"Minu lemmikkook"
Režissöörid: Maryam Moqhaddam, Behtash Sanaeeha

Mida teha siis, kui tavapärased romantilised draamad tunduvad mõttetud ja tühised, aga vahel tahaks ikkagi oma romantika-doosi kätte saada? Mõeldud-tehtud, tänavu Berliini mitu auhinda võitnud Iraani film "Minu lemmikkook" on just neile vaatajatele. Aga muidugi parimale Iraani kinole omaselt on siin palju rohkem kui lihtsalt tühipaljas romanss: samavõrd esil on nii torked ühiskondliku kibeabsurdi suunas kui ka portree Iraani kaasaegsest linnaruumist ja eluolust.

Samal ajal on aga hämmastav, kui hästi Moghaddam ja Sanaeeha suudavad "Minu lemmikkoogi" rööbastel hoida, sest selle loo tuum on naeruväärselt lihtne: 70-aastane üksinda elav naine loodab endale mehe leida. Kõlab nagu Ameerika komöödiaklassika, kas pole?

Sellisele probleemile võinuks läheneda lihtsalt janti ning jaburusi üksteise otsa ladudes, aga režissöörid võtavad hoopis filmi teises pooles jala täielikult gaasi pealt maha ja lasevad filmil (pealtnäha!) omasoodu voolata. Tegelikult on muidugi kõik täpselt kontrollitud ja välja arvestatud, peakangelase kodus toimuv flirt mõjub parimatel hetkedel kui lummav koreograafia.

"Minu lemmikkook" ongi seega näide filmist, kus võimalusi ebaõnnestuda on tunduvalt rohkem aknaid õnnestumiseks, kuid kõigist neist karidest on graatsiliselt mööda purjetatud. Siin ei hõõruta midagi vaatajale nina alla, meile lihtsalt avatakse uks, kust saame korraks piiluda Iraani pensionäride liigutavalt traagilisse (või traagiliselt liigutavasse, võib ka nii!) argipäeva. Saab naerda, saab nutta, aga ka need meeleoluvahetused ei mõju konstrueerituna. Väga tugev autorikino.

"Minu lemmikkook" linastub 9. novembril kell 15.45 kinos Artis, 13. novembril kell 20.30 Coca-Cola Plazas ja 18. novembril kell 18.00 kinos Sõprus. Aasta lõpus jõuab film ka kinolevisse.

"Kägu"
Režissöör: Tilman Singer

Arvestades seda õudusfilmide hulka, mis ma igal aastal endal silme eest läbi lasen, siis on küllalt paratamatu, et need sulavad lõpuks kokku ühest rümbatombiks, mistap on mõni kuu hiljem ajukäärude vahel üsna keeruline midagi koherentset üles leida. Ajus saavad enamikest filmidest omamoodi Frankensteini koletised: ühe filmi pea, teise käed, kolmanda jalad. Kõik on liiga sarnane, juba nähtud ja tuttav, ei mingit üllatust. Tunnistan ausalt: ka Tilman Singeri "Kägu" on peas vaikselt huumuseks muutunud, aga midagi on alles jäänud. Ma ei tea, mis täpselt, aga see film ronib vahel pinnale ja kummitab mind ootamatult hektel.

Miks ma üldse millestki sellisest räägin? Õudusfilmide puhul aga ongi üldjuhul ekraanil toimuvast olulisem hoopis see, kuidas vaataja filmile reageerib. Mõnd hirmutavad kollid, teised ämblikud, kolmandat vampiirid. Osalt pakub ka "Kägu" meile tondilugu, aga filmi tugevus peitub hoopis mujal: õudus on peidetud kiudude vahele ja kaadrite taha, me ei näe ega mõista seda, mis meil judinaid tekitab, kuid me ei suuda ka silmi ekraanilt eemale pöörata. Vaatemängu võim. See vist aga ongi just võti, miks "Kägu" seisab uhkelt ka tänavuse aasta parimate õudusfilmide ridades.

