Mõrumagus lugu saatusest ja armastusest. Film ei korralda justkui midagi revolutsioonilist, kuid töötab, puudutab ja muud polegi vaja. 

Teresa Juksaar
režissöör

1. "Past Lives"

See film tõestas mulle taas, et film kui meedium on kõikvõimas. Mitte, et selles konkreetses filmis oleks mingeid kalleid tehnilisi lahendusi kasutatud, vaid just vastupidi. "Past Lives" on lihtsalt kõikide oma tegelaste ja nende tunnetega nii päris ja loomulik, et see läheb korda.

2. "Savvusanna sõsarad"

Film, mis on saatnud mind terve 2023. aasta. Kindlasti on sellele kaasa aidanud ka lai meediakajastus, kuid sellele vaatamatagi on see film kuidagi positiivselt
kummitama jäänud. Ka kõiki minu selle aastaseid saunaskäike on see film saatnud.

3. "Perfect Days"

Imeline film, mis on kordustele üles ehitatud. Aga ükski kordus ei kordu siin päriselt. Igas korduses on midagi kordumatut. See film paneb hindama väikseid asju ja leidma rutiinis ilu.

4. "Bad Actor"

Film äärmustest ja süüdlastest. Film sellest, kuidas ka rõvedast vägistajast võib mingil hetkel kahju hakata. Eriti huvitavaks teeb asjaolu, et filmis toimuv ongi karm reaalsus tänapäeva Mehhikos.

5. "Killers of the Flower Moon"

Film, mis räägib perekonnast, valikutest ja väärtustest. Uskumatu näitlejatöö. Kõik selles filmis toimib ja mõjub.

6. "The Other Profile"

Avastus selle aastaselt PÖFFilt. Prantsuse dokumentaalfilm mehest, kes otsib Kongos taga inimest, kes varastas tema identiteedi. Uskumatute pööretega film, mille lõpp on eriti meta.

7. "Anatomy of a Fall"

Mees leitakse oma kodus surnuna ning kahtlusaluseid on vaid üks. Kõige huvitavam tegelane on kindlasti pime perepoeg, kes vabatahtlikult karmist täiskasvanute maailmast osa saab. See ei ole tavaline mõrvakas.

8. "The Holdovers"

Stiilne jõulufilm, kus saab head nalja ja mille tegevustik toimub just sellises Ameerikas, mis mulle meeldib. Kohati meenutab väga filmi "Dead Poets Society''.

9. "Poiss ja haigur"

Ma ei ole suur ulmefilmide fänn, aga Miyazaki fantaasiat ma armastan. 

10. "Kellele ma naeratan?"

Selles dokumentaalfilmis on palju traagikat, mis võtab ikka korralikult läbi, ning jätab jälje. Tundsin paralleele filmiga "Anatomy of a Fall". Mõlemas filmis on poisid sunnitud tegema suurte inimeste asju ning on arukamad kui paljud täiskasvanud.

Rasmus Rääk
Elektriteatri programmimeeskonna liige

"Igavene mälu", rež: Maite Alberdi

"Sages-femmes", rež: Léa Fehner

"Sügavik", rež: Michelangelo Frammartino

"Sisu", rež: Jalmari Helander

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

"Amatööride punt", rež: Kim Hopkins

"Stille Liv", rež: Malene Choi Jensen

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju", rež: Radu Jude

"Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

"Kõiksuse teooria", rež: Timm Kröger

"Monogaamia", rež: Ohad Milstein

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

"Sinine Jean", rež: Georgia Oakley

"Adamanti pardal", rež: Nicolas Philibert

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet

"Eelmised elud", rež: Celine Song

"Sinine kaftan", rež: Maryam Touzani

"Elu maitsed", rež: Anh Hung Tran

"Mõtlik", rež: Jonas Trukanas

"Kuidas peaks seksima?", rež: Molly Manning Walker

Tõnu Karjatse
kultuuriajakirjanik

Lõppev aasta tõi kodumaisele filmile rahvusvahelises plaanis kauaoodatud läbimurde. Anna HIntsi "Savusanna sõsarate" edu, mis algas Sundance'il, Priit Tendri "Koerkorteri" ning Lucija Mrzljaki, Morten Tšinakovi "Eeva" jõudmine Oscari eelvalikusse, Rainer Sarneti "Nähtamatu võitlus" Locarnos ja ka Liisi Grünbergi "Miisufy" pääsemine Sundance'ile ning Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu" linastumine Rotterdamis. Need on kahtlemata märgilised saavutused, mis annavad aluse selleks, et Eesti filmi ka edaspidi maailma mastaabis tõsiselt võetakse. 

Isiklikku edetabelit ei saaks kindlasti koostada PÖFF-ita, mille võistlusprogrammid muutuvad aasta aastalt ka üha tugevamaks. Pealegi hoiab PÖFF au sees programmipoliitikat näidata ka neid filme, mis aasta jooksul maailma festivalidel head tagasisidet saanud ja on olulised maailma filmikultuuri arengus. 

"Täiuslikud päevad" (Wim Wenders)

Wim Wendersi üks kaunimaid ja lihtsamaid filme. Wendersil on õnnestunud tabada midagi sellist jaapani meelelaadis, mida suudavad edasi anda vaid Jaapani režissöörid. See õnnestus isegi niivõrd, et Jaapan otsustas esitada saksa režissööri töö esindama Jaapanit Oscari võidujooksus. 

"Poiss ja haigur" (Hayao Miyazaki)

Enne aasta lõppu ka meie kinolevisse jõudnud järjekordne meistritöö Jaapani animatsiooni kuningalt. "Poiss ja haigur" on Miyazaki seni kõige krüptilisem, mõistatuslikum ja sümbolirikkam töö. See pole mitte ainult visuaalne pidu, vaid ka tulvil viiteid maailmakultuurile ning ta enda filmidele. Miyazaki kasutab tuttavaid elemente justkui sudokut, moodustades uue terviku, mille sõnum on ühtaegu väga aktuaalne ja samas ka ajatu. 

"Eelmised elud" (Celine Song)

USA indie-filmi särav komeet läinud aasta lõpust, mille tähelend algas samuti Sundance'ilt, nagu ka Anna Hintsi monumentaalsel dokumentaalil "Savvusanna sõsarad". Müstilis-romantiline väike film, mis lööb magusvalusa kontseptsiooni ja täpse stsenaariumiga, samas pole mitte vähem oluline õnnestunud näitlejate valik ning karakteriloome. 

"Päikeseaeg" (Liis Nimik)

Üks aasta oodatumaid ja ka õnnestunumaid debüüte. Nimik on osanud jäädvustada midagi kestvat ja helget inimesele antud aja ringis. "Päikeseaeg" on ühtlasi ülistuslaul harmooniale inimese ja looduse vahel, mida kahjuks ei osata või ei taheta poliitilisel ega ka siinsete ajakirjandusväljaannete tasemel vääriliselt hinnata. "Päikeseajal" on oma nostalgiline laetus, kuid viited nutitehnikavabale lapsepõlvele ja elutargale vanadusele ei osuta mitte kadunud ajale, vaid lootusele ja usule inimesse. 

"Savvusanna sõsarad" (Anna Hints)

Julge ja harukordne pilk sinna, kuhu tavaliselt mehi ei lasta. Jutud, mida mehed tavaliselt ei kuule ja mida paljud ka kuulda ei taha, sest need tabavad valusalt. Ehk siis Anna Hints paljastab saunalaval probleemid, mida Eesti film seni vaid ääriveeri käsitlenud. Operaator Ants Tammik annab ilustamata kaunile naisekehale monumentaalse mõõtme. 

"20 päeva Mariupolis" (Mstõslav Tšernov)

Vapustav reportaaž ühe linna ja selle elanike hävingust vähem kui kuu aja jooksul. Tavalisest ukraina linnakesest saab vaataja silme all rusuhunnik, apokalüpsis saabub pooleteise tunni jooksul. Peale selle, et Tšernovi dokumentaal on vapustav meeldetuletus meie külje all käivast sõjast, milles meie võime olla järgmised ohvrid, on ta ka dokument vene vägede sõjakuritegudest ja ajakirjanike ennastsalgavast tööst. Kõige hullem selle filmi juures ongi see reaalsus, mida ta peegeldab, sest Ukraina on peaaegu et jäetud omapäi ning seetõttu toimib see film mitte ainult meeldetuletuse, vaid ka karjuva hoiatusena.

"Barbie" (Greta Gerwig)

Suvel koos Cristopher Nolani "Oppenheimeriga" kinodesse jõudnud "Barbie" kujunes oma mängulisuses meeldejäävamaks kui Nolani tasakaalustatud elulookäsitlus. Gerwig käsitleb ikoonilise mänguasja kaudu vabanemise ja sõltumatuse temaatikat halastamata keskealiste vanameeste ja tädikeste klannile, kes arvavad teadvat, kuidas maailma juhtida. 

"Lillekuu tapjad" (Martin Scorsese)

Hollywoodi Südametunnistuse ja Elava Legendi katse leevendada võlga ajaloo ja Ameerika põlisrahvaste ees. Meemi "how the west was won" või teiste sõnadega vesterni žanri lahtikirjutamine uues, halastamatult humanistlikus võtmes. Haarav lavastus, vapustav lugu, mida toetavad nauditavad näitlejatööd. Lily Gladstone teeb siin aasta meedlejäävaima kõrvalosa.  

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju" (Radu Jude)

Maailma festivalidel ringlenud, kõmu tekitanud ja loodetavasti ka siinsesse kinolevisse jõudev julge mängufilm üleminekuühiskonnast Ida-Euroopas. Teeb kadedaks, et kusagil on selline režissöör, kes saab teha selliseid filme. Jude kaotab piirid päriselu ja fiktsiooni vahel, tuues esile röövkapitalismi pahed ja geopoliitilise hüljatuse, mis on saanud rikka lääne ja vaese ida vahel oleva tsooni pärisosaks. 

"Huvitsoon" (Jonathan Glazer)

Glazeri kiretu kirjeldus Auschwitzi koonduslaagri südametust valvurist ja ta perekonnast on relvituks tegev portree konformismist, mis kahjuks ei ole kadunud ajalukku. Me ei näe vägivalda, vaid tajume seda, ning see hirm, et see kõik võib korduda, on veel kõige õudsam. Glazer näitab, kuidas koletislikkus peitub lihtlabases soovis saada ometi kord parema järje peale. Vahendeid valimata. Natsismi (natsionaalsotsialismi ehk siis populistliku rahvusliku konservatismi) labane pale pole midagi muud kui igasuguse inimlikkuse ja väärikuse hüljanud karjerism, mida kütavad isekus ja väiklus. 

"Kõik loksub paika" (Aylin Tezel)

PÖFFi debüütide kavas FIPRESCI auhinna saanud romantiline komöödia, mis üllatas küpse, läbimõeldud filmikeele, köitva stsenaariumi ja näitlejatöödega. Näitlejana endale nime teinud Saksa lavastaja Aylin Tezel näitas, kuidas ülekurnatud žanris saab andekusega teha imesid, pannes vaataja kaasa tundma, unistama ja isiklikke nurjumisi unustama. Tezel näitab, et romantika pole midagi väljamõeldut, selles saab ka elada. 

"Manifesto" (Angie Vinchito)

Varjunime all koostatud kompositsioon Venemaa kooliõpilaste tehtud videoülesvõtetest, mis on leitud Youtube'ist ja teistest sotsiaalmeediakanalitest. Tavalise teismelise hommikurituaalidest jõutakse peatselt koolivägivallani totalitaarühiskonnas, Putini režiimis üha kasvavate sotsiaalsete pingeteni, mida noored tajuvad lausa füüsilise teravusega. Üks aasta šokeerivamaid filme. 

