"Sülita mulle näkku"
Režissöör: Manfred Vainokivi

On palju filme, mille puhul suudad igati ette kujutada, kuidas sama materjal oleks näinud välja mõne teise režissööri käe all. Manfred Vainokivi probleemidega seda häda ei ole: keegi teine neid filme ei saaks ega ilmselt ka tahaks teha, tõenäoliselt on ka tema üks neist vähestest kodumaistest filmitegijatest, keda lähiajal veel tehisintellekt välja vahetama ei hakka, sest ükski algoritm-logaritm ei suuda tema loomingut arvude ja ratsionaalsete loogikate keelde tõlkida.

Just sel samal põhjusel on ka huvitav iga järgmist Vainokivi filme vaadata, sest kui suurem osa kodumaisest dokumentalistikast mängib vaatajale kaardid kiirelt kätte, siis juhatab meid meelega tupikusse, teeb seal mingi lolli nalja ja siis jätabki sinna arusaamatult toppama. Kuhu nüüd? Miks nii? Selle sama meetodi tõttu meenutabki tema viimaste aastate filmograafia rohkem dokumentaalfilmi paroodiat, ütleks isegi, et Manfred Vainokivi on Eesti ainus elukutseline mokumentalist.

Ka tema värske "Sülita mulle näkku" mõjub kui mõne lolljabura komöödia stsenaarium, ainult selle erinevusega, et elu lavastab selle pitsivendade jämekoomika ise. Vanad ja unustatud filmitegijad Kristjan Svirgden ja Edvard Oja võtavad napsu, aasivad üksteist väsimatult ja ega seal ju midagi rohkemat väga polegi. Aga olete te näinud kunagi paremat rahvakomöödiat? "Vigased pruudid" on saanud endale tugeva konkurendi, eriti selles valguses, et antud juhul näeme Eesti ürgelu kogu pulbitsevas eheduses. Ja ei saa ainult naerda, nutta võib ka täiesti vabalt.

"Sülita mulle näkku" linastub 13. novembril kell 19.30 Tartu Elektriteatris ja 14. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plazas.

"Kõiksuse teooria"
Režissöör: Timm Kröger

Kuhu on popkornikinost kadunud seiklusfilmid? Jah, meil on "Võimatu missioon", mis kogu selle koorma enda peale võtab, ja siis ükskikud sähvatused nagu uus "Indiana Jones" või "Uncharted", aga päriselt tõsiseltvõetavat seiklusfilmi näeb häbematult harva. Eks selle tühimiku on täitnud ilmselt kiired ja vihased õlinäpud, sest milleks seigelda mööda džunglit või uurida iidseid kultuure, võib ka lihtsalt autoga mööda Rooma tänavaid kihutada ja arhitektuurimälestisi sodiks pommitada. Seega vastus on ilmselt lihtne: vaatajal pole sellise niši vastu enam suuremat huvi.

Paljuski just seetõttu mõjubki Saksa lavastaja Timm Krögeri "Kõiksuse teooria" nii värskelt. Arvad esialgu, et lähed vaatad mustvalget Euroopa autorikino, aga ootamatult avastad, et suurejoonelisuse poolest ei jää film kaugeltki alla Hitchcocki legendaarsele "North by Northwestile", mis pani üle 60 aasta tagasi paika hollywoodiliku seiklusfilmi mängureeglid. Kröger teebki kummarduse kinoklassikale, aga ei jää ikkagi seal pidama, ta paneb sinna seikluse vahele võrsuma ka teadusulme seemne, mis täidab kõik praod seletamatu müstikaga.

Mingi külje pealt võib ju ka öelda, et kui kõik viimase aja Marveli koomiksifilmid tegelevad multiversumiga, siis nüüd on see ka Euroopa kinno jõudnud. Ainult selle vahega, et "Kõiksuse teoorias" pole erinevate reaalsuste vahel hüppamine mingi tühine multifilmilik vilgutamine, vaid Kröger lahendab seda lugu pigem H. P. Lovecrafti eeskujul: võõrapärast ei allutata ratsionaalsetele reeglitele, vaid viidatakse pigem sellele, et inimmõistus ei suudagi kõige keerulisemate küsimustega tegeleda.

Loodan väga, et film tuleb hiljem ka kinolevisse, sest häid ulmefilme on väga, aga häid ulmeseiklusfilme peaaegu polegi. Lisaks loob see hea võimaluse teha topeltseanss koos legendaarse kodumaise filmiga "Hukkunud Alpinisti hotell", sest "Kõiksuse teooria" sündmuspaik Alpides meenutab vägagi meie oma ulmeklassikat.

"Kõiksuse teooria" linastub 13. novembril kell 20.30 Solarise Apollo kinos.

