X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. "Poiss ja haigur" on Miyazaki parim film

"Poiss ja haigur" Autor/allikas: SCANPIX / AP

Uus film

"Poiss ja haigur"

Režissöör: Hayao Miyazaki

Stsenaarium: Hayao Miyazaki

Helilooja: Joe Hisaishi

Osades: Soma Santoki, Masaki Suda, Kô Shibasaki, Aimyon, Yoshino Kimura jt.

Olen Miyazaki filmide puhul pikemat aega pead valutanud selle üle, milline on siis ikkagi ta parim linateos. Kuid kui palju ma ka poleks nuputanud, siis üht ainsat, mida võiksin lugeda parimaks, ma enda jaoks välja valida pole suutnudki. Kõigis ta filmides on mingi oma võlu, kuid samas ka jagatud ühisosa, mis ei lase üht teisest kõrgemale tõsta. Sama lugu on ka "Poisi ja haigruga", mistõttu jõudsin seisukohale, et Miyazakil polegi parimat filmi, vähemasti mitte traditsioonilises mõistes. See on natuke nagu Wes Andersoniga, et kui filmitegijal on väljakujunenud väga ühtne ja eristuv stiil ja teemad, millele ta keskendub, siis ongi üht näidet keeruline välja tuua.

Nii nagu näiteks Andersoni "Prantsuse lähetust" võiks nimetada kõige andersonilikumaks filmiks, siis nii samuti on Miyazakil ka "Poisi ja haigruga". Uues linateoses polegi esmapilgul justkui midagi sellist, mida üheski varasemas Miyazaki filmis poleks näinud, vastupidi, see on täis juba varem kasutatud õppetunde, visuaalset keelt ja teemasid. See on kõige miyazakilikum Miyazaki film ja kui selles mõõtmes mõelda, siis võib tõepoolest väita, et tegu on vanameistri parima filmiga.

Kui olete varem mõnda Miyazaki või Ghibli filmi näinud, siis te ka umbes juba teate, millest film räägib, sest teemad on enam-vähem need samad: üleskasvamine, lein, elavate ja surnute maailm, sõda, inimese ja looduse side jne – see on kõik väga universaalne. Täpsemalt on loo fookuses 12-aastane Mahito, kes 1943. aastal peale Tokyo pommitamist, milles hukkub ta ema, kolib isaga ära maale elama, kokku tolle uue naise, Mahito tädiga, kellest peab saama poisile uus ema.

Kohanemine ja lein on raske ning Mahitos tõmbub endasse, muutub külmaks. Poissi asub maal terroriseerima ka veider haigur-mees. Haigur annab teada, et Mahito ema on elus, kuid teises maailmas lõksus, kuhu pääseb läbi salapärase torni, mille lasi ehitada kunagi Mahito salapärane vanaonu. Kui ühel hetk haihtub ka Mahito tädi Natsuko, tõttab poiss mõlemaid päästma, algab maagiline seiklus, mille käigus poiss end uuesti leiab.

"Poiss ja haigur" Autor/allikas: SCANPIX / AP

"Poiss ja haigur" viitab tagasi nii Miyazaki varasemale loomingule, kuid ka animaatori enda lapsepõlvele. See, mis ekraanilt vastu vaatab on seega ühelt poolt väga isiklik, on Miyazaki öelnud, et tema esimene mälestus ongi Tokyo pommitamine. Teiselt poolt on film väga kodune, kuna mängib viidetega filmitegija eelmistele filmidele, pakkudes nii äratundmisrõõmu ja omamoodi nostalgialaksu.

Võib-olla kõige rohkem meenutab film "Vaimudest viidut", struktuur ja ehitusklotsid on neis kohati päris sarnased. Kuigi üldiselt on Miyazaki filmide peakangelaseks olnud naistegelane, siis siin on ta iseenda filmi sisse kirjutamise eesmärgil läinud teist teed pidi. Sellegipoolest keskenduvad mõlemad filmid suureks kasvamisele, mõlemas viib salapärane tunnel teise varjatud maailma, mille elanikud peategelase hea meelega nahka pistaks, kus noor inimene peab päästma nii enda kui oma vanemad. "Poisis ja haigrus" on lihtsalt lisaks tegelase enda seesmisele arengule kaalul ka tervete maailmade saatus, see tähendab, et mastaabi poolest on "Poiss ja haigur" suurem. Lisaks on ta kõvasti tihedam. 