Putini Venemaast valmis sel aastal ka Marianna Kaadi "Viimane reliikvia", mis on küll üles võetud enne Ukraina sõja algust, kuid kajastab protsesse, mis juba toona alanud. Kaat näitab Jekaterinburgi opositsionääride kaudu, kuivõrd killustunud ja nõrk on putini Venemaa poliitiline vastupanuvõrgustik. "Viimane reliikvia" on film vabadusest, tsensuurist, poliitilisest propagandast ning mitte ainult Putini Venemaast, sest need probleemid pole võõrad ka arenenud läänemaailmas, sealjuures tänapäeva Eestis. 

Erik Aru
ajakirjanik

"Barbie" 
Režissöör: Greta Gerwig 

Täpselt selline Hollywoodi film, mida inimesed näha tahavad. Oli nalja, nukrust – aga peamiselt tohutus koguses optimismi. Need, kes otsivad sealt poliitilist alltähendust, vist ei saa aru, et neid seal parodeeritakse. 

"Hollywoodgate" 
Režissöör: Ibrahim Nash'at 

Hämmastav dokumentaalfilm sellest, milline (pool)kirjaoskamatu jõuk praegu Afganistani juhib. Egiplasest filmimees salvestas näiteks Afganistani "vabastamise" esimest aastapäeva valitsuse tribüünilt. 

"Inisherini hinged" 
Režissöör Matthew McDonagh 

Kahe jäärapäise vanamehe lugu, kus taustal kõmamas kodusõda, on nagu elu ise. Kurb ja täiesti naeruväärne. 

"Langenud lehed" 
Režissöör: Aki Kaurismäki 

Juhuste ja kokkusattumuste komöödia lihtsate inimeste lootustest hallis tegelikkuses on Kaurismäki üks paremaid filme.  

"Otsus lahkuda" 
Režissöör: Park Chan-wook 

Kriminaalfilm, mis on kriminaalfilm sama palju kui Georges Simenoni Maigret-lood olid kriminaalromaanid. 

"Palju kära suremise pärast" 
Režissöör: Simon Chambers 

Dokumentaalfilmis režissööri jonnaka onu Davidi viis aastat väldanud suremisest teeb näitlejast peategelane oma elu rolli, selles pole kahtlustki. 

"Päikesepõletus" 
Režissöör: Charlotte Wells

Film, mis arenes edasi pärast vaatamist. Kinosaalis ehk polnud nagu nii eriline, aga takkajärele kummitab. 

"Reinventing Elvis: The '68 Comeback"
Režissöör John Scheinfeld 

Muusikafänni maiuspala, ülipõhjalik dokumentaalfilm Elvis Presley tagasi suurte staaride sekka toonud telesaatest – mis on kaks korda pikem kui see telesaade ise. 

"Rimini" 
Režissöör: Ulrich Seidl 

Seidli kohta üllatavaltki südamlik film mahakäinud šlaagrilauljast, kes püüab leida raha oma ammukadunud tütrele. Richie Bravo parimate lugudega on muide antud välja ka terve heliplaat. Kohaseks saatjaks on tänavu PÖFFil linastunud Tonislav Hristovi dokumentaalfilm "Viimane kajakas" vananevast gigolost, kes püüab taasluua ühendust oma pojaga. 

"Savvusanna sõsarad"
Režissöör Anna Hints  

Ega sellest filmist saa Eestis sel aastal üle ega ümber. 

Dagmar Reinolt
filmispetsialist

Rainer Sarnet "Nähtamatu võitlus"

Aki Kaurismäki "Fallen Leaves"

Liis Nimik "Päikeseaeg"

Anna Hints "Savvusanna sõsarad"

Charlotte Wells "Päikesepõletus"

Sara Dosa "Fire of Love"

D. Smith "Kokomo City"

Wim Wenders "Perfect Days"

Christopher Nolan "Oppenheimer"

Lühifilmide kassett "Kadumise lühikursus"

Martin Scorsese "Killers of the Flower Moon"

Justine Triet "Anatomy of a Fall"

Celin Song "Past Lives"

Taika Waititi "Next Goal Wins"

Michael Mann "Ferrari"

Kristjan Gold
ajakirjanik

"Barbie"

Greta Gerwig ja Noah Baumbach tegid midagi, mida keegi väga ei uskunud: võlusid ühest nukust välja vaimuka, tempoka ja ajakohase loo. Film, millest sai koheselt aasta üks tsiteeritumaid.

"The Holdovers"

Suur rõõm oli kogeda, et Alexander Payne on pärast väikest tagasilööki "Downsizing'uga" taas "Sideways'i"-aegses vormis. Melanhoolne, aga väga soe jõulufilm.

"Oppenheimer"

Nolani vastu ei maksa kunagi panustada. Isegi mitte siis, kui ta teeb mitmetunnise filmi tuumapommi leiutamisest.

"Savvusanna sõsarad"

Mida öelda filmi kohta, mille kohta kõik on juba öeldud? Anna Hints ja co tegid ära suure töö. Pagana kahju, et see ikkagi shortlist'i ei jõudnud.

"Guardians of the Galaxy Vol.3"

Ajal, kui suurel osal koomiksfilmifännidest on tekkinud või tekkimas superkangelastest väsimus, tõestas James Gunn, et kui sa oma tegelastest hoolid, saab endiselt kokku panna suurepärase koomiksifilmi.

"Next Goal Wins"

Nendeks hetkedeks, kui tundub, et kõik maailma uudised suruvad vastu maad ja vaja on midagi, mis tõstaks tuju ja paneks asjadele taas veidi helgemalt vaatama.

"Poor Things"

Yorgos Lanthimose filme ei ole võimalik kirjeldada. Neid peab kinos ise kogema.

"Return to Seoul"

Film, mis küsib, kui palju kujundab meie isiksust meid ümbritsev keskkond versus meie juured.

"Babylon"

Austusavaldus Hollywoodi kuldsele ajastule. Damien Chazelle'i kastmes. 

"Past Lives"

Lihtsalt ilus (ja ka natukene valus).

Elvis Raja
Apollo Kino programmijuht

1. "John Wick 4"

visuaalne ja koreograafiline meistriteos, kihvtilt kirevamate tegelaskujude ja lokatsioonidega. Üks hetk minimalistlik ja teisel suurejooneline, perfektsed dialoogid.

2- "Savvusanna sõsarad"

Emotsionaalne ja silmiavardav realism, otse südamest tulev teema ja suurepärane režissöör ning tegijate tiim, vabastav kogemus.

3. "Oppenheimer"

Pingeliselt üles ehitatud sisevaade teadlase mõttemaailma, samaaegselt meelelahutuslik kui ka hariv, tehniline suurteos, kinokunsti rikastav film.

4. "Air"

Tempokas ja inspireeriv retrolugu, mis just tänu näitlejate panusele hästi toimib.

5. "Lillekuu tapjad"

Aus esitus ajaloo ja inimloomuse variatsioonidest ning varjukülgedest, elav ja kaasahaarav stsenaarium ning näitlemine, kibemagus lugu.

6. "Taevatrepp"

Mitmekihiline, sukeldus süvitsi tegelaste soovidesse, usutavad kunstilahendused ajarännakutes, kumab õndsat head energiat.

7. "Räägi minuga"

Originaalsused mõjusid nii üllatavalt ja taiplikult, vaimustav näha, mida startivad tegijad suutsid saavutada.

8-10

"Napoleon"

"Võimatu missioon: surmav otsus - osa I"

"The Killer"

Honorable mention: "Taylor Swift | The Eras Tour" - positiivne fenomen ülemaailmses kinolevis ja nii ka Eestis.

Kalver Tamm
filmispetsialist

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Dokfilm naistest, kes räägivad lugusid, selliseid, mida tavaliselt ei räägita; selliseid, mille kohta tavaliselt tehakse nägu, et sellist lugu ei olegi juhtunud.

"Seven Winters in Tehran", rež: Steffi Niederzoll

Dokfilm naisest, kes keeldus vabandamast selle eest, et teda vägistati.

"Tume paradiis", rež: Triin Ruumet

Film maailmast, mis võibolla eksisteerib ja võibolla eksisteerib ainult Triin Ruumeti peas. Sellesse maailma sisenemine omal vastutusel, väljapääs tuleb endal leida.

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet

Film munkadest, kes oskavad kung fu'd ja noormehest, kes tahab olla lahe ja osata kung fu'd.

"Kill Boksoon", rež: Byun Sung-hyun

Film koduperenaisest, kes oskab kung fu'd ja püstolist tulistada ja mõõgavõitlust ning püüab omandada oskust oma teismelise tütre tujudega toime tulla.

"Kiss the Future", rež: Nenad Cicin-Sain

Dokfilm Bosnia sõjast ja U2 muusikast ja sellest, kuidas need kaks omavahel seotud on.

"Talk to Me", rež-id: Danny Philippou ja Michael Philippou

Oudusfilm kipskäest, mille sisse teadaolevalt briljante peidetud ei ole, arvestades, millise innuga inimesed seda kätt suruma tunglevad, on see üksjagu üllatav.

"Oppenheimer", rež: Christopher Nolan

Film teadlasest, kes tuli liiga hilja mõttele, et võib-olla siiski ei peaks.

"May December", rež: Todd Haynes

Film sellest, kuidas Natalie Portman läheb Julianne Moore'le külla ja Julianne annab meistriklassi näitlemises.

"The Peasants", rež-id: DK Welchman ja Hugh Welchman

Maalinäitus läbi nelja aastaaja talupoegadest, kes kohe üldse ilu ei salli.

Katre Valgma
ACME Film Eesti levijuht

Eesti kinodes linastumise või filmifestivali kuu järjekorras:

1. "Babylon"

2. "The Banshees of Inisherin"

3. "Das Lehrerzimmer" (The Teachers' Lounge) – Berlinale

4. "Roter Himmel" (Afire) – Berlinale

5. "Limbo" – Berlinale

6. "Savvusanna sõsarad"

7. "Air"

8. "Spider-Man: Across the Spider-Verse"

9. "Barbie"

10. "Oppenheimer"

11. "Killers of the Flower Moon"

12. "How to Have Sex" – PÖFF

13.  "Anatomy of a Fall" – PÖFF

14.  "Past Lives"

15.  "Maestro"

Elo Vilks
Elektriteatri programmimeeskonna liige

Ma teen ainult TOP1:

1. "Barbie"

Greta Gerwig on juba ammust ajast suur lemmik ja ma ei olnud valmis, et "Barbie" mind emotsionaalselt nii võimsa hoobiga lajatab, et lisaks kõhulihaste valusaks naermisele sain ka end tühjaks nutta ning nautida täiel rinnal seda tunnet, mille pärast kinotöö on nii lahe. Sa vaatad saalis koos teistega väga head filmi ja see läheb aina paremaks ja sa tunned kõiki tundeid ja sul on pärast ka veel nii hea olla. Aitäh, Barbie. Aitäh, Ken. Aitäh, produtsent Margot Robbie.

Dannar Leitmaa
Õhtulehe uudistetoimetuse juht

"Aftersun"

Kõik kiitsid. Mõtlesin ka ilmselt üle, sest esimese hooga ei saanudki aru, et mis värk on. Ja siis korraga olin kolm päeva jutti masenduses. Ma ei kuula enam kunagi David Bowie ja Queeni laulu "Under Pressure" ilma pisarata silmas. Täielik pärl.

