Avalikkus tunneb teid eelkõige kui vanadele lossidele-linnustele uue erilise ilme andnud sisearhitekti. Küsiksin soojenduseks, milliseid huvitavaid töid te praegu omanimelises stuudios veel teete?

Huvitav ja suuri väljakutseid pakub näiteks Estonian Business Schooli Eedu nimelise ülikoolilinnaku laiendusprojekt, kus olemasolevale hoonele tekib ülikooli laiendus ja sellele omakorda veel peale 30 korrust kõrghoonet – selline Eesti mõistes pilvelõhkuja. Sinna tulevad nii hotell, korterid kui ka mõned bürood. Samuti on meil käsil üks põnev retriit-hotelli projekt, mis paikneb asustusest eemal – tegemist on Eesti kontekstis jällegi väga teistmoodi projektiga. Lisaks on laual ka mõned koolimajade projektid, mitmeid büroosid ja hotelle jne.

Teeme ka jooksvalt nii arhitektuuri- kui ka sisearhitektuurikonkursse. Hetkel on käsil Kopenhaageni ja Stockholmi Eesti saatkondade ideevõistlused. Hiljaaegu just võtsime Pärnu Vallikääru kontsertpaiga arhitektuurikonkursi.

Teeme oma büroos erinevas skaalas projekte, millele lisanduvad veel disain ja näitused. Meie tööd ei olegi üks ühele vaid sisearhitektuur või arhitektuur, sest meil on eri distsipliinid ja spetsialistid omavahel põimunud, nii projektides kui ka kontoris.

Teie portfoolios on väga eriteemalisi töid alates hotellidest kuni palvemajadeni. Kas üritate kõiki neid erinevaid asju ka ühtse stiili alla mahutada?

Võib öelda, et selle 20-aastase töötamise jooksul on kindlasti välja kujunenud oma käekiri ja tunnetus, aga kuna arhitektuur on nii kohaspetsiifiline, siis seal on alati palju aspekte, millega tuleb arvestada. Kui tegeleme arhitektuursete projektidega, siis tuleb näha suuremat pilti ning arvestada kogu konteksti, nii keskkonda, ajaloolist kui ka muid olulisi faktoreid.

Kui projekt asub linnast väljas maapiirkonnas, siis on detailplaneeringutel tihtipeale piirangud. Ehkki arhitektuur pakub palju võimalusi, kuidas ühte või teist hoonet või ruumi luua, siis tegelikult on alati ka väga palju piiravaid kitsendusi. Päris nii pole võimalik, et projekt algaks täiesti puhtalt lehelt ning lisaks kohapõhistele aspektidele mängib selles rolli ka tellija nägemus ja eelarve.

Meie looming sünnibki enamasti kohapõhise konteksti ja tellija sisendi sidumisest ideedega, mis sobituksid ka vajadusel muinsuskaitseliste piirangute ja detailplaneeringu kitsendustega. Olemasoleva ruumi puhul on veel omakorda juba keskkond olemas, kuhu seda arvestades uusi kaasaegseid lisandeid loome.

Ruumiloome võib paista nagu kõik oleks vaba ja lubatud, aga tegelikult on meie töös, mis on päris tehniline eriala, ka päris palju piiranguid. Meie igapäevane ülesanne ongi leida see parim lahendus.

Kas looming selle vahele ka kuhugi mahub?

Ikka jah. Eks tegelikult see atraktiivne ja magusam osa sellest tööst ongi, kui saad alguses hakata välja pakkuma näiteks midagi vormiliselt teistsugust. Näiteks kui tegime Pärnu Vallikääru laululava konkursitööd, siis algul tundus, et sinna võib igasuguseid asju teha, aga tegelikult asukoht on muinsuskaitse alas ja detailplaneeringu järgi oli väga palju kitsendusi. Lisaks uuele laululavale tuli ette näha ka abihoone, mis peavad moodustama terviku. Valikuid jäi küll järjest vähemaks, aga meie otsustasime teha sinna õhulise, kerge ja õrna paviljonilaadse töö ja see sobitus lõpuks ka žürii arvates kõige paremini Pärnu konteksti.