"Kuidas peaks seksima?"
Režissöör: Molly Manning Walker

Lihtne oleks režissöör Molly Manning Walkeri debüütfilmi "Kuidas peaks seksima?" peale käega rehmata ja öelda, et "ah, jälle üks noortefilm, kus juuakse ja pidutsetakse". Kõik faktid oleksid seejuures isegi õiged: see film räägib tõepoolest noorest, kes sõidavad nädalaks Kreetale arutult pidu panema ja suvaliste inimestega seksima. Kuid kas see on ikkagi noortefilm elik film, mis on mõeldud noortele vaatajatele? Selles julgen juba kahelda, sest "Kuidas peaks seksima" pole mõeldud niivõrd moraliseeriva näitena sellest, kuidas tohib või ei tohi käituda, vaid pigem on see valusalt aus ja ausalt valus pilt reaalsusest, millega nooruspõlves nii või teisiti kokku puututakse.

Seetõttu võib film mõjuda noortele vaatajatele pigem pidutsemise ülistusena, mida "Kuidas peaks seksima?" ka mõnes mõttes on. Molly Manning Walker näitab, et piir õigete ja valede valikute vahel on noorena tihti sedavõrd õrn, et neid on võimalik ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti segamini ajada. Elu ongi tol ajal pidu, ööst saab hommik ja hommikust öö, homne ei ole tingimata probleem, sest kui pidu ei lõpe, siis ju homset polegi. Mõnes mõttes kõnnib Walker selles valguses üht jalga Harmony Korine vastuolulise "Spring Breakersiga" või isegi Merivoo "Tulnukaga": pealtnäha lõputu ekstaatiline pidu, kuid kui sa kõnnid mõned sammud eemale, oled ehk ise juba need samad vead läbi teinud, siis asetub kontekst paremini paika.

Molly Manning Walker ei paku ka filmis lahendusi, kuidas peaks sellises olukorras käituma. Peategelane Tara – keda kehastab peenelt, otsekui mängimata Mia McKenna-Bruce – on osa sotsiaalsest hierarhiast, pidevalt mõjutatud oma sõpradest ja ümbritsevast seltskonnast, mistap teeks ta neid samu vigu ka ilmselt järgmisel korral Kreetale joomareisile minnes. Küll aga on hämmastav, et "Kuidas peaks seksima?" suudab pealtnäha juhuslike pidude käigus need tegelased meile nii armsaks muuta, et iga vale otsus mõjub kui nuga meie enda südamesse. Ei mäletagi, millal viimati kinosaalis nii tihti silmad olen kinni surunud...

PÖFF-i raames rohkem "Kuidas peaks seksima?" linastus ei ole, aga hiljem jõuab film ka meie kinolevisse.

"Kollase kookoni kammitais"
Režissöör: Phạm Thiên Ân

Muidugi on tore käia filmifestivalil vaatamas sellist kino, mis turgutab ja toetab, lahutab meelt ja naerutab, aga vahel on vaja ikkagi sukelduda pea ees ka tihedasse tundmatusse rapikusse, kust tuleb meil vaatajana ise tee läbi raiuda ning kus pole vastuseid ega isegi küsimusi, millele neid vastuseid otsida. Vietnami lavastaja Phạm Thiên Âni "Kollase kookoni kammitsais" on just selline film, mis jätab meid kolmeks tunniks ihuüksi. Kõik teed on valla, aga vaatajale suunda kätte ei anta. Tuleb proovida ja eksida, et võiks uuesti proovida ja jälle eksida.

Iseenesest on "Kollase kookoni kammitsais" isegi lugu olemas. Peategelase Hunhi vennanaine hukkub avariis ning kuna kontakt vennaga on katkenud, jääb ka nõo kasvatamine tema õlgade peale. Pärast matuseid võtab Hunh ette teekonna oma lapsepõlvekoju, kuid koos füüsilise rännakuga Vietnami maagilises looduses hakkab ta sorteerima peas enda minevikku. Esile tõusevad täiesti juhuslikud hetked, mida me ei oska kuhugi paigutada, kuid mida kannab tohutu emotsionaalne energia. On ka lõputuna näivaid staatilisi plaane, mis sunnivad ka vaatajat sukeldama iseendasse, õigemini rändab meie mõte neil hetkedele iseenesest kohtadesse, kuhu ta vaikselt kinosaalis istudes minna ei tohikski.

"Kollase kookoni kammitsais" näitas mulle ka ära selle, kui oluline on tegelikult oskus valida neid filme, mis sulle sobivad. Seansilt, kus mina filmi nägin, lahkus iga kümmekonna minuti tagant mõni inimene, lõpuks jäigi alles napp pool saali. See on ka igati mõistetav, sest muude toimetuste vahelt kiirelt kinosaali põigates ja seal nii rõhutatult rahuliku, ehk isegi veniva arthouse'i peale sattudes tekibki tunne, et pigem võiks ikka kiirkorras tavaellu tagasi minna, pesu pesta, lapse trenni viia või muul moel ringi rahmeldada. Aga FOMO-ajastul tuleb hoida endas elus ka oskust segajad välja lülitada ja olla korraks kuskil mujal.

PÖFF-i linastused on kahjuks möödas, kinolevisse midagi nii hullu kunagi ei tule, aga kui teil õnnestub kuidagimoodi selle filmi peale sattuda, siis pange end proovile! Võimalik, et film jätab külmaks, aga pärast nägemist on midagi teis endas muutunud küll, selleks olen kindel.