"Vana tamm" ("The Old Oak")
Režissöör: Ken Loach

Kui olete näinud elu jooksul vähemalt üht briti vanameistri Ken Loachi filmi, siis olete mõnes mõttes näinud neid kõiki. "Vana tamm" jätkab samade motiividega ja teemadega, mis on Loachi südant alati vaevanud – väikeste inimeste suured mured, ühiskonnaklasside vaheline hõõrumine ja ebavõrdsus –, kuid hingekriipiva realismi asemel on tema värske linalugu julgelt utreeritud. Ta lavastab ühe Põhja-Walesi väikelinna inimeste elusid kui antiiktragöödiat: tegelased on mustvalged ja narratiiv on skemaatiline, kuid selle võttega lööb Loach meile kõigile naela südamesse. "Vana tamm" on ajastu peegel, mis ei soovi lohutada, vaid raputab soola meist igaühe moraalsele kompassile.

Mõelge korra oma lähedaste-sugulaste peale ja kujutage nüüd neid ette olukorda, kus nende kõrvalmajja kolivad Süüria pagulased. Ma tean, et enamik meist ei soovi seda tunnistada, aga rassism ja võõraviha on ka meie kultuuris niivõrd sügavalt juurdunud, et midagi positiivset sellest olukorrast ilmselt ei sünniks. Just seda näitabki "Vana tamm": ühe tasase väikelinna elu pööratakse pahupidi, kui pikalt tühjana seisnud korteritesse kolivad pagulaste perekonnad. Loach ei tee mingit tasast sissejuhatust, meil ei õnnestu selle linna elanikega isegi tuttavaks saada, vaid film algab juba esimese konfliktiga.

Seega joonistatakse kohe välja, kes on head ja kes on pahad, kuid selle liigituse ning ehk isegi sisemise konfliktiga peab iga vaataja hakkama filmi käigus maadlema. Kas me saame linnaelanike skepsist halvaks panna? Kuidas käituksime sellises olukorras ise? "Vana tamm" on seejuures otsekui teekaart, mil moel selliseid keerulisi olukordi võiks lahendada, ning sel põhjusel võtab film kohati lausa unenäolise mõõtme. Reaalsuses asjad ikka päris nii ilusti kokku ei klapi, inimesed ei suuda oma mugavustsoonist sedavõrd lihtsa vaevaga välja tulla, aga iga võimatuna näivat probleemi ei pea kinos lahkama läbi tumeduse, vaid võib pakkuda ka killukese lootust, kuivõrd ebausutav see esmapilgul ka ei tunduks.

87-aastane Loach tõestab, et vanus on lihtsalt number, sest "Vana tamm" on kahtlemata üks tema filmograafia tugevamaid töid.

"Vana tamm" linastub 3. novembril kell 21.00 kinos Sõprus, 9. novembril kell 21.15 kinos Artis ja 16. novembril kell 21.00 Solarise Apollo kinos.

"Kellele ma naeratan?"
Režissöör: Eeva Mägi

Meedias on jäänud kohati mulje, et Eeva Mägi täispika dokfilmi debüüt "Kellele ma naeratan?" on mingi määratult tume ajakirjanduslik lugu, kuid tegelikult ei kaugene Mägi sugugi oma senisest filmikeelest. Tema seniste lühifilmide südames on pea alati olnud moel või teisel surm, aga teda ei huvita läänelik melodraama, mis kaasneb mõne lähedase lahkumisega. Mägi uurib surma palju filosoofilisemas-müstilisemas tähenduses, surm ei tähenda tema filmides lõppu, vaid pigem on see enamasti hoopis alguspunkt, muutuste ja arengute katalüsaator.

See ei tähenda, et "Kellele ma naeratan?" poleks kriipivalt valus: kui ikkagi üks laps peab seisma silmitsi oma ema surmaga ja võimalusega, et ta ei kohtu enam kunagi oma õega, on sealt raske midagi positiivset leida. Eeva Mägi aga ei ürita seda olukorda täiskasvanulikult ratsionaliseerida –​ sel juhul meenutakski lõpptulemus ilmselt rohkem uurivat ajakirjandust –, vaid laskub oma kaameraga peategelase, 12-aastase Oliveri kõrgusele, nii sisulises kui ka visuaalses mõttes.

Tänu sellele vaatepunktile ei hakkagi Eeva Mägi lahendusi otsima, sest vaevalt soovib Oliver üldse kordagi tulevikule mõelda. Filmi suurim tugevus peitubki mängulisematest, kohati isegi lavastuslikes hetkedes, kus paljastub peategelase oskus võtta allesjäänud hetkedest viimast. Sellest elurõõmust, mis on temas lõpututele piitsahoopidele vaatamata säilinud, peaksime me kõik üht-teist õppima.

Üks on samas kindel: kuivade silmadega ei lahku saalist ükski vaataja, seega taskud toppige juba heaga salvrätte täis.

"Kellele ma naeratan?" linastub 4. novembril kell 17.15 Coca-Cola Plazas, 8. novembril kell 19.00 Coca-Cola Plazas ja 16. novembril kell 17.00 Tartu Elektriteatris.

