X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Saltburn" rõhub afektiivsele manipulatsioonile

"Saltburn" Barry Keoghan Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film

"Saltburn"

Režissöör: Emerald Fennell

Stsenarist: Emerald Fennell

Operaator: Linus Sandgren

Osades: Barry Keoghan, Jacob Elordi, Rosamund Pike, Richard E. Grant, Alison Oliver, Archie Madekwe jt.

Film on vaadatav Amazoni voogedastusplatvormil Prime Video

Arvustus sisaldab kergeid spoilereid.

"Saltburn" ühendab endas satiiri maailmast võõrandunud rikkast kõrgkihist psühhopaatse iha ja kinnisidee uurimisega. Selle käigus rõhub režissöör Emerald Fennell kõige enam just vaataja afetkiivse seisundi kujundamisele, teda läbivalt ebamugavuse, iha, pahe, kuid ka lihtsalt vana hea lõbu rakkes hoides. 

Süžee on filmil ju lihtne, kui mitte klišee: vastne heidikust üliõpilane Oliver sõbruneb Oxfordis rikka ja populaarse fuckboy Felix Cattoniga, kes kutsub ta enda pere hiiglaslikku lossi, Saltburni, suve mööda veetma. Peale esmast esmapilgul "kala veest väljas" olukorda, hakkab aga Oliveri tõeline manipuleeriv pale kiht kihi haaval avalduma. Tulemuseks omamoodi versioon "Talented Mr Ripleyst" ja "Parasiidist" ehk film "sööge rikkad" alažanrist.

"Saltburn" Jacob Elordi ja Barry Keoghan Autor/allikas: Kaader filmist

Kohe algusest peale oli Barry Keoghani kehastatud Oliver Quicki tegutsemist ekraanil kuidagi veider või kõhe vaadata. Isegi nii veider, et pidin juba esimese poole tunni jooksul paaril korral filmi korraks pausile vajutama, sest piinlik oli. Kõheduse nuppu keerab Keoghan aga filmi edenedes aina enam põhja. See on muidugi tunnistus Keoghani veenvast rollilahendusest ja paneb kannatamatult ootama tema ülesastumist näiteks järgmistes Matt Reevesi "Batmani" filmides, kus ta – üllatus-üllatus – kehastab Batmani verivaenlast Jokkerit. Veel paistsid oma näitlejatööga silma Rosamund Pike, keda naiivse ja nii loomulikult üleoleva mõisaprouana oli lust vaadata, ja ka Alison Oliver Felixi õena, kelle vaimne murdumishetk oli südantlõhestav, aga oi kui tugev.

Tulles tagasi Oliveri juurde, siis on tegelikult ju kohe algusest peale olemas vihjed, et tema juures on midagi paigast ära. Kuid režissöör mängib vaataja automaatsele eeldusele, et filmides peab kaasa tundma n-ö underdog'ile. Keoghan teeb end nii haledaks, et petab lisaks filmitegelastele ka vaataja ära. Ega tõeliselt häid inimesi siin filmis eriti olegi. Kuid ometi tunned sa filmi lõpuks paradoksaalselt kaasa hoopis eluvõõrastele Saltburni valitsejatele, kes nii abitutena enda maapealse paradiisi mullis rabelevad.

Film hoiab enda stiilse visuaali, šokeerivate stseenide ning üldise vaibiga tähelepanu väga emotsionaalsel tasandil, mistõttu ei suuda ega saagi kuidagi ratsionaalselt filmi vaadata. Seetõttu on ka kõik süžeepöörded seda enam rabavamad, kui vaataja värvidest ja kärtsust pimestatud ning teatud eksplitsiitsetest stseenidest endiselt kergelt läbi raputatud on.

