"Armand"
Režissöör: Halfdan Ullmann Tøndel

Minu üks eelmise aasta suuri lemmikuid oli Saksa koolitriller "Õpetajate tuba" ja tundub, et sellest on saamas vist väike mikrožanr. Tänavu Cannes'is Un Certain Regardis esilinastunud Norra lavastaja Halfdan Ullmann Tøndel täispikk debüüt "Armand" hakkab samuti koolimaja kõledates koridorides lahti muukima varjul olevaid tundeid, ütlemata jäänud sõnu ning minevikus tehtud vigu, mis kummitustena olevikus taas pinnale kerkivad. Siin on ehk vähem trillerit ja rohkem psühholoogilist draamat, aga pinget on sellele vaatamata õhus nii palju, et säriseb.

Kahe poisi vanemad kutsutakse kooli, et rääkida ühest värskest vahejuhtumist. Delikaatne teema, mille tõttu seisavad sütel mitte ainult vanemad, kellevahelised isiklikud suhted jäävad kuni lõpuni ambivalentseks, vaid ka kooli personal, kes üritab kõigest väest seda olukorda ohjes hoida, kuid kõik katsed ebaõnnestuvad ja konflikt kihutab kiirkorras kuristiku suunas. Kogu see kirjeldatud mosaiik on aga lõpuks paberil huvitavam kui ekraanil, sest "Armand" üritab oma kammerdraamat kõrgemale tõsta unenäoliste vahesegmentidega, mis aga ei anna vastuseid ning mõjuvad pigem lihtsalt kunstina kunsti pärast.

Aga see kõik on lõpuks täiesti ebaoluline, sest filmi peaosas on Renate Reinsve, tõeline Norra superstaar, keda võib vist julgelt nimetada ka viimaste aastate kõige märkimisväärsemaks Euroopa näitlejaks. Juba paar aastat tagasi "Maailma halvimas inimeses" oma võimeid näidanud Reinsve kannab "Armandi" täielikult oma õlgadel, kohati tundub isegi, et nendel hetkedel, kui teda ekraanil pole, kaotab film ka sihi, aga leiab taas oma sammu, kui ta uuesti kaadrisse ronib. Seega kui ratsionaalselt hinnates on "Armand" keskmine või sellest veidi tugevam Põhjamaade draama, siis Reinsve hullpöörane rollisooritus paneb filmile kohe mitu plusspunkti juurde.

"Armandi" tuules aga tahaks väga loota, et meie kinolevisse jõuab lähiajal ka Aaron Schimbergi "A Different Man", mille peaosas saab suurema tähelepanu kindlasti Sebastian Stan, kuid sealgi saab Renate Reinsve teha tõeliselt plahvatusohtliku rolli. Võimas näitleja, hoidke tal silma peal.

"Armand" linastub 12. novembril kell 20.15 Apollo Kino Solarises, 18. novembril kell 21.45 Apollo Kino Solarises ja 21. novembril kell 18.15 Sõpruses. Lähiajal jõuab film ka Eesti kinolevisse.

"Tema värvid"
Režissöör: Naoko Yamada

Väärib tunnustamist, et Just Film on teinud endale väikese anime-sektsiooni, sest vastasel juhul olekski väga keeruline neile PÖFF-i kavas oma kohta leida. Arvestades, et meie anime-levi on endiselt veel üsna lapsekingades, siis vaatajate silmaringi arendamiseks ning uue publiku kasvatamiseks – pean silmas, et andunud anime-fännide kõrvale, keda on muidugi rohkelt, tuua ka vaatajaid, kelle jaoks see maailm on täiesti võõras – on see ainuõige lähenemine. Lisaks saab festivali ajal kombata ka piire, kust läheb Eesti vaataja taluvuspiir, sest anime-esteetika ja emotsionaalne üleküllus võib mõnel juhul vabalt südame läikima ja pea ringi käima ajada.

