PÖFF-i päevik | Suurepärane "Õpetajate tuba" on õpetajaameti anti-reklaam
Ilmselt näeb iga vanem õudusunenägusid lastevanemate koosolekust, kuid "Õpetajate tuba", mis on ka Saksa kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, joonistab välja veel terve pinutäie kooliga seotud teemasid, mis võiksid luupainajaid tekitada.
"Põrumine!"
Režissöör: Alex Kahuam
Pimedate Ööde filmifestivalil käib kümneid ja kümneid väliskülalisi, enamik neist on aga teada vaid peenema maitsega arthouse-publikule. Sel aastal sattus nende hulka aga ka mõni tuntud näitleja, nende hulgas ka "Ämblikmehe" originaaltriloogia ja "Elavate surnute" lavastaja Sam Raimi vend Ted Raimi. Ei-ei, ta pole mitte kuulus lihtsalt selle pärast, et tema vend on žanrikino legend, vaid ka teda ennast oleme varem korduvalt kinolinal näinud. "Öiste värinate" programmis linastuv "Põrumine!" ongi suuresti ood Ted Raimile, sest kogu film püsib vaid tema õlgadel ning, khm, midagi muud suuremat seal ei toimugi.
Kogu filmi turundus on ehitatud üles sellele, et "Põrumine!" on valminud ühe võttega, aga kahjuks saab just sellest ka suurim komistuskivi. Mulle on need ühe võtte filmid enamasti ikka meeldinud, kuna režissöörile annab see võimaluse astuda koreograafi kingadesse, sest nii näitlejate kui ka operaatori liikumine tuleb väga täpselt läbi planeerida. Seda on põnev jälgida ning enamasti annab see ka loole rütmi ja tempot juurde, praegu jääb aga mulje, et režissöör Alex Kahuami jaoks on see võimalus ahtakesest stsenaariumist ja olematust eelarvest ikkagi täispikk film välja pigistada.
"Põrumine!" toimub otsekui mingi läbipaistva seina taga: tegelased sahmivad ringi, Ted Raimi kehastatud peategelane helistab vahetpidamata erinevatele pahelistele tüüpidele, rääkides küll võlgadest, küll enda äride mahamüümisest, küll kellegi mahalöömisest, aga vaatajast läheb see kõik kaarega mööda. Ei hakka meid huvitama karakterid, sisupöörded ega ka see, kuhu kõik lõpuks välja jõuab, samuti tundub, et pooleteise tunni täitmiseks aetakse kohati täiesti suvalist ja tühja juttu, mis tundub isegi improviseeritud. Õnneks on Ted Raimi piisavalt karismaatiline kuju, kes mõjub oma emotsioonitu rähklemisega isegi pisut tragikoomilisena.
Samas ma näen sellele filmile õigemat kohta: see on puhtakujuline HÕFF-i film, kus žanrifännidest publik mõne õlle ja longero vines elaks ilmselt filmile valjuhäälselt kaasa. PÖFF-il aga, kus on palju tugevamaid ja särtsakamaid trillereid, jääb lõpptulemus lahjaks.
"Põrumine!" linastub 17. novembril kell 21.45 Lõunakeskuse Apollo kinos ja 18. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas.
"Õpetajate tuba"
Režissöör: Ilker Çatak
Huvitav, et kui "Põrumine!" ei suutnud nn ühe võtte filmi mudelist mingit kasu lõigata, siis "Õpetajate tuba", mis on selgelt kokku monteeritud, meenutab oma peadpööritava tempoga palju enam katkematut võtet. Ehk näitab see, et hea režissöör ei vajagi oma loo jutustamiseks kitsendavat tehnilist lahendust? Samamoodi mõjub Ilker Çatak linalugu kõhedamalt kui enamik õudusfilmid, mida sel aastal näinud olen, vaatamata sellele, et tegu on kõigiti realistliku sotsiaaldraamaga. Parim õudus ilmutabki end seal, kust me seda otsida ei oska.
