Ilves: üritan lugemise asemel panna lõpuks kirja seda, mida olen tahtnud öelda

Eesti raamatu aasta alguse eel rääkis "Plekktrummis" raamatute mõjust enda kujunemisele president Toomas Hendrik Ilves. Ta meenutas, kuidas eesti luule ja muusika teda väliseestlasena lummas, aga rõhutas ka ülikoolis käsitletud valgustusajastu tüvitekstide olulisust selles, kuidas ta veel tänaseni maailma mõtestab.
Aastal 1988 ilmus Münchenis Ilvese koostatud ja toimetatud eesti kultuurile, keelele ja kirjandusele pühendatud almanahh "Põrp!". See algab Juhan Liivi tekstiga "Viimsed inimesed", mille avarida kõlab: "Viimsed inimesed olid välja suremas". Teksti ei avaldatud kogutud Juhan Liivi luuletustes, sest temaatika, et üks väike rahvus võiks välja surra, oli lihtsalt tabu.
"Ma koondasin sellist väikest gruppi inimesi, välismaal sündinud eestlasi, kes olid võimelised mitte ainult kõnelema, vaid ka kirjutama ja eesti kultuuris orienteeruma, mis tol ajal oli juba päris haruldane. Me kõik tundsime üksteist, kuna meid oli nii vähe. Küsimus oligi, et tol ajal Eesti oli okupeeritud, kas me olemegi need viimsed eesti keele kõnelejad väljaspool Eestit. Siis veel ei olnud suurt lootust, ütleme 1988 sügis juba oli, aga 1986, kui see idee mul tekkis, mõtlesin, et see näeb päris nigel välja," sõnas Toomas Hendrik Ilves.
"Siis võttis kaks aastat aega seda kokku panna, see oli toimetajatöö enne arvuti ajastut tegelikult, e-maile polnud, ma tegin kaane ise – arvutil vigurdasin millegagi. Üldiselt olid need tekstid, mida tuli redigeerida ja panna kokku," rääkis Ilves ja lisas, et ta tellis teost 1000 eksemplari, millest 500 oli tema enda kulu ja kirjadega ning ülejäänule sai ta väikesed toetused. "Ma saatsin 500 või 600 tavalise pakina Eestisse. Mõned jõudsid kohale, ma eeldasin, et see kadu on suur. Ülejäänusid ma hoidsin ja jagasin inimestele, eestlastele, kes sattusid läände või sokutasin kellelegi, et vii Eestisse. Kuskil nad on Eestis, ma ei tea küll, kus," sõnas president.

Ilves on pärit nende eestlaste põlvkonnast, kes sündisid välismaal. Almanahhis ütleb ta nende inimeste kohta, et tugevam kui eesti keel oli asukohamaa keel. Kuigi ta on lõpetanud välismaa tippülikoole, otsustas ta mitte sulanduda, vaid käia "täiesti perspektiivitut teed mööda". "See kehtib kõikide minu ametite puhul," naeris Ilves. "Pärast 1984. aastat on kõik ametid, mis mulle pakutud on, olnud sellised, kus ma ei taha seda teha, aga siis tuleb selline tunne, et ma pean seda vist tegema. Mul oli ikka päris tugev tunne, eriti kui sa niikuinii saad kokku nende inimestega, kes on ise seda teinud, siis sul tekib selline tunne, et peaksin seda tegema. Kõik, mida ma olen enamasti elust teinud, on olnud perspektiivitu või vähemalt tundunud nii alguses," lisas ta.
Eesti kultuur oli siis Ilvese jaoks huvitavam kui analoogne kaasaegne kultuur. "Ma lugesin üsna palju ingliskeelset luulet, ma võisin seda imetleda tänu sellele, et see keelekasutus on imeline. Aga sellel oli puudu see, mida ma lugesin eesti luules, mis oli selline tõsine, eksistentsiaalne mure, mis peegeldub ka selles Juhan Liivi luuletuses, aga ka kui lugeda varasemat Kaplinskit, Paul-Erik Rummot, Hando Runnelit, sealt kumab läbi selline tõsine asi. Kui sa loed ingliskeelset luulet, siis ega keegi ei muretse selle pärast, et kogu su rahvus kaob, su kultuur kaob. Seetõttu oli see palju huvitavam. Sama asi kehtis ka muusika puhul. Kui sul on Tormise hääbuvate rahvaste laulud, jälle see sama teema. See köitis mind," ütles ta.