Just selle tiheduse tõttu kipub vaatajal kohati järg kaduma. Vahel oli keeruline leida see hetk, et mõtiskleda nende filosoofilisemate küsimuste üle, mille Miyazaki vaatajale ette söödab. Need mõtted vuristati tihti väga kiirelt ette, sellele järgnes aga kohe mõni äkilisem stseen või uus sümbolite jada, mistõttu ei jõudnud rahulikult mõelda, et mis see kõik nüüd siis ikkagi tähendas. Film nõuab seega teistkordset vaatamist, et kõik väiksemad mõtteterad enda jaoks ära teadvustada.

Suures pildis on filmi keskseks teemaks eluga paratamatusega leppimine, edasi minemine, ilu leidmine ebatäiuslikus maailmas. Mahitole antakse filmis võimalus luua täiesti uus, kurjusest ja hädadest vaba maailm, kuid ta otsustab naasta enda koduilma, lasta lahti leinast, et mõtestada see ümber armastuseks ja ilusateks mälestusteks olnust. Oma potentsiaalselt viimase filmiga tahab Miyazaki süstida veel viimast korda lootust siia maailma, milles sõdade, pandeemiate, üha kallineva eluolu kiuste ja kõige muu tõttu, seda üha vähemaks jääb.

Animatsiooni poolest on film tipptasemel ja on selgelt tunda, et selle kallal on 10 aastat vaeva nähtud. Silm puhkab käsitsi joonistatud kaadrite voolaval ja pehmel jadal. Film algab Tokyo pommitamisega, tulekahjuga, kus inimeste ja tule vahel kaovad piirjooned, mis mõjub tänu sellele ülimalt palavikulisena. Lisaks on ka siin filmis seda Miyazakile omast pulbitsevat animatsioonistiili, väljendugu see siis kas tõmblevas vibukäes (ilmselge viide "Printsess Mononokele"), veeks sulavaks Mahito emas, puntras askeldavates memmedes või kasvõi selles, kuidas Mahito jookseb. Tegelased lausa pakatavad tänu sellele elust ja energiast.

Piir ilusa ja groteskse vahel on filmis õhkõrn. Ühel hetkel näeme me graatsilist haigrut, kuid järgmisel avab ta oma hambulise suu ja krooksub võikalt inimkeeles. Või siis värvilised armsad inimsuurused antropomorfsed papagoid, kes esmapilgul on väga nunnud, kuid järgmisel hetkel paljastub nende tõeline verejanuline loomus. See mõjub hirmutavalt, kuid samal ajal ka absurdsena, andes filmile tema kahetise iseloomu, mis mängib unenäo ja päriselu liminaalses ruumis.

"Poiss ja haigur" Autor/allikas: Kaader filmist

Ja kes käiksid paremini käsikäes kui Hayao Miyazaki ja Joe Hisaishi, kes on muusika kirjutanud kõikidele Miuazaki filmidele peale ühe. Just muusikal on ülim roll Miyazaki filmide identiteedi ja meeleolu paika panemisel. Kui üldiselt on "Poisile ja haigrule" omane teatud pidev ja vaikne melanhoolsus, mis läbi muusika ja kohati küllaltki rahuliku visuaalse tempo sünergias tekib, siis ometi kõlavad selle kurvameelsuse seest välja ka helgemad noodid – lootus.

Miyazaki on maha saanud ühe aasta parima filmi ja ka enda filmograafia tippude hulka kuuluva linateosega. See on tõeliselt maagiline seiklus, mis süstib sisse lapsepõlve nostalgiat ja avastusrõõmu ning õpetab, et mäletada on tähtis, kuid alati tuleb edasi liikuda. Lisaks filmitegija tiitlile, kuuluvad Hayao Miyazakile teenitult ka tiitlid "õpetaja" ja "filosoof". Aitäh, Miyazaki san.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: