"Kikilipsuga mässaja"
Režissöör: Jaan Tootsen

Väga lihtne on lennata Jaan Tootseni portreefilmile Toomas Hendrik Ilvesest peale teatava skepsisega. Misasja, alles nüüd teed selle filmi? Kõik on juba öeldud, nähtud, saunalaval ja õlleklaasi taga läbi arutatud, praeguseks ilmselt suuresti ka unustatud. Sajas paralleelmaailmas, kus president Ilvese portreedoki oleks teinud mõni teine lavastaja, võiks nende kahtlustel ehk isegi mingi tõepõhi all olla, Tootsen on aga kahtlemata Eesti vaatleva dokumentalistika meister ning "Kikilipsuga mässaja" vaid võidab sellest päevapoliitilise konteksti hajumisest: enam ei mõjuta meid kõmuveergudel toimuv, vaid perspektiiv kümmekonna aasta taha mõjub praegu isegi mõneti mängufilmilikult. Ja seda ma ütlen suurima võimaliku tunnustusena, sest "Kikilipsuga mässaja" püüab kinni nii mahlaka elu essentsi ja koomiliste karakterite ansambli, millega jääksid ka parimad stsenaristid hätta.

Vaatamise ajal tabasin end samas mõttelt, et kui Tootsen hakkaks minust dokfilmi tegema, siis käiks ta mulle ilmselt lõputult ajudele ja suudaksin ta peale iga päev 17 korda vihastada. Põhjus lihtsalt selles, et tema meetod dokumentalistina on nn tüütu putukas, kes trügib sulle nina alla just sel hetkel, kui sa seda kõige vähem ootad ja tahad. "Kikilipsuga mässajas" on Tootsen selle isegi mõnusalt eneseirooniliseks võtteks keeranud, kuna sisse on jäänud ka kõik need momendid, kui Ilves teda pikalt saadab. Saadab korra pikalt, saadab kaks korda, aga siis mingil hetkel enam ei viitsi. Ja just siis saabki Tootsen kätte selle Ilvese, keda me ilmselt kunagi, ka nendes tuhandetes intervjuudes, kõnedes ja muudsorti avalikes esinemistes näinud pole. Tasub ikka olla tüütu putukas.

Kuid tõepoolest, Toomas Hendrik Ilvesest on see film vaid osaliselt, "Kikilipsuga mässaja" on ikkagi ansamblifilm, mis näitab, kuivõrd kirev on tegelikult presidendi kantselei igapäev, milliste jaburkoomiliste teemadega seal pidevalt tegeleda tuleb ning kui... normaalne seal toimuv tegelikult on. Mitte, et mul oleks kunagi olnud illusiooni Eesti presidendi elu glamuurist, kuid Tootsen suudab need viimasedki tähesära kübemed minema pühkida, kuid ta ei lähe ka presidendi vägivaldselt alasti kiskuma. Mingit äärmuslikku paljastamist seal ei toimu (jumal tänatud, see olnuks tüütu), pigem on Tootseni portreefilmi vundamendiks ikkagi koomika. Kui tahate, võib seda pidada ka tänavuse aasta parimaks kodumaiseks komöödiaks. Tõesõna!

Üsna kindel, et Toomas Hendrik Ilvese portreefilm oleks tohutu publikumenuk ka siis, kui tegemist oleks kõvasti kehvema filmiga, praegu aga jõuab Tootsen oma jälgiva dokumentalistikaga samale tasemele nagu "Uues Maailmas". Tugev kultuurilooline monument, mis saab ilmselt ajas ainult väärtust juurde. Kahjuks on Tootsen öelnud, et vaevalt ta enam kunagi nii suure projekti ette võtab, ma loodan, et äkki siiski...

"Kikilipsuga mässaja" rohkem PÖFF-il ei linastu, kinolevisse jõuab film tuleva aasta veebruaris.