"Surm on elavate probleem"
Režissöör: Teemu Nikki

Seda, et kunagi saaks meie kinodes rohkem Balti filme näha, pole vist mõtet lootagi, aga soomlaste nihkes huumoril ja õdusal kaamosel võiks küll meie kinotarbimises märksa olulisem koht olla. Tipud jõuavad küll meieni, aga aus oleks vaadata ära ka põhjanaabrite keskpärasemad ja miks mitte isegi halvad filmid. Nädalast nädalasse maandub meie levisse suvalist allapoole arvestust Hollywoodi popkornisodi ja isegi Euroopa kiirtoidukino, tooge mulle nüüd ka soomlaste rämpsfilme!

Viimaste aastate põnevama Soome režissööri Teemu Nikki värske linalugu "Surm on elavate probleem" ei ole kaugeltki rämps, kuid vääriks kõigiti kohta meie kinolevis. Siin on veenvalt ühendatud keel põses kriitika Soome kaasaegsele ühiskonnale ja jäägitult meelelahutuslik jant, mille seob kokku Nikki sihikindlalt üle võlli käekiri. Loo tuumaks on otsekui humoresk, kus kaks lollikest meest hakkavad teenima raha vene ruleti pealt. Paberil on raske uskuda, et keegi nii sõgeda idee suudaks usutavalt välja mängida, Nikki meetod ongi kohati suurimast jaburusest kuidagi puhtalt välja tulla.

Mulle jääb samas veidi mulje, et kuigi Teemu Nikki oleks sellele samale teemale veel vinti tahtnud peale keerata, siis jäi ta miskipärast poolel teel pidama. Huumor on siin soomlaslikult sütikmust ja ogaralt otsekohene, kuid kaalukausil jääb lõpuks peale ikka tõsisem lugu enese leidmisest, mis lõhub veidi tervikpilti ning rebib filmi lõpuks otsekui kaheks. Õnneks hoiab ohje enda käes üht peategelastest kehastav Pekka Strang, kelle trotslikult ikka ja jälle valesid otsuseid tegev tüüp toob loosse juurde sealt kohati puuduvat inimlikku puudet.

Aga üks on kindel: nii head krimikomöödiat pole Eestis küll juba aastaid tehtud. Peaksime ehk naabritelt rohke šnitti võtma...

"Surm on elavate probleem" linastub 14. novembril kell 19.15 Tartu Elektriteatris.

"Talupojad"
Režissöörid: DK Welchman, Hugh Welchman

Mängufilmide puhul tunnen seda harvemini, aga üleelusuurused animatsioonid tekitavad minus alati aukartust ja panevad vägisi tõdema, et mina ei suudaks millegi sellisega eales hakkama saada. DK Ja Hugh Welchman, kes 2017. aastal üllatasid vaatajaid õlimaalidest koosneva animafilmiga "Loving Vincent", on nüüd tagasi uus suurteosega, mille aluseks on sel korral poolakate "Tõde ja õigus" ehk nobelist Wladyslaw Reymonti neljaosaline romaan "Talupojad". Sel korral on film kokku pandud 40 000 õlimaalist ning minusugune kärsitu tüüp hakkab kohe mõtlema: mis oleks saanud, kui pärast 20 000 maali valmimist oleks tegijad mõelnud, et see on täielik jura ja projekt oleks prügikasti visatud? Tunnustan inimeste järjepidevust, sellest peaks isegi õppust võtma.

Ilma filmi aluseks olevat romaani lugemata on keeruline "Talupoegasid" sisulisest küljest kommenteerida, kuna üle 1000-lehekülje mahutamine kahte tundi on kindlasti meeletu ohverdamise kunst ning võib olla kindel, et enamik tegelased ning teemad on kõrvade heidetud. Laias laastus on see lugu aga tõepoolest Poola "Tõde ja õigus": ühe väikese küla argielu, rikkamate talunike ja vaesemate perekonda igipõline hõõrumine ning patriarhaalse ühiskonna kolevalus reaalsus. Fookusesse on tõstetud noor tüdruk Jagna, kellega tahaksid mehkeldada nii rikkad kui ka vaesed, sellest tuleb aga mõistagi ainult paksu pahandust.

Kui esimene veerandtund mõjub oma visuaalsete võtete tõttu pisut kaugena ning jääb mulje, et kõike on liiga palju, siis vähehaaval loksub rütm paika ning "Talupojad" suudab ühe ajaloolise romaani siduda sujuvalt kaasaegsete probleemidega nii, et see ei tundu kuidagi konstrueeritud. Aga õnneks ongi sisu jäetud üsna skemaatiliseks ning antud ruumi pildikeelele, millega tehakse tõepoolest imesid: tantsunumbrid on lummavalt kaunid ning koloriidiga lüüakse kohati lausa pahviks, seal on kõike alates kirevast värviplahvatusest kuni viiekümne pruuni varjundini sügisel. Seega on palju ilusat, kuid õnneks mitte sisutühja ilutsemist.

"Talupojad" linastub 14. novembril kell 21.45 Solarise Apollo kinos ja 18. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas, detsembris jõuab film ka kinolevisse.