"20 Days in Mariupol"

Teine film, mille vaatamine oli emotsionaalne katsumus. Ääretult tõhus nii filmi kui ka arvamusmudijana. Ilmselt ei kannata ühegi vaataja arvamus venelastest pärast seda filmi trükimusta.

"Kapten Volkonogovi põgenemine"

Ja seepeale siis Venemaa enda film. Kõhedusttekitavalt jõuline esitus.

"Decision To Leave"

Samuti film, mida pole lihtne vaadata. Keerulise armastuse ja trööstitu lõpuga lugu.

"John Wick: Chapter 4"

"Cowboy Bebop" on siiani mu suurimaid lemmikuid. Film, mis laenab anime-klassikult nii palju, lõikas ka teravalt.

"Asteroid City"

Kallis Margot Robbie. Ekraanil umbes minuti, aga selle eest millise minuti. Selle aasta üks südantlõhestavamaid dialooge.

"Mission: Impossible - Dead Reckoning Part One"

Parim tõeline popkornikas. Hoolimata kõigi teiste pingutustest on Tom Cruise ikkagi action-kangelane number 1.

"Barbie"

Margot Robbie oli ekraanil mõnevõrra rohkem. Aga seda Keni kasukat tahan ma endiselt väga-väga!

"The Holdovers"

Ilmselt selle aasta Oscarite üks soosikuid. Suurepärased esitused, suurepärane atmosfäär, mida ei suutnud rikkuda isegi PÖFF-i toolinaaber, kes näris eriti valjult popkorni.

"Killers of The Flower Moon"

Kolm ja pool tundi kinokunsti. Scorsese võiks nüüd selle päris Oscari ka kätte saada ("The Departed" oli ikkagi lihtsalt "Infernal Affairsi" nõrgem kaver!)

"Kuollet Lehdet" (Langenud lehed)

Parimad dialoogid kogu aastas. Aki Kaurismägi meistriklass.

"Gojira -1.0" (Godzilla Minus One)

Godzillast võikski filme teha ainult jaapanlased. Teised teevad mingeid käkke.

"The Fabelmans

Pildiliselt imeilus, sisult ka korralik seljapatsutus Hollywoodile.

"La passion de Dodin Bouffant" (Elu maitsed)

See film polnud toidust!!! See film polnud toidu armastusest. See film oli armastusest teise inimese vastu, kes sind professionaalselt täiendab.

"R.M.N".

Rumeenia sotsiaaliroonia, milles peitunud rahvakoosolekustseen tuleb kõigile tuttav, kes olnud kas lastevanemate, ühistu või mõnel muul nüril koosolekul.

"Oppenheimer"

Nolani latt on nii kõrgel, et seekord siis sedasi. Aga suurepärane film sellest hoolimata.

"Savvusanna sõsarad"

Võrumaa poisina tulid nii mõnedki lood lapsepõlvest teravalt esile. Isegi, kui ma pole naine. Mehena hetk peeglisse vaadata.

"The Banshees of Inisherin"

Võib vist ikka selle aasta filmiks nimetada? Kinolevisse jõudis küll tänavu.

"Bränn alla mina brev" (Põleta kõik mu kirjad)

Eeposlik lugu armastusest, solvumisest ja sellest, kui väikestest detailidest sõltuvad elusaatused.

"Blackberry" ja "Air"

Dokumentaalteos mängufilmi nahas. Mõlemad väga head.

Richard-Erik Järvi
Jupiteri peatoimetaja

1. "All Of Us Strangers, rež: Andrew Haigh

2. "Ezra", rež: Tony Goldwyn

3. "Falling Into Place", rež: Aylin Tezel

4. "Guardians of the Galaxy Vol. 3", rež: James Gunn

5. "Air", rež: Ben Affleck

6. "Spider-Man: Across the Spider-Verse", rež-id: Joaquim Dos Santos, Kemp Powers, Justin K. Thompson

7. "Godzilla Minus One", rež: Takashi Yamazaki

8. "Mission: Impossible - Dead Reckoning Part One", rež: Christopher McQuarrie

9. "Poor Things", rež: Yorgos Lanthimos

10. "The Killer", rež: David Fincher

Siim Rohtla
filmispetsialist

1. "The Holdovers"

Alexander Payne'i 2004. aasta meistriteose "Sideways" kirgliku fännina oli mul latt päris kõrgele pandud, aga Giamatti ning Co melanhoolne, kuid optimistlik draama-komöödia ületas selle paraja varuga. Alguses kangesti mölakatena näivad tegelased muutuvad lõpuks imelikult armsaks, nagu kogu see nostalgiahõnguline film. 

2. "Marcel the Shell with Shoes On"

Aasta armsaima filmi tiitel läheb kindlasti siia. Nii lihtne, nii ilus, nii naljakas, nii nutikas, nii kurb, nii südamlik. 

3. "Rye Lane"

Tõeliseilt häid ja omanäolisi romantilisi komöödiaid ei näe kahjuks enam liiga tihti. Ja siin on Rye Lane! Perfektselt käänuline ja vaimukas lugu ühest päevast kahe noore (suhte)elus imeilusalt portreteeritud Lõuna-Londonis.

4. "Anatomy of a Fall"

See mitmekihiline ja -žanriline kohtudraama ning suhtepõnevik lahkab seksuaalsust, suhtevägivalda, kreatiivsust, eneseleidmist ja inimeseks olemist laiemaltki. Intelligentse ja põhjaliku loo nüansirohke jutustamine ei toimiks ilma Sandra Hülleri suurepärase peaosata.

5. "The Creator"

Visuaalselt imeline ja emotsionaalselt haarav (pange taskurätid valmis!) sci-fi meistriteos, mis on originaalne nii oma sisult, vormilt kui ka teostuselt.

6. "Savvusanna sõsarad"

Aasta olulisim ja parim Eesti film. Aitäh, Anna Hints!

7. "The Zone of Interest"

Pealtnäha ilus pereelu idüllilises jõeäärses eramajas... mille peremees on otse selle kõrval asuva juudi koonduslaagri komandör. Originaalne käsitlus holokausti õudusest, mis lööb publiku pahviks helide ja vihjetega... Kõhedust tekitavalt tähtis film ajal, mil maailmas valitseb pea liiva alla peitmise mentaliteet.

8. "Mission: Impossible 7 - Dead Reckoning Part One"

Tom Cruise'i ja Christopher McQuarrie geniaalselt ambitsioonikas tandem tegi seda taas - suurejoonelised ja PÄRIS filmitrikid, raju tempo ning lahedad tegelased, ehk kõik see, mida viimastel aastatel äärmiselt kõrget taset hoidnud "Võimatu missiooni" fännid ootavad.

9. "Perfect Days"

Nagu päriseluski - vahel ei juhtu justkui midagi, ent olla on nii kuramuse ilus ja hea, et kisub pisara silma. Wim Wendersi erakordselt õrn ja maagiliselt kaunis ood elule.

10. "Past Lives"

Omamoodi uskumatu, et tegu on režissöör-stsenarist Celine Songi debüütfilmiga, sest nii kindla käe ja visiooniga tehtud romantilist draamat pole ammu näinud. Aus, tundlik ja igati inimlik lugu ühest läbi aastakümnete kulgenud suhtest, mida tegelikult nagu ei olnudki.

11. "Wonka"

Paddingtoni filmide looja Paul Kingi edasise loomingu osas olid ootused kole kõrged. Õnneks on "Wonka" kõige paremas mõttes vanamoodne ning südamlik, humoorikas ja maagiline kogupere muusikal, mis Timothee Chalamet' äärmiselt pühendunud rollisoorituse vundamendil toimib lihtsalt suurepärase tervikuna.

12. "The Promised Land"

"Tõde ja õigus" kohtub "Braveheartiga". Peaosas alati suurepärane Mads Mikkelsen. Eepiline ellujäämislugu ühes kirgliku armastuse ja ridade vahele peidetud poliitiliste sõnumitega...

Ivar Murd
Kino Sõpruse tegevjuht

1. "Savvusanna sõsarad", rež. Anna Hints

2. "Kokomo City", rež. D. Smith

3. "Ärge oodake maailmalõpust liiga palju", rež. Radu Jude

4. "Hardly Working", rež. Total Refusal

5. "Vaesekesed", rež. Yorgos Lanthimos

6. "Lillekuu tapjad", rež. Martin Scorsese

7. "Täiuslikud päevad", rež. Wim Wenders

8. "Luxembourg, Luxembourg", rež. Antonio Lukich

9. "Barbie", rež. Greta Gerwig

10. "Langenud lehed", rež. Aki Kaurismäki

11. "Poiss ja haigur", rež. Hayao Miyazaki

12. "Jill, Uncredited", rež. Anthony Ing

13. "A nagu armastus", rež. Indrek Spungin

14. "Nähtamatu võitlus", rež. Rainer Sarnet

15. "Järgmine värav võidab", rež. Taika Waititi

16. "Mahajäänud", rež. Alexander Payne

17. "Jumalamaa", rež. Hlynur Pálmason

18. "Kollase kookoni kammitsais", rež. Phạm Thiên Ân

19. "Lepitus", rež. Albert Serra

20. "Kõiksuse teooria", rež. Timm Kröger

Mart Noorkõiv
filmispetsialist

1. "Poiss ja haigur"

Kui "Tuul tõuseb" tundus juba ideaalne hüvastijätt, siis "Poiss ja haigur" on seda veelgi enam. Siit leiab viiteid kogu Miyazaki filmograafiale ning milline õnn on näha järjekordset Miyazaki fantaasialendu, milletaolisi teisi ei leidu. Filmi lõpp on eriti emotsionaalne, kui mõelda, mis sõnumiga Miyazaki meid maha jätab. Fantaasiad lagunevad, loojad kaovad, aga elu läheb edasi. Nagu küsib ka filmi üldse mitte tagasihoidlik originaalpealkiri: kuidas elada? Ja kui sa pärast filmi ei guugelda, kust osta warawarasid, siis on sinuga midagi tõsiselt valesti.

2. "Eelmised elud"

Harva juhtub, et vaatad juba aasta alguses ära oma lemmikfilmi ning kui poleks olnud viimase minuti Miyazakit, oleks nii ka läinud. Üks põgus hetk filmis võtab selle väe ja võlu vahest kõige paremini kokku. Nora lebab uinakut tehes voodis ja kaamera liugleb vaikselt üle tema, et näidata aknast hoovi sisenenud taksot, millega saabub tema tulevane. Nora (ega ka vaataja) veel muidugi ei tea, kui saatuslik moment see tema jaoks on. Debütandist režissöör Celine Song markeerib seda hetke, fokusseerides kardinale, mis tuulehoos korraks liigub. Sama nähtamatult toimis kogu film, kuni lõpus sarnaselt Noraga kogu emotsioon mind murdlainena nokauti lõi.

3. "Päikesepõletus"

Põletab endiselt pärast esimest vaatamist veebruaris. Jätab nii palju ütlemata, aga ütleb sellega nii palju. Püüab tungida mälestuste taha ja läbi oma filmikeele kontuuride peegeldab vaatajale tagasi tema enda mälestusi. Või midagi sellist, raske on selle filmi mõju sõnadesse panna. Alles täiskasvanuna sa mõistad, kui vähe sa tegelikult oma vanematest tead.

4. "Täiuslikud päevad"

Polnud vist mingit varianti, et minusugusele suurele "Patersoni" austajale poleks see Wendersi vaikne ood elu lihtsaks elamisele peale läinud. Kui üks film tekitab sinus tungiva soovi jätta oma senine elu ja sõita teise riiki avalikke käimlaid puhastama, siis on tegu tõsise saavutusega.

