"Huvivöönd"
Režissöör: Jonathan Glazer

Meeldiv on näha, kuidas Jonathan Glazer võitleb parimas mõttes filmitööstuse reeglite vastu: ka kõige trotslikumad arthouse-lavastajad annavad ikka vähemalt viie aasta tagant mõne filmi välja, et vahepealse ajaga täitunud inspiratsiooni- ja loomapaunad tühjaks lasta ning mingilgi määral oma vaatajat teenida. Glazer on pärast kümme aastat tagasi ilmunud suurepärast "Under the Skini" andnud välja vaid üksikud lühifilmid, mis on küll tekitanud lühikesele kestusele ja abstraktsele vormile vaatamata palju kumu, ent pikemas perspektiivis olid need lihtsalt väikesed sähvatused, mis tulid kiirelt ja kadusid ka pildilt sama ruttu. Nüüd on ta aga tagasi filmiga, mis näitab, et pikk ootus oli seda väärt.

"Huvivöönd" võib tekitada küll esmapilgul skepsist, sest koonduslaagritest ning natsi-Saksamaa õudustest on tehtud sadu (kui mitte isegi tuhandeid!) filme ning vägisi tundub, et isegi kõige rõvedamad pimedad nurgad on juba läbi valgustatud ja tükkideks lahti võetud. Jonathan Glazer otsustab meile õuduseid üldse mitte näidata, aga mõjub seejuures tuhat korda vastikumalt kui pildid gaasikambris piinlevatest inimestest. "Huvivöönd" näitab, et kõige abstraktsem, jäledam ja põhjendamatum kurjus ei esitle end reaalsuses kunagi sarvilise deemoni või mõõkhambulise tiigrina, vaid suurimad tõprad on suvalised inimesed, täiesti märkamatud tüübid.

Filmi fookuses olev perekond Höss on ka täiesti mittemidagiütlev perekond, kes elab Auschwitzi koonduslaagri aia taga – seda sõna otseses mõttes, mõnikümmend meetrit kõrgetest müüridest – idüllilist pereelu. Lapsed sulistavad aias olevas basseinis, pereema hõljub kondab sihitult mööda maja ringi ja patseerib lopsakas aias ringi. Iga minutiga saab aga selgemaks, kuidas tegelikult pereisa Rudolf Höss on tegelikult üks võtmetegelasi ning normaalse argielu varjus tehakse suurimad inimsusevastaseid kuritegusid.

Glazer ei tee vaatajale pai, vaid sunnib meid hindama ümber oma arusaama kurjusest. Kui te lõpuks peas selle nupu teise asendisse lükkate, siis jääb "Huvivöönd" veel pikaks ajaks teid jälitama ja võimalik, et ei lahkugi peast enam kunagi. Aasta olulisemaid filme, praeguste sõjakollete kontekstis ka lausa kohustuslik äratus meile kõigile.

"Huvivöönd" jõuab Eesti kinolevisse tuleva aasta aprillis.

"Langemise anatoomia"
Režissöör: Justine Triet

Kohtudraama on ajalooliselt olnud ikka ameeriklaste asi, nemad on selle žanri täielikud meistrid ning ega eurooplastel siin suuremat sõnaõigust pole olnud. Justine Triet' Kuldse Palmioksaga pärjatud "Langemise anatoomia" mõjub seetõttu üllatavalt värskelt, kuna teeb asju võrreldes üleelusuuruste Hollywoodi kohtufilmidega hoopis teistmoodi. Oma vormilahenduselt sarnaneb film isegi pigem mõnele kainele ja kliinilisele Skandinaavia krimisarjale, kus tüüne, aga halvaendelise rahulikkusega kooritakse kiht-kihi haaval lahti üht keerukat konflikti.

Antud juhul on probleem pealtnäha lihtne. Mees leitakse koduhoovist surnuna ja on kolm varianti: kas kukkus alla, tegi enesetapu või keegi aitas kaasa. "Langemise anatoomia" ei too mängu mingit piipu suitsetavat detektiivi ega keskendu isegi niivõrd uurimisele kui sellisele, vaid surub selle juhtumiga hoopis ühe perekonna keerulise suhtevõrgustiku mikroskoobi alla. Kas päev enne surma toimunud tüli mehe ja naise vahel annab õiguse kahtlustada, et naine võis surmale kaasa aidata? Kas nägemispuudega poja ütlustel on mingit kandepinda? Kuivõrd kaugele on eetiline minna, et otsida vastust küsimustele, millele vastust võib-olla ei olegi?

Triet' filmis ei toimu tegelikult suurt mitte midagi, aga just see fakt tõigi "Langemise anatoomiale" Cannes'i peapreemia. Pole mingeid lavastuslikke võtteid, millega vaatajat ühes või teises suunas mõjutada, vaid siin hakkab särama lugu kõigi oma suuremate ja väiksemate pöörete, vastuoluliste hoovuste ning keeruliste, ent kõigiti inimlike karakteriga. Täielik stsenaristika meistriklass, mis sunnib vaatajat pidevalt end moraalsele kompassile otsa vaatama ning oma valikuid ikka ja jälle ümber hindama. Ühelt poolt elav näide sellest, kuivõrd subjektiivne on kohtusaalides toimuv, teisalt ka valus kinnitus, et ka kõige kaljukindlam tõde on suurendusklaasi all vaadates üsna habras.

"Langemise anatoomia" jõuab Eesti kinolevisse tuleva aasta märtsis.

