"Pilet" on esmapilgul traditsiooniline igava "rääkivad pead pluss arhiivikaadrid" lahendusega film, mis avaneb aga tasapisi haaravaks looks Leedu rahvusliku spordi uhkusest, millel oli kannustav roll ka sealsele vabadusliikumisele.

Sümboolse pealkirjaga film võtab kokku Kaunase Žalgirise eduloo 1979-1989, boonuseks ja epiloogiks olümpiapronks 1992. aasta Barcelona olümpial. Vytautas Dambrauskas režissöörina ja Dalius Kalinauskas monteerijana on suutnud muuta kümme aastat Žalgirise lugu tihedaks ning haaravaks vaatemänguks, milles on nii ajalookroonikat kui ka kõnekaid üksikasju.

Raske on öelda, kas lihtsam on dokumentaalmaterjali põhjal lavastada mängufilm – nagu tegi seda Ove Musting "Kaleviga" – või muuta filmitegija kätte sattunud arhiiv iseseisvaks looks nii, et ta mõjub elava narratiivina nagu mängufilm. Mõlemad filmid valmisid enam vähem samal ajal, ilmselt varemgi, kui poleks vahele tulnud koroonapandeemiat. Huvitav nende filmide juures on ka see, et mõlemad eiravad teineteist – "Piletis" pole sõnagi Kalevi kohta, kellega tihti mängida tuli, ja ega ka Mustingu filmis Kaunase Žalgirisest palju räägita, ehkki Žalgirise järjestikused võidud 1986. ja 1987. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sillutasid omamoodi teed Kalevi saamisele Liidu meistriks 1989. aastal.

"Piletis" vilksatab vastasmängijana CSKA koondises ka Heino Endeni nimi ja sõna saab kohtunik Valdu Suurkask, kes aitas Moskvas olulist superfinaali tasakaalustada. Muidugi on filmi peaosalised Žalgirise legendid Arvydas Sabonisega eesotsas, filmitegijate valduses olnud videomaterjal teleülekannetest koduvideoteni loob Žalgirisest ja selle meeskonna olulisusest Leedu spordis üsnagi ammendava ülevaate, saavutades isegi seda, mida Ove Mustingu "Kalev" ei suutnud – "Pilet" pani kaasa elama ja kaasa tundma. Oluliste kohtumiste keerdkäigud antakse edasi pea minutilise täpsusega ning ka nüüd, pea 40 aastat hiljem haarab vaataja toolileenist, hoides pöialt leedukatele. 

Leedu režissööri täispika mängufilmi debüüt "Mürgine" on saanud juba parima filmi auhinna Locarnos ja kandideerib Euroopa Filmiakadeemia aastaauhinnale FIPRESCI talendikategoorias. Võtmesõnadeks on kehalisus, murdeiga, eneseteostus, ääremaa. Teismeline Marija satub mingil põhjusel vanaema juurde provintsi, kus on mingil põhjusel ka modellikool. Marija sõbruneb kohaliku Kristinaga, kes tahab iga hinna eest (näiteks paelussimunade söömine, et end näljutada, rikaste vanameeste teenindamine) modellikoolis läbi lüüa ja näeb selles üheotsapiletit väljumaks teda ümbritsevast trööstitusest. Marijal nii suurt häda taga pole, aga solidaarsusest teeb ta katsumused kaasa.

Lugu keerlebki tüdrukute omavaheliste suhete ümber ja väljendab nende arusaamist maailmast. Täiskasvanute maailma ohud tüdrukueast väljakasvavale noorele neiule antakse edasi markeeritult ja fragmentaarselt – poisid, narkootikumid, öised väljasviibimised, pead segi ajav kevad, samuti ka provintsikoha hüljatus, trööstitus, igavesena näiv üksinduse ja väljapääsmatuse tunne, mis ajabki meeleheitlikele tegudele.  

Bliuvaite annab tüdrukute külma suve loo edasi julge pildikeele ja montaažiga. Kõdurajooni lokatsioonid lavastab Bliuvaitė ja operaator Vytautas Katkus fotogeenseks, mängides ka moefoto esteetikaga. Seda ilmestavad väliselt ülbed teismelised, kes tahavad olla iseseisvad aga on ikka veel nii õrnad ja sõltuvad, pideta, haavatavad. Pole võimalik neile mitte kaasa tunda. 