Tuleb tunnistada, et režissöör Naoko Yamada "Tema värvid" astub korduvalt sellest Euroopa vaataja ning kalestunud südame mõttelisest hea maitse piirist üle. Avaminutitel tuleb kõvasti käetugedest kinni hoida, sest kitši lendab ekraanilt lihtsalt sellise hooga vastu vahtimist: kiirelt tutvustatakse meile peategelast Totsukot, kes on pealtnäha tavaline tüdruk, aga tajub inimesi värvidena. Avaminutite põhjal võiks teda pidada autistlikuks, aga filmi edasi kulgedes tundub, et see on lihtsalt tema piltlikult öeldes supervõime, mis aitab tal näha maailma veidi rikkalikumana.

Paraku ei suuda aga "Tema värvid" seda kleepuvmagusat, aga vähemalt põnevat algideed kuidagi suuremaks mängida ning peagi taandub film ikkagi klassikaliseks coming-of-age-looks, kus noorusliku naivismiga lennatakse esimese armastusele peale, saadakse kätte oma tuleristsed ning tullakse sellest lõpuks tugevamana välja. Karakterid on sümpaatsed, eriti just fakt, et filmi käigus alustavad nad bändi, mis hakkab tegema mingit veidrat segu shoegaze'ist, post rock'ist, new wave'ist ja 80ndate süntpopist. See muusikaline element saab õnneks keskseks ning aitab varjutada triviaalseid ning üle võlli kujundeid armastuse eri värvidest, kuid kisub paraku ka terviku lõhki ning ei tule ikkagi filmile lõpuks eriti kasuks.

Arvestades, et esimene seanss läks PÖFF-il praktiliselt tühjale saalile, siis tundub, et päriselt oma käiku veel see anime-eriprogramm leidnud pole. "Tema värve" aga levitab juba üsna aktiivselt siinsetesse kinodesse anime-kraami toonud Artgene, seega julgen arvata, et lühikese kinolevi saab film sellele vaatamata. Esimeseks kokkupuuteks anime'ga ma seda ei soovitaks, kogenud vaataja saab teatavate reservatsioonidega kõhu pigem täis.

"Tema värvid" linastub 14. novembril kell 17.00 Apollo Kino Solarises ja 20. novembril kell 14.30 Apollo Kino Solarises.

"Mürgine"
Režissöör: Saulė Bliuvaitė

Tõmbame käima Balti riikide vahelise rivaliteedi! Ma ei taha väita, et Eesti mängufilmil läheks praegu kehvasti, meil on igal aasta paar tugevat tippu, millega võib julgelt ka rahvusvahelises konkurentsis silma paista, aga olles näinud ära kogu viimaste aastate kodumaise toodangu, siis selle põhjal on raske rääkida nn eesti filmist. Meil ei ole tugevat ja selget enda identiteeti ning kuigi ma pole ka lõpuni kindel, kas see üldse on vajalik, siis vähemalt leedukad on kuidagiviisi oma käigu leidnud. Nad on oma filmi niiviisi defineerinud, et ma juba tean, mida sealt oodata, ning neile ootustele suudetakse üldjuhul juba ka vastata.

Kas meil üldse Eestis on kunagi midagi sellist tehtud, mida saaks "Mürgisele" vastu panna? Mängufilmide vallas pigem mitte, kui üldse, siis sobiks siia mudelisse ehk Sulev Keeduse "Jonathan Austraaliast", kus kujutatakse ka ühe vaikselt hääbuva ääreala kurba reaalsust kõigis värvides ja mahlakuses. Ei sobinud "Jonathan Austraaliast" Eesti mainekampaaniaks ja vaevalt nüüd ka Locarno peapreemia võitnud "Mürgine" tekitaks mõnes kinokülastajas suurt tahtmist järgmise lennuga Leetu sõita. Sest selline Leedu, mida me ekraanil näeme, on ikka trööstitumast trööstitu: inimesed elavad vaesuse piiril, infrastruktuur puudub täielikult ja lootust selle kõige keskel on väga keeruline leida.

Bliuvaitė aga ei hakka rääkima "Mürgises" mitte niivõrd täiskasvanute perspektiivitundest, vaid ta avab seda tumeilma läbi noorte tüdrukute, kes liituvad kohaliku modellikooliga (kooliks on seda küll palju nimetada, pigem pesueht rahapesuurgas), mis pakub võimalust parimatele jõuda ka välisriikide moelavadele. See lükkab käima tüdrukutevahelise võimuvõitluse ning kaalu üritatakse langetada kohati vahendeid valimata, eriti liigutav on aga nende noorte siiras usk ja lootus Leedust minema pääseda.

"Mürgine" suudab vaatajat korduvalt šokeerida ning ka kunstiliselt on film väga kõrgel tasemel. Viimases kolmandikus ei suuda Saulė Bliuvaitė enam rütmi nii hästi hoida ning osa liine jäetakse ilma ühegi mõjuva põhjuseta lahti rääkimata, aga tugevused kaaluvad need mõned logisevad elemendid igati üle. Fakt on see, et Leedu filmi edulugu peaks ja võiks meid ka Eestis innustada.

"Mürgine" linastub 17. novembril kell 15.30 kinos Sõprus ja 22. novembril kell 15.00 Apollo Kino Solarises.

"Pimeala"
Režissöör: Anna Hints

Eelmine aasta rääkisime Anna Hintsi dokfilmist "Savvusanna sõsarad", aasta esimeses pooles sai kõvasti tähelepanu tema värske lühimängufilm "Sannapäiv" ning ongi viimane aeg, et aasta lõpus räägitaks viimaks ometi ka Hintsi tänavu kevadel Tampere filmifestivalil esilinastunud "Pimealast", mis ei ole varem mainitud teostest sugugi kehvem. Kui "Savvusanna" ja "Sannapäiv" on omavahel seotud juba sauna kaudu, siis "Pimeala" näitab, et Hintsi peen autorikäekiri toimib ka täiesti teistsuguses reaalsuses.

On isegi hämmastav, kuidas Anna Hints suutis lühikese ajaga Indias sellise teose üles võtta, mis ei mõju kui juhusliku kõrvaltvaataja sähvatus, vaid suudab sealse ühiskonna tõekspidamised ja tabud väga sügavalt läbi valgustada. Kahtlemata aitas kaasa ka tema elukaaslane Tushar Prakash, kes on filmi kaasstsenarist, ning ka valitud vorm, kus kordagi ei defineerita filmi tegelikult dokumentaali ega mängufilmina. Pall kukub kuskile nende kahe vahele ning see oli ka nii tundliku loo jutustamiseks ainuõige otsus: vaevalt, et ainult dokfilmi teed minnes oleks Hints selle emotsionaalselt liigutava alge sealt niiviisi üles leidnud.

Värske filmiga tõestab Anna Hints taas, et ta on ilmselt kaasaegsetest Eesti filmitegijatest üks empaatilisemaid. Tema filmid ei mõista kunagi kedagi hukka, vaid püüavad näha maailma koos kõigi eri variantide ja poolt- ning vastuargumentidega. Tänu sellele suudab ta kõneleda eriti tugevalt just emotsioonide keeles, sest tagasi mõeldes ei mäleta me niivõrd palju filmi narratiivist – sama kehtib "Sannapäiva" ja "Savvusanna" kohta –, kuid ekraanilt saadud emotsionaalne laeng pulseerib meis veel pikka aega edasi.

Kaks lühifilmi ja üks täispikk dokumentaal kinnitab, et Anna Hintsil on täielik loominguline tipphetk, jääb üle vaid loota, et see jätkuks ka edaspidi.

"Pimeala" linastub 14. novembril kell 17.00 kinos Artis.