5. "Aeglaselt"

Aeglaselt nihestab meeli nii oma teemade kui stiili poolest, mis teineteist võrratult täiendavad. Lugu inimeste eri rütmidest ja kuidas suhtes olles nendega arvestada ja koos kasvada, või kaotust tunnistada. Samas ka lugu kehadest, nende keelest ja vajadustest. Loodaks väga, et ka Eesti mängufilm suudaks luua midagi nii argiselt peent ja võimsat. Ja arvestades niigi olematut Baltikumi filmide levi Eesti kinodes, siis äärmiselt kahju, kui see teed siia väljaspool PÖFFi ei leiaks.

6. "Savvusanna sõsarad"

Kuigi Oscareid siit ei tule, jätab Anna Hints ikkagi väljapaistva märgi maha Eesti filmi annaalidesse. Mehena liigutasid need lood väga ja andsid väärtusliku sissevaate elukogemustele, millest muidu ei kuuleks. Lisaks ka parim saunakultuuri kujutus Eesti filmis, jättes varju nii "Kevade" kui "Jan Uuspõld läheb Tartusse".

7. "Ämblikmees: üle kogu multiversumi"

2023 oli aasta, mil ma viimaks astusin MCU reelt maha ning püüdsin superkangelaste poole enam mitte eriti vaadata. Aeg-ajalt ikka komistan ja teen pattu (vaadates nt "Loki" teist hooaega), aga üldiselt võiks popkultuuris tõsta pead midagi uut, millest üleküllastuda. Täiesti pöörane, kuidas see Ämblikmehe animatsioon jookseb ringe ümber MCU multiversumite. Kohati väsitavalt hüperaktiivne, aga milline nauding otsast lõpuni.

8. "Fabelmanid"

Spielbergi kvintessents. Film kui relv, pelgupaik, päästerõngas, tõde ja müstifikatsioon. See hetk, kui Sammy paneb magama minnes kaamera kõrva äärde surisema. Asjad, millest unelmad on tehtud. Ja painajad.

9. "Asteroid City"

Avaneb kiht kihi haaval järjest rohkem iga vaatamisega. On olnud rikkalik aasta Wesi fännidele koos Netflixi Dahli lühikatega. Nii mõnegi jaoks on ta vist oma stiiliga veerenud üle ääre iseenda paroodiaks, aga minu jaoks uuristab järjest põnevamaid ja tähenduslikumaid nurki filmiajaloo ühes kõige äratuntavamas liivakastis. Pärast teist vaatamist tõstsin juba tema filmograafias "Tenenbaumide" järel teiseks.

10. "Lillekuu tapjad"

Marty järjekordne veretöö kroonika, mis jälgib sündmusi põhjamuda tasandilt ehk siis peamiselt roimarite vaatevinklist. Vaadates turgatas pähe "Blue Velvet'i" avastseen õitsva pealispinna all mullas toimetavatest sitikatest. Selles kihis meeldib Scorsesele miskipärast kõige rohkem aega veeta. Erinevalt aga tema teistest kuritöö eepostest ei näita ta siin verega ostetava elujärje meelitavamat poolt. Võim ja raha on otsekui eesmärgid omaette, mitte mõnus elu, mida valged hundid endale selle eest osta saavad. Ei tea, kas vanus või temaatika, aga Marty hoiab selles aspektis ennast tavapärasest rohkem tagasi, mis tuleb filmile ainult kasuks.

Sten Kauber
Filmimuuseumi teadur-kuraator

Kinolevi TOP5

"Eelmised elud" ("Past Lives"), rež: Celine Song

Viis, kuidas režissöör-stsenaristina debüteeriv Song käsitleb armastust, igatsust ja identiteedi kujunemist võrgustunud maailmas, on lummavalt ehe. Kauni ja tasakaaluka pildikeelega film avab neid emotsionaalseid ja kujundavaid kihte, mida hetkelised, pikad, vahendatud ja vahetud ühendused inimeste vahel moodustavad.

"Päikesepõletus" ("Aftersun"), rež: Charlotte Wells

Valus, siiras, ilus ja intiimne käsitlus isa-tütar suhtest tahavaatepeeglis, mis põimib kokku melanhoolsed mälupildid, lapsevanemate iseendale seatud ootused ning ettekujutuse, mille lapsed oma vanematest väikeste hetkete põhjal loovad. Lihtne, aga targalt konstrueeritud süžee, mis paneb ümberhindama mälestusi oma vanematega ning enda kui lapsevanema loodud kuvandi mõju lastele.

"Lillekuu tapjad" ("Killers of the Flower Moon"), rež: Martin Scorsese

Kapitalistliku ahnuse ning selle moraalselt kopitava ja korrumpeeriva mõju kontsentraat. Tänu Scorsese, Lily Gladstone, Leonardo DiCaprio ja Thelma Schoonmakeri meisterlikkusele ei mõju film sekunditki liiga pikana.

"Barbie" rež: Greta Gerwig ja "Oppenheimer", rež: Christopher Nolan

Filmid jõuavad TOP5 listi, tähistamaks Barbenheimeri kui kultuurifenomeni mõju, sündmustatud kinoskäimise sotsiaalselt ja kultuurilist kaalu tänapäeval ning tõika, et üle pika aja on ülemaailmse box office TOP3 sisse jõudnud koguni kaks kassahitti, mis püüavad lisaks meelelahutusele pakkuda midagi rammusamat laiale vaatajaskonnale.

Eesti TOP5

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Film, mis on loonud tohutult äärmiselt mitmekülgset (kultuurilist, sotsiaalset, moraalset, vaimset, sümboolset jne) väärtust nii kohalikult kui rahvusvaheliselt, nii filmi vaatajatele kui ka eesti filmile ja kultuurile tervikuna. Arvukate auhindade kõrval on olnud ilus jälgida, kuidas film on tekitanud (põlvkondade vahelist) dialoogi ja edendanud kogukondlikku saunakultuuri.

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

Filmi elulisus, sundimatu ehedus, kulgemine, tunnetuslikkus ja ajatus on väga lummav. Filmi üdini eestilik olustik, helid ja argised hetked põimusid kokku isiklike mälestustega, pannes igatsema loodusega paremas kooskõlas oleva elurütmi järele.

"Kadunud sokid", rež: Oskar Lehemaa

Südamlik, nunnu ja visuaalselt leidlik nukuanimatsioon ajatu sõnumiga loob efektiivselt oma filmimaailma ning leiab selle detailidest ohtralt lugu ja tegelasi toetavat põnevust ja huumorit.

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet

Ülekaalukalt aasta parim eesti mängufilm. Segab kokku kung fu esteetika, nõukogude miljöö, heavy metal vaibi ja õigeusu õpetused stiilselt ja sisukalt.

"Eeva", rež-id: Lucija Mrzljak ja Morten Tšinakov

Kaotusvalu, leina ja petmise kontseptuaalselt omanäoline ja süngelt koomiline käsitlus.

Sarjad TOP5

"Pärijate" ("Succession") kulminatsioon säilitas pinge ja teravuse; "The Bear'i" teine hooaeg mõjus taas empaatiliselt, magusalt, kibedalt ja värskelt; "Dave" ja "The Other Two" kolmandad hooajad torkisid humoorikalt USA tele-, filmi- ja muusikamaailmu; ning "How To With John Wilson" sarja viimase hooaja tabavad ja humoorikad vaatlused jätavad seda erilist ja sümpaatset eksperimenti igatsema.

Maria Ulfsak
Eesti Filmi Instituudi mängufilmide ekspert

1. Jonathan Glazer "Huvivöönd"

2. Yorgos Lanthimos "Vaesekesed"

3. Andrew Haigh "Kõik me võõrad"

4. Justine Triet "Langemise anatoomia"

5. Martin Scorsese "Lillekuu tapjad"

6. Aki Kaurismäki "Langenud lehed"

7. Todd Haynes "Mai ja detsember"

8. Radu Jude "Ärge oodake maailmalõpust liiga palju"

9. Hlynur Pálmason "Jumalamaa"

10. Alexander Payne "Mahajäänud"

11. İlker Çatak "Õpetajate tuba"

12. Molly Manning "Kuidas peaks seksima"

13. Greta Gerwig "Barbie"

14. D. Smith "Kokomo City"

15. Christopher Nolan "Oppenheimer"

Mikk Granström
Just Filmi programmijuht

1. "Skunk
Režissöör: Koen Mortier

Film põhineb lastepsühhiaater Geert Taghoni samanimelisel raamatul, mis omakorda tugineb tema kogemustele probleemsete laste ja noortega. Belgia režissööri Koen Mortieri film on minu jaoks selle aasta üks kõige võimsamaid ja valusamaid filmielamusi. Filmi kõik osad moodustavad ideaalse terviku, võttes vaataja enda haardesse esimesest minutist peale: nüansirikas loo jutustamine, õigesti valitud näitlejad ning teema väga sügav läbitunnetamine on vaid mõned filmi tugevused. Filmis on palju võikaid kaadreid, kuid kui sellest suudab vaataja end läbi närida, siis leiab ta sealt väga sügava sõnumi.

Peaosaline Thibaud Dooms saab hakkama sedavõrd meisterliku rollilahendusega, et vaataja füüsiliselt tunneb tegelase läbielamisi. Selle tõestuseks, et tegu on väga märkimisväärse näitlejatööga, valiti Thibaud Dooms tuleva aasta Berliini filmifestivali tõusvate tähtede programmi.

Kellel võimalus, soovitan seda filmi kindlasti vaadata.

2. "Savvusanna sõsarad", režissöör Anna Hints

3. "Huvivöönd", režissöör Jonathan Glazer

4. "Kuu on tagurpidi", režissöör Loren Taylor

5. "Langenud lehed", režissöör Aki Kaurismäki

6. "Õpetajate tuba", režissöör İlker Çatak

7. "Ryuichi Sakamoto | Opus", režissöör: Neo Sora

8. "Dyad", režissöör Yana Titova

9. "Oppenheimer", režissöör: Christopher Nolan

10. "Mere sära", režissöör: Domien Huyghe

Chris Reintal
filmikriitik

10. "The Killer"

Selle aasta kümnes koht läheb David Fincheri lühifilimile. Kakskümmend minutit puhast kunsti. Mida? Film on tegelikult pea kaks tundi pikk? Eks võib ülejäänud ka vaadata, ei ole suuremat viga. Kahjuks aga suurepärane moodsa American Psycho osa lõppeb filmi esimese veerandiga.

9. "Fallen Leaves"

Kaurismäki nagu Kaurismäki ikka. Ja kuigi ta on nüüd kolmkümmend aastat ikka samasuguseid filme teinud, need endiselt töötavad. Ikka melanhoolne, napisõnaline komöödia. Ja ometi ei ole kedagi teist, kes teeks päris sellist sõnaahtrat kuiva huumorit. Tore, et tema sellest ei väsi.

8 . "They Cloned Tyrone"

Mingil põhjusel otsustati Netflixis see film välja lasta Barbenheimeri nädalavahetusel. Vedas mul, et üldse selle ulme-komöödia-blaxploitation filmi otsa sattusin. John Boyega näitab, et pärast seda Star Warsi jama on ta tegelikult päris hea näitleja. Ja Jamie Foxxi etteaste tuletab meelde, et tema ju alustaski oma karjääri jabura komöödianäitlejana.

