"Yasmyn. Selgus päevaks või kaheks."
Režissöörid: Anastasia Zazhitskaya ja Georgius Misjura

Enne filmi juurde põhjalikumalt liikumist peab esmajoones küsima: kuidas saab ühest alles esimesi samme tegevast muusikust dokfilmi teha? Eks ajad ongi muutunud, endast kirjutavad raamatuid ka pseudokuulsused, kes ratsionaalselt võttes ei olegi midagi liiga asjalikku elus korda saatnud. See aga tähendab, et Eesti ühes väljapaistvamas RnB-artistis Sinencia Jasmine "Yasmyn" Kassis on alust ja potentsiaali tuumakaks dokfilmist rohkem kui küll.

Küll aga pole ma päriselt kindel, kas režissöörid on selle potentsiaali päriselt ka ära kasutanud. "Selgus päevaks või kaheks" üritab teha korraga justkui kümmet erinevat asja, aga need kõik välgatavad ekraanilt läbi vaid korraks ja vaatamise järel jään korraks kukalt kratsima, et kuhu siis täpselt ikkagi sihik suunata taheti? See on korraga ühe artisti koroonapäevik – vormiliselt ongi film päevade kaupa lineaarselt dokumenteeritud – ja üldistusvõimeline lugu loomingulistest eneseotsingutest, kuid samas on see tepitud elustiilisaatele omase "kõnnin-kaameraga-kuulsusel-sabas" tüüpi triviaalsusega.

Kui jutt läheb rassismile Eesti ühiskonnas, tekib lootus, et nüüd võetakse ka ette konfliktsemad küsimused, aga paraku hajub see teema kiiremini kui jõudis tekkida. Filmi kõige elusamad hetked, mis jätavad selja taha poseeritud ja õõnsa paraadportree formaadi, on viimastel minutitel, kui Yasmyni mikrofon ei töötanud Eesti Muusikaauhindade laval ja näeme emotsioone virvarri kogu oma eheduses. Ehk elu lavastas meile ise filmi parimad hetked.

Kõigil Yasmyni fännidele on siin vaatamist rohkem kui küll, kõik teised võiksid aga selle filmiga veel viis aastat oodata. Pärast seda on juba mõnus meenutada, millistes tingimustes Eesti kultuuriinimesed koroonaperioodil pidid hakkama saama. Hetkel on need haavad veel liiga värsked, et me sellest suuremaid järeldusi suudaksime teha.

"Yasmyn. Selgus päevaks või kaheks" linastub 10. novembril kell 19.30 Coca-Cola Plazas.

"Sünnipäevatüdruk"
Režissöör: Michael Noer

Enne "Estonia" sarja olime suutnud endas alateadliku hirmu laevahuku osas alla suruda, nüüd aga sõidame ilmselt praamide ja kruiisilaevadega lähiaastatel ettevaatlikumalt ja iga kolina-mürina peale kikitame kõrvu. Taani režissööri Michael Noeri "Sünnipäevatüdruk" toimub täies mahus laeva pardal – Eesti vaatajate jaoks väärib märkimist seegi, et enamus võtted toimusid Baltic Queenil –, kuid väikese turgutava spoiler'ina võin öelda, et see laev põhja ei lähe. Mis aga ei tähenda, et seal ei rulluks lahti lootusetu kaosepundar.

Ema läheb kruiisilaevale oma tütre 18. sünnipäeva tähistama. Kõik tundub esialgu tore, isegi omamoodi idülliline, kuigi tütar koos oma sõbranna ei viitsi emaga suuremat tegemist teha, aga see kõik on tühine nääklemine, tavaline vanemate-teismeliste vaheline hõõrumine. Illusioon meeldivast puhkusereisist puruneb aga kiirelt kildudeks, kui pinged – millest enamikke vaatajatele kunagi ei näidatagi – üha kuhjuvad ja kuhjuvad ning päädivad lõpuks sellega, et tütar kasutatakse seksuaalselt ära.

Trine Dyrholmi kehastatud ema, kes varem mõjus eemalolevana, vajutab kuklas mingi teise nupu sisse ja temas tuleb välja liamneesonlik õigluse eest võitlev rüütel, kes nõuab selgitusi-lahendusi kõigilt, vahendeid valimata. Mõneti läheb sel hetkel käima mingi hoopis teine film, kus vaataja jookseb pidevalt Dyrholmil sabas ja on pidevalt tema kohati talumatult piinliku uurimistöö tunnistajaks. See aga tähendab, et tegelaste arendamine ning suhtedünaamikate väljajoonistamine jääb suuresti pausile, probleeme markeeritakse märksõnadega ja ühel hetkel saab film lihtsalt otsa.

Ehk väärinuks see projekt arendusfaasis veel veidi aega? Praegusel kujul on see pisut skemaatiline ja lihtsustatud põnevusdraama, mis ei suuda ära otsustada, kas olla rohkem põnevus või draama. Aga Trine Dyrholm on tipptasemel ja ainult tema pärast juba kohustuslik vaatamine. Ja noh, tore on proovida tuvastada ka erinevaid Baltic Queeni nurgataguseid...