"Unenäo stsenaarium"
Režissöör: Kristoffer Borgli

Rõõm on näha, kui mõnel Euroopa režissööril õnnestub juba oma esimeste filmidega saada jalg rahvusvahelise filmimaailma ukse vahele. Taani režissööri Kristoffer Borgli mullu valminud "Sick of Myself" oli uskumatult jõuline segu kammerdraamast ja õudusfilmist, mis ei olnud samast hetkekski üks ega teine, vaid kõiksugu liigitusi vältiv autorikino, mis avas ukse maailma, kuhu mitte kunagi sattuda ei tahaks. See oli ka üks minu isiklikke lemmikuid möödunud filmiaastast ja pole üldse ime, miks praeguse aja üks olulisemaid žanrilavastajaid Ari Aster kutsus oma uue arenduses oleva projekti režissööriks just Borgli.

Kuigi vaadanuks huviga ka Ari Asteri versiooni "Unenäo stsenaariumist", siis tundub, et Borgli kaasamine oli lõpuks ikkagi ainuõige otsus, sest ta kasutab värske linaloo puhul sama meetodit, mida nägime ka mullu: vundamendiks on peenelt läbi lavastatud autoridraama, kuhu on paksu vaabana tõmmatud peale õuduskomöödia glasuur. Need kaks tasandit eksisteerivad korraga, sest kuigi lugu mehest, keda hakkavad suvalised inimesed ootamatult unes nägema, on häbematult koomiline, ei kao sealt kõrvalt hetkekski inimlikku traagika mõõde.

Must komöödia on "Unenäo stsenaariumi" kohta kuidagi taandav ja tobe termin ning draamakomöödia ei tähenda lihtsalt mitte midagi, pigem tõestab Borgli selle filmiga, et täisvereline žanrirežissöör, keda ei huvita seejuures mitte õudus või komöödia või ulme, vaid nende põimimine tugevate lugudega, mis muudetakse tõeliselt meeldejäävaks väikese sahmaka hullusega. No olete te kunagi näinud, et keegi teeks nii geniaalset peerunalja? Mina ei ole, juba ainult selle pärast tasub vaatama minna. Lisaks teeb Nicholas Cage üle paari aasta taas tõeliselt sügava rolli, kus ülemängimine pole lihtsalt ülemängimise pärast, vaid kannab endas ka loojutustuslikku väärtust.

"Unenäo stsenaarium" linastub 17. novembril kell 22.15 Solarise Apollo kinos ja jõuab hiljem ka kinolevisse.

"Valgus valgus valgus"
Režissöör: Inari Niemi

Kui Teemu Nikki vaatas Soome eluolu läbi koomiliste prillide, siis režissööri Inari Niemi valib filmis "Valgus valgus valgus" märksa tõsisema, kohati isegi trööstitu vaatenurga. Sarnaselt eelmises päevikus mainitud filmile "Kuidas peaks seksima?" ajab ka Niemi linateos vaatajat pisut segadusse, kas see on ikkagi noortefilm või lihtsalt film noortest. Meile räägitakse justkui lugu Tšornobõli tuumakatastroofi ajast, täpsemalt sellest, kuidas kahe erinevate taustaga tüdruku vahel tekkib tugev side, ent vahepeal hüpatakse kaasaega, kus üks neist tüdrukutest läheb tagasi oma vanematekoju ja sukeldub seetõttu uuesti ka lapsepõlvemälestustesse.

Paraku lõhub nende kahe täiesti erineva esteetika ja meeleoludega loo segamine ka lootusetult terviku: kui tüdrukute armulugu kujutatakse üleva ning kõigile takistustele vaatamata lootusrikkana, siis kaasaegne teemaliin on staatiline, elutu ja isegi tühi. Laura Birn on küll suurepärane näitleja, kuid ekraanilt paistab välja, et ega tal polegi oma lapsepõlvekodus suuremat ette võtta, enamasti lesib ta lihtsalt voodis või eksleb täiesti sihitult ringi. Miks seda liini sinna kõrvale üldse vaja oli? Noorema vaataja peletab selline uimerdamine automaatselt eemale, täiskasvanud vaatajal tekib aga küsimus, et kas režissööri peas oli äkki hoopis kaks filmi, mida ta tahtis lihtsalt vägivaldselt kokku sulatada.

Ka tegevuse paigutamine Tšornobõli tuumakatastroofi aega annab kõiksugu võimusi teemaarenguteks, aga see oli lihtsalt suvaline taustateadmine. Noh, umbes midagi teatriklassikast, et kui püss on laval, siis peab püssi ka laskma. "Valgus valgus valguse" puhul jäi see püss küll täiesti jõude seisma, kui välja arvata mingi kurjakuulutavad lillad pilved, mis vahepeal ringi hõljusid. See äkki tehti ka montaažiruumis viimasel päeval juurde, sest unustati ajalise raamistik muude teemade kõrval täiesti ära.

LGBT-draamana on siin vähe huvitavaid mõtteid, noortefilmi jaoks jääb kõvasti särtsu puudu. Kerge kõhutäie siit saab ja Soome kino fännidel ei jookse selle vaatamine kindlasti mööda külgi maha, aga festivalil on ka tänavu paremat põhjanaabrite kinokunsti, kasvõi "Surm on elavate probleem".

PÖFF-il rohkem "Valgus valgus valguse" linastusi planeeritud ei ole, kuid kuna ka Eestil oli filmi valmimise juures oluline roll, jääb üle vaid loota, et juba selles valguses saab seda ka siinmail uuesti näha.