X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kinosilm | "Mahajäänud" jääb ilmselt Oscaritel alla neile, kes panevad tuumapomme plahvatama

"Mahajäänud" Autor/allikas: Entertainment Pictures / Scanpix

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates on sel korral rikkalik saak: esikohal maksimumpunktidele väga lähedale jõudnud Alexander Payne'i "Mahajäänud", tagumisest otsast vaatab miinimumpunktidega otsa "Top Guni" kopeeriv India film "Võitleja".

Mahajäänud
The Holdovers
Alexander Payne
USA
Hea Film

Kui Alexander Payne on tippvormis, suudab ta tekitada mulje, et tabab justkui kõiki emotsioone korraga. Nagu kergelt ebakõlalises akordis on koos elurõõm, nostalgia, melanhoolia, mingi sügavam kontekstuaalsus, ja siis veel see seletamatu miski, mida oskab edasi anda ainult näitleja pilk õnnestunud momendil. Tegelikult ongi tal kaks õnnestunud filmi "Sideways" ja "The Holdovers", kus ma seda kõikehõlmava akordi tunnet olen tundnud.

Film toimub 1970ndatel ja on selgelt kummardus selle kümnendi Ameerika filmidele palju sügavamal viisil kui lihtsalt visuaalne stiil. Karakterdraama, kus tegelastele antakse aega nii ennast tutvustada ja üksteist tundma õppida, aga ka piisavalt tegevust. Huvitav, et päris mitmed filmid on viimasel ajal silma hakanud, mis pööravad pilgu sellesse varjulisse oaasi nimega Ameerika (kõrg)haridussüsteem, kus on justkui hermeetilise mulli sees kehtivad mingid teised, natuke vanamoodsad ja väljasurevad, aga paremad väärtushinnangud, mis ei ole veel meediatulva ja massimanipulatsiooni poolt täiesti alla neelatud.

Antiikkultuurist tuttav õpetaja ja õpilase suhe on see, mis tihti annab ülikoolilinnaku-filmidele hinge, enamasti läbi selle, et ühtlase keskpärasuse hulgast välgatab lihvimata teemant, millega õpetaja hakkab vaeva nägema, peegeldades uuele juveliiritööle ka enda realiseerumata unistusi. Siinne lektor Paul Hunham (Paul Giamatti) on küll juba ammu kõigele käega löönud, aga ootamatu force majeure sunnib teda maailmaga taas kontakti astuma ja ühe õpilasega ebamugavalt isiklikuks minema.

Payne'i maailm on kordades peenem ja vaiksem kui paljudes seesugustes filmides nähtu ja seetõttu jääb ta oma peenuses ilmselt Oscari-konkurentsis alla neile, kes panevad plahvatama tuumapomme. Seda enam väärib "The Holdovers" aga meie tähelepanu ja esile tõstmist. Viiest nominatsioonist äkki oleks ikka mingi lootus saada kas naiskõrvalosa auhind Da'Vine Joy Randolphile või originaalstsenaariumi oma David Hemingsonile.

4,5 / 5

Loomade kuningriik
Le règne animal
Thomas Cailley
Prantsusmaa
A-One

Päris originaalse kontseptiga ulmekas lähitulevikust, kus inimesed hakkavad – kas mingisuguse keskkondliku mõju tõttu? – loomadeks muutuma. Algselt nagu düstoopia, sest hirmus ju mõelda, et sinust või mõnest su pereliikmest saab hüljes-inimene või leemur-inimene, aga mulle tundub, et film mängib mõttega, kuidas meie praegusest ökoloogilisest kitsikusest pääsemiseks ongi vaja mingit sarnast tüüpi muudatust.

Kui Philip K. Dicki lühiloos "Vilistaja metsas" peatatakse inimeste sõjardlik kosmose-ekspansioon sellega, et sõjaväebaasi personal hakkab taimedeks muutuma, siis "Loomade kuningriik" soovib ehk öelda sedasama. Selleks, et planeeti päästa, peame me muutuma. Sõna otseses mõttes.

3,5 / 5

Vara küps
Martti Helde
Eesti
Hea Film

"Vara küps" on esimese hooga päris hästi vastu võetud ja põhjusega. Mul olid siin enne vaatamist omad hirmud, et äkki on film liiga kuivalt (tele)ajakirjanduslik ja unustab probleemteemade juures ära selle, mis teeb filmist filmi, aga ei – visuaalne kontseptsioon on paigas, struktuur ka. Jalgratast siin ei leiutata ja loojutustamisvahendid on tuttavlikud – kaunid, natuke maagilised ja inimtühjad metsad kas maad või õhku mööda libiseva kaamerasilma läbi, omaette vaikelus seismas, ja vahepeal inimesed, kes püüavad tasakaalukalt kaalukaussi ühes või teises suunas kallutada.