7. "The Holdovers"

Alexander Payne on üks mu lemmikrežissööridest. Tema teised filmid istuvad enamasti vastava aasta TOP3 hulgas. Selle filmi kõva kukkumist põhjendan peamiselt sellega, et tegemist on lihtsalt liiga optimistliku filmiga. Tema tavapärast melanhoolsust on veidike tagasi tõmmatud ja suurendatud on sentimentaalsuse osakaalu. Lõppude lõpuks on tegu ikka hea Payne'iliku filmiga. Mõnus dialoog terava huumoriga ja suurepärane keemia tegelaste vahel.

6. "Good Burger 2"

Siinkohal pean tunnistama, et ei ole kõige objektiivsem hindaja. 25 aasta tagune originaal on mulle südamelähedane film. Siiski kartsin, et nagu paljud aastaid hiljem tehtud järjed, tuleb see alla igasugust arvestust. Aga ennäe imet, täitsa sama toreda vaibiga kogupere film. Ausalt ka! Kuigi tõesti, eks need roosade läätsedega nostalgia-prillid on ikka võimsad.

5. "Spider-Man: Across the Spider-Verse"

Ameerika mägedel kihutamine läbi 500 vikerkaare. Võib-olla ongi parem, et rohkem animeeritud filme ei jäljenda seda stiili pärast eelmise filmi edu. Kurnaks aju ära. See-eest, iga mõne aasta järel võin hea meelega ära kaduda sellisesse liikuvasse koomiksisse.

4. "Barbie"

Ei hakka siin pikalt peatuma. Eks kõik teavad selle kohta niigi kõike. Ryan Goslingule Oscar palun.

3. "Beau is Afraid"

Film on kindlasti liiga pikk. Mingid kohad ei kõnetunud ja ammendasid end kiiresti. Õnneks on tegemist episoodilise odüsseiaga. Mitmed episoodid on aasta tipphetked filmis. Kasvõi esimesed pool tundi, mis asetab sind sügavale maailma ärevaima mehe pähe. Või hilisem teatrietendus, kus tõesti tundsin, nagu oleks hüpnoosi all. Tugevaid emotsioone ei ole võimalik Ari Asteri hitti vaadates vältida.

2. "Poor Things"

Huvitav on näha, kuhu on liikunud "Dogtoothi" ja "Lobsteri" režissöör. Mainitud filmides tundus olevat keelatud mingitki emotsiooni näidata. Väljaspool halle ja pruune ei tasunud teisi värve otsida. Aga nüüd – värviline, lärmakas, teatraalne seiklus! Ja kuigi Emma Stone, Mark Ruffalo ja teised näitlevad kõikvõimalikke tundevarjundeid suurelt välja, ei ole Lanthimos grammigi kaotanud oma isikupärasest kummalisust.

1. "Infinity Pool"

Nagu isa ees, nii poeg järel. Brandon Cronenberg tegi oma versiooni "Kurbuse kolmnurgast". Lihtsalt rohkem verevalamist ja narkoorgiaid. Vanema Cronenbergi filmid kõnetasid vähem. Nad on kogu oma veidrustest ja groteskist hoolimata steriilsed ja külmad. "Infinity Pool" pulbitsev elust, energiast, tugevatest tunnetest ja atmosfäärist. Ma ei hakka siin ümber lükkama kriitikat, et film on üsna sisutühi. Mis siis, kui on? Palju seda sisu ikka vaja! On piisavalt. Kunst ei pea ainult süžee olema. Ärgem unustagem visuaalset kunstilisust.

Johannes Lõhmus
filmiajakirjanik

Tänavuste isiklike filmielamuste tipus valitsevad viis filmi, mis suutsid kuidagi sedavõrd kaasa rabada, kütkes hoida või üllatada, et pole saanud nendest siiani lahti lasta ja olen tänulik, et saan neid endaga jätkuvalt kaasas kanda. 

2023. aasta filmielamuste 1.-5. koht tähestikulises järjekorras:

"A History of the World According to Getty Images" (Getty Images. Pildid pangas), rež: Richard Misek

Lühifilm, mis mõjub korraga nii geniaalse paljastusena kui globaalse audiovisuaalse Robin Hoodi mänguna ning tõestusena kapitalistliku ahnitsemise sügavatest taskutest ja täielikust hoolimatusest ausa mängu reeglite vastu. Töötab väga mitmel tasandil ning on kõigile vabalt vaatamiseks kättesaadav siin.

"Aftersun" (Päikesepõletus), rež: Charlotte Wells

Mängufilm, mis suutis kuidagi kirjeldamatult iga kaadriga edasi anda kahe kalli inimese omavahelist lähedust ja ühtlasi ka nukrust kui inimlikult võimetud me võime olla selle läheduse teineteisele õigel hetkel jagamisel. Lugu, mis jätab vaatajale hästi palju ruumi tõlgendusteks ja mida vaatasin algusest lõpuni klomp kurgus. 

"Babylon" (Babülon), rež: Damien Chazelle

Mängufilm, mis haaras täielikult kaasa ja imes endasse ning pani ühtlaselt kino tuleviku üle vaimustust ja leina tundma. Minu jaoks olid selles kokteilis kõik koostisosad vaatamise hetkel täpselt õiges tasakaalus. 

"Fire of Love" (Armastuse tuli), rež: Sara Dosa

Dokumentaalfilm, mis võlus ära nii kaadritega looduslikust ilust kui tohutu lavastusliku südamlikkusega. Imeilus teos kahe armastaja kokku põimunud elust, kutsumusest ja hukkumisest. 

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Film, mis rabas oma loomulikkuse ja ruumi loomise võimega ning tekitas tohutut austust segatuna kaastundega julguse ees niimoodi palja seljaga suitsusauna kaste sees oma kõige tugevamaid tundeid ja valusamaid mälestusi maailmaga jagada. Film, mille sarnast pole Eestis varem tehtud ja mille globaalne vastuvõtt näitab päris ilmekalt, mis võib juhtuda kui Eesti filmis vahelduseks kimbatuses poisikeste-meeste lugude jutustamise sfäärile ka naiselikku alternatiivi pakkuda. 

Lisaks pakkusid möödunud kinoaastast veel tugeva laengu ning jätsid püsiva jälje kümme elamust ehk minu 2023. filmiaasta tänusõnad jätkuvad tähestikulises järjekorras:

"3. oktavi F", rež: Eeva Mägi

Et keegi viimaks söandas katsetada koduvägivalla ja muusikali kokku segamist meie võrdselt koduvägivalla- ja muusikalilembeses riigis. 

"Cave Painting" (Koopamaaling), rež: Siegfried A. Fruhauf

Kui oled kunagi proovinud 13-aastastele jäämees Ötzist rääkida ja tema läbi inimliigi arengut õpetada, siis see lühifilm on nagu jääaja lõpp sinu jaoks. 

"Drive My Car", rež: Ryusuke Hamaguchi

Alles sel aastal leidsin need 179 minutit, et veeta aeg kinosaalis sigaretikumas punase Saabi ja ülimalt hinge pugenud looga leinast, armastusest ja iseendaga kokku kasvamisest. Olen väga õnnelik, et just sel aastal sai seda filmi nähtud. 

"Jeanne Dielman, 23, Quai du Commerce, 1080 Bruxelles", rež: Chantal Akerman 

Tänusõnad Sõpruse kinole, kus oli võimalik tänavu viimaks must auk oma filmihariduses likvideerida ja vaadata suurelt ekraanilt koos publikuga seda aeglase kino meistriteost, mis valiti eelmise aasta lõpus ka Sight & Soundi kriitikute poolt läbi aegade kõige olulisemaks filmiks. 

"Kadunud sokid", rež: Oskar Lehemaa

Meisterlik režissöör suudab võtta argiselt tuttava teema (isa kadunud sokid tööpäeva hommikul) ja luua sellest üldistusjõulise mitmetasandilise loo, mis mängib eksistentsiaalsete küsimustega nii keskkondlikul, põlvkondlikul kui tehnoloogilisel tasandil niimoodi, et see on universaalselt kütkestav nii nelja-aastase kui 34-aastase jaoks (järgi proovitud). Oskar Lehemaa tõestab "Kadunud sokkidega", et ta on selline režissöör. 

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet 

Eestis tehakse liiga vähe helgeid ja koomilisi filme ning peaaegu üldse mitte kung-fu ega rock'n'roll'i vaimsusega filme. Rainer Sarnet on need elemendid omavahel edukalt kokku seganud üheks julgelt monteeritud kirgastavaks kinokogemuseks, mida saab veel suurel ekraanil nautida. Soovitan seda võimalust kasutada.

"Perfect Days" (Täiuslikud päevad), rež: Wim Wenders

Tundsin tohutut sidet filmi peategelase Hirayama püüdlusega lihtsate naudingutega õnnistatud elu järele. 

"Prosopo me prosopo" (Näost näkku), rež: Roviros Manthoulis

Lõbus Kreeka uue laine kino absurdselt poliitilise ja prohvetliku sisuga eksperiment 1966. aastast, mida õnnestus näha Bologna Il Cinema Ritrovato festivalil ja mille mänguline montaaž ja jabur tegevustik mulle aeg ajalt ikka meelde tuleb. Eriti seoses "Nähtamatu võitluse" hiljutise vaatamisega. 

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

Suur film elu pisidetailide märkamisest, julgusest sammuda tundmatuse suunas ja võtta enda jaoks aega kogu ümbritsevat head sisse hingata, et osata lihtsalt olla. 

"Vanskabte land" (Jumalamaa), rež: Hlynur Palmason

Islandil üles võetud filmid löövad tihti peale jalust nõrgaks. Eriti "Jumalamaa" puhul, kus on oskuslikult kasutatud ära kogu seda keskkonna avarust, et võimendada filmi peategelase põues peituvat kitsarinnalist vagadust ja "tegemine tegemise pärast" motivatsiooni. Väga tugev film, mis esitab ebameeldivaid küsimusi ja jätab vastuste leidmise vaataja õlule. 

Ra Ragnar Novod
Kino Artis programmijuht

Aasta parimate filmide nimekiri koosneb taas käesoleva ja ka eelmise aasta filmidest, sest paljud filmid jõudsid Eesti kinodesse lihtsalt nii palju hiljem ehk siis pärast 2022. aasta parimate filmide nimekirjade lukku minemist. Sellest pole üldse hullu, sest lõpuks peabki aasta kokkuvõte koosnema lihtsalt parimatest filmidest. 

1. "Eelmised elud" (Past Lives)

Üks aasta ilusamaid ja kurvemaid filme, mis pani mind tiitrite lõppedes saalist välja jooksma, et saaksin oma mõtete ja pisaratega üksi olla. 

2. "Täiuslikud päevad" (Perfect Days) 

Peab tõesti olema elav legend nagu Wim Wenders, et lavastada film, kus peategelane räägib väga vähe, aga vaatajana mõistsin teda paremini kui mitmete teiste filmide tegelasi, kelle kogu olemus selgub ainult kõnes. Väheseid filme saab tõenäoliselt nimetada luuleks, aga seda "Täiuslikud päevad" ongi: film nagu luule. 

3. Barbenheimer ("Oppenheimer" ja "Barbie") 

Christopher Nolani ja Greta Gerwigu filmidest sündinud nähtus nimega Barbenheimer tõi meieni kaks suurepärast filmi, millest räägime veel aastakümneid. "Oppenheimer" taastas minu usu Nolani humanismi ning Gerwig näitas kõigile ette, et hea film võib põhineda ükskõik millel, on vaja vaid õiget režissööri ja meeskonda. 

4. "Vaesekesed" (Poor Things)

Yorgos Lanthimose, Emma Stone'i, Mark Ruffalo ja Willem Dafoe Frankensteini loo tõlgendus on kaunis, liigutav, veider ja igal tasandil võimas saavutus.