Eelmistel aastal linastus PÖFF-il filmi "Universaalne teooria", mis esitas mõttelise hüpoteesi, mis juhtuks, kui "North by Northwest" ja Marveli kinoversum saaksid kuskil Alpides kokku. Tilman Singer võtab teatepulga üle ja asetab samuti oma paranoia Alpidesse. "Helisev muusika" on meie kõige mällu surunud templi maagilistest rohelistest alpiaasadest, ma aga usun, et need uuekooli tume-Alpid on tõele märksa lähemal.

See, mis "Käos" seal mägedes täpselt juhtuma hakkab, on paranoiline rännak kuskil alateadvuse piirimail, kus piir reaalsuse ja unenäo vahel kaotab kiirelt tähtsuse, samamoodi pole mõtet piinata end liiga palju küsimusega "miks". Nautige lihtsalt seda sõitu, sest oma kogemuse põhjal võin öelda: veel mitu kuud hiljem istub see film teil peas ja ronib aeg ajalt pinnale.

Kui õõv pelutab, siis kannatage hambad ristis läbi, sest juba ainult "Eufooriast" tuttava Hunter Schaferi plahvatusohtliku peaosa nimel tasub kinno minna. Patt, et see film kinolevisse ei jõua, see kasutage neid väheseid võimalusi.

"Kägu" linastub 9. novembril kell 21.00 kinos Sõprus, 15. novembril kell 21.30 Apollo Kino Solarises ja 23. novembril kell 22.15 Coca-Cola Plazas.

"Tükkhaaval"
Režissöör: Morgan Neville

Oleksin tahtnud olla kärbes seinal, kui Pharrell Williams läks koos produtsendiga filmistuudiosse ja ütles: teeme minust dokfilmi, aga mitte niisama tavapärase rääkivate peadega loo, vaid see võiks toimuda hoopis Lego maailmas. Olen üsna kindel, et esimese küsimusena uuriti, et kas rohud on ikka võetud. Võimalik, et Lego lõi ka ise seejuures kedagi rahapakkidega oimetuks, kuid sellele vaatamata on "Tükkhaaval" üks viimaste aastate veidramaid filmiprojekte.

Williams, kes on karjääri jooksul teinud koostööd kümnete suurte moemajadega ja maailma tuntuimate ettevõtetega, nägi selles jaburas mõttes ilmselt lihtsalt võimalust taas kuskile linnuke kirja saada. No tõesti: selgitus, et ka tema karjäär on otsekui "tükkhaaval kokku asetunud", ei anna vist liiga palju sisulist põhjust Legod mängu tuua. Aga nii väga kui ma ka selle filmi vastu kriitiline ei tahaks olla – lihtsalt konteksti mõttes ütlen, et ma ei pole ka varasematele Lego filmide lõpuni alla kirjutanud –, hakkab see veider Lego-dokumentaal lõpuks ikkagi tööle.

"Tükkhaaval" linastub 10. novembril kell 15.30 Apollo Kino Solarises, 16. novembril kell 15.45 Coca-Cola Plazas ja 24. novembril kell 18.00 Apollo Kino Solarises.

"Rakett"
Režissöör: Miia Tervo

Suur osa Soome kinost asetab oma tegevuse endiselt Helsingisse ja see on ka igati mõistetav, ega Eestis Tallinnaga teistmoodi pole, kuid on rõõmustav, et mõed režissöörid sõidavad ikkagi sihikindlalt vastassuunas. Mika Kaurismäe jämekomöödiad toimuvad enamasti kuskil kolgastes, PÕFF-ilgi linastub tema uus "Toriseja armulugu", aga Miia Tervot võib vähemalt kahe täispika filmi põhjal – tema debüüt "Aurora" jõudis 2019. aastal ka Eesti vaatajateni – pidada Lapi-core esindajaks. Ei-ei, pole jõuluvana ja lendavaid põhjapõtru, vaid hoopis kaamos, lõputud lumeväljad ja tragikoomilised tegelased keset seda ürgpimedust.

Eesti kaastootmisel valminud "Rakett" – meie poolt oli näiteks operaator Meelis Veeremets ja kõrvalosas Tiina Tauraite – ei toimu aga Lapimaal mitte niisama, vaid sealt hakkab võrsuma ka filmi tõsieluline aines. Tegevus toimub 1980. aasta alguses, kui hakkab levima jutt, et Soome õhuruumi sisenes rakett, mis võis kanda tuumalõhkepead, ning kuuldavasti on see kuskil Lapimaal alla kukkunud. Seda hakkab uurima poolkogemata ajakirjanikuna tööd alustanud Niina, kes püüab kohalikus ajalehes üle aastate esimest korda üht pärisuudist kajastada. Ega see kellelegi eriti ei meeldi, et ta salajast teemat torkima hakkab ning elu hakkab talle kõikvõimalikke jaburusi kätte mängima.

"Raketi" suurim voorus peitub selles, et hetkeksi ei võta Miia Tervo oma filmi liiga tõsiselt ega hakka näpuga arhiivides järge ajama, kes täpselt mida tegi, ütles või arvas, pigem vastupidi: ajaloolise ainesega žongleerib ta nii, nagu heaks arvab, keerates kohati absurdinupu nii põhja, et katel hakkab häbitult üle ääre mulisema. Teisalt oskavad soomlased iseenda elu palju paremini nalja heita, eestlastel kipub asi lõpuks ikka "Klassikokkutulekuks" kätte minema, "Rakett" on oma süütule totrusele vaatamata ikkagi igati usutav ning nali ei ole lihtsalt nalja pärast.

Üht peab küll rõhutama: kes läheb sinna otsima filmi põhjalikust ajakirjanduslikust uurimisest – sarnaselt näiteks "Spotlightile" või mõne aasta tagusele "She Said'ile" –, peate ilmselt kinost pettunult lahkuma. Kui üldse, on Miia Tervo "Rakett" samalaadne unistus ajakirjandusest kui lõputust seiklusest nagu näiteks Wes Anderson oma filmis "The French Dispatch". Tänavu nähtud Soome filmidest on "Rakett" aga kindlasti üks tugevamaid.

"Rakett" linastub 10. novembril kell 20.30 Coca-Cola Plazas ja 17. novembril kell 19.30 Apollo Kino Solarises, detsembris jõuab film ka kinolevisse.

"Junn jahe, vä?"
Režissöör: Vivieno Caldinelli

PÖFF-i "Öiste värinate" sektsiooni satub igal aastal mõni selline film, mis mõnel pahaaimamatu arthouse'i-puritaanil ilmselt põhja alt ära lööks. Vabandust võrdluse pärast, aga "Junn jahe, vä?" kirjeldamiseks tuli alustada mõnest fekaalinaljast, teistmoodi lihtsalt ei saa. Ja enne soovitamist rõhutan veelkord hoiatuseks üle: kui te lähete PÖFF-ilt otsima midagi oma peene filmimaitse rahuldamiseks, siis sellest filmist kaarega mööda. Aga kui te avastasite tänavuse aasta hittfilmi, Coralie Fargeat' "Protseduuri" vaadates, et kehaõudus on teie teetass, siis lugege edasi.

Aga kuidas seda kõike ikkagi lihtsalt ja loogiliselt seletada? Noh, mäletate seda kultussarja "Wremja" episoodi, kus tegelasi kollitas kurikaval paeluss? Tundub, et Vivieno Caldinelli on sukeldunud Eesti komöödiaklassikasse, sest "Junn jahe, vä?" hakkab pihta üsna sarnasest kohast: teadlane loob veidra tulnuk-hübriidelaja, kes eri põhjustel satub pahanduse tegema ühe kortermaja torustikku. Appi tõttavad kaks mitte eriti nutikat torumeest, üks neist muuhulgas veel bakteri-foobik, ja üritavad sellest rooja-facehugger'ist – sarnasus "Alieni tegelasega on kaugele näha – vabaneda.