Autorite Martti Helde ja Mattias Veeremetsa seisukoht kumab filmist selgelt läbi: me raiume metsa liiga palju ja peaksime seda tegema vähem. Teema ümber on palju vassimist ja metsapoliitika tuleks üle vaadata. Mõtlema hakates ei küsita siin aga üht küsimust: millest me kõik oleme selle vähema raiumise nimel nõus loobuma? Jääb mulje, et Eesti sissetulekud on metsandussektori kasumist juba niivõrd sõltuvuses, et ühe tööstusharu kõrvale heitmine tähendaks järjekordset kärbet, paastu või maksutõusu, millele oleks väga keeruline poolehoidjaid leida.

Kahjuks tuleb öelda, et eestlane ei ole oma nahal nõus seda lisakoormust taluma ka Eesti metsade päästmise hinnaga. Teiseks vajaks raiumise lõpetamise puhul ilmselt lahendamist energeetikaprobleem, sest kui me tuumajaama me ei taha ja fossiilkütuseid ka mitte, siis millised valikud meil järgi jäävad? Nagu mets ise on kompleksne ökosüsteem väga paljude osakeste ja mõjuritega, siis on samasugune kompleksprobleem ka metsandus Eestis.

Otseseid vastuseid "Vara küps" ei anna, aga päris hea ülevaate mitmest selle teema tahust saab küll, ja ehk mõjutab see film kedagi ka seadusandlikult järgmisi samme astuma

3,5 / 5

Õpetaja Milleri lemmik
Miller's Girl
Jade Halley Bartlett
USA
ACME 

Mind on anno 2024 tabanud mingi lahkusehoog, sest kõik kinos pakutu tundub mingil määral huvitav. Nii ka see kõnealune erootiliste sugemetega triller, mille kohta vist pigem arvamused negatiivsed, aga mis teha – mulle mõjus. Esiteks on küsitav juba probleemiasetus – kolkakoolis tekib vastastikune sümpaatia kirjandusõpetaja ja andeka õpilase vahel (kes ütleb küll disclaimer'ina juba avalauses, et ta on 18) ja mängi seda kuidaspidi tahad, ei ole selles olukorras õpetaja teguviis mingil moel õigustatav, kui ta millegagi suhtele teed silub. Aga kas peabki olema õigustatud? Ja kas selliseid asju siis päriselt ei juhtu? Juhtub muidugi.

Õpetaja nimi on Miller ja õpilane fantastilise nimega Cairo Sweet (Jenny Ortega) soovib teha oma proovitööd Henry Milleri teemadel, kelle proosa on muidugi alaealistele võrdlemisi krõbe lugemine, ehk üsna pornograafiline. Näen, et Eesti kinodes on see ära teeninud reitingu "alla 12 aastat keelatud". Eesti kirjanduse päeva puhul olgu nii, sest see on ikkagi väga kirjanduslik film.

On see siis nüüd algusest peale Cairo plaan või lihtsalt saatuse sõrm, aga Henry Millerist inspireeritud kirjanduslik väljamõeldis hakkab järjest enam lähenema Milleri ja Cairo omavahelisele läbikäimisele. Siin on mitmeid cringe hetki, aga samas tekib kogu janditamisest mingi oma õhustik, mida filmilt justkui ootakski, fooniks Georgia osariigi subtroopiline, palav ja niiske suvi ja kudzu-nimelised viinapuud, mis kõik muud taimed vaikselt ära kägistavad. Samasugust kägistamistunnet väidab end tundvat ka Cairo, kes soovib iga hinna eest linnakesest minema saada, aga selleks on tal vaja tõestada, et ta on milleski keskmisest huvitavam inimene.

3,5 / 5

Alasti muusa
Bonnard, Pierre et Marthe
Martin Provost
Prantsusmaa
Bestfilm 

Kõigepealt tahaks väljendada nõutust selle pealkirjatõlke osas, sest siin ei ole tegemist ainult lihtlabase ja kahjuks üsna tavalise odava seksipedaali sõtkumisega, vaid lausa filmi mõttele kahjuliku sildiga, sest "Bonnard, Pierre ja Marthe" on filmina pigem objektistamise vastu ja kujutatud suhtes on naisel märksa olulisem ka agentsem roll kui pealkirja põhjal arvata võiks.

