Unenäo stsenaarium
Dream Scenario
Kristoffer Borgli
USA
KP Distribution

2022. aastal sai norrakas Kristoffer Borgli Cannes'is päris head tähelepanu oma mängufilmidebüüdiga "Iseendast kõrini". Sarnast meediakriitika teemat jätkab ta nüüd ka ingliskeelses filmis "Unenäo stsenaarium", kus keskendub taas heitlikule (interneti)kuulsusele ja selle erinevatele tahkudele. Peaosas näeme Nicolas Cage'i, kellel on muu rämpsu seas ikkagi järjekindlalt õnnestunud teha ka keskmiselt üks igati hea film aastas, ja see on nüüd siis see Cage '23 vaatamisväärne film. Ta mängib luuser-professorit, kellest saab üleöö kuulsus, kui paljud inimesed hakkavad teda unes nägema. "Unenäo stsenaarium" algab koomiliselt ning meenutab esialgu mõnd Woody Alleni filmi, siis aga siginevad süsimustad noodid sellesse harmooniasse ja lugu hakkab muunduma, ootustest eemale, nagu üks hea film tegema peab. Rohkem ei räägigi, minge vaadake ise.

4 / 5

Poiss ja haigur
Kimitachi wa dô ikiru ka
Hayao Miyazaki
Jaapan
Artgene

Filmi ümber lahvatanud leviskandaali tõttu (on ebaselge, kas osa filmi eest makstud rahast läks Venemaale või mitte) ei tahtnud seda tükk aega isegi ette võtta, aga film on film ja objektiivselt tuleb sellest kõnelda.

Miyazaki viimane film on justkui komposiit kogu tema karjäärist – siin on tuttavaid tegelasi mitmest ta eelmisest filmist (või vähemalt nende variatsioone), perekonnaotsingud leekides sõjas meenutavad ta eelmist filmi "Ja tuul tõuseb" ning teemadki on tuttavlikud – maagiline realism vs. sõjakoledused, mure maailma pärast, mida me ilmselt ei suuda päästa üksnes meie tegelikkusse kuuluvate abivahenditega. Siin on maailma halduriks üks kummaline tegelane, kes ühendab enda välimuses justkui kaks meie maailma superkangelast – Sandmani ja Lotmani.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et "Poiss ja haigur" on küll ghiblilikult-tuttavlikult kaunis, aga võrdlemisi igav kuni viimase kolmandikuni, mis rehabiliteerib nii mõndagi. Väärikas luigelaul. Või haigru.

3,5 / 5

Armastan sind vihata
Anyone But You
Will Gluck
USA
ACME

Filmi "Armastan sind vihata" võib omas vallas, romantiliste komöödiate kategoorias, lugeda igati õnnestunuks peamiselt seetõttu, et peategelased ei ole täielikud idioodid nagu enamasti. Tõsi, ka siin pannakse vaataja usk sündmustikku vahepeal korralikult proovile, seda nii negatiivsete kui positiivsete kokkusattumustega, mida selles žanris on alati rohkem kui üheski teises. Romantilise komöödia põhiline draiver on ju kommunikatsioonihäire esilekutsumine, mille saavutamisel minnakse vahel dramaturgiliselt nii kaugele, et hakkab tunduma, et peategelased on kas kurdid või lollid. Siin on seda omajagu keskmisest vähem, mõlemad noored staarid, Sydney Sweeney ja Glen Powell, on sümpaatsed, Sweeney värskendavalt oma tavapärasest bitchi-rollist väljas. Nende omavahelisele jagelemisele ja ka kõrvaltegelastele antakse piisavalt õhku, nii et vahepeal hakkab pigem meenutama indie-filmi kui romkommi.

3 / 5

Saatanakummardajad
Lord of Misrule
William Brent Bell
Iirimaa-UK-USA
Garsu Pasaulio Irasai

Ärge laske end heidutada kõige madalamale ühisnimetajale konstrueeritud eestikeelsest kohutavast pealkirjatõlkest, mida ma tekstis enam korrata ei tahagi. "Lord of Misrule" on põhimõtteliselt teisendus klassikalisest "Wicker Manist", kus kristliku taustaga peategelasel tuleb hakata lahendama konflikti vana paganliku kultuuriga kuskil Inglise maakolkas. Samas suudab see film varrukast paar ootamatut kaarti välja tõmmata ja selle tuttavliku niši sees ka enda nime sirbiga seinale kratsida. Tee, mis tahad, kõhedus poeb vaikselt naha vahele ja eks see vana paganlus on nii viljakas pinnas, et sealt võrsub igasuguseid ebamugavaid mõtteid.

"Kinosilma" lühikese ajaloo jooksul on saanud leviõudukatele panna järjest madalaid punkte, nii et võib jääda mulje nagu ei seokski mind selle žanriga eluaegne lähedane suhe. Tegelikult kõneleb see aga sellest, et neid valitakse märksa juhuslikumalt ja ka rämpsu on rohkem kui mõnes teises žanris. "Lord of Misrule" on õnneks nüüd üks näide sellest, kuidas saab samu tuttavaid troope taaskasutada ka nii, et tulemus on vaatamist väärt. Üle ootuste.

3 / 5

Palee
The Palace
Roman Polanski
Prantsusmaa-Itaalia-Poola-Šveits

Mulle Polanski üldjuhul väga meeldib ja kuigi teda on praegu väga moodne peksta, ma siiski automaatselt selle kooriga ühineda ei tahaks. "Palee" on nüüdseks juba 90-aastase Polanski järjekordne mängufilm, mis lisab oma paari viimase aasta jooksul väga hoogu kogunud nn eat the rich žanri, kus pilatakse rikaste ebarealistlikku elustiili, olgu siis teles ("Valge lootos", Pärijad") või filmis ("Kurbuse kolmnurk", "Menüü", "Saltburn"). Paraku ei lisa Polanski aga sellesse arutellu ei midagi uut ega huvitavat. Šveitsi mägihotelli kogunev rikaste kamp võiks samahästi kuuluda Vana Baskini teatritruppi. Siin on mõningast meelelahutuslikkust ja Polanski on varem suutnud välja mängida ka väga maitsetuid nalju, aga nüüd on sihik ikkagi üsna paigast ära. Filmi keskseks teemaks on Y2K-paanika, mis tekitab suure küsimuse, et kas on selleks veel liiga vara või juba väga hilja, aga teema tundub täiesti ajast ja arust. Samas tõmbab ta intrigeeriva paralleeli Putini võimuletulekuga ühes loo kõrvalises liinis, viidates justkui, et Y2K-katastroof leidiski aset, aga teisel kujul, ja selle tulemust me näeme praegu Ukrainas. Sellest aga filmi päästmiseks ei piisa. Nagu ka Mickey Rourke'ist või John Cleese'ist, kes vist veel nende väheste hulgas, kes Polanskiga on nõus koos töötama. Kokkuvõttes, ebaoluline fluff.

1,5 / 5

Umami
Slony Slow
Prantsusmaa-Jaapan
Otaku

Jätame kõrvale selle, et peaosalist kokk Gabrieli mängiv Gérard Depardieu on veendunud Putinist ja lisaks sellele veel vägistamise apologeet, kes ka hetkel mitme naise kuritarvitamise eest uurimise all. Keskendume filmile. "Umamis" üritatakse kokku segada kaks läinud aastal end hästi tõestanud alažanri – esiteks kokandusfilm, kus läbi kulinaaria püütakse signaliseerida suuremat elutõde ("Elu maitsed", "Dalí ootel") ja teiseks õhtumaise peategelase eneseotsing jaapani kultuuriruumis (Wim Wendersi kinematograafiline eneseleidmisrännak "Täiuslikud päevad" näiteks), aga kokku tuleb segapuder, mis ei maitsegi kuidagi. Tegelased tekivad selleks, et kaduda, uusi looliine tuuakse sisse otsekui möödaminnes, Gabrieli eksirännakute ajal toimub Prantsusmaal midagi eriskummalist ta pojaga, kes arusaamatutel tingimustel ka end kokana leiab. Samal ajal sekeldavad Jaapanis Gabrieli ja ta jaapani kolleegi tütred-pojad ja ühelgi liinil pole arusaadavat motivatsiooni, kuni need kõik ehtprantsusefilmilikult söögilaua taga klaase kõlistades kokku saavad, neid ühendamas "umami" kui Luc Bessoni viies element – armastus. Kohutav.

0,5 / 5