"Täiuslikud päevad"
Režissöör: Wim Wenders

Viimastel nädalatel on kõvasti kõneainet pakkunud Martin Scorsese värske linateos "Lillekuu tapjad", täpsemalt on inimesi ajanud pahaseks filmi kolm ja poole tunnine kestus. Kõigile nendele küünikutele, kes ei suuda paar tundi oma nutifonist näppe eemal hoida, on aga Wim Wendersi "Täiuslikud päevad" korralik tuleproov, sest Scorsese on tempo poolest selle kõrval täielik välk-pauk koomiksifilm.

Wenders laseb meil kaks tundi kulgeda kaasa ühe jaapani vetsukoristajaga, kelle töös ei ole pealtnäha midagi erilist. Sõidab ühest avalikust käimlast teise juurde, küürib tualetipotte, poleerib peegleid, pühib põrandat. Mis seal siis ikka nii väga vaadata? "Täiuslikud päevad" näitab aga, kuidas amet ei defineeri seda, kes me inimesena päriselt oleme: Koji Yakusho kehastatud napisõnaline peategelane on vaimselt palju kõrgemal, koristajatöö on ka tema jaoks omamoodi meditatsioon, võimalus rännata peas kuhugi mujale, kõrgemale, kaugemale.

​"Täiuslikud päevad" raputab meid korra korraks lahti sellest tumedast reaalsusest, milles me igapäevaselt elame. Aitab unustada inflatsiooni ja palgavaesuse ja lõputu kaamose ja vaat et kõrvaltänavas kukkuvad pommid, ning sunnib otsima hoopis seda, miks meid kõige selle kõrval õnnelikuks muudab. Mis sunnib meid end hommikul voodist välja ajama ja taas uuele päevale vastu minema?

Mul tekkis küll tunne, et võiksin samamoodi vetsukoristajama töötada, õigemini tahaksin proovida, kas suudaksin ka selle juures sama õnnelik olla. Ei tahakski rohkem midagi öelda, lihtsalt ostke esimesel võimalusel pilet, sest Wenders avab meile tõelise elurõõmu laeka, meie ülesanne on see lihtsalt vastu võtta ja ehk isegi sellest pisut õppida. Kahtlemata aasta üks parimaid filme, kui mitte kõige parem.

"Täiuslikud päevad" linastub 7. novembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos, 10. novembril kell 20.45 Solarise Apollo kinos ja 17. novembril kell 20.30 Astri Apollo kinos.

"Leegitsev taevas"
Režissöör: Christian Petzold

Viimaste aastate Saksa kinost ei saa rääkida ilma Christian Petzoldi mainimata, kuigi tema filmid ajavad pahatihti kriitikud ka selgelt kahte leeri: on neid, kellele läheb tema õrn, kohati isegi pateetiline ja maneerlik filmikeel väga korda, teiste jaoks on see kõik liiga konstrueeritud ja hõre. Mina isiklikult ei suudagi täpset seisukohta võtta, ka värske linalugu "Leegitsev taevas" ajab mind pidevalt segadusse, sest seal justkui on midagi, aga samavõrd on ka kogu aeg üht-teist puudu.

Kui proovida Petzoldi filme ratsionaalselt selgitama hakata, siis jääb üsna pea sõnadest puudu, sest asjad ei klapi kokku ja narratiiv ei allu justkui ratsionaalsele loogikale. Pigem hakkab tekkima vaikselt mulje, et kõigi tema filmide tegevus toimub ühes ja samas pisut nihestatud unenäomaailmas, mis lubab tal ka tegelaste arengukõveraid ja põhjus-tagajärg suhteid väänata just nii, kuidas ta just heaks arvab.

"Leegitsevas taevas" näiteks ei toimu pealtnäha mitte midagi: kirjanik Leon ja fotograaf Felix lähevad maamajja loomingulisele puhkusele, kuid nad peavad maja jagama müstilise jäätisemüüja Nadjaga. Kes need inimesed on? Miks me nende tegevust jälgime? Kuhu see kõik välja viib? Petzold koorib pidevalt filmilt kihte maha, otsekui lubades, et nüüd kohe tulevad vastused kõigile küsimustele, aga... lõpuks hajub see kõik udusse, küsimused kaotavad üldse tähenduse ning fookus liigub täiesti teise kohta.

Petzold näitab, kuidas saab teha publikusõbralikku autorifilmi, mis annab vaatajale mõnes mõttes kaks valikut. Sa võid lihtsalt selle imekauni suveidülliga kaasas loksuda, vaadata, kuidas noored inimesed elu naudivad ja oma pisikesi probleemikesi lahendavad, ja saad igati tervikliku elamuse. Samas on sinna alla ja peale ja vahele on peidetud ka peenemaid allhoovuseid, mida võid välja noppida, nämmutada ja neid kuklas pikalt kaasas kanda. Vaadake ise, kumb teile paremini sobib.

"Leegitsev taevas" linastub 7. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas, 10. novembril kell 18.00 kinos Sõprus ja 10. novembril kell 18.00 Jõhvi Apollo kinos.

"Nälg"
Režissöör: Katariina Aule

Täispikkade filmide virvarri kõrval ei tasu unustada ka alafestivali PÖFF Shorts, kus on vähemalt sama palju põnevat, ent eriti tasub tähelepanu pöörata just rahvuslikule võistlusprogrammile, sest see on pea ainus võimalus, kus sul on võimalik osta pilet ja minna vaadata ära paremik kodumaistest lühifilmidest, mis viimasel ajal valminud on. Jutud käivad, et lähiajal peaks mingi kassett ka jälle valmima, aga ma ei usu seda enne, kui näen kinokavas esilinastuse kuupäeva, sest jutte erinevate lühifilmikogumist on olnud palju, päriselt valmimiseni on jõudnud vähesed.

Rahvusliku võistlusprogrammi esimeses valikus saab näiteks näha ühe põnevama käekirjaga noore tegija Katariina Aule uut filmi "Nälg". Kes on näinud tema filmi "Heiki teisel pool", oskab juba aimata, mis siit tulemas on: tal on tugev sürrealismi- ja absurditunnetus, mis ei kaldu samas hetkekski tühjaks toterdamiseks. Antud juhul siis jätkab Aule sealt, kus eile soovitatud "Tõotatud maa" pooleli jäi: taanlaste kartuli-armastusest viimaste kartuli-pelglike eestlasteni. Kes oleks arvanud, et ühe ugri-trilleri käimalükkavaks jõuks võib olla kartul...

Avakassetis on muidugi täiesti piiritut hullust rohkemgi: Aule värske linaloo kõrval saab näha ka Raoul Kirsima prügimuusikali "Rentsli krahvid", mis teeb mõnekümne minutiga ära terve portsu trikke, milleni pole Eesti film varem küündinud. Samuti esilinastub Franz Malmsteni "Sulavõim", kus on taas fookuses toit ja selle hullutav jõud, täpsemalt või. Taaskord võib öelda, et kui kodumaine mängufilm püüab enamasti kahe jalaga maa peal olla, siis noored tegijad sõidavad kõigist reeglitest ja konventsioonidest üle ja põrutavad otse läbi seina.

Rahvusliku võistlusprogrammi esimene valik linastub 7. novembril kell 17.00 kinos Artis.