Loominguga tegelemine on kogu sellest protsessist 10–15 protsenti. Sa teed visiooni või materjalide valiku, visuaali, aga siis lähed järjest peenemaks, detailsemaks ja täpsemaks kuni pisikeste sõlmede ja detailideni välja, et algne mõte, mis sai välja pakutud oleks puhtalt ja elegantselt välja mängitud.

Kui palju tuleb laveerida piirangutega ajalooliste objektide rekonstrueerimise puhul? Seal on neid vist ekstra palju?

Sõltub hästi palju objektist. Narva Aleksandri suurkiriku projekti puhul oli olemas kirikuruum, mis on väga range kaitse all, aga väga kehvas seisus. Seal tuli mingeid osi koos muinsuskaitseametnikega läbi hekseldada, et mida me taastame ja mis on täitsa uued. See oli selline kompromisside mäng.

Kui oleme töötanud tööstusmälestistega, kas või siin Noblessneris, kus me oleme osalenud Valukoja ja Kai projekteerimisel, siis neil mõlemal on näiteks uus katus, mis jälgib aga vana kuju ja katusel said ka klaasvalgmikud taastatud. Vanas tööstushoones liiga hulluks ka minna ei saa, sest raam on ees ja muinsuskaitse tahab ikkagi autentset miljööd säilitada.

Kas hoonete rekonstrueerimine ongi siis rohkem nagu kompromisside kunst, mitte koht, kus oma jõulise visiooniga peale lennata?

Seda ma ka ei saa öelda, et ta on nüüd päris kompromisside kunst. Kõige alus on ikka tugev ja jõuline, hästi selge kandev idee. See on nagu skelett, mille peale kõike muud ehitama hakata.

Kui kõik osapooled on idee heaks kiitnud, siis selle nimel, et see realiseeruks oma parimas vormis panustavad kõik osapooled: tellija ja kõik eri osade projekteerijad – konstruktiivse osa projekteerijad, tehnosüsteemide projekteerijad, arhitektid, sisearhitektid, ehitajad. See on selline suur meeskonnatöö.

Kui teie töölauale tuleb selline projekt, nagu Haapsalu linnus või Põltsamaa loss, siis mis põhimõtetega te nendele hoonetele lähenete?  

Sarnaseid keskaegseid linnused on meie töölauale päris mitmeid sattunud. Praegu on lisaks veel ka Kuressaare linnuse uuenemine, millega tegeleme. Kõigil neil kolmel linnusel on täiesti erinev kontekst ja sisend. Näiteks kui Haapsalu linnusesse oli sekkutud nõukogude ajal – seal oli esimesel korrusel ja keldrikorrusel üritatud keskaegset linnuse kehandit taastama hakata üks-ühele koopiana – küll betoonist –, aga töö peatati mingil hetkel, kui ei oldud veel kaugele jõutud.

Kui meie nüüd aastakümneid hiljem selle projektiga tegelema hakkasime, siis olgugi, et seal juba midagi tehtud, olid ka need keskaegsed müürid olulisel kohal olemas. Haapsalus läksimegi seda teed, et kõik meie loodud uus oleks selgesti eristuv ja väga arusaadavalt kaasaegne. See on meie põhimõte, et me ei tegele reproduktsioonide või koopiate tegemisega. Selle joone me selgesti tõmbame.

Ajalooliste objektide puhul on teiseks meile oluliseks põhimõtteks ka tagasipööratavus. Ehk kui järgmistel põlvkondadel on uus ja teistsugune mõistmine, kuidas mälestistega või üldse arhitektuuriga tuleks tegeleda, siis meie sisseehitatud lisandused on võimalik tagasi pöörata ehk ära võtta ilma, et ajalooline substants väga palju kahjustada saaks.