"Saltburn" Barry Keoghan Autor/allikas: Kaader filmist

Oliveri seigad, kus ta enda Felixi kui enda kinnisidee objekti torust alla jooksvat spermasegust vannivett himukalt lürbib (kuuldavasti saab seda sama vannivett nüüd ka küünla kujul osta); Felixi õele Venetiale, kel parjasti päevad on, suuseksi teeb, või surnuaias end haua peal rahuldab mõjuvad kõik sellise instantse afektse laksuna, mis vaataja korraks rivist välja võivad lüüa. Enda ette "mida kuradit" pobiseda saab filmi jooksul päris mitu korda. Võiks ju väita, et natuke nagu odav on sel viisil vaatajat šokeerida, kuid samas see ju töötab ja sobitub Oliveri siseilmaga ideaalselt. Fennell suudab vaatajat kindlalt enda pihtide vahel hoida ja lõppude lõpuks on film lisaks kõigele kummastavale ju ka äärmiselt lõbus. Seal on sees seda suvevaheaja vaibi, priiskavat muretut elustiili ja samas selle naeruvääristamist.

Kuid lisaks kõigele näeb film ka väga hea välja. 35mm filmilindile püütud kaadrites, mille värvid on määratud läbi teatava nullindate nostalgiaprisma, väljendub möödunud suve leitsak ja laiskus. Filmi 4:3 kuvasuhe viitab samuti laiekraanide eelsele ajale, kuid seejuures rõhutab pildi vertikaalset plaani, et Saltburni lossi mastaapsust välja tuua ning veelgi rohkem rõhutada seda, kuidas Oliver sinna ei kuulu, kuidas ta lõppude lõpuks on siiski täiesti üksi. Operaatoritöö on stiilne, mängides huvitavate vaatenurkade ja kontrastidega. Montaaži luuakse teatud hetkedel katkestusi panoraamsete kaadrite näol, mis võiksid enda stiilse olemuse poolest sobida ükskõik millisesse muusikavideosse.

Stseen, kus Oliver öösel tema akna ees istuva Venetia juurde sammub, on äärmiselt efektne enda valgusemängu ja Oliveri tegeliku tumeda ähvardava persoona sümboliseerimisega. See on ka üks esimesi stseene filmis, kus Oliver enda ujedast pealiskihist välja murrab ja teist poolt avab. Minul tekkisid küll külmavärinad.

"Saltburn" Alison Oliver ja Barry Keoghan Autor/allikas: Kaader filmist

Kui filmi viimases pooles tundub, et asi hakkab vaikselt ära susisema, siis veel viimane pööre vajutab elamusele parajalt magusa pitseri ja lisaks saab vaataja osaks imelisest alasti Keoghani tantsunumbrist "Murder on The Dancefloor" saatel. Veider, et päris mitmed head filmid lõppevad viimasel ajal tantsimisega, meelde tulevad kohe "Another Round" ning "Jänespüks Jojo". Tuleb nentida, et Keoghan teeb täitsa Mads Mikkelseni väärilise etteaste, tundes end oma kehas oi kui mugavalt.

Kuid kas siis lõpuks jääbki filmist alles üks pelk vormiharjutus? Üks suur tähelepanu kõrvale juhtimine filmi sisult, mis ei paku tegelikult midagi eriti uut? Võib-olla tõesti, sest mingit sügavamat ühiskonna- ja klassikriitikat siin ju tõepoolest ei tehta, pigem parodiseeritakse lihtsalt kõrgkihi elu. Mingil tasandil näidatakse ka, et rikkus ei tähenda alati õnnelikku elu, kuid samas näeme, et see tähendab muretut ja seksikat elu. Ja ka film ise on üdini seksikas ja seks müüb. Fennell on kokku vändanud filmi, mis ei võta end ülemäära tõsiselt, kasutab julget pildikeelt ja hoiab kaasas.

Seega, üllatavad pöörded, räiged stseenid, stiilne visuaal ja üleüldine traagika ja huumori vahel võnkuv vaib, teevad "Saltburnist" ikkagi ühe 2023. aasta parima filmi.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: