Mõtted Ööülikooli loenguteks tulevad kirjanikule elust. "Millestki, millega olen parasjagu tegelenud, millele mõelnud, millega tegelenud /.../. Selles mõttes on Ööülikooli loengud toredad kohad, et sa ei tule paber käes stuudiosse, vaid vastupidi oled inimestega koos ja tihti võtabki asi teise pöörde, mida pole plaaninud. Kas küsimuste tõttu või siis hoopis koha tõttu," rääkis Õnnepalu ja tõi näiteks Niguliste kirikus peetud loengu, kus koht juba ise paljutki dikteeris.

Üks kaante vahele jõudnud loengutest räägib ajaloo kordumisest või mitte-kordumisest. Õnnepalu leidis, et ajaloost siiski õpitakse, aga ilmselt valesti. "Inimene ikka mõtleb, et vaatab, kuidas miski oli ja on siis targem ja kavalam. Ei tee neid vigu, mida nemad tegin, kavaldan ajalooloogika üle. Teine asi on see, et päris otse sealt õppida ei saa. Küll me ütleme, et ajalugu kordub ja miski ei muutu, aga tegelikult miski päriselt ei kordu ja kõik kogu aeg muutub. Oleme ikkagi kogu aeg mingi uue olukorraga silmitsi ja muud teejuhti peale mineviku, kust tulnud oleme, meil niikuinii pole," tõdes Õnnepalu.

"Selle karkudel me siis komberdame selle tuleviku poole. Kord õnnestub see paremini, kord halvemini," lisas kirjanik.

"Ajalugu vaadates oleme kuidagi kole targad, võrreldes nende inimestega, kes seda omal ajal tegid. Selles mõttes on hästi huvitav materjal päevikud, mida on sündmuste keskel peetud. Neid on alati vähe, sest kellel ikka on aega sõdades päevikut pidada, aga mõned on. Sealt on näha, kuidas inimesed on tegelikult täielikus teadmatuses. On mingisugused kuulujutud, arvamused, kujutelmad, mis nüüd saab, mis tuleb, mis tuleks teha. Need võivad olla täiesti eksklikud," rääkis Õnnepalu.

Sealjuures tulebki inimestel teadmatuses navigeerida. "Teevad isikliku elu mõttes otsuseid. Vahel on need õiged, vahel valed. Mälestused on juba teine žanr. Seal ollakse tagantjärele targad ja mõtestatakse seda. Valitakse, millest üldse kirjutatakse ja millest mitte," täpsustas Õnnepalu.

Õnnepalu hinnangul on inimesed alati raamatust abi otsinud. Olgu selleks siis enesabiõpikud või ilukirjandus. "Ilukirjanduses on ka teiste elu. Mingil viisil on ta ikkagi reaalne või kirjutatud nii, et ta tundub reaalne, ja siis sa vaatad oma elu teiste elu taustal, läbi selle prisma, ja otsid sealt mingisugust elamise tarkust. Võib-olla on õpitud seda liiga hästi kaubastama. Justkui saaks seda kümne punkti haaval ette sööta. Teed nii ja siis läheb nii. Aga kahjuks on see enamjaolt pettus, sõna otseses mõttes," tõdes Õnnepalu.

"Ilukirjanduse väärtus ongi see, et ta jätab sulle suure vabaduse ise otsustada, mis on sulle hea ja mis on halb ja kuidas lõppude lõpuks peaks elama. Ma arvan, et see on tõele lähemal. Kerge on uskuma jääda lihtsaid nõuandeid, sest iga inimene vajab mingit juhatust. Asjad ei lähe ju alati hästi ja enamasti ei lähe nii nagu tahaks. Retsepti otsimine ei ole halb," selgitas kirjanik.