"Daaaaaali!"
Režissöör: Quentin Dupieux

Mis vaimustus viimastel aastatel Salvador Daliga on? Alles eelmisel aastal valmis täiesti korralik, aga samas praeguseks juba suuresti ununenud Mary Harroni "Daliland" ning seekordse PÖFF-i kavast leiab lausa kaks Daliga seotud filmi. David Puyoli "Dali ootel" fookuses on pigem kokandus , kuid prantsuse veidriku Quentin Dupieux' filmis "Daaaaaali!" on legendaarset kunstnikku tõesti kuue A-tähe jagu. Ja parimas mõttes Dali jälgedes kõndides on siit filmist ka igasugune normaalsus välja sõelutud.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et film peaks sarnanema anekdoodile, aga Quentin Dupieux' on kogu oma režissöörikarjääri jooksul proovinud seda üsna veenvalt tõestada. Seega ärge hakake endale ette kujutama, et "Daaaaaali!" on sügav biograafia või portreefilm, ha-ha, enam kaugemal sellest ei saakski olla. Pigem on see omamoodi paranoiline paroodia, kus piir reaalsuse ja unenäo vahel on sõna otseses mõttes olematu, mis aga andis režissöörile täiesti vabad käed. Just sel hetkel, kui tundub, et nüüd hakkab mingi sisuline niit kestma kauem kui üks-kaks minutit, lõikab Dupiuex selle jälle katki, pöörab kõik pahupidi, lõhub terviku tükkideks ja alustab algusest.

Sisust rohkem huvitab "Daaaaaali!" puhul režissööri vorm, ning on isegi hämmastav, kuidas hulljulgete filmimeediumi kaanonite lõhkumise kiuste püsib film üsna hästi koos ning kordagi ei teki tunnet, et midagi oleks ülearu või eksperimente tehtaks lihtsalt tegemise pärast. Võti peitub ilmselt selles, et Quentin Dupieux ei arenda kunagi oma ideid ülemäära suureks, kõik tema lood saab võtta kokku ja seletada lahti ühe lausega – antud juhul siis on lugu ajakirjanikust, kes tahab Salvador Daliga intervjuud teha –, mis võimaldab ka sinna ümber hakata laduma kõiksugu veidrusi, katsetusi ja heas mõttes ebavajalikke kõrvalliine, sest põhitelg on lihtsalt nii totakalt lihtne, et see jääb alati alles.

Dupieux on endiselt üks põnevamaid uue generatsiooni prantsuse filmitegijaid ning õnneks ta märgist veel täiesti mööda lasknud polegi. "Daaaaaali!" on tema viimaste aastate töödest kõige tugevam.

"Daaaaaali!" linastub 19. novembril kell 21.15 kinos Artis, peagi jõuab film ka Eesti kinolevisse.

"Nähtamatu võitlus"
Režissöör: Rainer Sarnet

Ja nüüd meie oma kodumaise, ent samavõrd ebanormaalse ning veidra filmi juurde. Aga kas Sarnet on kunagi üldse tahtnud normaalne olla? Kui hakkame vaatama tagasi tema filmograafiat, siis nii "Idioot", "November" kui ka "Vaino Vahingu päevaraamat" teevad paljusid asju nn keskmise vaataja ootustele vastupidiselt, küll peidab Sarnet sulle knopka tagumiku alla või paneb jala ette, et sa pahaaimamatult koperdaksid. Tema filmide pärisosa on alati olnud häbematult julge identiteet ning provokatsioon, kuid tema filmitunnetus on alati nii peen ja täpne, et ka ootamatud lähenemised vajutavad alati õigeid nuppe.

Seega pange oma vaim valmis tõeliselt hullumeelseks sõiduks! Jah, suure kogemusega filmifestivali publiku jaoks on "Nähtamatu võitlus" lihtsalt üks pöörane žanrikino elementidega autorikomöödia, kuid Hollywoodi popkornikinoga harjunud publikul lööb Sarneti kokteil kung-fust, õigeusu esteetikast, nõukogude rämenostalgiast ja ogarast huumorist ikka prillid uduseks. Omal moel on see nagu rikkalik ja hedonistlik magustoit, kus kõike head ja paremat on liiga palju: pidevalt on tunne, et äkki nüüd hakkab süda magusa üledoosist läikima, aga kui suudad sellest üle olla, teeb see lihtsalt tuju heaks ja turgutab jäägitult.

