Lapsed ja noored on filmitegijatele selles suhtes tänuväärt materjal, et neile õrnas eas tegelastele saab ehitada laial skaalal lugusid, ja rüütada süütu nooruse nostalgiasse ka väga raskeid teemasid. Läinud päevadest PÖFFil võib siin tuua mõned näited.

"Festivalide paremiku" kavasse kuuluv Hispaania režissöör Paz Vega mängufilm "Rita" viib vaataja 1984. aasta Sevillasse, kus elab seitsmeaastane Rita oma venna, viieaastase Lologa. Ajaline asetus on oluline seetõttu, et Hispaanias võeti vastu lahutust võimaldav seadus ning samal ajal toimusid Euroopa jalgpallimeistrivõistlused. Siit võib juba aimata filmi probleemistikku.

Rita ja Lolo elavad helget lapsepõlve, mida aeg ajalt tumendavad taksojuhist alkoholilembese isa raevupuhangud koduperenaisest ema vastu. "Rita" räägibki naiste õigustest ja emantsipeerumisest, püüdes seda esile tuua läbi imearmsa peaosatäitja, keda mängib Sofia Allepuz. Kas tahtmatult või mitte, aga Paz Vega režissööridebüüt meenutab karakteriloomelt ja osaliselt ka teemalt Carlos Saura 1976. aasta draamat "Cria Cuervos". Võrreldes Saura legendaarse filmiga on "Rita" siiski mõnevõrra helgem, samas jäävad täiskasvanute probleemid oma reljeefsuses siiski paralleelmaailmaks, mis päris hästi laste maailmaga haakuda ei taha. Sellele vaatamata on "Rita" tugev debüüt filmis ema osas üles astuvalt Paz Vegalt.

Prantsuse kaksikvendade Ludovic ja Zoran Boukherma noortedraama "Pärast neid" leiab laste- ja noortefilmide alafestivali Just filmi kavast, kuid sama hästi võiks ta olla paigutatud ka mõne muu programmi alla. Nicolas Mathieu samanimelisel romaanil põhineva filmi tegelased on juba astumas täiskasvanute maailma, testosterooni tase on punases ja riskivalmidusel piire pole. Muidugi kaasnevad sellise murdeeaga võimsad tunded, vastutus jääb aga veel kaugele silmapiiri taha.

"Pärast neid" tegelebki esimeste suurte emotsioonidega, mis võivad merelainetena uputada või ka kanda, kui suudad nendega toime tulla. Filmi läbib Anthony ja Stephi armastuslugu, mis kestab läbi aastate, sellele vastukaaluks ehitub Anthony ja Maroko päritolu eakaaslase Hacine'i vihaliin, mitte vähe oluline pole siinjuures ka Anthony suhe oma isa ja emaga. Boukhermade film on niisiis romaani ekraniseering ja selle sündmuste ajaline pikkus kujuneb mõnes mõttes probleemiks.

Lugu algab 1992. aastal ja kulgeb 1996. aastasse. See on noorte jaoks pikk aeg aga suuri muutusi nende juures filmis ei näe. Võib arvata, et eks see oli ka taotlus, näidata, et mingid asjad ei muutu ja nooruses kogetud esmased suured tunded kestavad kaua, kuid lugu kipub venima ning asjad, mis oleks sündinud afekti pinnalt, ei mõju enam nii teravaina. Samas, ei saa salata, et siin on oma maagia, selle mängivad välja peaosatäitjad - Paul Kircher Anthonyna ja Angelina Woreth Stephina, kelle vaheline vaheline keemia töötab ja võlub. Väga hea rolli teeb ka Gilles Lelouche Anthony alkohoolikust isana. Selles õnnetus karakteris on umbejooksnud keskiga, alkoholi uputatud elukogemust ja samas ka ammendamatut elujõudu. Filmist jäävadki meelde mitte niivõrd lugu, kui karakterid ja nende karisma.

Islandi lavastaja Runar Runarssoni "Valguse murdumine" on seevastu ühe hetke, ühe tunde, ühe emotsiooni ja isegi filmi ajalises mõistes ühe päeva film. See räägib etenduskunsti tudengist Unast, kes kaotab oma armastatu Gunni autoõnnetuses filmi esimestel minutitel. Unal tuleb hakkama saada kaotusvaluga ja ka oma kohaga sõprade ringis, kuhu kuulub ka Gunni senine tüdruk Klara.

Elin Hall Unana toob kaasatõmbavalt ekraanile ääretu kurbuse ja segaduse, mis neiu hinges valitseb. Klara kujuneb talle mõnes mõttes isegi väljapääsuks tekkinud ummikust. Una aitab Klarat, kes ei tea Una ja Gunni suhtest, ning selle aitamise kaudu saab ka ise tuge edasi minemiseks. Una roll on üpris nõudlik, sest kuna film ehitubki peategelase seisundile ja läbielamistele, on selles palju pikki kaadreid ja lähiplaane. Pole midagi liigset ja millestki ei tule ka puudu. Islandile iseloomulik külm ja niiske õh ustik aitab kujundada rusuvat meeleolu, samas ei jää taevas alatiseks pilve ning Runarsson annab lootust, et igasugusest mentaalsest ummikust on võimalik ka välja pääseda.

Kõik need filmid sobiks ka kinolevisse, kuid karta on, et palju sellist jääbki vaid festivalile ja PÖFF-i vaieldamatu pluss ongi kohaliku kinomaastiku haarde rikastamine, olgu või mõneks nädalaks aastas.