Ilves meenutas, kui Lennart Meri palus tal minna saadikuks USA-sse ja ta pärast pikka mõtlemist lõpuks seda tegi. "See oli meeletu kaotus, elu oli elatud hoopis teises kontekstis, ma olin harjunud hea eluga. See selleks, see ei morjenda mind, aga ma rääkisin oma kadunud emale, et ma lähen eesti saadikuks Washingtoni. Ta küsis, mis sa sellega teed, mis sa teed pärast seda. Temal oli see praktiline esimese põlvkonna pagulasmure nagu väga paljudel," nentis Ilves. Tema isa oli õppinud inseneriks. Paljudel peresõpradel, kes olid Tartu ülikoolis õppinud juurat ja sattusid välismaale, polnud juura haridusega aga midagi teha. Nad läksid ja õppisid uuesti insenerideks või ehitajateks. "Teine põlvkond, minuvanused, ma olen juba 71, aga tol ajal siis noored, sulandusid enamasti oma ühiskonda ja võib-olla rohkem kui teised rahvusgrupid, kuna meid oli nii vähe," lisas ta.

Peagi kinodesse jõudvas "Kikilipsuga mässajas" räägib ta muu hulgas, kuidas esimeses klassis pidid kõik lapsed maailmakaardi pealt näitama, kust nad pärit on. "Ameerika on immigrantide maa, klassis olid itaallased, poolakad, jaapanlane, hiinlane. Mina läksin ja näitasin, et siin on Eesti ja õpetaja ütles mulle, et see pole mingi Eesti, see on Venemaa või Nõukogude Liit. Mina ütlesin, et ei, see on Eesti. Sa ei vääri isegi maakaarti, et sa oleksid olemas. See oli see tee, mis oli loomulik, et hakata rootslaseks, ameeriklaseks, kanadalaseks, sakslaseks," tõdes Ilves.
Eesti kirjanduse võlu
Siinpool raudset eesriiet esile kerkinud autorid nagu Kaplinski, Rummo ja Runnel jõudsid Ilveseni tänu Metsaülikoolile, kus ta käis esimest korda 1971. aastal. "Seal olid sellised vapustavad staarid õppejõud – Ivar Ivask, kes oli World Literature Today peatoimetaja ja nii eesti- kui ka lätikeelne luuletaja, Rein Taagepera, kel olid tol ajal üsna radikaalsed ideed, Felix Oinas, kes oli kolmekordne professor nii folkloristikas, soome-ugri keeltes kui ka slaavi keeltes Indiana ülikoolis. Seal on sellised intelligendid kohal, tõelised staarid ja siis mina. Kui Ivar Ivask ja kadunud pastor Vello Salo, kes oli omamoodi ka kirjandusteadlane, hakkasid rääkima eesti luulest, oli see lihtsalt uskumatu," meenutas Ilves.
Luulet on Ilves pisut ka tõlkinud ja seadnud näiteks Doris Kareva värsse inglise keelde. "Keegi ütles, et kuule, loe Karevat. Ma ütlesin okei, ma loen. See oli päris hea ja siis ma tegin selle. Ma olen igasugu teisi asju ka tõlkinud, aga ma pole neid avaldanud," ütles ta ja mainis, et tõlkis ka Mati Undi "Räägivad ja vaikivad", ent selle käsikiri läks kaduma. Kui 1988. aastal kõik lahti läks, jäi tõlkimine sinnapaika, sest Ilves tegeles hommikust õhtuni sellega, mis toimus Eestis.

Ilvest paelub nii keel iseenesest kui ka selle loome ja uudissõnade väljamõtlemine. Ta kalambuuritseb sageli ja on kirjutanud kolmekeelset makaroonikat. Ajend Sõnausele on tema arvates sõnade ja mõistete loomine, mis on eesti keeles lihtsalt puudu. "Suur periood oli, kui Johannes Aavik lõi neid uusi sõnu, mis on täiesti tavalised nüüd: hetk, mõrv, roim, veenma. Need on kõik ju uued sõnad, enne sõna relva oli sõna tapariist. Ta oli üsna geniaalne oma sõnaloomes," nentis president. Ilves pakkus Sõnauses välja näiteks sõna taristu. "Sõna infrastruktuur on kohutav sõna ja see rikub soomeugri keele omadusi, "f","r";"s","t","r"-tähtede kombinatsioonid, neid kaashäälikuid on võimatu hääldada. Soomes nad isegi ei ütle Stockholm, vaid Tukholma ja proua, mis nagunii on mugandus fraust, seal nad lõikavad selle "p" ära, on rouva," selgitas ta.
Ilves võitleb ka sõnade policy ja politics eestikeelsete tähenduste eristamise eest – praegu tõlgitakse mõlemad kui poliitika. "Kui inimesed küsivad, miks me peaks neid eristama, siis ma ütlen, et tõlkige järgmine lause eesti keelde: "Policy was ruined by politics". See on täiesti tavaline asi ehk sul on mingi viis, kuidas toimetada ehk policy ehk eesti keeles poliitika ja seda rikkus ära politics ehk poliitika. Seda on võimatu tõlkida ja see esineb üsna sageli ja on probleem ka Eestis," ütles Ilves.
Austus klassikaliste tekstide vastu
Ilves on sageli meenutanud oma õpinguid Columbia ülikoolis, kus esimestel kursustel pidi lugema lääne mõtte alustekste. Kõige olulisemad kursused olidki tema sõnul filosoofia, maailma kirjandus, muusikaajalugu ja kunstiajalugu. "See filosoofia kursus mõjutas mind kõige rohkem, eriti kui ma mõtlen hilisematele aastatele. See algas Platoniga, läks sealt edasi Aristotelesega ja nii läbi aasta, see oli neljapunktiline kursus. Me alustasime Platoniga ja lõpetasime tol ajal Thomas Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuuriga"," meenutas Ilves.
Tugev rõhuasetus oli seejuures just valgustusajastu filosoofidel, mis on kaasaegse demokraatia alustalaks. "Alles kümme aastat hiljem ma avastasin, et ma olen nendele asjadele varem mõelnud ja siis ma läksin tagasi nendele tekstidele ja sest ajast saati, kui ma kuulen või loen või kui keegi tuleb mingi uue asjaga välja, on mul ikka see tunne, et see ei ole midagi uut päikese all. Tüvitekstid on tüvitekstid, sest seal on kõik need asjad juba välja öeldud," lisas ta.

Filosoofia kursus oli kõigile kohustuslik – seda õppisid insenerid, arstid, keemikud, bioloogid jne. "See oli Esimese maailmasõja järgne periood, kui väga paljud Esimeses maailmasõjas käinud mehed tulid tagasi, tahtsid haridust, see oli juba võimaldatud ja siis kolmes ülikoolis, Columbia, Harvardi ja Chicago ülikoolides ilmselt mingi koostöö tekkis, et me peaksime andma nendele noortele meestele korraliku ülevaate sellest, kuidas see ühiskond on tekkinud. See diviis, millega Ameerika läks sõtta Esimeses maailmasõjas oli, et kaitsta demokraatiat või päästa demokraatiat," selgitas ta.
"Kui sa oled seal käinud, mudas ja kaevikutes ja üldiselt kannatanud, siis küsitakse, et miks sa käisid seal, vastad, et kaitsta demokraatiat, küsitakse, mis see demokraatia on ja sealt kasvas see välja. See oli väga laialt levinud, kuni umbes 1970ndateni, kui mina alustasin seal," rääkis Ilves. Ta jääb selle juurde, et kõik peaksid valgustusaja filosoofe lugema.
Lääne valgustusmõtte romantiline lähenemine sai Ilvese sõnul alguse Riiast ja selle aluseks olid nii Eesti kui ka Läti talupoegade laulud, mida kogus Herder. Ta oli pastor, hiljem kujunes temast saksa natsionalist, kes oli kogu Friedrich Suure prantsuse lembuse vastu. "Tema idee oli, nagu hiljem ka eestlastel, et minu keel on minu keel. Põhivahe, kui vaatame hilisemaid arenguid alates 19. sajandi alguses või 18. sajandi lõpus, Herderi jaoks on ühiskonna kõige väiksem oluline ühik ehk element ehk aatom rahvus, mida defineerib ühine keel. Valgustusajastul oli see aatom indiviid. Indiviidil on valgustusajastu mõtlemise järgi õigused, see kasvas omakorda välja isegi luterlusest ja mujalt, aga rahvus kui aatom, millest kõik muu on üles ehitatud, see kasvas just nendes kohtades, kus ei olnud suurt mõju anglo-franko valgustusaja poolt."
"Me näeme seda tänapäevani. See konflikt on ka meie ühiskonnas – mis on olulisem, kas rahvusõigus või üksikindiviid. Meie rõhuasetus sõnavabadusele tuleneb juba prantsuse ja inglise mõjust. Meie rõhuasetus, mis oli väga oluline 1917-1918, rahvuste enesemääramisõigusele ei ole erinevalt mõnest loosungist mingi põline õigus, vaid selle mõtlesid välja mõned filosoofid 20. sajandi alguses. Meil on see sõnavabadus ja rahvuse põhiõigus, see konflikt on seal. Negatiivse poole pealt see rahvuslus, mis kasvas välja Herderist, muutus üsnagi ebameeldivaks just 20. sajandil," sõnas Ilves.

Ilves ütleb, et valgustusajastu filosoofide tekstid ei muutu ebaoluliseks, ehkki see võib tunduda justkui eelmine maailm. Tema sõnul on absurdne õppida filosoofiat ja alustada näiteks Foucault'st. "Kui sa pole lugenud tüvitekste, siis kuidas sa saad aru? Kõik läheb sinna tagasi. Keegi ütles, et kogu lääne filosoofia on vaidlus kas Platoni või Aristotelesega," lausus president.
Ilves näeb tüvitekstides materjali ka USA-s presidendiks valitud Trumpi tegevuse analüüsiks. "Kui sa vaatad Thukydidese "Menoslaste" kahekõne, siis see lõppeb sellega, et ateenlased lähevad ja teevad oma ultimaatumi väikse saare elanikkonnale ja kui saare elanikud apelleerivad tolleaegsele rahvusvahelisele õigusele või vähemalt õiglusele, siis ateenlastele ei tähenda see midagi. Nad tapavad kõik mehed ja orjastavad naised ja lapsed. Vaatan mina, kui minnakse Taani valitsuse juurde ja öeldakse, et nüüd te annata meile Gröönimaa, see on ühe Thukydidese lausega ära öeldud: võimsad teevad, mida tahavad ja väiksed teevad, mida nad peavad tegema," ütles Ilves.
Et selliseid olukordi vältida, kirjutasid liikmesriigid 1945. aastal alla ÜRO hartale, mis Ilvese sõnul on praeguste sündmuste valguses pea et hävinud. "Selles on kõik allakirjutanud ehk kõik ÜRO liikmed kokku leppinud, et agressioon, piiride liigutamine jõu ähvardusel ei ole lubatud ja see kehtis enam-vähem, loomulikult olid igasugused ebameeldivad erandid, viimase 80 aasta jooksul, aga see enam ei kehti. Mis teeb mind murelikuks, kui rääkida Trumpist, on see, et kuni viimase nädalani oli ikka see, et Venemaa rikub neid, aga meie oleme lääs osaliselt sellepärast, et meil on need kokkulepped, mida me ei riku ja me oleme kõik nõustunud sellega. Kui siis äkki üks tuleb, et me oleme suured ja rikkad, anna meile Gröönimaa, te olete väiksed, te ei saa midagi teha, siis on see täiesti hävinud," sõnas president.
Kaasaegse roki asemel valib Ilves praegu klassikalise muusika
Inimesed teavad Ilvest kui suurt melomaani ja muusika austajat. Ta ise ütleb, et nüüd on muusika kuulamist vähemaks jäänud, ent ka maitse on muutunud. "Ma olen täheldanud, et ma ei kuula nii palju kui vanasti ja ma olen ka lugenud, et see on midagi, mis tekib, kui sa saad vanemaks, see pole enam nii oluline. Kõige olulisem ja emotsionaalsem suhe muusikaga on, kui sa oled teismeline ja see jäi minuga pikemalt. Maitse muutub ka. Ma kuulan palju rohkem klassikalist muusikat kui kaasaegset rokki," rääkis ta.

Lisaks raamatuaastale on tänavu ka Arvo Pärdi 90. sünnipäev. Ilves meenutas, kuidas ta 1984. aastal autoga sõites esimest korda Pärdi muusikat kuulama juhtus. "Ma kuulasin iga päev kodus või autos uute plaatide tutvustust Kanada rahvusringhäälingus. Ma olin autos ja kuulasin sellist muusikat, see oli täiesti lummav ja haruldane, ma küsisin, mis see on, jäin isegi seisma, et kuulata läbi, et see ei ununeks. Kui oli läbi, siis diktor ütles, et te kuulasite uut plaati, mis on äsja ilmunud, ECM-i plaat ja helilooja on Arvo Pärt. Ta hääldas seda "ä"-tähte saksa moodi. Kuna see üsna pea ilmus ka plaadipoodidesse, siis ma läksin ja ostsin," ütles Ilves.