Kui Põltsamaa lossi projekt meie juurde jõudis, siis olid selle müürid kokkukukkumise äärel ja võibolla kui ei oleks nendega tegelema hakatud aastal 2021, siis oleksid nad praeguseks juba lagunenud. See oli täiesti päästmise projekt, kuid see ajalooline kihistus, mis seal kunagi oli olnud, oli ikkagi lõuendiks või eeskujuks. Me järgisime hoonemahtusid ja ei läinud sellest väga palju välja.

Haapsalu puhul on lähenemine aga hoopis teine: seal tegime mööda müüre kulgemise teed. See muudab külastaja elamuse natuke teistsuguseks, sest ta tegelikult kõnnibki mööda müüri vahepeal täitsa kõrgele ja näeb vaateid üle Haapsalu ja siis kulgeb jälle alla tagasi. Siseruumides säilitasime ka nõukaaegse ehitatud kehandi. Nii meie kui ka tellija selge otsus oli seda mitte lõhkuda ja eksponeerida ka aastakümnete eest valatud betoonmüüri, sest ka see on tegelikult oluline osa hoone ajaloost.

Ütlesite, et te mingeid reproduktsioone ja koopiaid teie ei tee, samal ajal tavainimene seostab ajalooliste hoonete rekonstrueerimist just sellega, et uus ehitatakse "täpselt" nii, nagu see kunagi oli. Miks siis koopia teie meelest halb on?

Tegelikult see sõltub jälle hästi palju kontekstist ja alati ei ole originaali taastamine halb. Näiteks kui on tegemist mõisahoonega, kus on väga palju säilinud olemasolevat kehandit, siis ei ole üldse halb taastada seal maalingud, ahjud, karniisid või kaunistused. Igal pool ei pea olema totaalselt uus sekkumine.

Keskaegsete linnuste puhul aga tundus natukene naljakas, kui oleksime hakanud seal keskaegseid koopiaid tegema, nagu makettidel tehakse, kui vana linnust kujutatakse. Mõne 18. sajandi mõisahoonega võib olla hoopis teistsugune lugu, mida rääkida, ja seal võib jällegi olla originaali taastamine põhjendatud ja õigustatud – sõltub kontekstist.

Aeg-ajalt kerkivad üles mõttetalgud, et kas Narva 17. sajandi vanalinn tuleks taastada? Kuidas teile tundub?

Mulle meeldib see praegune lähenemine, et järgitakse vana linnastruktuuri ning vaadatakse, kus Narva vanalinna hooned enne pommitamist paiknesid. Puutusime sellega kokku, kui saime auhinnalise koha Narva munitsipaalmajade konkursil.

Kui ehitatakse arhitektuuriliselt moodsad ja kaasaegsed kortermajad, koolimajad ja ärihooned, siis nende paigutus järgib ennesõjaaegset linnaehitusliku olukorda. Seda, et me nüüd hakkame üks ühele uuesti keskaegseid hooneid püstitama, ma ei toetaks.

Ehitussektoril on suur keskkonnajalajälg. Kas hoonete renoveerimine ja rekonstrueerimine on lahendus, mis aitab ehituse rohelisemaks muuta?

Osalesin hiljaaegu ühel keskkkonnajalajälje arvutamise eelinfotunnil ja ka seal tuli ikkagi välja, et vanade hoonete renoveerimine jätab väiksema keskkonnajalajälje ja on keskkonnale kasulikum ja sõbralikum, kui uute hoonete nullist ehitamine. Vaidluse koht on see, et kui need vanad hooned siiski ei ole nii soojapidavad, siis me jälle kütame ja jahutame neid rohkem, ja tekib küsimus, kas see on ikka keskkonnale hea. Ma pooldan, et enne, kui minnakse lammutama, tuleks kümme korda mõõta ja läbi arutada, kui mõistlik see lammutamine on, sest ka sellel on oma jalajälg, mitte ainult uuel ehitusel. Mina pigem ikkagi pooldaks olemasolevate hoonete uuesti kasutuselevõtmist, ümbermõtestamist ja uute funktsioonide sissetoomist.

