X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

PÖFF-i päevik | Teherani narkounenägu ja näpuotsaga õudust

"Kriitiline tsoon" Autor/allikas: Kaader filmist

PÖFF-i rikkalik avanädalavahetus on selja taha jäänud, aga väärt vaatamist jagub ka argipäevadeks. Sel korral on suund rohkem žanrikino poole, kuid siiski läbi tugeva arthouse'i filtri.

"Kriitiline tsoon"
Režissöör: Ali Ahmadzadeh

Kui mõtleme Iraani filmile, siis ilmselt tuleb silme ette inimpsühholoogia läbivalgustamine, keerukad karakterid ja sotsiaalne närv, aga unustage see kõik kiiremas korras. Režissöör Ali Ahmadzadeh ei purjeta koos ülejäänud Iraani filmikaanoniga, vaid läheb sihikindlalt vastassuunas: "Kriitiline tsoon" on häirivalt minimalistlik narkounenägu, ehk isegi paranoia, mis püüab vaatajat oma nihestatud ulmeilma uputada. Ebamugavusest, mida ka kõik tegelased filmis tunnetavad, saabki filmi kogemise võti.

"Kriitiline tsoon" Autor/allikas: Kaader filmist

"Kriitiline tsoon" ei vasta peaaegu ühelegi küsimusele või õigemini ei püstita film isegi neid küsimusi, millele üldse vastama peaks hakkama. Meid visatakse lihtsalt ilma igasuguse hoiatuseta maailma, mis vähemalt esialgu näib sarnane sellele reaalsusele, kus me elame. Õige pea aga mõistame, et kaamerasilmast eemal on mingi sõnulseletamatu oht, mille eest inimesed põgeneda üritavad. Ja kuidas nad põgenevad? Valimatult kõiksugu narkootikume tarvitades, mis peaks neid sellest reaalsusest päästma. Pääsemist aga ei paista mitte kuskilt, tumemaailm on iga minutiga aina lootusetum.

Seetõttu on aga "Kriitilist tsooni" üsna keeruline soovitada: neile, kes on valmis ühe häbitult eksperimentaalse filmiga koos kaasa kannatama (just nii, mugav ei ole selle filmiga hetkekski!), siis võite selle hullu sõidu ette võtta, aga kui ootate kinost sooja kruusitäit kakaod ja pehmet paid, siis valige midagi, khm, toredamat. Ali Ahmadzadeh jutustab meile justkui lugu, aga mõni päev pärast vaatamist mõistad, et ekraanil toimunud sündmustik ei mänginud mingit rolli, vaid "Kriitiline tsoon" mängis hoopis mingi sügava ja müstilise ohutundega, mis ei allugi ratsionaalsetele loogikatele.

Ennekõike näitab aga "Kriitiline tsoon", kuidas üht düstoopiat ning miks mitte ka ulmelugu saab rääkida ka ilma suurte eriefektideta.

"Kriitiline tsoon" linastub 6. novembril kell 19.15 Solarise Apollo kinos, 8. novembril kell 18.00 Tartus Athena keskuses ja 11. novembril kell 20.30 Coca-Cola Plazas.

"Amelia lapsed"
Režissöör: Gabriel Abrantes

Kõik need žanrifännid, kes otsivad PÖFF-i kavast näpuga järge ajades õõva- ja hirmulugusid, pange nüüd tähele: "Amelia lapsed" on ilmselt tänavuse festivali kõige tõupuhtam õudusfilm. See aga pole kuidagi alavääristav liigitus, sest siin pole suvalist noaga-makku veristamist ega arutut koll-hüppab-nurga-tagant-näkku tüüpi ehmatamist, vaid režissöör Gabriel Abrantes on ilmselgelt vaadanud elu jooksul kümneid ja sadu õudusfilme, õppinud, mida tohib ja mida ei tohi teha ning pannud kokku tugeva autorifilmi, kus lihtsalt nii muuseas tegutsevad kurikavalad ürgnõiad.

