21. sajandi teine kümnend on jõudnud poole peale ja veel on vara teha üldistusi, kuidas on Eesti arengut selle kümnendi jooksul mõjutanud Keskerakonna lagunemine, inflatsioon, venekeelsete koolide üleminek eesti keelele, segadused vene õigeusu kiriku alluvusega või Ukraina sõda. Muidugi on need kõik omavahel seotud ja moodustavadki ühiskondlik-poliitilise tausta sellele, milles me iga päev elame. Teravamalt kui kunagi varem on esile tõusnud võtmeline märksõna "ellujäämine". See hõlmab mõistena ka konnotatsioone "kestmine", "püsimajäämine" ning on juhtmõttena "Ellujääämise kunstid" Tartu kui Euroopa kultuuripealinna programmi põhimotiiv. 

Kaarel Kuurmaa kureeritud dokfilmi kassett "Metsik lõuna" lähtus samast põhimõttest. Konkursi korras valiti välja kaheksa filmitegijat – neli Eestist ja neli välismaalt, kes said võimaluse kaks aastat Lõuna-Eestis residentuuris mõtteid koguda ning välja valida lugu, persoon või koht, millest teha 15-minutiline dokumentaal. Tulemuseks on kahe tunni ja kümne minuti pikkune filmimaraton, kus vahelduvad erineva tasemega tõsielulood limaseente võrgustikust isikliku ajaloo, karakattide ja korrusmajadeni.

Tegijate nimed selguvad alles lõputiitrites ja ilmselt on stilistilise ühtlustamise huvides jäetud ka filmides endis esinevad inimesed tiitriteta. Kas see valik end õigustas, sellest allpool, kuid filmikasseti või õigemini selle seansi pikkus paneb proovile ka vaataja vastuvõtuvõime. Võrdlus ligi kolmetunniste kassafilmidega oleks kohatu, sest tegemist on teistsugusel alusel ette võetud projektidega, kuid "Metsiku lõuna" lõpus kipuvad esimesed filmid ununema. Võib ka arvata, et kassett ongi mõeldud toimima paremini DVD-l või voogedastuses või formaadis, kus saad valida ja jätta vahele. Kinolevi tarvis on kaks tundi tavalise täispika filmi maht, seega ei peaks kassett rikkuma ka kinosaalide päevast näitamistsüklit.

"Metsiku lõuna" võiks vaataja üles leida, sest tegemist on unikaalse katsega kaardistada ühe piirkonna lugusid ja ühtlasi ka Eesti inimest 21. sajandi esimesel veerandil. Nagu öeldud, on kaliiber lai – argielujäädvustustest mälestuste ja mentaalajalooni, kusjuures ka siin tulevad esile autori enda tugevused ning nõrkused sellise formaadiga toimetulekul.

Kõige paremini tuli selle ülesandega toime lühikesi formaate läbinisti tundev Ülo Pikkov, kelle "Õmblusmasin" on nauditav vaatamine ka mitmendal korral. Animatsioonitehnikaid valdav Pikkov loob põneva eksperimentaalse koosluse mitmesugustest animatsioonidest, arhiivikaadritest ja filmikaamera ülesvõtetest, tõukeks ta enda vanavanaema lugu, mis viib otsapidi tänasesse päeva ning Ülo enda kasvamiseni filmikunstnikuks.

"Õmblusmasinat" võib iseloomustada kui kujundlikku, selget ja kompaktset viisi, kuidas edasi anda ajalugu. Nutikalt lavastatud ühe pere loo kaudu saab ka meie piirkonda mitte tundev vaataja ülevaate ajaloo keerdkäikudest 20. sajandi Eestis, mille saatus on olla piiririik agressiivse ja ettearvamatu Venemaa ning tsiviliseerituma Euroopa vahel. "Õmblusmasina" puhul võib nautida selle kompositsioonilist tasakaalu ja sisulist tihedust, Mari Kalkuni vähetuntud lugu "Ammu ma..." teatrilavastusest "Petserimaa igatsus" täiendab filmi võimsalt ja liigutavalt, toimides ka lingina teiste Petserimaa ajalookäsitluste juurde. Pärast filmi lõppu oleks tahtnud kohe teada saada, kes on autorid, et nimesid ja viiteid meelde jätta.

Tiitripuudus tuli teravalt esile kasseti esimese filmi "Vaatamise kunst" juures, autoriks Andris Gauja Lätist. Film vaatles makro- ja mikrokosmost, tähistaevast ja limaseent, võrreldes nende fraktaalseid struktuure. Kandvaks ideeliseks teljeks kujunes aga mitte noore režissööri avastus seene- ja tähevõrgustiku vahelisest sarnasusest, vaid 95-aastane astronoom Jaan Einasto, kelle isikule ja ka vanusele oleks nimetiitriga saanud hoopis paremini tähelepanu pöörata.

