"Mai ja detsember"
Režissöör: Todd Haynes

Todd Haynesi värske linaloo "Mai ja detsember" kirjeldamiseks piisab tegelikult ühest sõnast: sensatsioonilisus. Seda saab kasutada ühelt poolt nii käsitletud teemade kui ka filmi enda kohta, sest Haynesi linalugu on otsekui metakriitika, suunates valgusvihu ühiskonna hall-alal asuva armuloo ning selle kõmuajakirjandusest tekkinud kumu suunas, aga lõpuks lõikab režissöör ka ise selle sama poleemilise ja skandaalse teema vilju. Seetõttu on "Mai ja detsember" otsekui vaatemänguühiskonna minimudel, perpetuum mobile, mis tühistab ja võimestab iseend samaaegselt.

Vaatajal ei ole selle kõige keskel võimalik ükskõikseks jääda: Haynes provotseerib meid ja sunnib seisukohta võtma, pannes meid selgelt ebamugavasse olukorda. Eetiline dilemma – kas peaksime näitama üles empaatiat naise suhtes, kes astus vahekorda 13-aastase poisiga ja sai temaga lapse – on selline, millele pöörame ühiskonna enamasti pigem selja ja teeme näo, et ei pannud seda tähele. "Mai ja detsember" võtab aga väga normaliseeriva seisukohta: film räägib oma keerukat lugu väga klassikalise romantilise draama võtetega, ehk isegi pisut idülliliselt, kuid tasapisi hakkab klanitud pealispind mõranema ning küsimata jäänud küsimused murravad vägisi välja.

Rõõm on üle pika aja taas näha Natalie Portmani sügavas rollis kui lihtsalt kõrvaosatäitjana järgmises Marveli filmis. Ta on tegelikult Hollywoodi üks tugevaima psühholoogilise tunnetusega näitlejaid, kes ei peagi liiga palju tegema, aga tema rollidest kiirgab energiat, pinget, isegi pompoosset traagikat. "Mai ja detsembris" on tal ka omamoodi duaalne roll, kuna ta läheb Julianne Moore'i juurde koguma materjali, et peagi võttesse minevas filmis teda kehastada. Veel üks metakiht filmi juurde, kuid Portman ja Moore võtavad sellest võimalusest maksimumi ning juba ainult nende omavahelise dünaamika nimel tasub film ette võtta.

Haynes teeb ühe oma karjääri parimatest filmidest – mina ei olnud suur "Caroli" fänn, vabandust! – ning näitab, kui palju annab ühe pealtnäha lihtsa draama raamides ära teha.

"Mai ja detsember" linastub 18. novembril kell 18.45 Solarise Apollo kinos.

"Jäätee veerel"
Režissöör: Arko Okk

Tänavusel festivalil jõudis publiku ette mitu jõulufilmi ja omal moel sobitub sinna ritta hästi ka režissöör Arko Oki värske, seitse-kaheksa aastat töös olnud dokfilm "Jäätee veerel". Antud juhul on küll tegemist pigem talvefilmiga, kuid ilma igasuguse nunnu lumeromantikata: Okk uurib hoopis rannarahvaste elu talveperioodil, kuid ei tee seda mitte läbi jääaugus õngitsemise, vaid asetab loo keskmesse hoopis jääteed ning nende praktilis-poeetilise väärtuse.

Arvestades filmi pikka küpsemisperioodi ning suuresti ratsionaalsest loojutustusest loobumist võib "Jäätee veerel" pidada vabalt ka "Päikeseaja" lumiseks vennaks, mis tegeleb suuresti samade väärtustega: looduse halastamatu, aga lummav jõud, mille rütmis teatud inimesed pidevalt elavad. Kui Liis Nimik näitas rohkem inimesi, kelle suhe loodusega oli väga õrn ja minimaalne, siis Arko Oki filmis on jäätee otsekui mäslev deemon, keda nii kohalikud gerilja-ärimehed kui ka rallifännid üritavad taltsutada.