"Sünnipäevatüdruk" linastub 11. novembril kell 17.00 Coca-Cola Plazas.

"Tiigritriibud"
Režissöör: Amanda Nell Eu

Cannes'i kriitikute nädala grand prix' võitnud Malaisia kõhedikku "Tiigritriibud" turundatakse kohati kui täisverelist õudusfilmi, aga soovitan kõigile õõvajanulistel žanrifännidel siiski korra enne pileti ostmist kaaluda, kas see on ikka teie jaoks õige film. Amanda Neil Eu debüütfilm on ennekõike ikkagi julgelt isikupärane autorikino, mis laenab helde käega kohalikust rahvapärimusest ning viib meid parimas mõttes tundmatusse. Õudusega pannakse filmi vajalikud ankrupunktid, et ka lääne vaataja küljes püsiks.

Iseenesest tekib mul selliseid ambitsioonikaid, aga samas folklooril põhinevaid linalugusid vaadates alati küsimus, et kas äkki ei peaks rahvusvahelise publiku jaoks mõne asja selgitamisega rohkem vaeva nägema? Tõsi, me võime "Tiigritriipusid" vaadata kui body horror'iga rikastatud võõrapärast arthouse'i, kus on kõik vajalik olemas: lugu jookseb, tegelaste arengukõverad on kaasahaaravad ning visuaalselt haarab see meie jaoks unenäolisena mõjuv looduskeskkond endasse.

Küll aga toimub filmis alatihti midagi sellist, mille sügavamad põhjused jäävad meie jaoks mõistmata ning tõlgendame seda lihtsalt tühipalja eksootikana. Noh, umbes nii, nagu puhkusereisil istume mõnes välikohvikus ja vaatama, kuidas inimesed tegelevad tänaval meie jaoks kummaliste asjadega. Aga kas mitte filmikunst ei peaks pigem just püüdma nihutada eemale kardinat, mille taha muidu ei näe? Hetkel jääb mulle mulje, et Malaisia peremudelite, ühiskondlike normide ja sotsiaalse hierarhia mõistmiseks pean pärast veebist artikleid juurde lugema, et "Tiigritriipudest" maksimum kätte saada.

Aga parimate õudusfilmide vaimus teeb "Tiigritriibud" üht asja küll õigest: suurim õudus ei jõua meieni mitte seansi ajal, vaid hakkab kuskil kuklas kummitama alles mõnda aega hiljem.

"Tiigritriibud" linastub 10. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas.

"Kokomo City"
Režissöör: D. Smith

Me kõik oleme New Yorgis sadu, kui mitte tuhandeid kordi varem käinud. Mõned meist ka ise füüsiliselt neil tänavatel jalutanud, aga suurem osa eestlastest on ikkagi vaid ekraani vahendusel selle linna võlu ja valu kogenud. Aga ükskõik kui palju gängesterifilme või linalugusid muudsorti pättidest me ka varem näinud poleks, siis dokfilm "Kokomo City" avab ukse täiesti uude New Yorgi, kust vaatab vastu transseksuaalsete seksitöötajate kurbvalus glamuur.

Kui selle kohta öelda paheline, siis on see kuidagi taandamine ja lihtsustamine, sest D. Smith ei püüa meile jutustada mingit moraliseerivat portreed ühest tumeilmast. Kaugel sellest, enamik filmi kangelased ei plaanigi oma praegusest tööst loobuda, sest vaevalt leiavad nad kunagi mõne teise ameti, mis sama hästi maksab. Aga see kõik on isegi mõneti ebaoluline raamlugu, mis neid eriilmelisi ja kohati lõkerdama ajavalt koomilisi karaktereid seob, sest ennekõike tungib "Kokomo City" ühe suurlinna kurdude vahele ja paljastab, et seal toimub elu ka kohtades, kuhu me kunagi vaadata ei oskaks. Ja võib-olla ei peagi minema sinna ise oma nina toppima, selleks ongi filmid, et piiluda sinna, kuhu kõigil asja pole.

Hea võtme selle filmi mõistmiseks annab tegelikult blaxplotation kino, mida ma olen alati suure rõõmuga vaadanud, aga seejuures pidevalt endale rõhutanud, et see kõik on tuhandekordselt utreeritud ja üle võlli keeratud. "Kokomo City" aga näitas, et on inimesi, kes elavad praegugi igapäevaselt täpselt samasugust tragikoomilist ja ülivõrdes. Näide sellest, kuidas dokfilm tõestab, et elu on kohati suurem kui film, lihtsalt filme on vaja, et selle hullumeelne energia vähemalt korrakski purki püüda.

"Kokomo City" linastub 12. novembril kell 18.00 kinos Sõprus, pärast festivali jõuab film ka kinolevisse.