Kui režissöör oleks suutnud oma esialgse idee kõrvale heita ja keskenduda siiani aktiivselt tegutsevale täheteadlasele, võiks arvata, et tulemuski oleks olnud kõnekam, vaatamata sellele, et Helle Karis on Jaan Einastot kümme aastat tagasi täispikas filmis portreteerinud ("Einasto 11577" (2014)). Nii oleks ka filmi eksitava pealkirja "Vaatamise kunst" saanud ümber nimetada "Seoste loomise kunstiks", mis ka sisuliselt kohasem. 

Eva Kübara "Hilda Ha. Võrgust väljas" on "Metsiku lõuna" kassetis ilmselt kõige enam eriarvamusi tekitav ja ka "metsikum". Eva ja operaator Aivo Rannik portreteerivad väikese "Eesti loona" Lõuna-Eesti metsas elavat savikunstnikku Hildat, kes peitub sinna koos oma aastase lapsega suure ilma kära ja müra eest. Hilda enda sõnul on ta soov anda lapsele võimalus üles kasvada puutumatus looduses väljaspool elektri- ja sotsiaalvõrgustikku, on see ka tegelik põhjus, me teada ei saa.

Rahulik kaameratöö ja mõtlik tempo võtab koos Hildaga ka vaatajal nii-öelda aja maha ning laseb samamoodi uskuda, et kui vaid tahta, siis ongi kõik võimalik. Kübar näitab sealjuures, et ka idealistlik ja hakkaja naine ei saa ilma muu maailma tugistruktuurita, sest ehkki lumevees võid ju end küünlavalgel pesta, kuid duši all ja pesu pesemas käid ikka lõpuks asulakeskuses ning päikesepaneele tasuta ei jagata.

Filmikassetiga kaasnevas fotoraamatus ("Metsik lõuna. Wild South") nendib Hilda, et tunneb end õhtuti pealambi valgel sokki kududes ja Netflixi (sic!) vaadates jumalikult. Kas siis on tegemist mugavusi trotsiva maailmaparandaja või egoistliku eskapistiga, kes tõmbab oma eluviisi ka rinnalapse? Eetika on üks aspekt, teise olulise teemana tõstab aga "Hilda Ha" esile Eesti looduse puhtuse ja rikkumatuse ning vabaduse tunde, mida looduses olek võimaldab.

Maa ja linna, urbanistliku ja looduskeskkonna vastandamine on muidugi muutunud juba romantiliseks klišeeks, millele osutab ka Tristan Priimägi Sirbis. "Hilda Hale" vastukaaluks käsitleb Rootsi režissöör Carl Olssoni "Maja" just magalarajoonide elamiskeskkonda. Olssonil on koos operaator Mathias Docker Peterseniga õnnestunud veenda ühe Annelinna korrusmaja elanikke avama oma elutoa uks ja lubada jäädvustada nende tegemisi.

Olsson lahendab 15-minutilise formaadi kavalalt, paigutades kaamera igas korteris täpselt samale kohale ja lastes korteri elanikel unustada selle kohalolu. Kui Olssoni kuulsam kaasmaalane Roy Andersson saavutab sama asja stuudios näitlejatega, siis Olssonil õnnestub jäädvustada elu ennast. See on ühtaegu ilus ja kurb, lõbus ja traagiline.

"Maja" on universaalne lugu, see, et toimumispaik on Annelinn, on teada pigem tartlastele. Võib arvata, et koha täpsustamata jätmine tiitri või graafikaga ongi osa kogu kasseti kontseptsioonist, et regionaalne võib olla ka universaalne ja nii võib kassetti kuuluvaid filme näidata ka eraldi. Ei saa välistada ka seda, et mõnest neist kasvab hiljem välja midagi suuremat.

Siinkohal sobivad näiteks isegi kaks filmi – Jaan Tootseni "Ellujäämise kunstnikud" ja Andrey Paounovi "Parim päev karakatile". Tootsen lähtub mängulises vormis Emir Kusturica tragikomöödiast "Must kass, valge kass" (1998) ja tõmbab paralleele enda lapsepõlvega, taaslavastades mälupilte ja põimides sinna ka lamenukktehnikaga liikuma pandud fotoarhiivi.

"Ellujäämise kunstnikud" meenutab aga teostuselt ja ideestikult kaht samas võtmes teostatud autobiograafilist filmi – "Diskot ja tuumasõda" (Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, 2009) ning "Jumalaga, rock'n'roll!" (Hardi Volmer ja Kiur Aarma, 2023). Mõlemas on üheks loovjuhiks Kiur Aarma ning Jaan Tootsen kasutab tahes või tahtmata aarmalikku mängulist, humoorikat lavastusviisi. Kahjuks jääb Tootsen kuhugi poolele teele – kõiki mälusopist esile kerkivaid stseene siiski ei lavastata ja filmgi lõpeb ootamatult, jättes minajutustaja, põlev suusamüts peas, mootorrattal minevikust (tagasi) tulevikku tormama. 