Võime vaadata näiteks praegu arendatavat Krulli kvartalit, kuhu vanasse tööstuskeskkonda uue arhitektuuri sisse põimimine loob niivõrd uue ja kvaliteetse linnaruumi. Selle asemel, et kõik puhtaks tõmmata ja hakata nullist uut linnaosa planeerima, on see lahendus keskkonnale sõbralikum ja inimestele tekib autentsem ja huvitavam ruum. 

Või võtame Fahle Pargi, mille kallal oleme ka pikalt töötanud, mis on samuti tegelikult ju tööstusmälestis, kus originaalis toimus ainult tootmine, aga nüüd on seal valdavalt bürood ja äripinnad, mis tekitab sellise laheda sümbioosi. Võiks öelda, et üleüldiselt on selline lähenemine juba üheks Tallinna omapäradeks kujunenud, millega võiks maailmas välja paista.

Kas tuleviku arhitektid ja sisearhitektid kurvaks ei jää, kui neil tuleb silmapaistvates asukohtades täiesti uue arhitektuuri loomise asemel tegeleda pigem ajaloolise keskkonna rekonstrueerimisega?

Mina olen mõlema poolega palju kokku puutunud – nii uue kui ka vanaga –, aga pooldan ikka, et vanad kihistused säilitada ja uuega kokku põimida. Mulle meeldib uue ja vana kokkusobitamine ja see on meie büroo töödes kuidagi ka domineerinud.

Tihti tekivad lähenemiste puhul erinevused selles, et kui on ajalooliselt mitmekihiline hoone, siis milliseid perioode hinnata ja taastada. Selline väljakutse oli näiteks Põltsamaa lossi uuendamisel, kus mõned osapooled soovisid hoonet täielikult renoveerida. Samal ajal olid meie arvates ka teistel kihistustel oma väärtus, mida eksponeerida, sealhulgas aja jooksul lagunemisel.

Mõningaid ajastuid hindame kõrgemalt selle pärast, et ehituskvaliteet oli parem. Näiteks 1990-ndatel või varastel 2000-ndatel ehitatud hoonete puhul mõtleme mitu korda, kas seda hoonet on mõistlik säilitada.

Kui räägitakse valikust lammutada või renoveerida, siis vähemalt Tallinna kontekstis mõtlevad kõik juba aastaid esmajoones Linnahallile. Millist tulevikku kujundaksite sellele hoonele teie?

 Võibolla mõnel teisel päeva ma mõtleksin teisiti, aga praegu on mu seisukoht, et Tallinnal on nii atraktiivne ja nii oluline linnaruumiline sõlmpunkt ja Linnahall natuke blokeerib seda ala, sest ta on nagu tohutu suur kosmoselaev maandunud mere äärde. Sellel kohal on minu meelest niivõrd palju avaramad võimalused. Pigem võiks anda võimaluse uuele linnaruumilisele olukorrale.

On ju räägitud, et sinna kanti võiks kerkida näiteks uus rahvusooperi maja. Eks mingid kavandid on läbi käinud ka, kuidas võiks seda Linnahalli ala planeerida ja see ongi mitmetasandiline teema, mida peab mõtlema ja arutama.

Kui Tallinna strateegiakeskus Linnahalli piirkonna uut visiooni esitles, siis kohal olnud Linnahalli arhitekt Raine Karp oli väga kriitiline selles suhtes, et Tallinna mereäärsetesse piirkondadesse on rajatud "uued Lasnamäed". Kas teie hinnangul võiks Linnahalli ala jääda pigem avalikele hoonetele?

Kortermajade asemel on võimalik sinna planeerida ka midagi väga kihvti kaasaegse arhitektuuriga: kultuurikeskus või kontserdimaja, ja pigem minna tõesti seda teed, kui et Linnahalli hästi meeleheitlikult alles hoida. Raine Karp on selle minu teada ka välja öelnud, et ärge hakake Linnahalli kuidagi uuega miksima – las ta säilib sellisena, nagu ta on, või siis teeme uuele majale ruumi.