Kokteil, mis neist komponentidest kokku segatakse, sobib hästi neile, kelle jaoks kinolevis nähtavad õudused-jälkused pigem õlgu kehitama ajavad. Tõsiasi on see, et ega "Junn jahe, vä" pole ka B-filmina eriline meistriteos, sama asja võinuks vabalt lahendada ka mõnekümne minutilise lühiloona, ent see on tehtud lihtsalt nii suure kire ja pöörase energiaga, et ma olen valmis puudused andeks andma.

Kui keset festivali on vaja oma filmikompass uuesti paika seada, mõistaks, millised on head ja millised halvad filmid, siis "Junn jahe, vä" sobib selleks küll hästi. Seejuures on tegelikult lõbus ka, Jah, seal on ka nalju, mille peale on piinlik naerda, aga naerate ikka, ma olen selles kindel.

"Junn jahe, vä?" linastub 8. novembril kell 22.15 Coca-Cola Plazas, 12, novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas ja 15. novembril kell 22.00 Coca-Cola Plazas

"Kneecap"
Režissöör: Rich Peppiatt

Veel teinegi muusikafilm, mis oma lähenemisega võib pisut üllatada: Iiri räpikambast Kneecap saanuks samuti edukalt teha dokfilmi, aga ilmselt oleks see kõvasti kahandanud potentsiaalset auditooriumi. Seega kirjutati päriselu pisut suuremaks ja sellest sündis hoopis mängufilm, kuigi õigem oleks öelda vist midagi mängu- ja dokfilmi vahepealset, sest Kneecapi liikmed mängivad filmis iseend ning ma ei ole tegelikult lõpuni kindel, kust läheb piir rollide nende päris-mina vahel.

Vaatamise ajal aga ei mõtle sellele ilmselt mitte keegi, sest "Kneecap" on energiline sõit läbi Põhja-Iirimaa pulbitseva põhjakihi, kus on urkaid, jõmme ning nii suuremaid kui ka väiksemaid pätte. Õigemini tundub lõpuks, et seadusekuulekate kodanike kontsentratsioon on nullilähedane ja pätialge on igaühes olemas.

Aga ei, see pole mingi klassikaline krimijant, mida britid ja iirlased hästi valdavad, pigem on see ikkagi külluslik ajastuportree, mis näitab (või vähemalt loob illusiooni!), et sealses underground-muusikaskeenes on asjad endiselt sama hästi kui aastakümneid tagasi. Aga mitte ainult, "Kneecap" avab kõige varjus ka võitlust selle nimel, et iirlased saaksid uhkusega oma emakeeles rääkida. Ja ka räppida, ning räppida seejuures ükskõik millest, ka näiteks narkootikumidest nii, et kohalikud konservatiivid sulle selle peale kuuli ei annaks.

Ennekõike sain ma aga aru, et vorm, kus üks ansambel asetatakse keset filmi ning kogu maailm hakkab nende ümber tiirlema, võiks töötada ka Eestis. Kujutage nüüd korra ette Jaak Kilmi "Varju", kus Juhan Liiv hakkab mõrvalugu lahendama, aga selle asemel oleks hoopis folkõudus "Kannel", kus Puuluup tüübid võitlevad Viljandimaa pärimusmaastikel tumedate jõududega. Mina vaataks, ma arvan, et sina ka. Jääme ootama.

Ahjaa, kui varasema jutu põhjal veel segaseks jäi, siis Kneecap on tõesti reaalne Belfasti ansambel, kes andis tänavu välja ka väga tugeva albumi "Fine Art". Seega vaadake filmi, aga kuulake plaati ka.

"Kneecap" linastub 8. novembril kell 16.30 Apollo Kino Solarises, 17. novembril kell 13.45 Apollo Kino Solarises ja 21. novembril kell 17.45 Apollo Kino Solarises.