Praegu Eestis toimuva õpetajate palga probleemistiku kõrvale sobib "Õpetajate tuba" imeliselt, sest ehk aitab just selline julgelt provokatiivne film avada inimeste silmad, näidates, milliste täiesti ootamatute probleemidega peavad õpetajad igapäevaselt silmitsi seisma. Ilker Çataki nägemuses on õpetajate reaalsuses võimatult trööstitu, mistap ei ürita ta filmis hetkekski jätta muljet väikestest inglikestest, kellele õpetajate kuldpeekrist tarkust pähe valab. Lapsed on siin filmis kurikavalad deemonid, kogu õpetajaskond salakavalad ja nuga selga löövad limukad, koolimaja kui keeruline labürint, mille seinad tõmbuvad tund-tunnilt üha rohkem kokku ning mille klaustrofoobsus hakkab lõpuks lämmatama.
Võib ju öelda, et "Õpetajate tuba" provotseerib nimme ja puhub paljud teemad suuremaks, kui need reaalsuses on, ning ilmselt vastabki see tööle. Aga rasked küsimused vajavadki väikest raputust, et neile tähelepanu pöörataks. Antud juhul visatakse vaatajale ka mitmeid moraalselt keerukaid küsimusi – näiteks kas vanemate tekitatud probleemidest peaks süüdistama last või mitte –, mis ajavad enamikke vaatajaid närvi, sest mugavaid vastuseid pole. Aga millal elus on probleemidele lihtsaid lahendusi olnud? "Õpetajate tuba" surub pigem kümneid erinevad teemad 90 minutisse kokku ning kuigi enamikke neist puudutakse vaid näpuotsaga, on tegu ikkagi ühe aasta kõige üllatavama ja meeldejäävama filmielamusega.
"Õpetajate tuba" linastub 17. novembril kell 17:00 Elektriteatris ja 17. novembril kell 17.30 Solarise Apollo kinos.
"Jultunud"
Režissöör: Aik Karapetian
Eestis tehakse õudusfilme harva ja juhuslikult ning kui Urmas E. Liiv välja arvata, kelle mõlemad täispikad mängufilmid on flirtinud žanrikinoga, ei olegi meil ühtki puhtakujulist õudusrežissööri. Lätlased on selles osas meist ette jõudnud, sest Aik Karapetjani suhtumine on pigem vastupidine: tema teeb õudusfilme, kuid flirdib seejuures ka teiste žanritega. PÖFF-i Balti võistlusprogrammis linastunud "Jultunud" ongi hea žanrimiks: ühelt poolt karakteridraama, kus võetakse ette üks pisut kummaline perekond, ent samas ka judinaid tekitav putukaõudus.
Ah et mida see putukaõudus tähendab? Ema Helena perekonna oma lapsepõlvekoju, et siis ühiselt maja renoveerida ning avada seal tantsustuudio. Peagi aga selgub, et lihtsalt vana tapeedi maha koorimisest ja seinte värvimisest ei piisa, sest maja kubiseb putukatest. Ja kui ma ütlen kubiseb, siis seda sõna otseses mõttes: Karapetjan ei näita meile mingeid arvutiga animeeritud kärbseid, vaid igas nurgas sahistavad rasvased prussakas ja isegi vanade pintsakute taskust leiab peotäie vaklasid. Huvitaval kombel mõjub selline lihtne ja otsekui argine lahendus väga kõhedalt, sest parimate õudusfilmide eeskujul ei üritata putukaepideemiat kuidagi ratsionaliseerida, vaid see jääb lõpuni müsteeriumiks.
Küll aga jääb mulje, et "Jultunud" väärinuks arendusfaasis veel veidi aega, sest 75-minutiline linateos meenutab pigem pikale venitatud lühifilmi. Visuaalsest on kõik paigas ja ka tehnilises lahendused, kuidas vaatajas kõhedust tekitada, on Karaptejanil käpas, aga kogu ülejäänud lugu tammub ühe koha peal, iga karakteri arengukõvera mahutab ühte lausesse ning lõpplahendus jätab pisut hapu maitse suhu. Samas jään huviga ootama, et mida Aik Karaptejan järgmiseks teeb, sest meie oma Oskar Lehemaa kõrval on ta ilmselt Baltimaade kõige põnevam žanrirežissöör.
Rohkem linastusi "Jultunul" PÖFF-il ei ole ja vaevalt, et see kunagi ka Eesti kinodesse jõuab. Samas arvestades, kui palju talumatult halbu õudusfilme meie kinolevis näha saab, siis võiks ka Karaptejani putukaõudusele võimaluse anda.