Filmifestival on poliitika, sest ka festivali kava peegeldab maailma nii nagu sellesse valitud filmidki. Nii on ka kultuur poliitika, sest ta aitab korraldada ühiskonnaelu iga üksikisiku valikute kaudu. Tänavuse PÖFF-i dokfilmide valik näitab taas, et tõsielu ületab lavastatud maailma oma sõnumite jõulisuselt ja tooruselt, mida vaid väga harvad mängufilmilavastajad julgevad proovida taastada.

Festivali šokeerivaim film tuleb Ukrainast ja see kajastab vaikse tööstuslinna Mariupoliga toimunut Venemaa jõhkra vallutussõja käigus. Mstyslav Chernov veetis AP (Associated Press) võttegrupiga selles linnas 20 päeva linna ümberpiiramisest selle täieliku hävitamiseni. "20 päeva Mariupolis" on dokument ja tõestus Venemaa sõjakuritegudest – vaataja silme all langeb rusudeks tavapärane elukeskkond, hukuvad inimesed, linn muutub elamiskõlbmatuks.

Seda pooltteist tundi on raske soovitada, kuid see on vajalik vaatamine. Nähtust tulev šokk on mitme kraadi võrra väiksem sellest, mida elavad üle ukrainlased iga päev ja mida on üle elanud inimesed sõjakoldes, kuid see on meeldetuletus, millise riigi kõrval me elame. Ukraina filme on tänavu PÖFF-il üldse rekordiline arv – 12, mis kinnitab, et PÖFF pöörab erilist tähelepanu praegu Venemaa agressiooni all kannatavale rahvale.

Venemaa enda sisevaate annab kooliõpilaste some-videotest koostatud "Manifest". Angie Vinchito varjunime alla on koondatud sadu telefoniülesvõtteid vene koolilaste argipäevast – alates tavalisest argihommikust ja lõpetades koolitulistamiste ning enesetappudega. See pole üleüldse kerge vaatamine, sest kõik see, mida ekraanilt näed, on toimunud päriselt.

"Manifesti" ülesehitus järgib teatud emotsionaalset gradatsiooni helgest päikeselisest hommikust, kus tüdrukud end selfie't tehes meigivad kuni musta ekraanini, mis ei näita selle taga peituvat õudust. Film on tehtud mõned aastad tagasi, enne Ukraina sõja algust, kuid juba siis on näha Putini fašistliku režiimi kägistavat haaret, mis püüab Vene ühiskonda ja soovi parema maailma poole lämmatada.

Üksikisiku tasandil näitab Venemaa noorte olukorda Agnila Galdanova dokumentaal "Kuninganna Gena", Magadanist pärit kväärkunstnikust ja modellist Gena Marvinist. Võib arvata, et kväärkunst Venemaal 2023. aastal on veelgi rohkem põranda all kui selle filmi valmimise ajal.

Ulmelistes ja pilkupüüdvates kostüümides mööda linna ringi jalutades esitab Gena väljakutse Putini Venemaa tolerantsusele, vene inimesele, kelle geneetilisse koodi on sisse kirjutatud hirm ja allumine, nagu sõnastab seda üks Gena toetajaid. Tema läbilöök Vene moemaailmas näib uskumatu, arvestades Venemaal valitsevat sallimatust. Ukraina sõja puhkedes peab ta aga riigist lahkuma, muidu ähvardaks teda kindel surm.

"Kuninganna Gena" näitab taas, milline riik on Venemaa ja kuidas kohtleb Putini režiim teistsuguse mõttemaailmaga inimesi. Samas pole Galdanova dokumentaal film mitte ainult Venemaast, vaid ka sallivusest ja kunstniku kutsest.

Omaette kategooria võib moodustada "elukunstnikest" rääkivatest dokfilmidest.

Simon Chambers portreteerib filmis "Palju kära suremise pärast" oma põdurat näitlejast onu Davidit. Ekstsentrikust vanamees võtab elu kui näitelava, mis sest, et ainukeseks publikuks on jäänud ta vennapoeg.

Peaaegu mängufilmile iseloomulike süžeepööretega dokumentaal on südamlik lugu vanadusest, üksijäämisest, inimelu armetusest ning samas ka elulustist, elujanust ja huumorist, mis aitab edasi minna. Ehkki Chambers haletseb filmi kaudu ka iseennast, loob ta unustamatu portree vanast näitlejast, kes jõuab oma elutee lõpuks ihaldatud Kuningas Leari rollini.

Tonislav Hristovi "Viimane kajakas" peategelane Ivan on olnud rannalõvi (läänelikus mõistes gigolo) sellest ajast peale, mil Nõukogude Liidu kõrgemad ametnikud käisid Bulgaarias "kuldsetel liivadel" puhkamas. 40 aastat hiljem leiab vanaks jäänud hurmur, et on jäänud üksi, ta Ukrainas elav poeg ei soovi temaga enam suhelda ja seal puhkev sõda paneb teda muretsema oma viimaste lähedaste turvalisuse pärast.

Taas on siin ainest haaravaks mängufilmi süžeeks, mida võib lavastada nii komöödia kui ka tragöödia võtmes, märuli või tragikomöödiana. Hristov võtab neutraalse, jälgiva positsiooni, järgnedes Ivanile ta katsetel kindlustada oma vanaduspõlve rikaste vene prouadega ja püüetes võita tagasi laia maailma kaotatud poja usaldust. Operaator Orlin Ruevski tabab kaameraga kõnekaid stseene kunagisest turismiparadiisist, näiteks kaader, kus ühes servas on kleidipood krimpleenkleitides peata mannekeenidega ja teises luitunud silt "Sex shop".

"Viimane kajakas" räägib küll ühest kurva kuju rüütlist, kuid kajastab laiemat probleemi – täisväärtusliku elu vahetamist peenraha vastu isiklikul tasandil, kiire rikastumise püüdlust ning sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust jõukamate ja vaesemate riikide vahel. Ilmselt leiab Ivani praegugi "kuldsetel liivadel" patseerimas, halliks läinud õlgadeni juuksed tuules lehvimas ja mõtlik pilk kaugusse vaatamas, otsekui lootes veel sealt silmapiiri tagant näha lähenevat valget laeva, mis ta mured lahendaks.