"Kõige kallim aare"
Režissöör: Michel Hazanavicius

On raske leida teist Euroopa lavastajat, kelle karjäär oleks viimastel aastatel nii suurel skaalal seinast seina käinud. Üsna ootamatult võitis Michel Hazanaviciuse "Artist" 2012. aastal parima filmi Oscari, kuid ega suurt edulugu ja tähelendu sellele järgnenud, sest aasta hiljem tegi ta taas sügavalt keskpärase ja suvalise komöödia "Mängurid". Ka edasine teekond on läinud üle kivide ja kändude, "Kõige kallim aare" aga meeldivalt ambitsioonikas ja parimas mõttes veider projekt, mis lubab uskuda, et Hazanavicius hakkab taas oma teed leidma.

Esiteks on juba julge otsus võtta ette animatsioonivorm, eriti arvestades, et visuaalselt Hazanavicius seejuures erilisi riske ei võta. "Kõige kallima aarde" visuaalne keel on minimalistlik, isegi vanakool, sest siin pole mingit pöörast 3D-d ega moodsaid trikke, väga kerge joonega animatsioon, kohati ka rõhutatult rohmakas, kuid seejuures mitte hetkekski väljendusvaene. Teisalt mängib Hazanavicius väga vaba käega ka tooniga: kui esimesed mõnikümmend minutit võivad panna vaataja uskuma, et tegu on mõne armsa Euroopa jõulumuinasjutuga, kus üksildased puuraidurid leiavad metsast väikese beebi, siis filmi teises pooles leiab vaataja end ootamatult hoopis koonduslaagrist ja gaasikambritest. Ootamatus ja ebamugavus on "Kõige kallimasse aardesse" sisse kirjutatud.

Omal veidral moel sarnanebki Hazanaviciuse värske film kõige enam Martti Helde poeetilise "Risttuulega", kus samuti pandi kõrvuti lummavad seisvad kaadrid ajaloo suurimate õudustega. "Kõige kallim aare" asetab oma tegevuse tõepoolest Teise maailmasõja aega ning arvestab seejuures teadlikult, et neid lugusid on sadu ja tuhandeid kordi varem räägitud, seega nagu "Risttuuleski" ei hakata meile detaile uuesti lahti seletama. Kontekst peab inimese peas enne paigas olema, Hazanavicius näitab meile lihtsalt võimsaid pildikesi, mis ei lahku veel pikka aega meelest.

Kelle jaoks oli "Huvivöönd" eelmisel aastal liiga šokeeriv vaatamine, siis Euroopa ajaloo tumedaimale perioodile heidab "Kõige kallim aare" samavõrd sügava pilgu, kuid leiab sellest suurimast pimedusest üles ka grammikese lootust. Minu jaoks võttis see muinasjutu-motiiv filmi lõpuminutitel liiga suuri poognaid ja kaldus ebavajalikku sentimentaalsusesse, aga päriselt tugevaid täiskasvanutele mõeldud animatsioone näeme nii harva, et olen valmis mõned puudused tähelepanuta jätma.

"Kõige kallim aare" linastub 23. novembril kell 15.00 Coca-Cola Plazas.

"Apaatia"
Režissöör: Alexandros Avranas

Mõtlesin pikka aega, kuidas küll saab olla nii, et Eesti kaastootmisel valminud film kuulus Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammi, aga Eestis lendas see täielikult radari alt läbi. Pärast seda, kui PÖFF-il filmi lõpuks ära nägin, andis vastus end ise kätte: "Apaatia" üliambitsioonikas idee on jäänud välja arendamata ja film ei tõuse kordagi lendu. Alexandros Avranas oleks otsekui läinud võttesse pärast esimese stsenaarse kavandi kokkupanemist, arvestamata sellega, et tegelikult ei anna enamik vastuseid end sulle võtteplatsil kätte. Tundub, et üht-teist õnnestub juhuslikult, aga veel paar aastat arendust oleks "Apaatiale" kahtlemata kasuks.

Lugu ise on puhas võidupilet: Venemaalt põgenenud perekond soovib saada Rootsi elamisluba, pärast korduvaid tagasilükkamisi langeb nende tütar aga koomasse, mida nimetatakse ka laste resignatsiooni sündroomiks või apaatiaks. Ehk siis keerulises olukorras laps piltlikult öeldes lülitab ennast välja. Avranas seisab selle teemaga ka parimas mõttes reaalsuse ja ulme vahepeal, sest apaatia on reaalsest eksisteeriv meditsiiniline termin, kuid ta üritab paar vinti veel peale keerata ja liikuda oma looga "Black Mirrori"-laadse düstoopia mängumaale, kuid paraku jääb ta just sel hetkel ka pidama.

Tegelased tuigerdavad arusaamatult mööda kliinilisi ruume, annavad edasi emotsioonitut dialoogi ning pigem markeerivad tegevusi kui päriselt näitlevad. Avranas pole aga piisavalt hea lavastaja, et seda alamängimist tööle panna, nagu ma juba mainisin, siis kohati paneb ta poolkogemata täppi, aga enamasti paistab, et näitlejad on sama segaduses kui saalis istujad.

Mõttemänguna on iseenesest huvitav, kui lasta mõni tippmonteerija kääridega "Apaatia" kallale ning lõigata sellest ligi kahetunnisest linaloost kokku hoopis 20-minutiline lühifilm. Sellisel juhul tuleksid välja kõik need tugevused, mis sinna materjali praegu peidetud on: jõuline sotsiaalkriitika, vaikselt kruttiv triller ning minimalistlik düstoopia. Praegusel kujul on vaatajal küll esialgu huvitav kõiki otsi ise kokku viia, aga ühel hetkel ei viitsi enam kehva stsenaariumit oma peas ilusamaks mõelda. Kahju, et nii läks, sest ainest on siin rohkem kui küll.

"Apaatia" linastub 23. novembril kell 17.00.