Rumeenia režissööri Bogdan Muresanu täispika mängufilmi debüüt "Uus aasta, mis ei tulnudki" kandideerib samuti FIPRESCI talendiauhinnale Euroopa Filmiakadeemia aastaauhindade jagamisel. Oma mastaapsuselt ja mõjult aga seni PÖFFil nähtud filmidest vaieldamatult parim. Filmi kinolevisse tulekut ei tea, Eesti levitajat PÖFFi veebikataloogis filmil taga pole, küll aga võiks selle filmiga mõni levitaja siiski riskida, sest kirjandus- ja reklaamimaailmast filmi üle tulnud Muresanu eepiline saavutus on elamus.

"Uus aasta, mis ei tulnudki" on ligi kolme tunnine väga hea dramaturgia, stsenaariumi, lavastuse ja näitlejatöödega film Ceausescu režiimi kukkumisest 1989. aasta viimasel päeval. Filmis on viis tegevusliini, mis on üht või teist viisi omavahel seotud ja päädivad üheks võimsaks finaaliks Maurice Raveli Bolero taustal.

Ehkki Bolero on üks enim kasutatud muusikalisi motiive, on raske siia kõrvale panna mõnda teist sellist filmi, mis nii mõjuvalt oleks Raveli teost lülitanud filmi dramaturgilisse kompositsiooni. Bolero muusikalist ülesehitust kasutab Muresanu ka oma kangelaste lugude jutustamisel ja filmi tempo komponeerimisel – nagu Raveli kuulus kompositsioon algab ka film rahulikult, isegi venivalt, tasapisi hakkavad sündmused arenema, pinge tõuseb kõigis tegevusliinides tormilise lõpuni.

Muresanu viib fiktiivsed lood kokku arhiivikaadritega massimeeleavaldusest, mis aeti kokku režiimi toetamiseks, kuid saab hoopis vastupidise tähenduse. Nõukogude ajal elanutele on siin palju tuttavat – paranoias elav ühiskond, kus kõik mängivad mingit mõt tetut mängu ja keegi ei tea, mille nimel. Muresanu film mõjub eriti värskelt praegu, mil ka Lääneriikides igatsetakse taga kõva käe poliitikat, rääkimata diktatuuridest, mis siiani tegutsevad. Muresanu elavdab mälestused ja annab samas ka lootust, et igasugune jama ükskord lõpeb.  

PÖFF-i hoiatus on aga Teemu Nikki "100 liitrit koduõlut", mille pealkiri oleks võinud olla ka "100 liitrit samagonni", mis oleks filmi fookust arvestades isegi kohasem. Teemu Nikki on püüdnud lahendada mitut küsimust – alkoholismi probleem, traditsioonid vs urbanism, naiste enesemääramisõigus ja sõltumatus, lisaks veel mömmid mehed. Eks muidugi ühiskond ongi mitmetahuline, soome keeles "mutkikas", nagu ka lahendamist nõudvad probleemid, millele Nikki filmis viitab.

Probleemid jäävad siin aga ainult lähtekohaks ja režissöör jääb komöödiažanrile omase grotesksuse lõksu. Komöödiate tegemine on kunst omaette – väga raske on teha filmi, mis oleks naljakas ja ühtviisi arusaadav kõigile. Nikki valib kahjuks labasema tee, kaotades kahjuks ka filmi šansid. Filmist "100 liitrit koduõlut" oleks võinud saada kenloachilikus võtmes traditsionaalseid eluviise väärtustav tragikomöödia koduõlle tegemisest, kahe sisuka naise sõpruse lugu või feministlik peredramöödia. Nikki eelistus on aga stereotüübid ja alandustel põhinev grotesk, mis muud võimalused kinni matab. Kahju on väga headest näitlejatest ja arusaamatu, miks peaks selline film konkureerima Tallinna filmifestivali põhivõistluses.