5. "Savvusanna sõsarad"

AITJUMMA-AITJUMMA, Anna! Ma pole kunagi viibinud kinos, kus saalitäis rahvast imetakse niivõrd põhjalikult filmi sisse, et pärast seanssi tajud õhus vaatajate elude muutumist. 

6. "Tõotatud maa" (Bastarden) 

Kui Taani au ja uhkus Mads Mikkelsen ja režissöör Nikolaj Arcel esimest korda kokku said, sündis sellest koostööst meisterlik ajalooline seebikas "Kuninglik armulugu" (En Kongelig Affaerem, 2012). 11 aastat hiljem sündinud "Tõotatud maa" (Bastarden) paneb lootma, et Mikkelseni ja Arceli järgmine film ei võta enam nii kaua aega, sest see ajalooline lugu karmi Jüütimaa harimisest on ehe näide tõelisest Taani kinost, mille on loonud Euroopa parimad filmitegijad. 

7. "Talupojad" (The Peasants) 

Hämmastavat visuaalset ja muusikalist elamust pakkuv meistriteos "Armastusega Vincent" (Loving Vincent, 2017) loojatelt. 

8. "Godzilla Minus One"

Poleks arvanud, et kui Jaapan tuleb sel aastal välja uue "Godzilla" filmiga, osutub see igati teenitult aasta üheks enim kiidetud ja kinokassas rekordeid purustavaks filmiks. 

9. "Galaktika valvurid Vol. 3" (Guardians of the Galaxy Vol. 3)

James Gunni "Galaktika valvurite" filmid on alati Marveli megafrantsiisi seest selgelt silma paistnud kui miski, mida saab vaadata sellest massiivsest narratiivist täiesti eraldiseisvana, sest töötavad nii vaimustavate ulmefilmide kui ka kordaminevate lugudena. Ehe näide, mis juhtub, kui režissöör valab oma hinge ja südame tegelastesse, keda jään nüüd, kus Gunn on Marvelist lahkunud, taga igatsema. 

10. "Ämblikmees: üle kogu multiversumi" (Spider-Man: Across the Spider-Verse)

Midagi sellist ei paku mitte ükski teine film ja mitte ükski teine Marveli film. See on kunstiteos, mis annab lootust, et filmikunst ei sure veel niipea. 

11. "Babülon" (Babylon)

Jaanuaris Eesti kinodesse jõudnud Damien Chazelle'i eepiline kummardus Hollywoodi filmitööstusele põrus USA kinodes, sai kriitikutelt peksa ja pärast üksikute auhindade koju viimist kadus justkui ära. Sellest on kahju, sest need paljukirutud kolm tundi moodustasid unustamatult veidra, vigase, emotsionaalse, muusikalise ja igas mõttes ootamatu filmielamuse, mille sarnast vaevalt niipea kinodest leiab. 

12. "Langenud lehed" (Fallen Leaves)

Aki Kaurismäki nagu Aki Kaurismäki ikka ehk tohutult ilus, naljakas ja südamlik. Selliseid filme on rohkem vaja. 

13. "Lillekuu tapjad" (Killers of the Flower Moon)

Film, mida ainult Martin Scorsese oleks saanud teha. Vähe on filme, mida saab kohe pärast linastumist klassikaks nimetada, aga see on üks nendest. 

14. "Päikesepõletus" (Aftersun)

Esmasel vaatamise poeb film naha vahele ning teisel vaatamisel murrab end nii võimsalt naha alt välja, et raske on maha raputada seda emotsiooni, mida pakub see tütre lugu oma isast. 

15. "Evil Dead Rise"

Siinkohal pean tänama Läti linnas Valmieras asuvat kino Gaisma, sest andis võimaluse näha Sam Raimi alustatud "Evil Dead" seeria uusimat filmi "Evil Dead Rise", mida kohalike kinode kavades kahjuks ei leidnud. "Evil Dead" on jõudnud punkti, kus meil on kolm Sam Raimi lavastatud filmi, üks eellugu-uusversioon, mitme hooajaga seriaal, videomäng ning nüüd ka suures osas täiesti eraldiseisev lisalugu. "Evil Dead Rise" näitab kenasti ette, et seeriat ei pea jätkama uusversioonide, vaid hoopis leidlike lisalugudega. See ropult verine, haigelt naljakas ja ikoonilisi stseene täis sünge peredraama ei paku võib-olla midagi uut, aga viib üle 40 aastase seeria julge sammuga edasi tulevikku.  

Veel vajavad äramärkimist järgnevad filmid: 

16. "Päikeseaeg"

17. "Poiss ja haigur" (The Boy and the Heron)

18. "Tagasi Seouli" (Return to Seoul)

19. "Kõik Beau hirmud" (Beau Is Afraid)

20. "Sõdur" (Jawan)

21. "Suzume"

22. "Huvivöönd" (The Zone of Interest)

23. "Ükssarvikute sõda" (Unicorn Wars)

24. "John Wick 4" (John Wick: Chapter 4)

25. "Dungeons and Dragons: Varaste au" (Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves)

Kristina Märtin
EFI tootmisassistent

1.-2. "Barbie" ja "Oppenheimer"

Filmid sellest, et patriarhaadiaga ei tohiks liiale minna.

3.-4. "Eelmised elud" ja "Langenud lehed"

Väheste vahenditega on ekraanile toodud suured tunded. PS! Selleks, et mõjuda, ei pea film olema kolm ja pool tundi pikk.

5. "Nähtamatu võitlus"

Väga sublimeeritud kraam

6. "Viimane reliikvia

Vajalik film sellest, milline kaos valitseb venelaste peades---tahaks tsaari, aga samas tahaks ka Leninit, tahaks dollareid, aga samas tahaks, et rubla oleks hästi võimas!

7. "Taevatrepp"

Hingepalsam, viiruk ja mürr Tartu tüdruku hingele!

8.-9. "Savvusanna sõsarad" ja "Päikeseaeg"

"Päikeseajast" saame me näha, mida teevad naised sel ajal, kui nad saunas ei ole.

10. "Kaka, kevad ja teised"

Maitsev karbike assortiid, kus on nii südamlikkust kui huumorit!

11. "Gorikaturist"

Tagasi lapsepõlve, kus Gori raamatud tõid meieni Eesti Wabariigi salapärast hõngu

12.-13. "Kokaiinikaru" ja "Karupoeg Puhh: Veri ja mesi"

Suurepärased kohtingufilmid, saab pidevalt oma kaaslase õla najale viskuda ja liibuda. Ja noh, ebatervet karuhuumorit pole kunagi liiga palju.

14. "Õpetajate tuba"

Kollektiiv on väike, aga suur skandaal. Kohustuslik vaatamine kõigile haridustöötajatele, lastele, lastevanematele.

15. "Elu maitsed"

See film tegi mind paremaks inimeseks. Lihtsalt imeline on vaadata, kuidas tundide kaupa tehakse süüa, aga musti nõusid üldse ei teki. Ja kuidas talupoeg ei küüruta põllul, vaid kõplab elegantselt päikeselaigus spargleid.

Mariliis Mõttus
Müürilehe toimetaja

1. "Vaesekesed"

Ei kujuta ausalt öeldes ette, kas oleks kedagi, kes lahkuks pärast selle filmi nägemist kinost "meh" tundega. Selles, Alasdair Gray raamatul põhinevas viktoriaanlikus veidruses võiks küll lõputult ulpida. 

2. "Huvitsoon"

Jonathan Glazeri film, mis põhineb sellel aastal meie seast lahkunud kirjaniku Martin Amise samanimelisel raamatul. Lisaks soovitan enne või pärast lugemiseks ette võtta Jonathan Littelli "Eumeniidid", kus "Huvitsooni" fookuses olev Rudolf Höss samuti etteaste teeb. Need kaks teost viivad meid kurjuse eest palka saavate inimeste magamistuppa, pidulauda ning isegi pähe.

3. "Langemise anatoomia"

Ei oleks oodanud, et ma 50 Centi looga "P.I.M.P." just sellises kontekstis taaskohtun. Ometi on see, filmis Bacao Rhythm & Steel Bandi instrumentaalversioonis kõlanud lugu üks "Kukkumise anatoomia" põhielemente, mis mõjub ühtaegu koomilise kergendusena ning teisalt saabuva traagika eelmängu ja meeldetuletusena. Enim jääb sellest filmist kummitama mõte inimeseks olemise juurde kuuluvatest tujudest ja tunnetest. Mis saaks siis, kui kõik su tülid ja vihahoos lausutud sõnad luubi alla asetataks ja neid analüüsima hakataks. Kas niimoodi oleksime me kõik süüdlased?

4. "Armastuse keerdkäigud"

Eriti toorete emotsioonidega film armastusest, ihast ja isekusest.

5. "20 päeva Mariupolis"

Ajakirjanik Mstõslav Tšernovi dokfilm viib meid Venemaa sissetungi algusperioodi Mariupolisse ning näitab sõda oma halastamatuses. Filmis on mitmeid hetki, kus lootus kustub sama kiirelt, kui see jõuab tekkida. Materjali filminud ajakirjanikke abistanud politseinik sõnab kaamerasse, et kui maailm seda õudust näeks, saaks sõda läbi. Sõda need kaadrid ei lõpetanud, aga vähemalt raputab see film üles sõjaväsimuse letargiast ja tuletab meelde, millises reaalsuses ukrainlased igapäevaselt elama peavad. 

6. "Savvusanna sõsarad"

Anna Hints on ühte filmi koondanud eestlaste olemuse, ilusad ja valusad lood, millega suudab samastuda iga naine, ning meie kultuuripärandi. 

7. "Mahajäänud"

Ilma juustuta jõulufilm, mis võiks pakkuda vaheldust "Üksinda kodus" saaga lõputule käiamisele. Nagu oleks ajas 30 aastat tagasi läinud, kui telekapilt veel rohkem särisema kippus.

8. "Eelmised elud"

Mõnes mõttes meenutab "Eelmised elud" eelmise aasta "Päikesepõletust", mis kulgeb mediteerival sammul, samal ajal vaikselt pisarakanaleid kõditades. Taaskord hea näide sellest, kuidas vähem võib olla rohkem.

9. "Oppenheimer"

Käisin "Oppenheimerit" vaatamas 21. juulil Berliini Zoo Palasti kinos ja ilmselt andis filmielamusele juurde ekraani ees kallama hakanud veejuga, saali laes kõmisev kõu ning erinevate filmide tunnuslugude megamix, mis filmi sisse juhatas ning korraks kahtluse tekitas, kas ma ikka õigesse kohta olen sattunud. Samas tekkis korra tunne, nagu oleksin esimest korda kinomaagiat kogemas. "Oppenheimerit" võib samuti pidada kinomaagiaks oma kõige klassikalisemas mõttes.

10. "Leegitsev taevas"

Letterboxis kirjutas keegi selle filmi kohta "Põleva incel´i portree", mis võiks samuti olla üks viis, kuidas sellele filmile läheneda, kuid rohkem jäi sealt kõlama mõte "all work and no play makes Jack a dull boy". 

Kristi Helme
Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja

"Oppenheimer"

Minu silmis aasta parim film. Kõnetab tänapäeval kahjuks vägagi, Nolan tabab valusalt hetkel mitmes maailmajaos toimuvat. Cillian Murphy on vaimustav, aga seda on ka Matt Damon ja Robert Downey jr. Mind isiklikult huvitab küll antud teema puhul moraalne küsimus enam kui aatompommi loomise protsess (viimasele kulusid esimesed kaks tundi, filosoofilised küsimused olid pigem tagaplaanil). Film, mis jääb pikalt kaasas käima, nagu hea kunstiteos peabki.

