"Mo Mamma"
Režissöör: Eeva Mägi

Viimastel nädalatel on jõudnud pea igasse Eesti väljaandesse midagi Eeva Mägist, aga kus te varem olite? Juba tema "Eesti lugude" raames valminud "Lembri Uudu" ja "Süda Sõrve sääres" näitasid, et Mägi on Eesti põnevamaid uue generatsiooni režissööre, kes ei kõnni mitte uhkelt sama rada teiste kodumaiste tegijatega, vaid paneb otseteed teadmatusesse, jõudes tihti kohta, kuhu Eesti film pole varem osanud või tahtnud vaadata. Seda on kinnitanud ka tema järgmised lühilood, kus ta on pühitsenud minimalismi ning mänginud lihtsad ja tuttavad motiivid suuremaks kui elu.

Autorina, kes on teinud vaat et kõige tugevamaid lühifilme Eesti filmiajaloos üldse, jätkab ta õnneks sama lähenemist ka täispikkade filmide juures. Või kas me saame üle "Mo Mammat" nimetada täispikaks filmiks? 70-minutiline linateos seisab heas mõttes vahealas, kus ta ei järgi neid esteetilisi ja loojutustuslikke reegleid, mida ühelt täispikalt linaloolt ootame, pigem annab Mägi ühele lihtsale ja lühikese loole ruumi kasvada, otsekui andes loo enda käest ära ja vaadates, kuhu see välja jõuab.

Olematu eelarvega tehtud "Mo Mamma" on selgelt ansamblimäng (rõhk sõnal mäng!), kus kogu projekt on sündinud tiimi omavahelise mõttevahetuse ja eksperimenteerimise käigus. Vaid ühes võttepaigas – ameerikalikus villas keset lõputuid põlde – ning pikkade, lõputuna näivate kaadritega loob Eeva Mägi juba avaminutitega klaustrofoobse tunde, mis painab nii vaatajat kui ka filmi peategelasi. Helena Lotman ja Eva Koldits hakkavad keset seda suveidülli häirivat rahulikkust muukima lahti oma perekonna lahendamata jäänud küsimusi ja allasurutud probleeme ning vaikselt pulbitsevast katlast saab peagi purskav vulkaan.

"Mo Mamma" on lugu leinast ning surelikkusest, kuid samavõrd ka sellest, kuidas me ei suuda kohati elus enam armastusel ja vihal vahet teha, need emotsioonid lähevad aastatega üksteisele ning lõpuks saabki ka suurimatest tülidest omamoodi pingpongitav mäng, kirglik vihateater. Eksperimentaalfilm, mis teeb ühest küljest väga vähe, aga tänu universaalsetele teemadele mõjubki kui katalüsaator, oodates, et iga vaataja tegeleks enda sees nende küsimustega edasi.

"Mo Mamma" linastub 18. novembril kell 17.45 kinos Artis.

"Tatt ja Plärakas"
Režissöör: Teemu Nikki

Eelmises päevikus võtsin ette Teemu Nikki krimikomöödia "Surm on elavate probleem", aga kui filmiaastale tagasi mõtlen, jääb ilmselt meelde hoopis tema täiesti ogar lastefilm "Tatt ja Plärakas", mis põhineb legendaarse muusiku Juice Leskineni samanimelisel raamatul. Paar aastat tagasi vaatasime kõik Rasmus Merivoo "Kratti" ja imestasime, kuidas saab ühes lastefilmis nii suuri poognaid teha. "Tati ja Pläraka" kõrval on aga Merivoo linateos kui viieline õpilane, kes istub koolitunnis sirge seljaga ja kellel on alati koolitükid tehtud, samal ajal kui põhjanaabrite kamraad peeretab, röhitseb ja loobib kaasõpilasi tatikuulidega.

"Tatt ja Plärakas" on soome toore ning jabura huumori kvintessents. Kogu tegevus toimub mingis müstilises düstoopias, kus taevast sajab mööblit ja tänavad on kaetud hoiatussiltidega. Sellesse niigi veidrasse ruumi on paigutatud kümneid ja kümneid naeruväärseid tegelasi alates vanaemast, kelle kodu on maast laeni kukleid täis, mida keegi enam osta ei taha, kuni hambaarstide maffiani, kes topivad inimestele suhu mürgiseid laminaate. Hambad on üldse filmi fookusteema, millega loetakse ka noorematele vaatajale veidi moraali, mõnes mõttes tegigi Teemu Nikki otsekui steroididel "Sööbiku ja Pisiku" uusversiooni.

Kõike on filmis liiga palju, ühegi teemaga ei minda lõpuni välja ning pahatihti tekib küsimus, mida need tegelased seal üldse rähklevad, aga see on hea näide, kuidas TikToki ajastu mõjutab ka Euroopa kino. Nooremad vaatajad on harjunud keskenduma ühele asjale umbes kolm sekundit, seega paneb ka Nikki mõnuga filmi sisse ka kõik juhuslikult peast läbi vihisenud uitmõtted. Ma ei tea, kui hea eeskuju on lastele nii lolli nalja teha, aga vanematel on vähemalt lõbus. Olge siis lihtsalt valmis pärast selgitama, miks üks naine läbi WC-potis oleva portaali inimestele pähe pissis.

