"Elu maitsed"
Režissöör: Trần Anh Hùng

Vietnami päritolu prantsuse režissööri Trần Anh Hùngi Cannes'is parima režissööri preemia võitnud "Elu maitsed" on otsekui film, mille stsenaariumi oleks loonud ChatGPT käskluse peale "tee kõige prantsaslikum prantsuse film". Kaks tundi lakkamat toidupornot, tähtsa näoga gurmeeroogade mekutamist ja maalilisi seepiatoonides kaadreid, kus võimalikult aeglaselt üksteisele armastust avaldatakse. Ja muidugi toimub kõik 19. sajandi lõpus, lisades sinna annuse ajasturomantikat. Kui need märksõnad teil kõhus liblikad lendama panevad, siis saate tõepoolest kõike varem mainitut rohkem kui küll. Kõht on prantsuse kinost pikaks ajaks täis.

Küll aga kannatab "Elu maitsed" klassikalise toidufilmide probleemi all: ühelt poolt meile üritatakse jutustada lugu ja maalida pilti ajatust, kuid enam kui poole filmist moodustab puljongi keetmine, liha küpsetamine, kala hautamine ning veel sada erinevat võimalikku varianti, kuidas toitu valmistada saab. Ei saa aga üle ega ümber küsimusest, et miks seda kõike ikkagi vaja oli? Muidugi, mulle meeldivad ka väga kokasaated, kuid seal ei ürita keegi mulle maitsva pastaretsepti kõrvale mingit muud teemat arendada. Esimene pooltund, kus meid üritada visuaalselt nuumata, oli lummav ja hea tempoga, kuid peagi muutus see lihtsalt tühjaks ilutsemiseks.

Ilmselt olen ma hinges lihtsalt liiga vähe romantik, et seda kõike nautida, sest "Elu maitsed" rütm on väga täpselt paika timmitud, kogu tegevus kulgeb raugelt, mõjudes omamoodi toidumeditatsioonina. Trần Anh Hùng on teinud kõik, et vaataja igavast reaalsusest lahti loksutada ja näidata maailma, kus inimestel oli aega kaheksa tundi õhtust süüa, sest ei pidanud Pimedate Ööde filmifestivalil kaks nädalat järjest kogu vaba aega kinos istuma. Seega küünikud peavad olema valmis, et tõenäoliselt hakkab lõpuks kõhus pisut keerama, ent tõenäoliselt moodustab selliste vaatajate hulk selge vähemuse. "Elu maitsetel" on suur levipotentsiaal, usun, et pärast festivali kogub film ka kinodes korralikult vaatajaid.

"Elu maitsed" linastub 16. novembril kell 17.45 Solarise Apollo kinos.

"Magnetmees"
Režissöör: Gust van Den Berghe

Rõõm on näha, et üheksa aastat tagasi "Luciferiga" PÖFF-i peapreemia pälvinud Gust van de Berghe on pärast pikka pausi filmimaailmas tagasi ning esitleb oma filmi taas Eestis. Tundub aga, et vahepealsete aastatega on tema esteetikas mingi tugev nihe toimunud, sest kui "Lucifer" ja 2011. aastal valminud "Sinilind" olid mõlemad häbematult eksperimentaalsed autorifilmid, siis värske "Magnetmees" on sihikindlalt vanakool. Van Den Berge jutustab oma lugu ilma suuremate katsetuste ja veiderdusteta, vaid koorib maha kogu üleliigse ballasti ja keskendub vaid ühele lihtsale ja ilusale muinasjutule.

Vanakool on seegi, et kui suuremalt osalt kaasaegsest kinost oodatakse meeletut ambitsioonikust, iga lugu peab asetuma mingisse laiemasse sotsio-poliitilisse konteksti või toppima näpu vägivaldselt ühiskonna mädahaavadesse, siis "Magnetmees" ei püüa ühelgi moel meie ajaga kontakti astuda. Kujutage ette Guillermo del Toro "Nightmare Alley't", aga niiviisi, et seda mängitakse pigem Charlie Chaplini võtmes. Peategelane on tõepoolest omamoodi magnetmees, kelle keha külge jäävad metallesemed kinni, mistõttu otsustab ta liituda tsirkusega. Elu mängib talle kaardid kätte ja võtab need kaardid sama ootamatult jälle tagasi, me oleme selliseid lugusid varem näinud, aga on teatud motiivid, mida räägitakse ilmselt ikka veel ka 100 ja 200 aasta pärast.