"Amelia lapsed" Autor/allikas: Kaader filmist

"Amelia lapsed" nõuab küll pisut kannatust: esimene kolmandik võib jätta mulje, et lahti rullub hoopis mõni kleepuv melodraama, kus aastaid lahus elanud perekond saab taas imeväel kokku, kuid kaugel sellest. Pigem püüabki Abrantes meid pahaaimatult selja tagant rünnata, seada meie ootused-eeldused valesse kohta ja siis kardina ootamatult eest ära tõmmata. Umbes samamoodi tunnevad ka filmi peategelased, kui nad hakkavad tasapisi avastama kõik saladusi, mida peidab endas Portugali mägedes asuv palee, kus elab taasleitud perekond.

Režissöör Gabiel Abrantes laob oma filmi kihiti, mistap ei lase ta hetkekski "Amelia lastel" kalduda vaid tühipaljaks õudusfilmiks, vaid igal teisel hetkel hoiab ta kätt ka psühholoogilise draama pulsil. Kõige jäledamad jäledused – mida on filmis rohkem kui küll, olge hoiatatud! – on alati põhjendatud, midagi ei tehta lihtsalt vastikustunde nimel, vaid kõik on loo, täpsemalt ühe väga-väga-väga nihkes perekonna loo teenistuses.

"Amelia lastes" on hetki, mida ma ei oleks tahtnud näha ega suuda ka enam unustada. Aga seda vist õudusfilmifännid ootavadki?

"Amelia lapsed" linastub 6. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas, 11. novembril kell 21.45 Coca-Cola Plazas ja 14. novembril kell 21.15 kinos Sõprus.

"Tõotatud maa"
Režissöör: Nikolaj Arcel

Olete kunagi mõelnud, milline võiks olla "Tõde ja õigus", kui tegevus toimuks Taanis? Jah, mina ka ei olnud, aga just sellele küsimusele annab vastuse režissöör Nikolai Arceli "Tõotatud maa". Tegevus on tõstetud küll 18. sajandi keskpaika ja peategelane on veel kordades müstilisem tüüp kui Vargamäe Andres, kuid sarnasused kaaluvad nipet-näpet erisused kindlasti üle. Lühidalt öeldes võtab Mads Mikkelseni kehastatud Ludvig Kahlen pähe, et tal on vaja nüüd keset asustamata Taani nõmme-ala hakata kartuleid kasvatada. Kõik ütlevad talle, et see on loll mõte, aga ta jääb endale kindlaks. Tuleb kasvatada!

"Tõotatud maa" Autor/allikas: Kaader filmist

Algabki vägikaikavedu, kus Mikkelsen seisab silmitsi kordamööda nii halastamatu loodusega kui kohaliku valitsejaga, kuid tema surub ikka hambad ristis edasi. Seejuures ei tasu mõelda, et taanlased räägiksid seda läbi aastakümnete kulgevat lugu kuidagi vaikselt ja tasaselt, otse vastupidi. "Tõotatud maa" on igas mõttes Suur Film, hollywoodilik epic, kus kõike on otsekui liiga palju, igast küljest loob üle serva. Aga peabki lööma, ajalooline suurfilm on meie teadvus alati seotud pillavusega ning režissöör Nikolaj Arcel paneb seetõttu kõik kaardid mängu.

Eriti huvitavaks läheb siis, kui "Tõotatud maa" hakkab kompama žanripiire: täiesti ootamatult hakatakse klassikalise ajaloolise draama asemel rääkima oma lugu hoopis tumedate kättemaksutrilleri vahenditega, mis annab loole ka uue käigu ning raputab üleliigse pateetika filmilt maha. Seetõttu on igati kohane ka võrdlus Tanel Toomi "Tõe ja õigusega", mis kasutas tegelikult sama võtet: sealgi pandi kokku esteetikad, mida vähemalt mina Tammsaare teosest ei leidnud, aga lõpuks toimis see tugevama terviku hüvanguks.

Kahjuks oli "Tõotatud maa" ainus Pimedate Ööde filmifestival linastus möödunud pühapäeval, aga ei tasu liialt kurvastada: paar kuud kannatust ja uue aasta esimestel päevadel jõuab film juba kinolevisse. Seni saabki rahus "Tõe ja õiguse" üle lugeda ja uuesti läbi vaadata.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: