"Must auk"
Režissöör: Moonika Siimets

Kas saime nüüd Eesti filmiajaloo esimese täisverelise tulnuka? Muidugi, "Hukkunud Alpinisti hotelli" veidrast tegelaskonnast enamik on pärit teiselt planeedilt, aga nad on maskeerunud inimesteks, Moonika Siimetsa "Mustas augus" seevastu näeb parimas mõttes vanakooli stiilis maavälist elukat. Filmiloolise faktina on see küll huvitav, ent "Musta augu" kohta ei räägi üks roheline mehike lõpuks kuigi palju, Siimetsa eesmärk polnud teha eepilist ulmefilmi, vaid pigem joonida mõnede reaalsust nihestavate detailidega alla kaasaegse Eesti inimese tragikoomilist olemust. Mina pööraksin pilgu hoopis teises suunas ja ütleksin, et "Must auk" on otsekui "Sügisballi" vastaspool: Siimets avab nende magalarajooni korterite uksed, mille taha Õunpuu ei piilunud.

Võrdlus "Sügisballiga" ei ole siin niisama sõnakõlks, vaid ka filmis endas on küllalt palju sarnast. "Musta augu" käivitav jõud on huumor, siit on raske leida karakterid, kes ei mõjuks oma totruses isegi naeruväärsena, kuid samal ajal on Siimets sarnaselt Õunpuuga kõigi tegelaste suhtes üdini empaatiline. Ta üritab seda kurbnaljakat argireaalsust, milles inimesed otsekui kalad kuivad maal siplevad, mõista, veidi ka kardina taha piiluda ja miks mitte ka unistada, mis oleks, kui... keset magalarajooni asuks tõepoolest must auk või tulnukad aitaksid inimesi keerulises majanduslikus olukorras. Need on inimlikud unistused, täiesti jaburad, aga siiski inimlikud. Ka armastus on siin "Mustas augus" müstiline, otsekui võõrapärane viirukisuits, mis lõhnab nii ahvatlevalt, aga kaob sama märkamatult.

Moonika Siimets aga ei kirjuta "Musta auku" täis, vaid ta laseb kõigil tegelaskujudel seal ise välja areneda ning oma tee leida. Filmis on ruumi ja õhku, kuid see ei mõju tühjana, kuna Siimetsa filmi ei kannagi ainult dialoog ega karakterid, juba avaminutitega kehtestab ta oma loodud filmimaailma nii jõuliselt, et piisab ka vaid tühjadest öistest magalarajooni tänavatest, et vaatajat küljes hoida. Ratsionaalses mõttes ei algagi see lugu kuskilt ega liigu ka selge eesmärgi poole, pigem jooksevad paljud neist tegelastest ühe koha peal või kõnnivad ringiratast, aga kas selleski pole midagi sügavalt inimlikku? "Must auk" näitab, kuidas igav argipäev, kus eilne on sama nagu täna ja homne on sama nagu ülehomne, tekitab inimestes isu millegi maagilise, millegi suurema, kõrgema, erilisema järele.

Kuigi Siimetsa loodud filmimaailm on visuaalselt tugev ja terviklik, siis ühe elemendi pean eraldi välja tooma: kaklusstseen neoonvärvilises ja vihmases Keskturu tagahoovis võttis mul vaatamise ajal suu lahti ning kui keegi väidaks, et see pärineb "Musta augu" asemel hoopis mõnest "John Wicki" filmist, jääksin kahtlemata uskuma. Jätke nüüd see jutt, et Siimets peakski nüüd ainult "Seltsimees lapsi" tegema, ma usun, et edaspidi paneb ta hoopis "Musta augu" tasemel hullu.

"Must auk" linastub 22. novembril kell 21.00 Apollo Kino Solarises.

"Vooluga kaasa"
Režissöör: Gints Zilbalodis

Esiteks mainin ära: minu aasta oodatuim film. Teiseks rõhutan kohe otsa: pärast vaatamist lendas see kohe ka aasta filmide esikolmikusse. Lihtsalt konteksti mõttes loob see minu jutule raami, kui tundub, et kiitus hakkab liiga suuri poognaid võtma. Kuid Läti režissööri Gints Zilbalodise värske animatsiooni "Vooluga kaasa" olulisus ei lähtu tegelikult ainult minu maitsest, vaid ka täiesti objektiivselt on see uskumatult suur saavutus, ilmselt isegi üks võimsamaid filmitriumfe, mis Baltikumist kunagi tulnud on. Esilinastus Cannes'is Un Certain Regardi programmis ja sealt edasi on olnud ainult vaid taevas piiriks, "Vooluga kaasa" on murdnud end vist pea kõigile festivalidele ja sama agaralt on noppinud ka preemiaid.

Kui Eestis peaks filmipoliitiline diskussioon takerduma, siis võib vabalt korraks Gits Zilbalodise näite lauale tuua, ehk aitab see uuesti ree peale saada. Kuidas on üldse võimalik, et meil on üks 30-aastane läti tüüp, kes tegi oma eelmise, samuti rahvusvaheliselt eduka animatsiooni "Away" täiesti üksinda? Jah, täispika animatsiooni ihuüksinda! Nüüd on tal rohkem koostööpartnereid, "Vooluga kaasa" on ka mitme riigi kaastootmisprojekt, ent endiselt täidab Zilbalodis nii paljusid ameteid kui vähegi võimalik, alates mõistagi režissöörist ja stsenaristist lõpetades helilooja ja monteerijaga. Autorikino selles sõna kõige otsesemas mõttes. Minu arust peaksime Eestis kadedusega vaatama, et lõunanaabrid millegi sellisega hakkama on saanud. Mind teeb ka kadedaks, kuigi ma pole isegi filmitegija, lihtsalt selline... universaalne kadedus.

Kuid "Vooluga kaasa" kõrget lendu ei ole taganud mitte jutt sellest, kui võimekas filmitegija on Gints Zilbalodis, vaid ka film ise on tõeliselt imetlusväärne. Sõnade lugu looduskatastroofist, mille keskel püüavad ellu jääda ning oma edasist eksistentsi mõtestada must kass, kapibaara, labrador ja leemur, samuti mängivad olulist rolli suured valged linnud, kes kujutavad samaaegselt nii hädaohtu kui ka pakuvad kaitset.

Selle lühikirjelduse põhjal võib tunduda nagu järjekordne Euroopa animatsioon, kus loomad toredasti toimetavad ja pere kõige nooremate vaatajate meel saab lahutatud – faktina ei ole see vale, peab igati ka antud juhul paika, kuid "Vooluga kaasa" suudab ikkagi arendada kõigist oma tegelastest väga erinevad ning emotsionaalselt sügavad karakterid, kelle pealtnäha lihtne võitlus ellujäämise nimel räägib väga palju meie ajast ning puudutab sügavalt. Kuid Zilbalodis ei keera sentimentaalsuse nuppu põhja, ta suudab rääkida keerulistest küsimustest kuidagi delikaatselt ja neid nina alla hõõrumata. Lõpuks jääb "Vooluga kaasa" meelde ikkagi pigem seiklusfilmina, mis paneb ka täiskasvanud vaatajate ekraani ees endamisi hüüdma "ei-ei-ei, ära mine sinna" või "appi, mis temast nüüd sai".

Gints Zilbalodis on kuidagi imeväel suutnud teha filmi, mis tõepoolest sobib korraga nii lastele kui ka täiskasvanutele. Enamasti on see lihtsalt sõnakõlks ning suur osa Hollywoodi animatsioonist on ikka üsna lahja supp, "Vooluga kaasa" purjetab neist karidest osavalt mööda. Nooremaid ei peeta puupeadeks ning julgetakse nende maailma mõistmist veidi isegi proovile panna, suurematele vaatajatele aga antakse võimalus minna lapsepõlve tagasi ja elada kõigele kaasa heas mõttes naiivse õhinaga. Väga-väga loodan, et film tuleb ka Eesti kinolevisse ja veel enam hoian pöidlaid, et tuleva aasta alguses Oscarite rallist tuleks just "Vooluga kaasa" võitjana välja. Kohustuslik vaatamine.

"Vooluga kaasa" linastub 19. novembril kell 12.00 Tartu Elektriteatris ja 23. novembril kell 15.00 Coca-Cola Plazas.