Kuigi "Koletis" linastus Cannes'i filmifestivalil (kus võitis preemia ka parima stsenaariumi eest) juba eelmise aasta mais, jõudis see meile alles nüüd ja sedagi vaid Artise vahendusel. Aga parem hilja kui mitte kunagi ja parem kui vaid ühes kinos kui üldse mitte, sest Hirokazu Kore-eda linateos raputab oi kui mõnusalt läbi.

"Koletis" on film sellest, kuivõrd suur mõju on erinevatel sotsiaalsetel konstruktsioonidel, reeglitel, mainel ja eelarvamustel inimese elu üle. See on eriti asjakohane Jaapani ühiskonnas, kus tihtipeale ei loe, missugune inimene sa oled seestpoolt, vaid oluline on just see, kuidas sa näid teistele: kas sa pead sealjuures kinni teatavast traditsioonilisest koodeksist, kuulud tuumikperre, oled ühiskonna silmis edukas jms. Muidugi võib sarnaseid külgi täheldada ka lääne kultuuriruumis, aga Jaapanis on asi mustvalge: konformeeru või sure (ühiskondlikult). Kiusu erinemise üle leiab nii ühiskonnas laiemalt kui ka klassiruumis.

Just seal, justkui ühiskonna mikrotasandil, Hirokazu Kore-eda film osaliselt aset leiabki. Üksikema Saori hakkab täheldama, et tema viiendas klassis õppiv poeg Minato käitub kuidagi veidralt: lõikab maha oma juuksed, ühe korra tuleb koju ühe jalanõuga, teisel korral juba vigastatud kõrvaga. Pinnimise peale tunnistab poiss, et tema õpetaja sõimab teda ja on talle ka käed külge pannud. Ema nõuab koolilt selgitusi, kuid satub kafkaliku protsessimise keskele, mille käigus peitutakse ette valmistatud märkmete ning maani maha kummardamise taha. Kaalul on ometi kooli maine.

Tänu Saori järjepidevusele lüüakse kooli maine kaitsmiseks õpetaja Hori lõpuks siiski avalikult risti, õpetaja tunnistab näiliselt oma kurjad teod avalikkusele üles. Kuid ometi tundub asi kuidagi kahtlane. Klassiõpetaja jõuab enne seda küll väita, et hoopis Minato kiusab ja on vägivaldne klassi autsaideri Yoriga. Keda siis uskuda ja keda mitte?

Et asju segasemaks ajada, näidatakse filmivaatajale sama lugu hoopis õpetaja vaatenurgast ja siis veelkord Minato silme läbi. Siin ei moondu aga sündmused parajasti vaatluse all oleva isiku agenda seiskohast, nagu näiteks Ridley Scotti sarnast põhimõtet järgivad filmis "The Last Duel", vaid ette kuvatakse küllaltki objektiivne vaade. Erisused osapoolte lugude vahel tekivad puhtalt läbi selle, kes millal kus oli ja mida parajasti nägi.

Seega pole miski nii nagu esmapilgul paistab, kõigel on teine pool, halb tegu on hoopis hea, vaenlased on hoopis sõbrad ja kurja juur on hoopis juurestik. Konfliktid ja valed sünnivad klassiruumis ja laiemalt ühiskonnas valitseva sotsiaalse sobitumise ja kirjutamata reeglite rägastikust, mis ei vaata soosivalt klassi laheda poisi ja "veidriku" sõprusele või kahe mehe omavahelisele kiindumusele.

Režissöör Kore-eda mängib seejuures oskuslikult vaataja eelarvamustega, heites asjadele valgust vaid sellisel määral, kui palju parasjagu vaja on. Nii vaatadki filmi kui läbi lukuaugu. Lisaks, kui filmi nimi on "Koletis", asud sa juba vaatajana alateadlikult seda "koletist", suurt süüdlast, otsima.

Olin algusest peale filmitegijatel peos, nõiajaht kiskus mu endasse. Esiti arvasin, et see on film vägivaldsest õpetajast, siis hoopis vastupidi ühe õpetaja ebaõiglasest lintšimisest, kuid lõpuks kujunes kõik hoopis millekski palju enamaks. Iga uue vaatenurgaga kerkisid esile üha uued küsimused ja kahtlused kuniks ei osanudki enam kedagi süüdistada või kellegi peale pahane olla. Stsenaarium on loonud selleks kõigeks ka äärmiselt tugeva vundamendi, millele Kore-eda lisas läbi enda meisterliku realismikäsitluse ja töö lapsnäitlejatega oma tundeküllase kihi. Kes on filmis "koletis" tuleb igal vaatajal aga lõpuks ise välja mõelda.

Film on ka show, don't tell lähenemise musternäide. Iga hetk, kui arvasin, et nüüd hakatakse midagi selgitama, avanes mu silme ees hoopis magus visuaalpoeesia ja kõik oli hämmastaval kombel selge, ilma midagi otse välja ütlemata.

Ja lõpuks on "Koletis" kahe poisi kujunemis- ja üleskasvamislugu, lugu sõprusest ja armastusest, mis jõuab kinolinalt sügavale vaataja südamesse, sest lapsnäitlejad mõjuvad filmis ülimalt loomulikuna. See on isegi hämmastav, missugune ekraanikeemia poiste vahel tekib ja tuleb ainult ette kujutada, kuidas Kore-edal see õnnestus.

"Koletis" on märkimisväärne ka selle poolest, et tegu on viimase filmiga, millele umbes täpselt aasta tagasi siit ilmast lahkunud jaapani helilooja Ryuichi Sakamoto on muusika loonud. Tema magusalt melanhoolne heliriba kannab vaatajat mõrkjal pilvel, mis jõuab järk-järgult välja sinitaevalise finale'ni. Siis jooksevad juba lõputiitrid ja kinosaalis valitseb vaikus, ja see on hea vaikus, keegi ei liiguta end. Vist hoiavad kõik need ligi 50 inimest endiselt hinge kinni, et veel viimaseks hetkeks filmi külge klammerduda. Täielik kontrast paar päeva varem ära vaadatud "Tulnukas 2" saalimöllule. Peale "Tulnuka" toorest andmist on üks tundeküllane "Koletis" päris hea salv su kergelt raputada saanud tundelisemale poolele.

Läbi võetakse filmis nii palju teemasid, et on isegi uskumatu, kuidas kõik oma raskuse all kokku ei kukkunud. Vaatluse all olid Jaapani ühiskond, koolikius, üksikemadus, sõprus, armastus, ääri-veeri isegi kväärindus ja palju muud. Ja kõigi rasksute kiuste võidab lõpuks ikka inimlikkus, täielik müstika. Oleks patt selline film vaatamata jätta.