"Mahajäänud"
Režissöör: Alexander Payne

Kui oma PÖFF-i päeviku avasin ühe erakordselt halva (kuigi lõbusa!) Norra jõulufilmiga, siis Alexander Payne teeb omapoolse kontrarünnaku: "Mahajäänud" on hea, lausa väga hea film, aga mitte ainult, sest film nõrgub ka igal hetkel jõulust. Ärge nüüd mõelge, et siin on ka mingid päkapikud ja jõuluvanad ja põhjapõdrad ja taevast sadanud kingipakid, kaugeltki mitte. Pigem on "Mahajäänud" jõulufilm selle kõige puhtamal ja ilusamal algkujul ehk hästi selge emotsionaalse joonisega liigutav draama, kus headus ja armastus võidab kõik vastuolud. Jõulud on ikka imede aeg ja ka inimeste vahel on võimatuna näiv andestamine sel ajal täiesti võimalik.

Pärast seanssi vajusin mõttesse, et kas 21. sajandil on üldse mõni nii tugev jõulufilm valminud, ja tuleb tunnistada, et selles mõttelises nimekirjas läheb vist "Mahajäänud" praegu küll esikohale. Oluline võti ongi selles, et Alexander Payne ei ole tingimata üritanud teha jõulufilmi, võimalik, et teda ei huvita absoluutselt selline määratlus, aga just samal põhjusel on ka "It's A Wonderful Life'ist" saanud klassika, mille vaatamisest inimesed üle maailma ära ei väsi. Või misasja, mõnes mõttes teeb Payne oma kaasaegse muganduse "Christmas Carolist", kus kibestunud õppejõud Paul "Scrooge" Giamatti muutub ühe pealtnäha tavalise jõulupuhkuse käigus paremaks inimeseks.

Pole kunagi lõpuni mõistnud, mis on Alexander Payne'i võlu, mitmed tema väga hinnatud tööd on minust kuidagi mööda külgi maha jooksnud või mõjunud ka lihtsalt klassikalise Oscarbait'ina, aga pärast "Mahajäänuid" olen küll jäägitult Payne'i usku. Siin on kõik kuidagi nii lihtne, ehk isegi triviaalne, pealtnäha polegi ühtki nurka, kust kinni hakata ja midagi esile tõsta, aga mul on "Mahajäänutega" lihtsalt algusest lõpuni hea olla. Kõik karakterid elavad ja hingavad, nad ei ole ühenäolised ja -plaanilised maketid, vaid häbitult eksivad, probleemide ja vigade inimesed, nagu me kõik. "Mahajäänud" näitabki meile, et kui me kõik vaataksime oma vigadele korra ausalt otsa, siis oleks maailm pisut parem koht.

Kinolevisse ei tule, seega häälestage end juba varakult jõulude lainele ja vaadake ära. Oscarite-rallis ennustatakse "Mahajäänutele" samuti suurt edu, seega oleks patt vahele jätta.

"Mahajäänud" linastub 9. novembril kell 21.00 Solarise Apollo kinos ja 19. novembril kell 18.45 Solarise Apollo kinos.

"Ezra"
Režissöör: Tony Goldwyn

Näpistame end korra ja siis mõtleme uuesti, millist filmi meil õnnestub PÖFF-i raames näha: režissööri ja näitleja Tony Goldwyni värske lavastajatöö, kus praktiliselt iga näitleja on superstaar (oli seal üldse mõni tundmatu tegija kambas?) ning mida ei ole praktiliselt keegi peale meie veel näinud. "Ezra" esilinastus Torontos ja nüüd on see juba siin, IMDb-s on hetkel filmil alla saja reitingu, kuigi filmi võtmerollis astub üles Robert De Niro. Kuidas on võimalik, et see film on kuidagi täiesti radari alt läbi läinud ja selle ümber mingit kumu ei ole? USA kinolevi ei ole veel välja kuulutatud, ehk nüüd pärast SAF-AFTRA streigi lõppu lähevad kraanid lahti ja "Ezra" turundusvankrile lükatakse rahvusvaheliselt hoog sisse. Potentsiaali selleks on igatahes rohkem kui küll, seniks aga saavad Eesti kinofännid eksklusiivset võimalust nautida.

Ka sisu poolest on filmil olemas terve hunnik müügiargumente, millega tagada sellele väikesele indie-draamale suur edu: kuigi "Ezra" põhiliin on ühe purunenud perekonna tervenemise lugu, siis selle seob kokku klassikaline, aga alati kaasahaarav ja köitev road movie motiiv. Mis saaks olla toredamat sellest, kui isa ja poeg sõidavad autoga läbi Ameerika unistuste ja lootuste poole? Kõik see on nähtud ja tehtud, aga häid asju võibki ikka uuesti üle korrata, töötava mudeli juurde tagasi minna ja väikeste variatsioonidega seda taas korrata.

Goldwyn ja tema kokku pandud võimas näitlejaansambel ei soovigi võtta suuri poognaid, aga kas sellise loo puhul peakski seda tegema? "Ezra" on uhkusega väike draama, mida ma ilmselt aasta pärast ei mäleta, aga hea meelega vaatan seda mõne aja pärast ka uuesti, kui peaks ette sattuma. Selle külje pealt meenutab Goldwyni värske linalugu aasta tagasi parima filmi Oscari võitnud "Codat", mis ei häbenenud samuti olla väike ja isegi pisut tühine, aga samas tegijate enda siiras usk enda filmi paistis ekraanilt igal hetkel välja. Sama kehtib "Ezra" puhul.

"Ezra" linastub 9. novembril kell 22.00 Solarise Apollo kinos ja 11. novembril kell 21.30 Lõunakeskuse Apollo kinos.

"Üks elu"
Režissöör: James Hawes

Mõnes mõttes annab režissöör James Hawesi värske ajastudraama "Üks elu" vaatajale kätte kõik relvad, et sellele filmile kriitikat teha. Visuaalselt on film üsna klantspiltlik, lugu jutustatakse traditsiooniliselt, probleemid taandatakse lihtsamaks kui need päriselt on ning emotsionaalsel skaalal sihitakse selles suunas, et kinosaalis ka pisar silma tuleks. Ma näen seda kõike, traagelniidid paistavad kohati tõepoolest välja, aga need võimalikud puudused tühistab üks väga oluline aspekt, millest ei saa mööda vaadata: "Üks elu" jõuab meie ette lihtsalt väga õigel ajal.

Ukraina sõjast on saanud meie jaoks tapeet, uudisteportaale lugedes kipume juba klikkima parema meelega energiahinda või inflatsiooni puudutavate uudistele, ka Iisraelis toimuvat ei jaksa paljud inimesed vastu võtta. Kõige selle valguses aga ongi meile vaja lihtsaid ja mõneti isegi moraliseerivaid filme nagu "Üks elu", mis ei häbene igaühele meist tuhka pähe puistada ja öelda: sa saaksid veel rohkem teha, et maailm oleks parim paik.

Küünikud kukuvad kindlasti toolilt maha, kui film millegi nii elementaarsega soovib tegeleda, aga mulle jääb pigem mulje, et kinos kardetakse pöörata nägu tavainimese poole. Kõik teemad ja skandaalid ja mured on alati meist üle, me ei ulatu nendeni, näeme lihtsalt pooleteiseks tunniks välgatust maailmast, mida me saalist väljudes kunagi oma silmadega näha ei saa. Anthony Hopkinsi kehastatud Nicholas Winton, kelle eestvedamisel päästeti Teise maailmasõja eel Saksamaalt sadu lapsi, on aga nagu igaüks meist: ta poleks pidanud saksa lapsi aitama, aga ta ikka aitas. Oli lihtsalt suure südamega inimene ja kõik.

Lõpuks läheb film selle sõnumiga ka kaugemale: Hopkins mängib veenvalt välja lootusetuse tunde, mida Winton aastakümneid pärast nende laste aitamist ikka tunne. Äkki oleks saanud teha veel rohkem? Mis sai kõigist nendest lastest, keda ma ei aidanud? Nende küsimustega võib end hulluks ajada ja ilmselt tunnevad sama ka paljud inimesed, kes on Ukraina sõjas kannatavaid inimesi nõu ja jõuga aidanud. "Üks elu" püüab aga tõestada, et iga kõige väiksem abi võib selle jaoks, keda aidati, olla elumuutev, ehk isegi -päästev. Seega aitame rohkem üksteist!

"Üks elu" linastub 11. novembril kell 19.15 Solarise Apollo kinos.