"Vaesekesed"

Kreeka "hullumeelse režissööri" Yorgos Lanthimose uusim teos. Kui paljud näevad Greta Gerwigi "Barbie" filmi feministlikuna (mulle näis, et Mattel hoopis väänas Gerwigi käsi endale sobivas suunas ja rakendas feminismi enda teenistusse), siis minu silmis on just  "Vaesekesed" üks tõeline naisi võimestav film. Emma Stone on lihtsalt vaimustav ja tema esialgsest ahistajast naise nn ohvriks saanud meesisikut kehastav Mark Ruffalo samuti. Jaanuarist ka meie kinodes.

"Täiuslikud päevad"

Loetud päevad tagasi kinolevisse jõudnud Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" eeldab vaatajalt kannatlikku meelt. Kaks tundi jaapanlase Hirayama elust Tokyo avalike tualettide koristajana, iga järgmine päev sarnaneb eelnevale. Kuid film poeb vägagi sügavale, iga hetkega ilmneb enam, et tagasihoidlikku ja mõneti üksildast (mõne arvates ilmselt ülimalt üksildast) elu elava peategelase sees on sügav ja imeilus maailm. Intelligentsete huvidega mees elab lihtsalt oma vaimset võimekust arvestades täiesti ebakonventsionaalset elu, põhjuseid lastakse ka aimata. Peaosatäitja Koji Yakusho Cannes'is võidetud meespeaosatäitja preemia on igati õigustatud.

"Huvivöönd"

Auschwitzi surmalaagri komandandi Rudolf Hössi pereelu teisel pool koonduslaagri müüri. Ikka kohe nii lähedal, et sõna otseses mõttes kiviga visata. Iseäranis kõrgel tasemel on tegelikkuse ees silmad sulgenud küünilist proua Hössi kehastanud Sandra Müller (kahjuks on mul nägemata teine PÖFF-il linastunud Mülleri osalusel film "Langemise anatoomia", mille eest näitlejatar ka Euroopa filmiauhindadel premeeriti, kindlasti sama vaimustav roll) ja helitaust. Ka pea kaks kuud pärast vaatamist on see lakkamatu põlemispragin ikka veel kõrvus… Jonathan Glazeri film jõuab kinodesse kevadel.

"Langenud lehed"

Aki Kaurismäki lihtne töölisklassi lugu, väga soomelik armastuslugu, kust ei puudu must huumor, empaatia, karaoke ja muidugi ka erinevate alkohoolsete jookide manustamine (eeskätt meessoost tegelaste poolt). Kaurismäki on ikka meister ja lihtsuses päriselt ka peitub võlu.

"Aftersun"

Paljudel juba eelmise aasta tabelis, mul õnnestus näha sel aastal. Ilus ja tundlik film, samas äärmiselt kurjakuulutav, sest igal hetkel antakse aimu, et sedalaadi valu ja seisund ei kao ilmselt mitte kunagi. Väheste vahenditega valminud tõeline filmipärl. 

"Savvusanna sõsarad"

Meie oma sõsarad, meie oma kultuur. Mõneti on ju üllatav, et pärast edu Sundance'il ja Euroopa filmiauhindadel film Oscaritel shortlist'i ei jõudnud, aga omaette saavutus on ka kümnetes riikides kinolevisse ehk filmitööstuse silme alt "päris publikuni" jõudmine. Ja see ralli pole veel kaugeltki läbi, edu nais- ja meeskonnale selles!

"Lillekuu tapjad"

Scorsese uusim meistriteos. Kolme ja poole tunnine halastamatu vaade inimloomuse tumedamasse poolde. Kõik ekraanil nähtu ju Osage'i indiaanlastega ka tegelikult juhtus. De Niro kehastatud psühhopaat ja juhmivõitu DiCaprio tegelane on jubedad kujud ja tippnäitlejatele tavapärasel tasemel mängitud, kuid näitlejatöödest on erakordseim Lily Gladstone'i kehastatud Molly. Film oleks võinud olla mõneti lühem, aga viletsamaks see kohatine kordamine filmi siiski ei tee.

"Nähtamatu võitlus"

Eesti mängufilmile oli üsna nadi aasta, kuid õnneks tõi Rainer Sarnet oma kung fu komöödiaga siiski enne aasta lõppu kastanid tulest. Tõeline autorifilm suure A-ga, visuaali oleks võinud vaatama jäädagi. Ester Kuntu on ekraanile loodud ja muidugi Ursel Tilk oli väga hea, aga iseäranis võluv oli Kaarel Pogga munk Irineina. Tore on avastada uusi filmitalente, keda pole veel ekraanil üleliia palju näinud. 

"Trail Baltic. Väljasõit rohelisse" 

Enne Marianne Kõrveri ja Levila dokfilmi polnud ma kuigi palju Rail Balticu, selle trassi trajektoori, projekti mõttekuse jne üle mõtisklenud. Eks on ju tore mõelda, et ühel hetkel saab (võib-olla) 40 minutiga Pärnusse ja kahe tunniga Riiga. Siiski suutis film, kus kunstnik Hanna Samoson 12 päevaga jalgsi kogu Eesti trassiosa läbi käis, tekitada ootamatult negatiivse meelestatuse. Teatavast hulgast metsa maha võtmisest saan aru küll, aga et trass läheb läbi ka ürgsetest soodest… Film samas otseselt siiski (vähemalt mitte jõuliselt) pooli ei vali ja see on filmi pluss. Meeldejääv ja kohati nukker vaatamine.

"20 päeva Mariupolis"

Aasta üks parimaid dokumentaalfilme. Ajakirjanik Mstõslav Tšernov varjas end koos võttegrupiga 20 päeva ümberpiiratud Mariupolis, kuhu ta Venemaa täieulatusliku invasiooni tõttu lõksu jäi. Kui ta sealt lõpuks välja pääses, jõudis tema meeskonna abil publiku ette visuaalne sõjapäevik, mis portreteerib kurjust. Tõeliselt imetlusväärne rindejoone reporteritöö, mis aitab ka sõjakuritegusid paljastada. Film, mida võiksid vaadata Ungari ja Slovakkia riigijuhid ning nii mõnedki veel.

Pilleriin Raudam
filmikriitik

1. "Oppenheimer" (Christopher Nolan, 2023)

"Oppenheimer" esimeseks panna on ehk liialt ootuspärane ning käsi pisut tõrkus seda tegemast. Sellegipoolest moodustavad Cillian Murphy kehastumine maailmale hukatust toonud tuumafüüsikuks ja Nolani detailideni lihvitud filmikeel kombinatsiooni, millest ei ole võimalik üle vaadata. Filmikunsti mõistes on siin kõik peensusteni ideaalne.

2. "Nähtamatu võitlus" (Rainer Sarnet, 2023)

Sarnet köidab vaatajat talle omase stiilse visuaali, eklektilisuse ning julgete võtetega loo jutustamisel. Ääretult äge, et Eesti tegijatele antakse vabadus teha seda, mis neid päriselt kõnetab. "Nähtamatu võitlus" on erksavärviline meeldejääv trip.

3. "Blue Bag Life" (Lisa Selby, Rebecca Lloyd-Evans, Alex Fry, 2022)

Režissöör Lisa Selby vaatab tagasi elule alkoholi ja narkosõltlasest emaga. Kuidas elada sõltlase lapsena, kui taipad, et ka sinu elu armastus on sama saatuse küüsi langenud? Valus, ebameeldiv ning silmiavav vaatamine armastusest, sõltuvusest ja emadusest.

4. "Lillekuu tapjad" (Martin Scorsese, 2023)

Scorsese tegi seda, mida ta alati teeb – hea filmi. Ent "Lillekuu tapjad" võiks köita ka neid, kes muidu vesternide poole ei vaataks. Eelmisel sajandil USA-s aset leidnud roimasid käsitlev film seob kokku indiaani kultuuri ning tõmbab paralleele tänapäeva ühiskonnaga. Üks hea film võiks teha vaatajat targemaks ja panna teda mõtlema – seda Scorsese saavutas.

5. "Leave the World Behind" (Sam Esmail, 2023)

Film, mis pärast Netflixis ilmumist kõigest mõne päevaga sotsiaalmeedia vallutas ning kommentaariumid kihama pani. "Leave the World Behind" kas meeldib väga või ei meeldi üldse, ent sügavamale metatasanditele süüvides avaneb lugu täiesti uue nurga alt. 

6. "Tume paradiis" (Triin Ruumet, 2023)

Ruumeti teist täispikka iseloomustab efektne visuaal ning ootamatud arengud tegelastes. Pisut kurb ja väga metsik peegeldus kaasaegsest üksildusest.

7. "Barbie" (Greta Gerwig, 2023)

Kas "Barbie" oli selle aasta üks suurfilmidest? Jah. Kas näitlejad tegid imelist tööd? Jah. Kuid siia nimekirja jõuab Gerwigi "Barbie" puhtalt turundustöö pärast, mis levis kulutulena sotsiaalmeedias, poodides ja isegi tänavatel. Filmide edu sõltub suuresti nende reklaamimisest. Loodan, et nii mõnigi võtab "Barbie" case study'ks ette ning leiab inspiratsiooni, kuidas turundus oma kontekstis tööle panna.

8. "Päikesepõletus" (Charlotte Wells, 2022)

Ääretult südamlik, ent samas nostalgiliselt kurblik film teismelise tütre suureks kasvamisest ning tema noore isa püüdlustest mitte suureks kasvada. Näiliselt rahulikul ning maalilisel soojamaa puhkusel rulluvad lahti mõlema tegelase hirmud ja rõõmud. Charlotte Wells tabab oma täispika debüüdis ehedalt inimeseks olemise ilu ja valu.

9. "Kõigi valede ema" (Asmae El Moudir, 2023)

Selles Maroko, Egiptuse, Katari ja Saudi Araabia koostööna valminud dokumentaalfilmis püüab režissöör oma perekonna valede rägastikus leida vastuseid oma päritolu kohta. Asmae El Moudir visualiseerib oma lapsepõlve vaatajale hoonete makettide ja inimkujukeste kaudu. Põnev ja julge valik, mis loodetavasti inspireerib ka teisi dokumentaliste minevikusündmuste kujutamisel kastist välja mõtlema.

10. "Savvusanna sõsarad" (Anna Hints, 2023)

Dokumentaalfilmi edu on sageli seotud sellega, mis ajale selle linastumine-kinolevi satub ning millised teemad ühiskonnas parasjagu võnguvad. "Savvusanna sõsarad" ajastus oli ideaalne.

Gregor Kulla
kultuurikriitik

Mul seisab filmi-ühismeedia platvormil Letterboxd kirjas, et olen kaasava ja mitmekülgse kino simper (internetisläng, liigne sümpaatia ja tähelepanu kellegi või millegi suunas). Kinolevis selliseid filme pole palju pole, mispärast soovin neid, kus kaasavusele ja mitmekülgsusele rõhutud, välja tuua. Neis olen end ära tundnud. Esineb ka erandeid. Filmide järjestus pole kuigi oluline. Hästi natuke on.

"All of us Strangers", rež: Andrew Haigh

Kui kummaline unenägu, milles läbitakse kõik argipäevas maha surutu. Film on pisarakakkuja! Soovitan nutuööbikutele, kes tahavad katsuda enda sees midagi, millest muidu pilku kõrvale tõmmatakse. 

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

Ei tahtnud esimeseks panna, sest see oleks sohi tegemine. Minu lemmikinimene tegi oma filmiga ajalugu! Teemad, millest meite juures kõneldes keeratakse suu ja kõrvad lukku, keeravad mujal südame lahti. 