Igatahes on see pealtnäha üdini prantslaslik ajalooline heietus üllatavalt heas mõttes helge film prantsuse maalikunstniku Pierre Bonnardi elust ja suhtest abikaasa ja muusa Marthe'iga. Nende elust ja siit filmist astuvad läbi mitmed kaasaegsed kunstnikud nagu Claude Monet, Edouard Vuillard ja Maurice Denis, mis muudab maalikunstihuvilistele filmi ehk veelgi ligitõmbavamaks. Vaataks isegi rahumeeli uuesti mõne aja möödudes.

3 / 5

Ferrari
Michael Mann
USA
ACME

Tundub, et Maurizio Guccist veel ei piisanud, sest Adam Driver on Itaalias tagasi, et lihvida oma igati eeskujulikult stereotüüpilist itaalia aktsenti ja kanda aastapalgase hinnalipikuga ülikondi. Natuke minnakse püüdma ka samasugust lindu – itaalia kõrgklassi seltskonnatähtede kullast ja karrast pisarad ajaloolises-tõsielulises kontekstis –, aga kui "House of Gucci" puhul sobis sealne odav tundetoon filmile väga hästi (tasakaalustamaks kallist elu), siis "Ferraris" on pisut arusaamatu, mis filmi tegema mindi.

Ühest küljest on siin, jah, autospordi ja -tehnika arengu lugu, mis on küll mõnevõrra huvitav, aga sellelt kistakse kogu aeg tähelepanu kõrvale Enzo Ferrari sekeldustega oma kahe naisega (Penelope Cruz ja Shailene Woodley) ja seda suudetakse kuidagi teha nii, et ühelgi kolmest peategelasest tegelikult emotsionaalses plaanis avaneda ei õnnestu. Jäävad vaid stiilsed, aga mõõdetud meeleheitežestid ja -sõnad, mis on just nii täpselt mõõdetud, et soeng paigast ära ei läheks.

Michael Manni probleem on selles, et ta on ise endale lati liiga kõrgele pannud. Seda, mida Mann kujutada oskab – kiired liikumine, montaaž, mootorid –, on siin päris hea vaadata, aga film kui tervik on ikkagi minu jaoks tema filmide edetabeli tagumises pooles. Vaatasin võrdluseks üle "Collaterali" ja seda tunnetust, mis seal ja vanades Manni filmides, siin ikkagi ei ole. Jääme siis seda "Heat 2" ootama, kuigi sellele seatud ootused on nii kõrged, et ma ei kujuta ette, kuidas ta neid oma praeguse vormiga rahuldama peaks.

2,5 / 5

Võitleja
Fighter
Siddharth Anand
India
SIA Darbar

Iseenesest huvitav, et India levitaja SIA Darbar on nüüd Eesti kinodesse hakanud tooma kaasaegseid India filme ja üldjoontes ma seda kommet väga tervitan, küll aga tekib "Võitlejaga" õigustatud kahtlus selles, mis asja nad siin ajavad.

Ilmselt on ka Indiani jõudnud statistika selle kohta, kuidas USA-s tõusis tänu "Top Gunile" hüppeliselt lennuväkke pürgijate arv ja tuli hea idee ka ise sarnane reklaamkampaania korraldada. Tulemuseks see India õhujõudude ja India kaitseministeeriumi kinni makstud mängufilmi-pikkune reklaamklipp võimsale Indiale, mis kopeerib "Top Guni" peaaegu kõiges ja lisaks toimib kui üks täispikk viha õhutamine vaenunaabri Pakistani suunal. "Võime küll praegu olla POK's, aga kui te tagasi ei tõmba, on see kõik varsti IOP!", kõlab umbkaudne tsitaat filmist. Selgituseks: POK on Pakistani Okupeeritud Kashmir ja IOP on India Okupeeritud Pakistan.

Tuttavlik retoorika ei erine mitte milleski Venemaa omast – vahetage India Venemaa ja Pakistan Eesti vastu ja saame kangelasliku loo sellest, kuidas vene lennukid teevad kangelaslikke pommitusreide Eesti territooriumile, et hävitada siinseid terroristide rakukesi. "Me ei ründa ju Eestit, vaid Eestis asuvaid Venemaa vaenlasi." 

Filmist endast polegi midagi rääkida – selle jälgi natsionalismi foonil on eriti grotesksed need sensuaalsed moodsa produktsiooniga tantsu ja laulunumbrid. Pool punkti Deepika Padukone eest, kuidas tema sihukesse filmi küll ära eksis. Aga olge mureta: "Võitleja" järel on plaanis ekraanile tuua terve India õhuväe võimsust ülistavate filmide sari.

0,5 / 5

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Kinosilm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: