Filmi arendus sai Sarneti sõnul alguse ühest päriselt 70. aastatel elanud õigeusu mungast, Rafaelist. "Ta oli inimene, kes igasuguste parameetrite järgi ei tohtinuks olla munk, ta oli huligaan. Talle öeldi, et ära kihuta autoga, ta ikka kihutas. Ta kihutaski ennast surnuks," rääkis Sarnet.

"Ma võtsin inimese kui karakteri, et see pole reaalne lugu nüüd temast. Selles oli mingi äratundmine – ma ei sobitu sinna, ma pole see inimene, kes peaks seal olema," märkis režissöör. "Seal oli uskumatut vabadust, mis hakkab inimesega toimuma, kui ta saab oma sisemusega kontakti. Ma arvan see Rafael oli seal kloostris ka – et see hoog ja energia tuli kuskilt omaenda hingepõhjast," ütles ta.

Teine suur eeskuju peategelase loomisel tuli Sarneti sõnul "Oota sa" hundist. "Ursel oli selle hundi moodi kõige rohkem," sõnas filmilavastaja. Kuna kung fu filmides on oluline füüsiline huumor, siis sooviski Sarnet, et kõik meenutaks üht suurt tantsu, et tegelasel oleks oma kõnnak, žestides rütm.

"See oli väga põnev ja see oli ka kuidagi väga loogiline mingist mõttes, kui Rainer seda ütles selles kontekstis, kus on väga palju erinevaid asju kokku pandud. "See "Oota sa" hunt oli väga põnev uurimus, kuhu minna sisse ja otsida seda," kommenteeris Tilk.

Kuna võitluskunstid olid Nõukogude ajal keelatud, siis omandasid need Sarneti sõnul teatud "keelatud vilja" võlu. Lisaks tõi ta välja, et paljud 70. aastate noored mungad olid endised hipid ja sealt polnud filmi puhul ka Black Sabbathini palju minna. Õigeusu ja kung fu vahel pole Sarneti sõnul päriselt muidugi mingisugust sidet, kuid nentis, et siiski on ka kung fu on pärit kloostrist, seda küll Shaolini kloostrist.

"Kung fu on eelkõige töö iseendaga. Võitlus on lõpuks see asi, mida välditakse, et pigem saame sõnadega hakkama. See füüsiline ja vaimne treening – õigeusu kohapealt nähtamatu ja sisemine võitlus – see aspekt neil on ikkagi ühine," arutles Tilk.

Tilga jaoks oli kogu protsess maailma avardav. "See Rafaeli tegelane oli miski, mis aeg-ajalt siin olmelises argipäevas ununeb ära, aga see rõõm ja teatud avatus – väga vabastav oli seda mängida ja seda tuleb aeg-ajalt üles otsida enda sees," arvas ta.

Filmiga tahtis Sarnet rõhku panna rõõmule, südamlikkusele ja lapselikkusele. "Inimese ja jumala suhe on nagu lapse suhe oma isaga. Inimene ei suuda kõike, aga ükskõik, mida ta ka ei tee, ta teab, et talle antakse alati andeks, teda alati armastatakse."