Katrin Kissa sõnul võib filmi peategelast Rafaeli kirjeldada kui lihtsameelset automehaanikust huligaani. "Tegemist on kung fu komöödiaga, mille tegevus leiab aset õigeusu kloostris, 1970. aastate Nõukogude Liidus. See on film autentsusest, saavutatavast vabadusest ja läbi selle vabaduse saavutatavast rõõmust," rääkis Kissa ning lisas, et film, mis läks maksma 2,7 miljonit näeb ekraanil isegi kallim välja. 

"Võõramaalase silmale võib tunduda, et selle filmi eelarve on viis miljonit eurot, aga noh, kuskil on meie võimekuse piirid. Tuleb rõõmustada, et me filmisime peaaegu 60 päeva ja kolmes eri riigis – 60 päeva filmivõteteks on Eestis vägagi erandlik. Enamasti on hästi, kui saab võtted 40 päeva peale, aga filme tehakse ka 25 päevaga," rääkis produtsent ning tõdes, et kalliks tegid filmi kaskadööride ja instruktorite kasutamine.

"Kui ühes stseenis näitleja liigub ja teeb võitluskunsti liigutusi, siis see tähendab tegelikult, et ta liigub koos õpetajate ja vähemalt ühe stunt inimesega. See omakorda tähendab, et meil on vaja rohkem kostüüme, kostümeerijaid, grimeerijaid, sest tegelikult ei ole aega kostüüme vahetada – nad on mõlemad täisgrimmis ja kostüümis. Võtteplatsil olles tekkis illusioon topeltnägemisest," rääkis Kissa. 

Peamine võttepaik ehk klooster leiti Kreekast. "Esimene mõte oli, et me peame leidma tegutseva kloostri, sest selles peab olema õige atmosfäär. Aga tegutseva kloostriga oli võtteplaane siiski keeruline ühildada. Lõpuks leidsime ühele perekonnale kuuluva kaasaegse kunsti muuseumi, mille ümber oli neli hektarit maad – müstiline maa-ala, kuhu on 50 aasta jooksul kogutud kokku erinevaid Vahemere taimi. Nii et see oli tõeline võlumaa," selgitas produtsent. 

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra tõdes, et temale meeldib väga 1970. aastatega tegeleda, sest sellesse kümnendisse mahub nii palju. "70ndate algus on ju hästi tugevate 60ndate mõjutustega, keskpaik on niisugune puhas seitsmekümnendad, platvormking jms ning 70ndate lõpp on üks eriti äge periood," rääkis Vahtra. Paljud filmis nähtavad kostüümid õnnestus osta, aga peategelaste kostüümid on spetsiaalselt filmi jaoks õmmeldud. 

Vahtra rääkis, et talle meeldib oma töödesse ka pisut juhuslikkust sisse jätta. "Mulle ei meeldi tänapäeva filmide juures see, kuidas kõik on nii läbi komponeeritud. Jah, visuaalselt on ilus vaadata, aga mulle tundub, et see hakkab tihti karakterit varjutama. Mina lähtun ennekõike karakterist ja mulle meeldib jätta sisse heas mõttes eklektikat," rääkis Vahtra ja lisas, et Eestis on murekohaks küsimus, mis saab kostüümidest pärast filmi valmimist. 

"Peategelaste kostüüme hoitakse ikka alles, aga üldiselt on see lahendamata teema – produktsioonifirmadel ei ole endal ladu ja see on arusaadav, sest see nõuab igapäevast haldamist ja võtab kohutavat ruumi. Paljude kostüümide, ka üsna kallite, saatus on see, et need jagatakse lihtsalt laiali," selgitas ta.