Sellest tekib ka huvitav dissonants: ühel pool on talvised vaiksed külavaheteed, kus mõni kohalik veel süvatalvelgi rattaga ringi sõidab, aga teisalt lõputud jääväljad, kus käib alalõpmata pidu ja pillerkaar, paarutatakse autodega ringi, uisutatakse, võetakse sellest jääst viimast. Ootamatult saab filmi tuumaks aga üks kohalik vanamees, kes istub, nagu pealkirigi ütleb, jäätee veerel ja loendab autosid, kes jääle lähevad. Ta on otsekui budistlik munk, kes istub Tiibeti kaljuserval, aga oma mõtetega rändab kuskil kosmose veerel, ka selle vanamehe agro-filosoofia rändab ootamatutel radadel.

Kes oleks arvanud, et jääteest, mida enamik meist peab lihtsalt üheks läbinisti praktiliseks lahenduseks, võib nii palju luulelist üles leida?

"Jäätee veerel" linastub 18. novembril kell 14.15 Elektriteatris, aga film jõuab detsembri alguses ka kinolevisse.

"Teatrilaager"
Režissöörid: Molly Gordon ja Nick Lieberman

Häid komöödiad on alati liiga vähe, see on fakt. Ka Pimedate Ööde filmifestivali kavast tuleb see hästi välja, sest enamik naljafilmid lihtsalt ei ole naljakad, või siis hakkavad lihtsalt arutult kildu rebima ja unustavad seejuures muu filmi ära. Režissööride Molly Gordoni – kes on ise ka filmi peaosatäitja – ja Nick Liebermani käe all valminud "Teatrilaager" õnneks nende probleemide all ei vaevle: mocumentary-stiilis valminud lugu ühest lastele mõeldud teatrilaagrist ja selle tragikoomilistest juhtimistest tabab huumoriga naelapea pihta ja joonistab seejuures põnevalt lahti ka kümmekond eripalgalist tegelast – paljud neist jäävad küll lõpuni rakendamata –, kelle ülevoolav energia paneb filmi tõeliselt elama.

Hea on ka näha, et Ameerikas osatakse n-ö suvelaagri-filmide mudelit kasutada ära ka millekski muuks kui lollideks keskkooli seksikomöödiatest ja trafaretseteks slasher'iteks. Kuigi tegelikult ei näe "Teatrilaager" selle keskkonnaga isegi liiga palju vaeva, vaid see on lihtsalt hea konkreetne ja tuttavlik raamistik, mis ei nõua liiga palju selgitamist. Tänu sellele läheb ka filmis kohe asjaks: lapsed jõuavad laagrisse kohale ning käima läheb tõeline egode kokkupõrge, igaüks arvab, et just tema teab teatrist kõige rohkem, et tema on kõige suurem kunstnik, et just tema peaks saama laagri lõpuks valmiva lavastuse peaosa. Üks tegelane on karikatuursem kui teine, aga mitte totter ja üle kirjutatud, vaid oma koomilisuses kõigiti eluline.

Tegijad ei ürita teatrit kuidagi müstifitseerida, see ei ole mingi suur püha kunst, mis end vähestele õnnelikele kuskilt taevaväravate vahelt ilmutab, pigem vastupidi. "Teatrilaagri" vundamendiks on suur koostegemise rõõm, teater on siin kõigi oma, keegi pole teistest üle. Samal ajal näitab film ilmekalt, kuidas lõppude lõpuks taandub kõik rahale, sest ükspuha kui palju need noored ka kirglikult teatrit teha ei tahaks, peab kuidagimoodi seda ka rahastama. Ise pole veel osanud Eesti teatrirahastuse lõputust sasipuntrast huumorit üles leida, aga "Teatrilaagri" rahamuredest saab küll filmi huumori keskne telg, mahlakas tragikoomiline jant.

