"Minu kallimad"
Režissöör: Eva Kübar

Ilmselt tabab enamik vaatajad pärast "Minu kallimaid" end mõtlemast, kuidas ei ole sel teemal Eestis varem ühtki dokfilmi tehtud. Kärgpered ning kõiksugu armastuse värskendamise võimalused on ka avalikus diskussioonis saanud normaalsuseks, seega oligi viimane aeg sellesse maailma korra põhjalikumalt sisse vaadata. Mõneti on Kübara "Minu kallimad" otsekui järjelugu Margit Lillaku 2020. aastal valminud "Südameringile": taas kord on ette võetud üks meie tavareaalsusest kõrval seisev kommuun või kogukond, keda on jälgitud pikema aja jooksul ning selle käigus joonistatud välja ka dramaturgiline kaar, mis mõneti ehk lihtsustab, aga teisalt pakendab mõnusalt mingit keerulise probleemistiku kokku.

"Minu kallimate" keskmes on juurküsimus, millele vastab ilmselt iga vaataja erinevalt: kas vaba armastus on võimalik või illusioon vabast armastusest on pigem... armastuse vastand. Eva Kübar pakub sellele küsimusele palju vastuseid ning vähemalt minu tunnetuse baasilt kohati ka lükkab ümber vaba armastuse võimalikkuse või siis vähemalt tõstab teravalt esile need probleemkohad, mis enamasti nendes olukordades pinnale kerkivad.

Lihtsalt selgituseks, et vaba armastus Kübara filmi kontekstis tähendab siis olukorda, kus varem monogaamses paarisuhted olnud inimesed otsustavad, et edaspidi on nad lähedastes suhetes ka teiste partneritega. Õnneks ei hakka "Minu kallimad" kordagi moraalitsema ega ka tingimata mingit meelsust vaatajale peale suruma, Kübar jääb oma kaameraga alati kõrvaltvaatajaks ning joonistab välja mõnusalt mahlaka tegelaskonna, kellele on lihtne kaasa elada ning lõpuks ei ole isegi see, kas nad suudavad oma vaba armastuse päriselt tööle panna, niivõrd oluline.

Kuigi ühelt poolt on huvitav jälgida, kuidas üks pool paarisuhtest üritab pidevalt leida võimalusi, kuidas kaks suhet oma ellu ära mahutada, siis lõpuks ei suuda "Minu kallimad" ikkagi seda teemat hästi fokusseerida, lai tegelaskond lahustab lõpuks tervikpildi laiali ning vaatajana kaod selle tohuvabohu keskele lihtsalt ära. Vägisi jääb mulje, et Eva Kübara ees rullus lahti nii kirev ja mahukas maailm, mis lihtsalt ei mahtunud pooleteise tunni sisse ära, mistap tuli seda vägisi hakata nendesse raamidesse suruma. Potentsiaal on suurem, kui lõpuks realiseerida suudetakse, ent seda kõike on siiski lõbus kõrvalt jälgida.

Filmi võib vaadata ka kui empaatiaharjutust ning panna end proovile, üritades mitte kordagi mõne tegelase peale närvi minna. Mina ei suutnud, päris ausalt, ikka korduvalt ropendasin endamisi...

"Minu kallimad" linastub 23. novembril kell 16.30 Apollo Kino Taskus, kinolevisse jõuab film tuleval aastal.

"Maria"
Režissöör: Pablo Larraín

Alustame väikese reportaažliku elemendiga: jõudsin teisipäeva õhtul suure jooksuga viimasel minutil kinno, kobasin taskust kiirelt välja pressikaardi ja jõudsin saali minut või paar enne sissejuhatuse algust. Kui heitsin esimese pilgu publikule, siis tekkis korra väike reaalsuskontroll: oota, kas ma ikka tulin õigele filmile, on see üldse PÖFF-i linastus? Kes festivalil palju käinud, on harjunud nägema saalis ikka ja jälle samu inimesi, sel korral aga vaatas Solarise ühest suurimast saalist vastu PÖFF-i tavapublikust kõvasti eakam seltskond. Rõõm näha, et festival (või antud juhul vist Maria Callas ning ooper?) meelitavad kohale ka rahvast, kes ilmselt ei kuulu nende põhilise fookusgrupi hulka.

Mitmed kriitilised hääled ning eakas publik tekitasid minus hetkeks isegi minipaanika, et kas see saab tõesti olema väsitav klantspilt ning kahetunnine piinarikas elulooline jorutamine. Kui see oleks minu esimene kokkupuude Pablo Larraíni versiooniga eluloofilmidest, siis ilmselt olekski juhe täiesti kokku jooksnud, aga "Maria" on selgelt dialoogis tema kahe eelmise samalaadse filmiga "Jackie" ja "Spencer", vastavalt siis Jackie Kennedyst ja printsess Dianast. Kui klassikaline eluloofilm hakkab arenema väljastpoolt sissepoole, ehitades ekraanil kild killu haaval üles tervikpildi, siis Larraín ei tegele oma filmides kunagi ehitamise, vaid pigem lammutamisega. Ta alustab hoopis lõpust, piltlikult öeldes tuumast, ning hakkab sealt siis jõuga läbi murdma, otsides inimest üleekspluateeritud ning elust suuremaks kasvanud ikooni tagant.

"Maria" ei vasta seega ilmselt paljude vaatate ootustele: kui üksikud tagasivaatavad sähvatused välja arvata, siis ei näe me kordagi ooperiglamuuri ega Maria Callase meeletut tähesära. Vaataja seisab silmitsi hoopis ravimisõltlasest endise supertähe elu videvikuga, kus ta on iseenda ning oma staatuse vangis. Omamoodi vangikongina mõjub ka 1970. aastate Pariis, mille tänavatel Callas oma nägemuste saatel ringi kondab, rääkimata veel suurejoonelisest korterist, mille seinad suruvad tõmbuvad iga minutiga üha rohkem kokku, muutes olemise ka saalisolijate jaoks üha ebamugavamaks.

Ausalt öeldes ei saaks mind vähem huvitada eluloofilm Maria Callasest ning õnneks ei ole see ka Pablo Larraíni fookuspunkt, pigem uurib ta taas seda, kuidas meeletu tähelepanu lammutab lõpuks inimese vaimse tervise ning enesekindluse ning kuidas nendes tingimustes ellu jääda. "Jackie" ja "Spenceri" kõrval on "Maria" kahtlemata kõige tumedam, kohati isegi õudusfilmilik, sest painajad ning nägemused ei lase Angelina Jolie kehastatud ooperitähest kunagi lahti, mistap kaotab piir reaalsuse ja ulmade vahel lõpuks tähtsuse.

Julgen ennustada, et Jolie saab oma võimsa rolli eest vähemalt Oscari nominatsiooni, kuigi seda vääriks kahtlemata ka Pierfrancesco Favino, kelle kehastatud ülemteenril on filmis ootamatult suur roll. Tõsi, "Maria" muutub kohati tüütult teatraalseks ja mõjub staatilise kaameratöö ning võttepaikade tõttu otsekui teleteater, ent selle kompenseerivad huvitavad vormimängud ja Pablo Larraíni nihestatud vaade eluloofilmile kui žanrile. Loodan väga, et lähiaastatel jätkab ta 20. sajandi märgiliste naiste portreteerimist, sest iga järgneva filmiga muutub tema meetod üha täpsemaks ja neist moodustunud tervik põnevamaks.

"Maria" enam PÖFF-i raames ei linastu, Eesti kinodesse jõuab film tuleva aasta märtsis.