Kui muidu veel filmi maha ei müünud, siis võtmerollides on soomlaste tippnäitlejad Pekka Strang ja Kati Outinen, kes naudivad seda piirideta hullust täiel rinnal.

"Tatt ja Plärakas" linastub 16. novembril kell 11.45 Solarise Apollo kinos.

"Vaesekesed"
Režissöör: Yorgos Lanthimos

Need, kes on Kreeka sõgediku Yorgos Lanthimose varasemate filmide põhjal aru saanud, et tema pöörased visioonid pole päriselt teie teetass, siis jätke heaga ka "Vaesekesed" kõrvale. Lanthimos ei tee ilmselt kunagi ühtki sammu normaalsuse suunas ning värske film on pigem kollaaž tema filmograafiast, kus Lanthimos paneb mängu kõik trikid ja nipid, mis aastatega tema arsenali kogunenud on. Pealtnäha on see küll "Frankensteini" nihestatud tõlgendus, kuid sinna on laotud veel sada suuremat ja väiksemat kihti, mille lahti muukimine sõltub igaühe kultuurikogemusest.

Siin on ühelt poolt nätsukommi-aurupunki, teisest küljest Guillermo del Toro laadis tumedat muinasjuttu, kolmanda nurga alt aga hoopis täiesti häbitut seksikomöödiat. See film ongi peaaegu nagu Willem Dafoe kehastatud teadlase käe all kokku pandud monstrum: kokku on õmmeldud žanrikino kõige friigimad jäsemed ja ebardlikumad elundid, aga kokku tuleb hoopis aasta üks tuumakamaid ja valgustuslikumaid autorifilme.

Mõneti võib "Vaesekesi" võrrelda möödunud aasta hitt-teose ehk Ruben Östlundi "Kurbuse kolmnurgaga", kus samuti huumoriga katsuti üsna julgelt piire, kuid jõuti ikkagi publikusõbralikule platoole kokku. Lanthimos näitab samuti, kuidas äärmuslikust veidrusest ja hulljulgusest saab panna kokku filmi, mis naerutab pisarateni ning on kõneleb tegelikult keeles, mis on mõistetav ka popkornikino publikule, lihtsalt kõik heeblid on maksimumi lükatud. Peakski suunama Marveli publiku Lanthimost vaatama, äkki saavad aru, et maailmas toimub tegelikult huvitavamaid asju ka.

"Vaeskestest!" ei saa aga rääkida ilma Emma Stone'ita, kes teeb oma karjääri parima rolli, mille ületamine saab olema väga-väga keeruline. Tema osatäitmine on kogu aeg selle piiri peal, et ühe millimeetri pärast saaks sellest rahvateater ja tobe jant, praegu on see aga lapseliku siiruse ja nakkava lustiga kehastatud roll, kellest kiirgab energia on nii võimas, et ilmselt hakkame isegi maailma läbi tema spektri nägema. Naispeaosa Oscari panused võib vist kohe ära teha?

"Vaesekesed" linastub 17. novembril kell 18.45 Solarise Apollo kinos.

"Tüdruk ja koer"
Režissöör: Enzo d'Alò

Pealtnäha võib tunduda itaalia režisssööri Enzo d'Alò "Tüdruk ja koer" nagu täiesti tavaline Euroopa lasteanimatsioon, mille sarnaseid leiab ka meie kinolevist pidevalt terve pinutäie. Küll aga on siin kaks olulist erisust: film on nomineeritud Euroopa filmiauhindadel animafilmi kategoorias ning ka Eesti Joonisfilmi tiimil oli "Tüdruku ja koera" valmimisel oma roll. Seega kui lapse kinno saadate, siis võib täiesti kaaluda ka ise kaasa minemist.

Enzo d'Alò läheb oma filmiga tegelikult Pixari jälgedes. Seda mitte visuaalses mõttes – animatsioon on kirgas ja selgepiiriline, nagu Euroopa lastefilmis ikka –, vaid lugu, mida jutustama hakatakse, on ootamatult otsekohene ja emotsionaalne. Peategelase vanaemal avastatakse raske haigus ning perekond peab hakkama vaikselt valmistume tema surmaks. Seepeale aga ilmub välja vanavanaema vaim, kes aitab seda protsessi valutumaks muuta.

"Tüdruk ja koer" julgeb rääkida lastele otsesõnu surmast ning see pole mitte nurga taha peidetud kõrvalteema, vaid hoopis kogu loo tuum: ilma üle võlli pateetikata näidatakse, kuidas mõjutab lähedase inimese haigestumine perekonna dünaamikat. Paraku hakkavad tegijad ise seda tugevust õõnestama ebavajaliku haldjatolmuga, mis võib minna peale pere noorematele, aga ega ka lapsed pole lollid. Pole vaja lapsi alahinnata, et igale loole on vaja keevitada juurde ka ninnu-nännu element, võib Pixari eeskujul oma visiooniga lõpuni välja minna.

"Tüdruku ja koera" linastused PÖFF-il on möödas, aga peagi jõuab film ka Eesti kinolevisse.