Tugevaid näitlejatöid on filmis rohkem, erilise hooga mängib sarjast "The Bear" tuttav Ayo Edebiri, ent kohati jääb mulje, et tugevalt alanud stsenaariumiga jõuti mingil hetkel ummikusse. Tegijatel oli olemas idee, kuidas erinevad liinid jooksma panna ja omavahel kokku põimida, aga seda, kuhu kõik lõpuks välja peaks jõudma, nad ei teadnud. Ja ei saanudki lõpuni teada, sest viimane kolmandik laguneb veidi laiali. Mõningatele puudustele vaatamata on "Teatrilaager" siiski üks viimase aasta huvitavamaid indie-komöödiaid.

Festivali raames rohkem "Teatrilaagri" seansse planeeritud ei ole ja ka kinolevisse film praeguste plaanide kohaselt ei jõua, aga usun, et vähemalt VOD-platvormidele jõuab film peagi.

"Hüpnoos"
Režissöör: Ernst De Geer

Üks komöödia kohe veel siia otsa. Kui "Teatrilaager" leidis huumori idu üles suvisest laagrikeskkonnast, siis Rootsi komöödia "Hüpnoos" viib meid mõnes mõttes palju nahksemasse, aga üllataval kombel samavõrd koomilisse (ehk isegi naeruväärsesse) keskkonda, täpsemalt startup-ettevõtete konverentsile. Õigemini ei mängi see täpsustus suuremat rolli, sest kuigi peategelaseks olev paar on tõesti loonud naiste seksuaaltervisele keskenduva rakenduse, millele nad lähevad rahastus hankima, siis võinuks sarnased situatsioonid toimuvad ükspuha millised teisel tööüritusel, mille kirjutamata reeglid ja stoiline vabameelsus muutuvad põhjalikul läbivalgustamise lolljaburateks.

Seejuures saab filmis eristada kahte erinevat tasandit: ühelt poolt avaneb meie ees konverentsi totter sigin-sagin, erinevad piinlikud situatsioonid ning sotsiaalsed tupikteed, millest head väljapääsu justkui polegi, ent palju olulisem on see, kuidas ühe pealtnäha õnneliku paari suhtedünaamika hakkab tasapisi lagunema ning seda suuresti traditsiooniliste soorollide tõttu. Kas mees suudab leppida mõttega, et naine on temast karismaatilisem? Mida tähendab töötada koos oma elukaaslasega? Kas enda projektile rahastust taotlema minnes peaks üldse omavahel võistlema hakkama?

Need küsimused on kõik huvitavad ja moel või teisel nendega ka tegeletakse, kuid "Hüpnoos" tulistab minu arust koheselt ka endale jalga: juba filmi pealkiri jätab mulje, et kõik saab alguse hüpnoteraapiast, kuhu naine enne konverentsi läheb. Pärast seda teraapiat hakkab naine aga maailma hoopis teise pilguga nägema – kohati mulle tundub, et seda üritatakse näidata veana, et see on n-ö vale viis maailma näha –, aga mees ei suuda nende muutustega leppida.

Silmi kissitades võin seal taga näha ideepojakest, mis pidanuks mõjuma naisi võimestavalt, aga lõpptulemus jätab pigem mulje, et naised on tüütud ja emotsionaalsed ega suuda end kontrollida, mistap peavad nad oma elu kontrolli alla saamiseks teraapias käima, aga mehed on tugevad, murravad igast jamast läbi ja saavad lõpuks hädadega ise hakkama. Hetkiti suudab "Hüpnoos" seda muljet ka lahustada, aga kui on vaja jälle vaatajale meelde tuletada, et me teeme ikkagi komöödiat, siis läheb nali ikka sugude vaheliste küsimuste peale ning naine jääb selles võitluses enamasti kaotajaks.

Palju potentsiaali, aga kahjuks on fookus praegu liiga juhuslik, et päriselt sellele kõigele alla kirjutada.

"Hüpnoosil" rohkem linastusi Pimedate Ööde filmifestivali kavas ei ole, aga peagi jõuab film ka Eesti kinolevisse.