Bulgaaria režissööri Andrey Paounovi "Parim päev karakatile" annab ainulaadse sissevaate Peipsiääre kalurikülades levinud inseneriandest – jääsõidukite ehk karakatide meistritest. 15 minutit, mis filmile eraldati, on silmnähtavalt vähe, sest pildile pääseb vaid tsimaruke talviti jääle pääsevaist sõidukitest ja nende omanikest. Koos Läti režissööri Viesturs Kairisši Piirissaare elus käsitleva filmiga "Eluteelised" on "Parim päev karakatile" üks selle kasseti elavamaid ja humoorikamaid lugusid. Vürtsikaks teevad selle karakativürstid ise – uhked oma kätetöö üle, aga samas piisavalt umbusklikud, et võõraid oma saladustesse pühendada.

Paounovil ja ta kaameramehel Ivan Chertovil ongi õnnestunud murda jääsein Peipsiääre vanausuliste ning muu maailma vahel. Kaks vene keelt oskavat bulgaarlast pääsevad oma kaameraga sisse kiikama küll vaid mõne garaaži ukse vahelt, kuid usutavasti on isetehtud sõiduk iga teise või kolmanda maja kuuris, rääkimata majades endis valitsevast vanausuliste elukorraldusest, mille religioosse-müstilise reeglistiku avamiseks läheks kindlasti vaja hoopis rohkem aega.

"Kas jääd oled maitsnud? Järvejääd? Maitse! Aga järvelund? Maitse!", provotseerib suuremeelselt üks karakatifilmi peategelasi, oma valdusi tundev jäävürst Andrei. "Parim päev karakatile" möödubki naeru pugistades ning karakatimeistrite leidlikkust ja DIY-insenerioskust imetledes. Paounov kinnitas Peipsimaa Pärimuskeskuses filmi esitledes, et tegeleb Peipsiäärse elanikega edasi, sest juba nüüd pidi terviklikkuse huvides välja jätma hulga pildiliselt kaunist ja inimlikult huvipakkuvat materjali.

Nõnda võikski "Metsik lõuna" olla algmaterjaliks või eelfiltriks kohalikule omavalitsusele, mille põhjal saaks välja valida need filmiprojektid, mida tasuks edasi arendada ja neile tuge anda ka siis, kui Euroopa kultuuripealinna tiitel on liikunud juba teistesse riikidesse. Kui arvestada kultuuripealinna eesmärki tuua suurem tähelepanu Euroopa varjatumatesse soppidesse, oleks "Metsikul lõunal" hea näide sellest, kuidas projekt end õigustab.

Viesturs Kairisši "Eluteelised" (oleks võinud kanda ka nime "Elukaaslased") räägib Eesti idapoolseimast tipust – keset Peipsi järve asuvast Piirissaarest ja selle elanikest. Kairisš suudab 15 minutisse panna mitu põlvkonda, mitu lugu, huumorit ja sügavaid sümboleid, ning seda kõike lihtsalt, arusaadavalt ja kunstiliste liialdusteta. Lausa tarkovskilik kaader mahajäetud kiriku trepil istuvast väiksest lapsest või ämblikuvõrkudes autos maailma hukkaminekut kommenteeriv nokkmütsis vana on stseenid, mis jäävad meelde ka kogu kasseti vaates. 

Öist ja udust Tartut presenteeriv Maria Aua "Jõgi ja kass" jäi kogumiku kõige omanäolisemaks ja eksperimentaalsemaks panuseks. Foto- ja filmikunsti õppinud Aua jätab kõrvale igasuguse narratiivsuse ning lahendab oma ülesande kontseptualistlikus võtmes. Ehkki vaatajale esitatud nõudmised on antud juhul hoopis teistsugused, sobitub "Jõgi ja kass" kassetti juba selle pärast, et ta presenteerib uudsel viisil Tartu vanemat osa. Ilmselt on "Jõgi ja kass" üks neid filme, mis lähevad kassetist oma rada, leides oma publiku ka muus kontekstis.

"Metsiku lõuna" olulisus on eelkõige selles, et varem pole olnud võimalust ega vahendeid mingit piirkonda Eestis sedaviisi kaleidoskoopiliselt filmikunsti vahendite kaudu kaardistada. Ühtlasi annab see koondpildi Eesti ühiskonnast 2024. aastal, olles ka tervitatavaks lisanduseks Eesti lugudele, arvestades siinjuures eelkõige väljastpoolt tulnud režissööripilgu kaasamist.

Ideaalis võiks siit saada alguse "Metsiku Eesti" sari, kus samal põhimõttel jäädvustatakse lugusid ka teistest Eesti osadest, kuid ei juhtu ka midagi, kui kultuuripealinna rahastusel läbi viidud projekt jääbki Tartu kultuuripealinna aasta raamidesse. Tõuge edasiseks on igatahes antud.