"Aidas on midagi..." ("There's Something in the Barn")
Režissöör: Magnus Martens

Kellad on keeratud, lehed on puude pealt alla kukkunud, halloween'i on ka tähistatud, seega mis siin enam, hakkamegi vaikselt jõule ootama! Kaubanduskeskustest leiab juba nädalaid advendikalendreid, mistap ongi viimane aeg aasta esimene jõulufilm ära vaadata. Norra lavastaja Magnus Martensi "Aidas on midagi..." sobib igati siia omamoodi üleminekuaega: kollasest sügisest on saanud mudane ürgkaamos ja esimene korralik lumesadu ootab alles ees. Sama kehtib selle filmi puhul, sest siin seisab kõrvuti imal, isegi Hallmarki rämpsfilmidele omane esteetika ja häbitult toores rapper.

Ärge laske end petta sellest, et film linastub Pimedate Ööde filmifestivali egiidi all, sest antud juhul ei anna see teile mingit kvaliteedigarantiid. Aga see on ikkagi soovitus! Kümnel muul juhul tähendaks see hoiatust, aga "Aidas on midagi..." suurim voorus ongi ebaühtlane tempo, üle võlli naljad ning äärmuslik maitselagedus. Põhjamaalastel on juba ammu traditsioon läänelikke jõuluklišeede üle nalja heita ja neid parodeerida, olgu see siis 2010. aastal ilmunud kurjast jõuluvanast rääkiv "Rare Exports" või mõni aasta tagasi valminud norralaste Netflixi sari "Elves", kus samuti kurjad päkapikud. Mõnes mõttes minnakse sellega aga juurte juurde tagasi, sest siinses mütoloogias ei olegi punastes kuubedes jõulukangelased alati nunnud ja toredad tegelased, vaid pätid ja pahalased.

Kui varasem jutt võib veel segaseks jääda, siis toome hästi lihtsa võrdluse: "Aidas on midagi..." on põhimõtteliselt "Eia jõulud Tondikakul", aga vahepeal kukub kellelegi jääpurikas pähe, mõni kuri päkapikk laseb omal ajud välja ja kuuseehetest tehakse Molotovi kokteile. Kui selline asi teile huvi pakub, siis ilmselt pole teil peas kõik hästi – nagu minulgi! –, aga vähemalt on kindel, et see poolteisttund ei pane teil südant läikima, vaid teeb tuju heaks ja aitab tüütu argireaalsuse unustada.

Kas see kõik jääb pikalt meelde? Kindlasti mitte. Kas ma vaataksin seda kunagi uuesti? Mitte mingil juhul. Aga kui oled terve päeva peenele maitsele mõeldud arthouse'i vaadanud, siis lööb see norralaste jõuluhullus mõnusalt paleti puhtaks, et taas autorikinole selge peaga vastu minna.

"Aidas on midagi..." linastub 4. novembril kell 21.15 kinos Sõprus ja 18. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas.

"Puhas õnn" ("Coup de chance")
Režissöör: Woody Allen

Neile, kes lasevad silmadega möödaminnes PÖFF-i kavast üle, võib isegi märkamata jääda, et kavas on ka Woody Alleni värske linalugu. Jah, saan teie skepsisest aru, et kas me peaksimegi üldse tema uusi filme tähele panema, oleksin isegi seda arvanud, kuid värske film tõestab õnneks vastupidist.

Kes meist osanukski oodata, et 87-aastane paheline lavastaja võtab vanuigi kätte ja hakkab prantsuse filmi tegema? Paberil tundub see midagi nii tüütut, et paljud filmifännid jooksevad ilmselt puhtalt selle fakti peale juba tuhatnelja vastassuunas, aga reaalsus üllatab positiivselt. Allen supleb kelmikomöödiate klišeede meres (ja seda ta teatavasti juba oskab!) ning voolib valmis prantsuse romantilise komöödia, mis on parem kui suurem osa prantslaste enda filmitoodangust.

Selleks, et te mind kinosaalis kohe sajatama ei hakkaks, siis väike hoiatus: esimene kolmandik filmist näeb kurja vaeva, et meenutada võimalikult täpselt mõnd lääget postkaarti, mida Pariisi suveniiripoodidest osta saab, aga see kleepuvmagus romantikakissell peabki meist tekitama väikese võõristusefekti. Nimelt püüabki Allen teid juhatada valele teele, võib isegi öelda, et ta on ka prantsuse uue laine režissööride eeskujul filmi valesti kokku monteerinud – näiteks keeruliste emotsionaalsete hetkede taustal mängib lustlik salongidžäss –, et hoida seda küllalt triviaalset ja tuttavlikku lugu isikupärase ja elusana.

Allen suudab kohati isegi mul vaiba jalge alt rebida ning lõppeks lihtsalt täie raha eest meelt lahutada. Andke talle viimase kümmekonna aasta pigem kaheldava väärtusega filmikesed andeks, "Puhas õnn" ei häbene oma naeruväärsust, vaid julgeb pigem ise meiega kaasa irvitada. Läheks isegi nii kaugele, et filmi finaal meenutab mulle Quentin Dupieux' hullust. Päriselt ka!

"Puhas õnn" linastub 5. novembril kell 16.45 Solarise Apollo kinos ja 18. novembril kell 21.30 Solarise Apollo kinos.