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

Hasso Krull kirjutas imelise Nimiku linateosest teksti, mis pole üksnes tabav filmiarvustus, vaid täis mõtteid, mis ulatuvad hingeni. Ma olen Hassoga nõus, et aeglast aega ei saa pressida ega käskida, vaid üksnes meelitada, keelitada. Hetk, mis pani näpu mulle sisse, oli dialoog ema ja tütre vahel, kus ema uurib tütrelt, mis elab. Kas pilv elab?

"Täiuslikud päevad", rež: Wim Wenders

Hasso jutt sobib kommenteerima ka Wim Wendersi filmi, aga palju alla ei jää ka Rein Raua arvustus Sirbis. Nimiku ja Wendersi filmid on kui tilgad samast pajast. Paja täit nime ma veel ei näe, aga midagi budistlikku seal on. Iga nädal peaks (ja tahaks) sellist filmi kaema, et aeg maha võtta. Sõna otseses mõttes. 

"Kokomo City", rež: D. Smith

Mustanahaliste, transnaiste ega sekstöötajate elu pole teema, millest Eestis kõneldaks. "Sest nad pole ju meie kogukonna osa!" On, aga neil pole häält, sest nad taotakse mättasse nii pea, kui nad julgevad suud paotada. Tuletan meelde Alana Proosa selle aasta aprillis antud intervjuud ja selle kommentaariumi. Film on võrratu vahend, misläbi vahendada elusid, mis konventsioonidesse ei mahu. Vahel kipub ununema, et kõigest välisest ja sisemisest hoolimata oleme kõik inimesed, keda võiks kohelda armastusega. See nõuab meeldetuletamist.  

"Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

Kaurismäki ebamugavuste siirust koondav armastuslugu, mis parodeerib meie "tsiviliseeritud" ühiskonna harjumusi, tõmbab tikku väiksele lapsele vaataja sees. Näitab talle natuke valgust. Kaurismäki teostes on nõtke visuaalne poeesia! Filmist on ajakirja Edasi ilmekalt kirjutanud Emel-Elizabeth Tuulik. 

"Passages", rež: Ira Sachs

Film keerleb ümber peategelane Tomasi (Franz Rogowski), kelle impulsiivne itk loob filmile nii sisu kui ka raami. Karjusin seda filmi vaadates, kuidas see mulle ei meeldinud. Isiklikel põhjustel: puudutas õrna närvi ja sain jälle tunda, kuivõrd ma intuitiivsust armastan ja impulsiivsust jälestan. Aga see oli selle taotlus. Film kätkeb naudingut ja iha. Imeline näitlejatöö.

"Poiss ja haigur", rež: Hayao Miyazaki

Miyazaki kauaoodatud kaunike! Kasvasin tema filmidel üles. Ja kasvan edasi, sest vaatasin "Poiss ja haigurit" kui nolk, kel tilgub silmist vett, suust ila ja tantsib huul. Miyazaki teosed on sellest samast pajast, kust ka Nimiku ja Wendersi film. Kohta ma talle ei anna, sest tal pole seda vaja. Tal on koht mu südames!

"Saltburn", rež: Emerald Fennell

Võib-olla enim kõmu tekitanud film kogu selles loendis. Ühelt poolt peetakse filmi üheks selle aasta edukamaks USA linateoseks, teiselt poolt tühjaks provokatsiooniks. Tegu on homoerootilise ühiskonna kihtide satiiriga, mis jätab otsa õhku. Ei loo järeldusi, mis teeb selle filmi minu jaoks eriti erutavaks. Triller jätkub peas edasi. Milline pinge!

"Red, White & Royal Blue", rež: Matthew López

Thirst trap! López on suutnud luua lööva klassikalise romantilise komöödia, mis on märulite kõrval ehk kõige enimvaadatum filmižanr. Sageli on romantika väga heteronormatiivne. Ehk mitte enam kauaks! López on loonud hingekeeli kõditava meelelahutusliku armuloo kahest noorest (ja seksikast) mehest, kes soovivad hoida oma armuelu saladuses. Muuhulgas on film rõõmsa lõpuga! Ja kui ilus ...

PS! Siin edetabelis teeksid nime ka Yorgos Lanthimose "Vaesekesed" ja Celine Songi "Eelmised elud", kui oleksin neid vaid nägema jõudnud. 

Tiina Teras
filmilevitaja ja festivalikorraldaja

Lemmikud valisin sel aastal kinoekraanilt nähtud filmide hulgast. Järjekord suvaline.

"Oppenheimer"

Nolani superfilm, mis haaras tundideks endasse ladusa loo ja põnevate näitlejatöödega ka kõrvalosades.

"Poor Things"

Ootused Lanthimose uue filmi suhtes olid väga kõrged ja said kuhjaga ületatud. Julged osatäitmised ja muinasjutuline visuaal.

"Femme"

Tugev briti debüüt Sam H. Freemani ja Ng Choon Pingi käe alt. Põnevusfilmi, suhtedraama ja romantika kombinatsioon.

"Animal Kingdom" (Le règne animal)

Prantsuse noorema põlve ühe huvitavama režissööri Thomas Cailley düstoopiline perefilm. Mutantide ja inimeste kokkupõrge.

"Patagonia"

Režissöör Simone Bozzelli road-movie noorte võimusuhetest Itaalia reivi- ja klounimaailmas.

"Maestro"

Karismaatilise Bradley Cooperi kindla käega lavastajatöö, milles ta ise ja Carey Mulligan teevad kaasahaaravad sooritused.

"Society of the Snow" (La sociedad de la nieve)

Katastrooffilm J.A. Bayonalt, kelle versioon Uruguay lennuõnnetusest suudab köita ka pärast paljusid varasemaid ekraniseeringuid.

"All of Us Strangers"

Peente inimsuhete meisterliku kujutaja Andrew Haigh' komponeerinud mitmetasandiline armastuslugu võtab ka kõige kaledamal vaatajal pisara silma.

"Inside"

Režissöör Vasilis Katsoupis on võtnud ühe näitleja, Willem Dafoe, ja ultramodernse penthouse'i ning loonud klaustrofoobse ellujäämispõneviku.

"The Holdovers"

Imeliselt vaimukas dialoog ja täiuslikud näitlejatööd sunnivad Alexander Payne'i ajastufilmi kindlasti mitmeid kordi vaatama.

Lemmikute esikümnest jäid napilt välja mõned tunnustatud meistrite filmid, mis olid suurepärased, ja täitsid neile pandud kõrgeid ootusi, aga midagi vähemat polekski saanud neilt oodata. Kiitust väärivad Kaurismäe "Langenud lehed", Haynesi "May December", Scorsese "Killers of the Flower Moon", Chazelle'i "Babylon" ja Spielbergi "The Fabelmans".

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juhataja

Eelmisel aastal valmis mitmeid suurepäraseid filme, aga toon esile kümme. Olen filme hindanud selle järgi, kui hästi nad meelde jäid ja niimoodi tekkis ka nimekiri – need, mis pakkusid suuremat elamust paigutuvad nimekirja algusesse. Põhjendan oma valiku esimest filmi:

"Lillekuu tapjad" (The Killers of the Flower Moon), rež: Martin Scorsese

"Lillekuu tapjad" on kindlasti meistriteos, sügavalt läbitunnetatud film inimeseks olemisest, mille karakterid ja rollide esitus on erakordsed. Deadline'i artiklis väljendas Scorsese meie ajastu olulisemat mõtet, mis kõlas umbes nii: kui teed midagi eriti vastikut, näiteks seda, mida tehti Osage'I indiaanlastega, kaotad inimlikkuse ja võid ratsionaliseerida oma õõvastavat käitumist, kui see toob sulle kasu. Kui täna maailmas ringi vaadata ja jälgida toimuvat, siis see sõnum rõhutab veelgi filmi olulisust. Film on Eesti territooriumil kättesaadav- soovitan vaadata.

"Vaesekesed" (Poor Things), rež: Yorgos Lanthimos

"Langemise anatoomia" (Anatomy of the Fall), rež: Justine Triet

"Kuidas peaks seksima?" (How to Have Sex), rež: Molly Manning Walker

"Omen", rež: Baloji

Barbenheimer: "Barbie", rež: Greta Gerwig ja "Oppenheimer", rež: Christopher Nolan

"Eelmised elud" ("Past Lives), rež: Celine Song

Eesti filmidele reserveerisin kaks kohta:

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet

Eda Koppel
Eesti Filmi Instituudi turundusjuht

Taaskord, päris keeruline oli seda valikut kokku panna, sest filmiaasta oli põnev, filme palju ja mõned olulised filmid, mis ilmselt võiksid siia nimekirja kuuluda, veel vaatamata. Aga siin on valik, mille vaatamist nautisin ja mõnda neist vaataks vähemalt korra veel. Selle aasta fookus oli ka minul kuidagi alateadlikult dokfilmidel, sest mis seal salata, ka Eesti filmis domineerisid 2023. aastal kuni detsembrikuuni dokfilmid.

Kuna edetabelisse või paremusjärjestusse filme panna ei suutnud, siis reastasin nad võimetekohaselt tähestikulisesse järjekorda:

"Hollywoodgate", rež: Ibrahim Nash'at

"Kokomo City", rež: D. Smith

"Langemise anatoomia", rež: Justine Triet

"Langenud lehed", rež: Aki Kaurismäki

"Leegitsev taevas", rež: Christian Petzold

"Nähtamatu võitlus", rež: Rainer Sarnet

"Päikeseaeg", rež: Liis Nimik

"Pärast tööd" / "After Work", rež: Erik Gandini

"Queendom", rež: Agnija Galdanova

"Savvusanna sõsarad", rež: Anna Hints

"Slow", rež: Marija Kavtaradze

"Still: A Michael J. Fox Movie", rež: Davis Guggenheim

"Vaesekesed", rež: Yorgos Lanthimos

"Viimane reliikvia", rež: Marianna Kaat

"The Zone of Interest", rež: Jonathan Glazer

Andrei Liimets
kultuurikriitik

1. "Eelmised elud" (Past Lives)

Film, mis pani filmi uuesti armuma.

2. "Vaesekesed" (Poor Things)

Film kui absoluutne kunst, hullumeelne loomingulisus igal tasandil.

3. "Langemise anatoomia" (Anatomie d'une chute)

Nutikas müsteerium, mis avab läbi kohtudraama kogu inimkogemuse subjektiivsust.

4. "Savvusanna sõsarad"

Parim film, mis Soome lahe lõunakaldal kunagi tehtud.

5. "Mahajäänud" (The Holdovers)

Inimlik ja soe teekond suureks saamiseni ja tagasi.

6. "Huvivöönd" (The Zone of Interest)

Kurjuse banaalsus ja ignorantsus, idüll keset kujuteldamatuid kannatusi. Aasta painavaim film.

7. "Lillekuu tapjad" (Killers of the Flower Moon)

Vanameister Scorsese pikk ja väljakutsuv, ent ajalooliselt oluline hoop Ameerika alusmüütide pihta.

8. "Barbie"

Roosa pealispinna all rajult vaimukas satiir toksilistest soorollidest ja korporatiivkultuurist.

9. "Oppenheimer"

Cristopher Nolani mammutfilm tuumapommi isa kannatustest, teadlase vastutusest ja ambitsioonide isekusest.

10. "Poiss ja haigur" (Kimitachi wa Dō Ikiru ka)

Maestro Miyazaki kauaoodatud naasmine ja luigelaul. Värvikirev fantaasia ei millesti vähemast ega rohkemast kui inimeseks olemisest.