"Eelmised elud"
Režissöör. Celine Song

Vägisi tundub, et sel aastal liigutavad mind enim filmid, kus tehakse võimalikult vähe. Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" näitas meile lihtsa ja väikese elu poeesiat ning ega Lõuna-Korea päritolu režissööri Celine Songi taotlus palju erinegi. "Eelmised elud" viib kokku kaks lapsepõlve parimat sõpra, kes ei ole mitukümmend aastat kohtunud, ja küsib, et kas need tunded, mis aastaid tagasi võrsuma hakkasid, on endiselt alles ning kas nende mõlema täiesti eri suundades liikunud elu ratsionaalne reaalsus hakkab kuidagi pärssima irratsionaalset armastust.

Seejuures tuleb rõhutada, et armastusest ei räägita "Eelmistes eludes" kui mingist suhkruvatist või ninnu-nännust nagu enamikes romantilises draamades, see on vastupandamatu, sõnulseletamatu, inimmõistusest üle tunne, millele läheneb Celine Song isegi veidi maagilise realismi vahenditega. Tema maailmas ei saa armastust kahtluse alla seada, see on konstant, pigem peavad inimesed kas armastuse vastupandamatule jõule alluma või seda vastuvoolu ujudes trotsima.

Huvitaval kombel kasutab aga Celine Song paljuski lahendusi, mida oleme romantilistes filmides varem sadu ja sadu kordi näinud. Siin on olemas see imeline juhus, otsekui ootamatu taaskohtumine, kus inimesed uuesti armuvad. See on klišeede klišee, midagi sellist, mille peale enam väga ei mõtlegi, aga "Eelmised elud" paneb selle lääneliku armastusfilmi mudeli tööle aasia kino reeglite järgi. See, mis paneks suvalises Hollywoodi lääges rom-com'is südame läikima, on siin imekombel pisarateni liigutav. Kuidas ta seda tegi? Õnneks jään ma vastuse võlgu, sest kui ma teaksin, millega režissöör mind täpselt mõjutab, siis kaoks ka suur osa maagiast.

Mõned korrad veel PÖFF-il, aga ei ole häda, kui ei jõua, sest nädal pärast festivali jõuab ka kinolevisse.

"Eelmised elud" linastub 8. novembril kell 20.45 Coca-Cola Plazas ja 18. novembril kell 16.15 Solarise Apollo kinos.

"Kõik me võõrad"
Režissöör: Andrew Haigh

Kes oleks võinud telesarja "Tavalised inimesed" põhjal arvata, et paari aasta pärast on Paul Mescal üks olulisemaid Euroopa näitlejaid? Möödunud aasta hitile "Päikesepõletus" järgneb mitte sugugi vähem võimas roll filmis "Kõik me võõrad", mis on mõnes mõttes Charlotte Wellsi filmi veel tumedam, veel trööstitum, veel painajalikum kaksikvend.

Taaskord on fookuses minevikus lahendamata jäänud küsimus, mida filmis täiesti halastamatut lahti rullima hakatakse. Kui "Päikesepõletus" hoidis vaatajat teadlikult terve filmi teadmatuses, näidates meile vaid üürikeste sähvatustena probleemistikku, siis "Kõik me võõrad" ei vii meid kuurordi päikese alla, vaid algusest lõpuni oleme keset paranoiat, lapsepõlve taak ja vastamata küsimused hingavad iga hetk kuklasse, neist ei ole pääsu.

Andrew Haigh loob imelise pinnase ansamblimänguks: Londoni äärelinn, kus enamus tegevusest toimub, on urbanistlik kõnnumaa, kõle ja elutu, ent tänu neile steriilsetele keskkondadele saavadki näitlejad eriti särada. Kõik on täielikus tippvormis, Andrew Scotti igast näoilmes paistab välja valu, mille peale tahab endal süda katki minna, Jamie Bell ja Claire Foy kehastavad Scotti tegelaskuju ettekujutust tema vanematest, mis on samamoodi ilusalt valus ja valusalt ilus.

"Kõik me võõrad" ongi lummav ood armastusele, kuid mida edasi, seda enam hakkab see armastuse võimalikkus mõranema ja alt paistab välja sügav, laastav ja läbipaistmatu valu ja üksindus. Seejuures on aga kiiduväärt, et Andrew Haigh ei soovi kordagi lahti seletada, mis ekraanil toimunust oli reaalsus, mis unenägu, mis ettekujutus, nendele küsimustele peab vaataja ise vastused leidma, ning tõenäoliselt on kõigi meie vastused erinevad.

"Kõik me võõrad" linastub 8. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas ja 13. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas.

"Paul Keres. Kuningas"
Režissöör: Toomas Lepp

Kui mõelda ühe spordiala peale, milles on kõige vähem filmilikku potentsiaali, siis male mahub kindlasti esikolmikusse. Kohati tundub, et selle sama probleemi otsas on ka värske Paul Kerese dokfilmi autorid istunud, nuputanud, leiutanud küll üht, küll teist pidi, aga ega nad ei leidnud lõpuks malest filmi üles. Siin on olemas traagiline lugu meie rahvuskangelasest ja hetkiti ka huvitav ajastuportree, ent kui jutt läheb male peale – õigemini on male kui Nõukogude võimu ja ühe väikerahva vahelise võitluse metafoor –, siis kaob fookus, tempo ja vaatajat üritatakse justkui nimme küljest raputada.

Jäi isegi mulje, nagu oleks filmi alustatud valest otsast. Pean silma otseses tähenduses: usun, et kui vaadata filmi n-ö tagurpidi ehk alustada Kerese armastusest autode vastu ja avada teda tasapisi kui inimest, jõudes lõpuks samm-sammult maleni, oleks ka tervik paremini paika loksunud. Praegusel kujul mõjus esimene pooltund aga kui poolik montaažirida, kus ikka ja jälle ja korduvalt ja tüütavalt otsitakse vastust küsimusele, kas Kerest sunniti matši maailmameistriga kaotama. Vastust ei leita – ilmselt seda polegi! –, vaatajal ei ole võimalust sisse elada, vaid tuleb kohe tegijate seatud küsimused omaks võtta ja leppida nende loodud reaalsusega.

Võin ju isegi mõista, et dokile eelnenud uurimistöö ning intervjuud võisid olla huvitavad ja ehk tõepoolest saadi selle protsessi käigus ka uut infot, mida varem Kerese kohta ei teatud, kuid praegu on see kõik segapudru sisse nii osavalt ära peidetud, et esmasel vaatamisel seda küll üles ei leidnud. Rääkimata sellest, et miks oli vaja iga mõne minuti tagant katkestada filmi täiesti arusaamatu deemonliku signaaliga? Lõpuks hakkasin seda undamist kartma nagu hommikust äratuskella: sa tead, et sa tuleb, aga loodad alati, et seda ei juhtu.

Väärtuslik tükk Eesti kultuurilugu, aga kino siit filmist otsida ei tasu.

"Paul Keres. Kuningas" linastub 8. novembril kell 18.45 Coca-Cola Plazas.