Ilves on ka Arvo Pärdi Keskuse idee algataja. "Arvo ja Nora tulid mu juurde, nad tahtsid väikest asja, kus võib-olla riik saaks toetada. Ma sattusin vahetult pärast seda Krzysztof Penderecki Keskusesse, kuna me olime saanud sõpradeks ja siis ma vaatasin tema keskust, mis on hoopis teistsugune kui Pärdi keskus, aga ma mõtlesin, et te olete palju paremini tuntud kui Penderecki, teil on vaja midagi võimsat, mitte mingit kodumuuseumi taolist asja. Sealt läks see käima ja see oli pikk protsess, juba see maa hankimine. Me istusime ükskord Tõnu Kaljuste ja Rein Langiga saunas ja pikalt arutasime, kuidas me saame selle teha, kuna see oli munitsipaalmaa," meenutas president.
Omaette lugu on Ilvese ja Penderecki kohtumine. "Istusin lennukis ja üle vahekäigu oli niisugune habemik ja ta vaatas seal raamatut puudest. Mina olen ka selline puuhuviline ja siis me hakkasime rääkima puudest, ma küsisin, mis raamat see on. Ma ütlesin, et ma olen isegi istutanud oma pargi ja tema ütles, et ta on ka pargi istutanud. Kahetunnine tore jutuajamine. Siis me läksime lahku ja õhtul oli Estonias kontsert, kuhu ma läksin ja Hortus Musicus tegi vähemalt Eesti esiettekande ühest Penderecki loost. Ma läksin kontsertsaali, istusin seal esimeses reas ja nägin, et seal oli see sama vanaonu, lehvitasime ja siis me kuulasime ja kui pärast pala oli läbi, siis nõudis publik ta lavale. Siis ma sain aru. Ta kutsus mind külla ja ma veensin Pärdi perekonda, et te peate midagi suurt tegema," rääkis Ilves.

Arvo Pärt on Ilvesele pühendanud ka väikese muusikalise miniatuuri – ta kombineeris noodid presidendi nimetähtedest. Ilves ise neid noote klaveril mänginud ei ole, küll on teinud seda tema tütar.
Ilves on olnud üks digiühiskonna eeskõnelejaid ja ka aktiivne Twitteri kasutaja. Säutsud on tema sõnul nagu haikud – nendega komponeeritakse midagi, mis on tabav. "Mu lemmik säutsu teema oli, kuidas 32 aastat olid soomlased olnud suured eksperdid Venemaa teemal ja mõned päris hullud kaasused olid, kus kogu rahvust sõimati, aga meist ei tehtud välja. Alles Sanna Marin ütles pärast 2022. aastat, et me oleksime pidanud kuulama eestlasi. Siis mul tuli mõte, et seda võib võtta kokku kui "in Viro veritas". Seal on natuke rohkem kui lihtsalt kedagi sõimata," muigas Ilves.
President tõdes, et üritab praegu lugemise asemel palju rohkem kirjutada. Tema mõtetele annavad juurde pigem uudised, mis puudutavad digimaailma ja tehisintelligenti, aga ka välispoliitikat. "Ma loen seda sotsiaalmeediat eeskätt selleks, et lugeda uudiseid või aeg-ajalt mõni huvitav lühike essee, aga raamatuteks mul ei ole aega. Mul on valik, kas ma loen teiste asju või panen lõpuks ometi kirja, mida ma olen tahtnud öelda," lausus ta.
Kultuurisoovitus. "See on raamat, mis on mõjutanud oluliselt minu elu. Ma otsustasin lahkuda doktorantuurist, lugedes seda raamatut. See on Thomas Pynchoni "Gravity's Rainbow" ("Raskusjõu vikerkaar"), mis on minu meelest üks üsnagi keeruline, keeleliselt võimas, kõikehõlmav raamat. Seal on teadus, matemaatika, kirjandusajalugu. See kõik tuli seal kokku ja ma mõtlesin, et see on täiesti mõttetu, et ma õpin seda väikest asja, mida ma õppisin," sõnas Ilves.
Toimetaja: Kaspar Viilup / Karoliina Tammel
Allikas: "Plekktrumm", intervjueeris Joonas Hellerma