"Nähtamatus võitluses" toimub korraga nii palju, et mõne lõiguga seda filmi lahti muukida ei jõuagi, kuid juba ainult Ursel Tilga pärast tasub tee kinosaali ette võtta. Ka teatrilaval on ta teinud tõeliselt sisendusjõuliseid rolle, aga Sarneti taktikepi all lendab Tilk mööda tuba ringi nagu keravälk, gaas on kogu aeg põhjas ning emotsionaalne skaala põrutab miinimumi maksimumini mõne hetkega. Tema mäng on kogu aeg ühe juuksekarva kaugusel sellest, et muutuda rahvateatriks, kuid seda ei juhtu hetkekski, paljuski ilmselt ka tänu sellele, et kogu tegelaskond tema ümber on paiguti veel palju-palju veidram.

Pärast "Hukkunud Alpinisti hotelli" ja Sarneti enda "Novembrit" kõige parem žanrifilm, mis Eestis tehtud. Täispikkade filmide lavastajate hulgas meil hetkel kedagi konkurentsi pakkumas pole ka, kui just Oskar Lehemaa oma "Karva" energiat ei suudaks 90 minutisse suruda. Seniks aga ahmigem endasse Sarneti pöörast maailma, sest nii kummalistesse kohtadesse satub meie kodumaine kino harva, õigemini peaaegu mitte kunagi.

"Nähtamatu võitlus" linastub 19. novembril kell 17.45 Coca-Cola Plazas, detsembris jõuab film ka Eesti kinodesse.

"Lunastus"
Režissöör: Emma Dante

Tunnistan ausalt, et minu sisemine filmikompass on vähemalt PÖFF-i võistlusprogrammide koha pealt aastate jooksul üsna kehv olnud, sest seda olukorda, et oleksin festivali võidufilmi enne auhinnatseremooniat ära näinud, polegi naljalt juhtunud. Tõenäoliselt oleks selgi korral vahele jäänud, aga õnneks sosistati mulle salamahti õigel hetkel kõrva, et peapreemia hakkab kalduma Emma Dante "Lunastuse" suunas. Nüüd siis on nähtud, aga hapu tunne jääb ikka sisse, sest oleks võinud ise nii hea vaistuga olla, et see ära vaadata.

Samas on ka põhjus, miks esimesel hetkel filmist mööda vaatasin: suuresti teatri taustaga Emma Dante eelmine, samuti PÖFF-il linastunud "The Macaluso Sisters" üritas nagu midagi öelda ja liikus õiges suunas, aga vajalikul hetkel vajus liivaloss laiali ja vaataja jäi lihtsalt suurest segadusest kukalt kratsima. Olles nüüd "Lunastuse" ära vaadanud, tuleb tõdeda, et tegu polnudki vist mitte niivõrd ebaõnnestumise, vaid lihtsalt Dante ootamatu käekirjaga: tema filmides ei juhtugi mitte midagi, seal pole loogilist narratiivi ega teemaliine, mis areneksid selles suunas, kuhu meie ratsionaalne mõistus neid vägisi suunata tahaks. Tegelased lihtsalt asetatakse mingisse keskkonda ja vaadatakse, mis juhtuma hakkab, mingit otsesest eesmärki ega suunda neile kätte ei anta.

Taaskord teevad aga itaallased hästi seda, millega naljalt ükski teine rahvus nii hästi hakkama ei saa: kui näiteks prantslastele meeldib ikka riiki näidata kui riigist sarvesaialõhnalist romantikaparadiisi, siis itaallased ronivad oma filmides kaameratega ikka ja jälle kohtadesse, kuhu me turistina eales ei satu ega soovikski sattuda. "Lunastus" toimub kuskil Lõuna-Itaalia mülkas, kus lagunevates hurtsikutes peetakse lõbumaja. Lohutu maastik ja lahenduseta näivad probleemid on aga tepitud unistustega, ka suurimat lootusetusest leiavad need tegelased mingisuguse lootusekiire. Eriti liigutav on filmi peategelane, Simone Zambelli täiesti pöörane roll puudega poisina, keda lõbutüdrukud ühiselt üles kasvatavad. Õnneks pälvis ta ka igati teenitult PÖFF-i parima näitleja preemia

Erakordselt lihtne film ning saan ka täiesti aru, kui mõne vaataja jaoks jääb "Lunastus" kuidagi tühjaks ja hõredaks, aga kui lasete Emma Dante maailmal end kaasa kanda, siis on sellest trööstitusest võrsuvas elurõõmus midagi imeilusat.

"Lunastus" linastub 19. novembril kell 20.00 Tartus Athena keskuses ja kell 21.00 Coca-Cola Plazas.