"Järgmine värav võidab"
Režissöör: Taika Waititi

Rahvusvahelisel komöödiate maastikul seisab Uus-Meremaa lavastaja Taika Waititi heas mõttes üksiklasena: tema lapsikul ja naiivsel, kuid samas igati tabavale humoorimeelele keegi teine naljalt konkurentsi ei paku, mistõttu on ka raske teda kellegi teisega segamini ajada. Viimastel aastatel on ta küll tegelenud pigem identiteedikriisis vaevleva koomiksisaaga elluäratamisega, mis tal kahe "Thori" filmi näol ka hetkeks õnnestus, nüüd on ta aga õnneks tagasi autoriprojekti juures.

Või kas see on ikkagi autoriprojekt? Lugu maailma halvimast jalgpallimeeskonnast on kuidagi nii taikawaititilik lugu, et ma ei suuda siiani uskuda, et Waititi päriselt sellise filmi teinud on, mis on kuidagi nii ambitsioonitult lihtne ja isegi tühine. Äkki keegi surus selle talle ikkagi peale? Kõigi seniste filmidega on Waititi püüdnud kuidagi raputada, astuda sissetambitud rajalt kõrvale ja mängida stampe pahupidi ümber, "Järgmine värav võidab" räägib meile aga loo, mis on juba oma olemust nii napakas ja ogar, otsekui olekski Taika Waititi ise elu lavastama hakanud. Aga ei, see kõik toimus päriselt ning filmilavastajana polegi tal siin eriti midagi juurde lisada.

Komöödiana on "Järgmine värav võidab" igati õnnestunud, samuti teeb Michael Fassbender ühe oma karjääri kõige totakama rolli, mis samas tabab naerutamise kõrval ka mingeid tõsisemaid registreid. Aga kas meil oli ikkagi sellist filmi päriselt vaja? Aluseks on võetud 2014. aastal valminud samanimeline dokfilm ning kui lõputiitrite ajal näidatakse kaadreid dokist, siis on näha, et isegi osad stseenid ning kaadrilahendused on üks-ühele üle võetud. Hollywoodi keskmise komöödia madalate standardite kohaselt on "Järgmine värav võidab" väga tuumakas teos, aga Waititi enda varasematele töödele jääb tugevalt alla, kuna tervik jääb kuidagi ühetasandiliseks.

Naerda saab, tore on ka ning ega peagi seda pikaks ajaks meelde jätma, sest Waititil on lavastaja hetkel töös veel viis-kuus järgmist projekti, seega peagi näeme juba midagi uut.

"Aeglaselt"
Režissöör: Marija Kavtaradze

Eestis räägime "Savvusanna sõsararatest" ja jagame mõnes mõttes juba karu nahka enne jahile minekut, küll antakse filmile juba Oscareid, küll Kuldgloobuseid, küll Euroopa filmiauhindu, aga ei tasu ära unustada, et on ka teised väga tugevad konkurendid. Üks neist on samuti tänavu aasta alguses Sundance'i filmifestivalilt tuule tiibadesse saanud noore Leedu lavastaja Marija Mavtaradze teine mängufilm "Aeglaselt", mille leedukad esitasid ka omapoolseks konkurendiks Eestile võõrkeelse filmi Oscari võidujooksus. Ja peab tunnistama, et "Aeglaselt" astub meile väga tugevalt kandadele ning lippab kohati isegi mõne sammu ette.

Küll aga jõuame kiirelt tupikusse, kui püüame "Aeglaselt" kuidagi sõnadesse panna. Paljuski ilmselt seetõttu, et sõnal on selles filmis üsna väheoluline roll, sest filmi peategelasteks on tantsija ja viipekeele tõlk, kes mõlemad kõnelevad kehaliselt, füüsiline pool on verbaalsest tugevalt üle. Nende vahel tekib tugev side, mis pannakse aga kiirelt proovile, kui Kęstutis Cicėnase kehastatud tõlk teatab, et ta on aseksuaalne. Kuidas kaks väga kehalist inimest saavad olla suhtes, kui seksuaalsus on laualt maas?

Selle keerulise ning meediaruumis pea mitte kunagi kajastust leidva küsimusega tegeleb Mavtaradze nii peenelt ja tundlikult, et piir mängu ja elu vahel kaob täielikult. Sellele aitab kindlasti kaameratöö, mis ei aja taga mitte esteetilist täiust, vaid mängib pigem oma dokumentaalse, töötlemata ning rohkemaka lahendusega kätte värskete armastajate pimestatuse, aga ka ebakindluse, kõhklused ja hirmud.

"Aeglaselt" ei mõju hetkekski turvaliselt, ehkki filmis ei toimu ka kordagi midagi reaalselt ohtlikku, Aga kui sa usud päriselt neid karaktereid, kes sulle ekraanilt vastu vaatavad, neist saavad pooleteiseks tunniks sinu parimad sõbrad või pereliikmed, siis iga südamevalu saab ka meie omaks, elame seda ka ise füüsiliselt läbi. Kogu film mõjubki, nagu varem ka mainisin, väga kehaliselt, ka filmielamus ise nagu ronib sulle ligi kohtadest, kuhu enamik filmid üldjuhul ei taha ega julge minna.

Ilmselt aasta suurim üllataja, mis näitab, et parimad filmid sünnivad tihti eimillestki. Filmis tantsijat kehastaval Greta Grinevičiūtėl, kes on ka ise ameti poolest pigem tantsija kui näitleja, tasub tulevikus kindlasti silma peal hoida, loodan väga, et pärast sellist rolli jätkab ka kinolinal ka tulevikus.

Esialgsete plaanide kohaselt Eesti kinolevisse ei jõua, aga loodan väga, et keegi mõtleb ümber.