PÖFF-i viimaseid õhtuid sisustavad peamiselt võistlusprogrammide filmid. Tuginemine mingi žanri reeglitele on pealtnäha nagu lihtne lahendus, kuna vormiline raamistik ja võttestik on juba ette antud, tuleb ainult täita lüngad ja panna sinna sisse põnev lugu. Festivaliambitsioon võimaldaks justkui vormiga mängida, kuid kui lugu ei kanna või ei võimalda end tõsiselt võtta, ei aita seda ka žanr.

Adilkhan Yeržanov on üks neist filmiloojatest, kelle karjääris on just PÖFF mänginud olulist rolli. Tema töid on Tallinnas pea kõiki näidatud ja nad on saanud valdavalt positiivse vastuvõtu mujalgi. Yeržanovi filmidele on iseloomulik tuginemine ja viitamine klassikutele, olgu see siis läbi kujundite, pildikeele või karakteriloome. Yeržanov armastab žanri- ja autorikino, "Mauris" näitab ta oma kiindumust hard-boiled kangelasekeskse märuli vastu.

Kasahstani suurlinna saabub vaikiv mürakat kasvu mees, kelle kotist leiab piirivalve vibu, nooled ja luust noa. Sõjavälja- ja vanglakogemusega hiiglane asub otsima oma venda, vaevata leiab ta vennanaise väikese pojaga, keda ahistab kadunud venna võlgade pärast kohalik politseiülem. Tuttav süžeekäik, mis on tuhandeid kordi läbi mängitud vesternites ja neilt omakorda laenanud samurai- või yakuza-filmides. Yeržanovgi teeb B-filmi, ehkki oma kujundikäsitluselt saaks hakkama ka enamaga. Filmis juhtub kõik filmi enda reeglite järgi, vaataja võib unustada soovi saada toimuvast paremini aru või mõista tegelasi, kõik läheb nii nagu peab, erilisi üllatusi varuks pole ja žanrilahter saab täidetud. Paraku tuleb sisulisi, vastamata jäävaid küsimusi sellises tempos, et filmi visuaalne sooritus ei jõua neid katta. 

Kreeka päritolu Dennis Iliadise põnevik "Surisev süda" mängib samuti žanritroopidega – ta seob omavahel peredraama, müsteeriumi ja õudusfilmi elemendid, tulemuseks on lugu, mis võib sobida üheks popkorniõhtuks, vaatamata filmi ambitsioonile olla enamat.

Vinniline Argyris (Claudio Kaya) kohtub arstikabinetis kauni Mariaga (Konstantina Messini), kes teeb talle erootilist massaaži ja kutsub nädalavahetuseks vanematekoju, et teda peigmehena tutvustada. Kui lähtekoht paistab logisevat, siis nii ta ka jääb, sest lugu jookseb hoopis teistsugustele rööbastele ja ainuke tegelane, kes ei muutu, ongi seesama teismeline poiss, kes lihtsalt tahab ilusa tüdrukuga koos olla. Iliadis kasutab horror-filmide üksiku maakoha motiivist tuttavaid, põnevust kruvivaid, kurjakuulutavaid võtteid vaataja eksitamiseks, mängides omakorda publikuga. Samas napib filmil sisulisemat üldistust, mis võimaldaks suhestuda rohkem kui oma ihades kinni Argyrisega. "Surisev süda" on õudusfilmi sugemetega müsteerium ühe perekonna traagikast ja kummalisest viisist, kuidas oma traumaga toime tulla. 

PÖFF-i mõõtu filmifestival võimaldab vaadata ja kõrvutada mitmesuguseid lähenemisi filmikunstile. PÖFF on tänuväärt juba selle poolest, et siin on siiski esindatud lühiülevaade aasta festivaliparemikust, Screen Internationali kriitikute valik täiendab seda ja filmiklassika tagasivaatekavad nagu sel aastal "Vana kuld" täidavad lünka ajaproovile vastu pidanud kinokunsti presenteerimisel suurel ekraanil.

Ukraina sõda seab perspektiivi aga teise valgusse kui lihtsalt filmikunst. Euroopa on taas sõjas ja keegi ei taha, et tagajärg oleks selline nagu võib näha Roberto Rossellini 1948. aasta filmis "Saksamaa aastal null". Samas näevad juba mitmed Ukraina linnad välja samasugused nagu sõjajärgne Berliin Rossellinil. Null tähistab siinjuures algus- ja lõpp-punkti, ajajärkude vahetust, kust edasi saab minna ainult paremaks. Seda lootust annab edasi ka filmi kangelane, 12-aastane Edmund, kes püüab hakkama saada varemetes ühiskonnas. Rossellini "Saksamaa aastal null" linastub PÖFF-il restaureerituna eeloleval pühapäeval. 

Sergei Loznitsa kahe ja poole tunnine "Sissetung" on üks tänavusel PÖFF-il linastuvatest Ukraina sõja käsitlustest. Loznitsa on ühtviisi mõjuv nii mängufilmi kui ka tõsielufilmide režissöörina. Tema filmikeel lähtub dokumentalistikast ja "Sissetung" on selle suurepärane näide. Sõjas olevat riiki ja selle inimesi portreteeriv film on nagu monument – pikad, seisvad kaadrid, mida täidab elu või selle puudumine. Dokumentalistina seab Loznitsa esmalt paika raami, järgides filmikunsti aluseks oleva fotograafia printsiipi. Ta paneb paika kaamera, mis jäädvustab selle ees toimuva. Selline raam seab edastatavale tinglikud, metonüümilised piirangud, esindades sellesse ruutu mahtuva kaudu kogu maailma. Iga kaader on antud juhul ka stseen ja kaadrite järgnevus läbi montaaži kujundab emotsionaalse, kunstilise terviku.

"Sissetung", mis oli üks tänavuse PÖFF-i mõjuvamaid filme, räägib Ukrainast ja vaprast rahvast, kes peab praegu sõda Vene okupantidega meie kõigi eest. Koolitunde katkestavad õhuhäired, venekeelsed raamatud lähevad taaskasutusse, rusudeks pommitatud küla elanikud jagavad toiduaineid, lasketiirus valmistutakse rindele minema ning matused ja mälestustseremooniad on muutunud igapäevaelu osaks. Lahingutes langenute mälestamine ja surnukirstud on "Sissetungis" omamoodi refrääniks, filmi lõpukaadrites rida hukkunud sõdurite igavesti naeratavatest fotodest. 

Loznitsa "Sissetung", nagu ka näiteks Oksana Karpovychi "Pealtkuulatud" (2024), Juri Rechinsky "Kallid kauged armastatud" (2024) ja Brendan Bellomo, Slava Leontyevi "Portselanist sõda" (2024) tuletavad meelde, millises olukorras oleme praegu riigi ja inimestena. Filmid, mis räägivad lugusid muretust heaoluühiskonnast, kus ilusad inimesed luksusvillades ei suuda iseendaga või teineteisega hakkama saada, tunduvad tühistena ja žanristilistika eputamisena. Samas on vaja meil igasuguseid lugusid, et ka praegu inimeseks jääda. Seda eesmärki PÖFF ka teenib.