Kui natuke veel rääkida jätkusuutlikkusest, siis mujal Euroopas on väga raske müüa oma projekti või ideed maha, kui see pole jätkusuutlik, sest rahastajad või tellijad pole huvitatud. Kas Eestis on ka see mõtlemine juba natukene juurdunud, et ehitis võiks olla roheline ja kestlik?

Nüüd vaikselt hakatakse seda ka Eestis juurutama. 2025. aasta detsembrist on tarvis esitada koos ehitusloa taotlusega hoone süsinikujalajälje väärtusarvutus. Riigi Kinnisvara on hetkel välja töötamas hoonete keskkonnasäästliku arvutuse mudelit. Mõned erakliendid ütlevad juba täna, et tahavad täiesti keskkonnasäästlikku hoonet ja ei ole nõus tegema mingisuguseid järeleandmisi materjalides: puitkonstruktsioonid pluss kõik viimistluskihid peavad olema lõpuni välja väga rohelised ja sertifikaatidega. Riigi tellimuste puhul see aspekt alles vaikselt hakkab tulema juurde.

Mälestiste puhul seda nõuet ei ole, sest seda oleks ka raske saavutada, et näiteks paekiviseinad oma soojapidavuselt vastaksid kaasaegsetele nõuetele. Siin ongi selline huvitav arutelukoht, et ühest küljest on  vanade hoonete renoveerimine keskkonna mõttes säästlikum, aga jällegi nende ülalpidamine võib-olla mitte. Kus siin see kuldne tee siis on?

Kas sisearhitektuur-arhitektuur üldse saab olla lõpuni roheline, sest ka näiteks puit, mida käiakse välja ökoloogilise ehitusmaterjalina võib ülekasutades tuua endaga kaasa looduskahjud? 

Ma ei tea, kas ka see on ka lõpuni roheline, aga ma pooldan suhtumist, et kui midagi ehitada, siis tuleks tõesti väga läbi mõelda, et maja oleks ajas kestev. Näiteks kui ehitada büroo- või parkimismaja, siis teha seda selliselt, et parkla oleks võimalik kunagi näiteks korterelamuks ümber ehitada nagu Kopenhaagenis juba tehakse. See mõttelaad, kuidas me hooneid rajame, miks me neid teeme, kuhu me neid teeme – need on nüansid, mis tuleks enne kümme korda läbi mõelda ja kaaluda enne, kui hakata ehitama. Seega suur roll on ka klientidel.

Kindlasti on üks oluline aspekt, et arhitektuur oleks loodud selliselt, et see on ajas püsiv ja ka 20 aasta pärast äge. Hoone arhitektuurne kvaliteet peaks olema nii hea, et see ei kaotaks oma esteetilist väärtust ajas. Toretsevat-veiderdavat arhitektuuri on mõnel teisel perioodil rohkem tehtud, kui võib olla nüüd, aga maailmas leidub palju näiteid sellest, kuidas uute kvartalite sisse on tipitud erinevad erilisi arhitektuuripärle. Näed, et see on maja, mis on ikooniline juba algusest peale. Muidugi tähendab see ka seda, et eelarveliselt on see võimalik olnud. Kahjuks paljud tellijad muudavad meelt kui saavad aru, et puidust ehitades on hoone oluliselt kallim.

Aga mida teha, et Tallinn või teised Eesti linnad oleksid natuke rohkem nagu Kopenhaagen? Juba pikalt on ju kritiseeritud, et Eesti linnade arhitektuurset pilti suunavad arendajad, kes tihti mõtlevad vaid ühe hoone või kvartali skaalal.

Tallinnal on tegelikult hästi suur potentsiaal olla Kopenhaageni-laadne tõeliselt vägev linn, kus inimesed sõidavadki ratastega ja autondus on tagaplaanil. See on küll rohkem linnaliikuvuse teema, aga ikkagi oluline.

Tõesti on diskuteeritud, et Tallinnal puudub suur visioon linnaplaneerimise ameti poolt. Nüüd see hakkab vaikselt muutuma, aga praegu on pigem olukord, et arendaja saab maatüki, siis tehakse detailplaneering, kus näidatakse ära proportsioonid, mis on äriline, mis on elukondlik, aga suurem visioon või plaan võiks tulla ikkagi linnalt. Nüüd linna strateegiakeskus sellega tegeleb ka. Linn võiks ise rohkem suunata, et linnaplaneerimine läheks õiges suunas.

Kas Eesti – nii riik kui ka linnad – peaks panustama avalikku ruumi rohkem ressurssi?

Kindlasti, käies näiteks Kopenhaagenis ja Münchenis, on näha, kuidas linnad on väga palju panustanud keskkonna loomisesse. Ja kui on mõnus keskkond, siis tulevad sinna ka inimesed.

Münchenis on hästi tore näide sellest, kuidas autoliiklus on viidud maa alla tunnelisse ja maa peale on tehtud park. Ma käisin ise ka seda kogemas: mõnusas pargis on laste mänguväljakud, rohelus, linnulaul, aga kui kõndida sinna, kus tunnel lõpeb ja kuus rida autoliiklust jõuab tagasi maa peale, siis see kontrast on meeletu. Lisaks on nende inimeste, kes elavad uue rajatud pargi kõrval, kinnisvara väärtus hüppeliselt kasvanud võrreldes nendega, kes elavad ikka veel kiirtee ääres. Sõiduteede planeerimine määrab ikka väga palju linnade elukvaliteedis, nendega kaasneva müra, õhusaaste ja turvalisuse vähenemise roll pole väike. See on väga oluline, et inimeste teadvusesse jõuaks, et see on A ja O kvaliteetse linnaruumi poole püüdlemisel.

Just nädalavahetusel sattusin vestlema kolm aastat Eestis elanud itaallannaga, kes ütles, et siin elamise tegi talle raskeks just autoliiklus – et sa ei saagi rahulikult lapsega kõndida, sest autod sõidavad linnas nii kiiresti. Mujal linnades on ikkagi kiirus alla toodud, see on 30, aga siin sõidavad kõik 50–60 kilomeetrit tunnis ja kuulduste järgi plaanitakse isegi 70 lubada. Hea meelega sõidaks koos lapsega rohkem rattaga, aga pole kuskil väga sõita, sest rattatee saab ühes punktis lihtsalt otsa. Loodan, et Tallinna kui autopealinna asemele tekib tulevikus päriselt rohepealinn, kus on korralik infrastruktuur ka teistele liiklejatele ning sellele lisaks läbimõeldud linnaruum.

Aga kui tooksite välja mõne positiivse näite Eesti linnakujundusest, siis mis see oleks?

See, mis tehti Tallinnas Vana-Kalamaja tänaval, on väga tore ja oluline ka eeskuju mõttes edaspidiseks. Muutus oli nii suur: rahulikum tänav suure automürata, ehkki vähene liiklus on võimaldatud. See tänav ühendab Vanalinna ja Kalamaja sujuva ja rahuliku liikumisteena jalakäijatele ja jalgratastele – minu meelest on see väga kena näide, mida tahaks ka mujal näha. Ruumiliselt mulle väga meeldib ka Eesti Rahva Muuseum – kogu hoone kontseptsioon. Asukoht on võib-olla natuke raskendatud ligipääsuga, aga ta on ikkagi väga hästi õnnestunud hoone.

Muidugi on väga toredad ka uute linnaväljakute projektid väikelinnades. Võib-olla need alati ei realiseeru sada protsenti täies mahus, nagu arhitektid on ette näinud, aga see on suur asi, et üldse on tehtud selliseid asju Eesti väiksemates piirkondades.

Põrkaks nüüd jälle tagasi teie büroo tööde juurde, kus on olulisel kohal ka Eesti saatkonnahoonete sisearhitektuursed lahendused. Millisena te olete näidanud Eestit? Ja kas Eesti, mida näitasite Moskvas, erineb Eestist Londoni saatkonnas?

Olles teinud saatkonnahoonete sisearhitektuurikonkursse ja mitmeid ka valmis ehitanud, siis see on alati huvitav teema. Seda on käsitletud ka tellija ehk välisministeeriumi lähteülesandes, et ruumiloomes väljenduks Eesti lugu. Londoni saatkonnas valisime selge suuna kujutades Eesti maastikke, aga seda siiski detailidena, mitte ruumi väga üle kuhjates.

Londoni suurlinna elus mõjub saatkond tõesti teistsugusena. Kui astuda sisse, siis mõjubki see kui postkaart Eestist. Seal on vaikne, valge, puhas, rahulik. Metropoli virvarrist tulles toimib see väga hästi.

Kõigis nendes uuendatud saatkondades on iga autor leidnud oma viisi, kuidas Eesti lugu rääkida. Võibolla see teebki asja põnevaks, et meil ei ole täielikult paika pandud stiili, mille järgi saatkondi projekteerida – olulist rolli mängivad näiteks ka asukoht ja olemasolev hoone. Tänuväärne on välisministeeriumi lähenemine ja see, et nad teevad alati konkursse, mis pakub Eesti sisearhitektide loomingule kindlasti uusi võimalusi ka välisriikides esindatud olla.

Hea näide konteksti olulisusest on näiteks Moskvas Eesti esindus, mis asub uhkes kaupmehevillas. Ajalooliselt mitmekihilisse hoonesse ei oleks olnud vana austavalt ning ka esteetiliselt võimalik uhkete kuldsete karniiside kõrvale pakkuda Eesti lugu. Seal võtsime lähtepunktiks selle, et hoone on 100 aastat vana ning üks vanimaid Eesti riigile kuuluvaid saatkondi. Sinna oli hästi palju kogunenud ajalooliseid objekte: maalid, mööbel, valgustid, lühtrid ja kõiki neid kombineerides saime kihilise Eesti diplomaatilisest ajaloost.

Praegu teeme Kopenhaageni saatkonda, kus vastupidi pole mingit ajalugu ega seost Eestiga, sest osteti uus hoone osa. Seal saab Eesti lugu nullist ehitada. Väljakutseid pakkuv, aga samas väga huvitav.

Läheks lõpetuseks ka alguse juurde tagasi. Te olete lisaks sisearhitektile ka ettevõtja, Eesti ühe suurima sisearhitektuuribüroo asutaja. Kas juba siis, kui lõpetasite EKA sisearhitektuuri osakonna, teadsite, et soovite asutada oma büroo?

See soov kujunes aja jooksul, alguses mul ei olnud visiooni, et tahaks hakata ise ettevõtjaks. Asjade kokkulangemisel läks nii, et tekkis selline võimalus. Juhina on administratiivset tegevust väga palju, aga leian selle kõrvalt ka aega arhitektuurikonkursside loomingulises osas osalemiseks. Meie büroos projektide puhul on ikkagi igal objektil on oma vastutav arhitekt või sisearhitekt, kes seda juhib ja tehnilise osaga lõpuni kursis.

Meil praegu käsil 20–30 tööd, osad asjad on küll pausi peal. Teeme asju väga erinevas skaalas: on nii 20 000-ruuduseid projekte, kuid seal kõrval on ka pisikesed kunstiteosed.

Praegu teeme näiteks Tartu Toomkirikule ühte installatsiooni. Seal tuleb kiriku varemetes näitus ja meil on mõte sinna luua üks installatiivne kabel. Plaanime taasluua nüüdseks hävinud Toomkiriku külgedel asuvad lisandused ja teha sinna sellise ruumilise unenäolise ja muinasjutulise kabeli.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.