"Kõrvaltuba"
Režissöör: Pedro Almodóvar

Tundub isegi uskumatu, et Pedro Almodóvar pole oma pika ja eduka karjääri jooksul veel kordagi ingliskeelset filmi teinud. Aga... kas seda oli praegu vaja? "Kõrvaltuba" on ajanud vaatajad selles osas üsna tugevalt kahte leeri: ühel pool on need, keda Almodóvari melodraamast võrsuv muusikakasutus ja puine ingliskeelne dialoog ajavad närvi, teised aga lähevad tema rütmi sisse ja julgevad pidada seda üheks tema viimaste aastate tugevamaks tööks.

Mina jään kuskile nende kahe vahele, "Kõrvaltuba" esindab veenvalt kõike seda, mida Almodóvar oma karjääris varem teinud on ning ma vormiliselt on ta alati õhkõrna hea maitse piiri peal käinud, ei ütleks, et ta antud juhul sellest liiga palju üle astub, hoopis rohkem tegi ta seda oma eelmises linaloos "Paralleelemad". Ka otsus ingliskeelne film välja anda tundub režissööri jaoks, kes on pealtnäha kõik oma karjääris saavutanud, mõistlik otsus, kuna kaua sa ikka sellele samale hispaaniakeelsele vaataja ja Euroopa arthouse-publikule filme teed? Nüüd siis saavad tema loomingust osa ka need põhimõttelised inimesed, kes pole kunagi nõus subtiitreid lugema.

"Kõrvaltuba" on aga Almodóvari kohta üllatavalt delikaatne ning varem mainitud hea maitse piir jääb antud juhul ikka üsna kaugele. Julianne Moore'i ja Tilda Swintoni dünaamikal põhinev linalugu ei suru vaatajale mitte ühtki vastust peale ega dikteeri ka emotsionaalset koodi. Film ei võta hetkekski erilisi pöördeid üles, vaid loksub kuidagi tasaselt, väga täpselt paika seatud rütmi järgi, mis tõstab selle just parasjagu kõrgemale tavapärasest Euroopa draamast ning annab sellele vajaliku Almodóvari-glasuuri. Seetõttu pole "Kõrvaltuba" ilmselt parim esmatutvus Almodóvariga, sest tema käekiri ja vaid talle iseloomulikult, kohati provokatiivsed võtted ei joonistu siit nii tugevalt välja ning lõpptulemus võib seetõttu tunduda lihtsalt kuidagi... veider. Ilmselt paljuski ka seetõttu, et me pole ingliskeelsetes ja tuntud näitlejatega draamades harjunud sellised lahendusi nägema.

Suur osa sellest, miks "Kõrvaltoast" üldse rääkida tasub, peitub tegelikult sõnades, mis jäävad ütlemata. Moore'i ja Swintoni suhe jääb lõpuni lahti joonistamata, õigemini mõistame juba nende esimesest omavahelisest vestlusest, et pea iga lausega öeldakse üht, aga mõeldakse teist. Almodóvar vaatab julgelt otsa surmale ning armastusele (või siis vastupidi selle puudumisele) ning seob sellest kokku meditatsiooni, mis jääb pärast vaatamist sind veel mõneks ajaks saatma, õigemini ongi filmi järelmõju tugevam, kui seda vaatamise ajal aimata oskame.

"Kõrvaltuba" enam PÖFF-il ei linastu, film jõuab detsembris Eesti kinolevisse.

"Mind on kaks"
Režissöörid: Raul ja Romet Esko

Eestis ei olegi vist naljalt ühtki teist filmitegijat, kes juba enne oma täispikka mängufilmi figureeriksid pidevalt meelelahutusväljaannete veergudel. Ma pole kindel, kas see on nüüd tingimata asi, millega uhkustada, kuid Eskode täispikale debüüdile "Mind on kaks" paneb see igatahes topeltsuured ootused. Mõneti tundubki, et juba stsenaariumi kirjutamise käigus on see pinge neid painama hakanud, mistõttu üritavad nad öelda justkui ühe filmiga ära kõike iseenda, maailma, Eesti ühiskonna ja meelelahutusmaailma ning filminduse kohta. Suunates fookuse korraga kümnesse eri suunda, on nad lõpuks jõudnud vist ikkagi algusesse tagasi, sest "Mind on kaks" on ennekõike ikkagi introspektiivne metakomöödia, mis keerab pigem trotslikult laiematele massidele selja ja eksisteerib hoopis kitsas Esko-universumis.

Muidugi, Esko-universumi tekkimine on paratamatus, kui kaks režissööri otsustavad teha filmi iseendast, täpsemalt sellest, kuidas nad teevad oma esimest filmi. Metamotiiv kannab end "Mind on kaks" puhul veenvalt välja ning filmi sisemine loogika on hästi paigas, suuresti seetõttu, et Raul ja Romet ei ole end liialt vaevanud küsimusega, kas hakata mängima filmis ennast või kedagi teist või kolmandat või viiendat. Pigem lendavad nad peale täiesti ükskõikse punk-vaimuga, naerdes stseenides iseenda ning kaasnäitlejate üle, mistõttu on piir tegelaste ja pärisinimeste vahel olematu. "Mind on kaks" ei muutu samas ka mokumentaaliks või pooldokumentaalseks mängufilmiks, kaugel sellest, mäng toimub kogu aeg mingil veidral hallalal, mida saab defineerida vaid žanriga "Esko". Puhas Esko, noh.

Paraku nõuab see valitud Esko-üledoos ka vaatajalt seda, et me oleksime valmis selliste reeglite leppima. Osalt vist peaks vaataja end ka "Mind on kaks" seansi eel veidi kurssi viima, kes need kaks kummalist kaksikvenda siis ikkagi on, sest kui oled vaadanud mõnd Rauli ja Rometi flegma-intervjuud ning näinud ka suurepärast lühidokki "Välguga löödud" või Eesti oma "Kiireid ja vihaseid" ehk "Topelt Turbot", siis mõjub see lõputu siseringi veiderdamine... loogilisemana?

Midagi ülemäära ratsionaalset pole filmis muidugi hetkekski, ärge seda arvama hakake. Selget tervikut film ei moodustagi, pigem on see etüüdide ning sketšide kogumik, mis on omavahel seotud õrnalt, kuid alati polegi seda vaja: parimatel hetkedel on "Mind on kaks" tõesti ogaralt naljakas ning seal on momente, mis kuuluvad tänavuse filmiaasta paremikku, ent kas noortel lavastajatel on piisavalt jaksu seda poolteist tundi järjest hoida? Pigem mitte, sest ekstaatilistele ja tihedalt monteeritud koomilistele hetkedele järgneb alati langus, tempo tõmmatakse täiesti maha ning sellega tõmmatakse ka vaatajal vaip jalge alt ära. Kui pole enam huumori kaitsvat kilpi, siis seisab "Mind on kaks" meie ees alasti ning paistab välja, et midagi suurt filmil meile öelda ei olegi.

Täiesti võimalik, et siinkohal on tegelikult Rauli ja Rometi ning ülejäänud loovmeeskonna suusad risti läinud: lõpuks on "Mind on kaks" puhul näha, et Tallifornia on tundnud selles kõiges kodumaise blockbuster'i lõhna, kuid üks kassafilm ei saa ju ometi olla nii veider nagu "Topelt Turbo". See on aga tähendanud, et käredamad hullused on maha lihvitud ning alles on jäänud üsna parketikõlblik film, mis on liiga vähe kreisi, et suuri Esko-fänne kilkama panna, aga ikkagi piisavalt veider, et juhuslik kinno sattuv inimene ei saa tegelikult mitte midagi aru.

Aga ma olen valmis väga palju andeks andma, sest Eesti filmis on lihtsalt nii tugev komöödiadefitsiit, et iga vähegi eredam sähvatus mõjub revolutsioonina. Lisaks moodustab "Mind on kaks" koos Meel Paliale "Pikkade paberitega" hea duo, mis jäädvustab seda, millist elu elavad noored praegu Tallinnas ning ajaga nende filmide väärtus vaid kasvab.

"Mind on kaks" linastub 23. novembril kell 14.30 Apollo Kino Taskus ning 24. novembril kell 13.14 Apollo Kino Solarises, novembri lõpus jõuab film ka kinolevisse.