Kuigi filmis on pealtnäha kõik olemas – virvarrlik tsirkusemaailm on ehedalt välja mängitud ja peategelase traagiline armastuslugu puudutab samuti –, siis van Den Berge loost jääb midagi siiski puudu. Lihtsusel on oma võlu, kuid ehk on "Magnetmehe" puhul sellega liiga kaugele jäetud? Kohati jääb mulje, et mingid teemaliinid on otsekui skeletid, kuhu tuleks alles liha luudele ehitama hakata, praegu antakse meile vaid niidiots kätte, kuid see ei viigi kuhugi välja. Pettuma ei pidanud, aga loodan, et äkki läheb Gust van Den Berge ikkagi reljeefsema autorikino juurde tagasi, see oli igatahes huvitavam ja meeldejäävam.

"Magnetmees" linastub 16. novembril kell 18.00 Tartus Athena keskuses ja 17. novembril kell 18.30 Solarise Apollo kinos.

"Töölisklass läheb põrgusse"
Režissöör: Mladen Djordjevic

Serbia režissöör Mladen Djordjevic näiab, kuidas hea tahtmise korral saab iga teema juurde keevitada tükikese õudusfilmi. "Töölisklass läheb põrgusse" on esimesel pooltunnil tugevalt kahe jalaga maas: räägitakse lugu sellest, kuidas väikelinnas suletakse tehas, mis pakkus paljudele inimestele tööd. Muidugi ei lepi kohalik rahvas sellega, käiakse aktiivselt meelt avaldamas ning püütakse korrumpeerinud oligarhidele kaikaid kodaretesse loopida. Klassikaline head vs pahad lugu muutub kiirelt veidramaks, kuid kodulinna saabub tagasi aastaid eemal elanud mees, kes enda sõnul on "käinud grupiteraapias" ja oskab inimesi aidata.

Reaalsuses oli tema "grupiteraapia" aga satanistide sekt ning kui algul proovitakse kurjusele vastu astuda tina valamise ja pehmema loitsimisega, siis peagi istutakse juba alasti pentagrammi ümber ja kustutakse surnud lähedasi endale appi. Djordjevici ei huvita siiski õuduskino, vaid satanism kannab endas pigem tugevat sisulist kommentaari: ka Eestis on väikeseid kogukondi, kus uhhuu-teadused on suure au sees, kuna ühelgi ratsionaalsel moel enda hädadele lahendust ei leita. Ka "Töölisklass läheb põrgusse" tõestab, kuidas nurka surutud inimesed on valmis leppima ka täieliku absurdi ja jaburusega, kui suurem osa kogukonnast sellega kaasa läheb.

Kahjuks ei ole arenda Djordjevic seda teemat eriti kaugele ning võtab pigem kõrvaltvaataja positsiooni, kuid enam kui kahetunnise kestuse juures oleks tahtnud veidi julgemat lähenemist. Praegu jääb mulje, et mõtteid ja alateemasid oli liiga palju ning kuigi "Töölisklass läheb põrguse" proovib näpuotsaga neid kõiki puudutada, on see kõik kuidagi... liiga turvaline. Serbia välja arendamata taristuga väikelinnu üritati näidata trööstituna, aga ma usun, et reaalsus on veel palju koledam.

Õnneks on aga filmi lõpupuänt ootamatult koomiline, mis lunastub mõned varasemad puudused. Kindlasti üks erilisemaid Euroopa filme tänavu, mis võinuks samas olla veel palju-palju tugevam.

"Töölisklass läheb põrgusse" linastub 16. novembril kell 20.30 Coca-Cola Plazas.