Igal Just Filmil on linastusi, mis õgvendavad festivali eagrupi määratluse piire. See on märk julgest kavavalikust ja ka noortefilmide kui teatud tunnustega žanri väljendusvälja laienemisest. See, et Koen Mortier valis Tallinna festivali oma uue filmi "Skunk" (2023) maailmaesilinastuseks, näitab režissööri tunnustust PÖFF-ile, mis on näidanud pea kõiki ta täispikke filme alates 2007. aastal linastunud raputavast punkloost "Ex Drummer".

"Skunk" põhineb samuti romaanil nagu Mortier' esimenegi täispikk ja ka siin on peategelased ümbritsevaga pahuksis. "Skunk" läheb aga oma teed. Film ja selle aluseks olnud lastepsühhiaater Geert Taghorni samanimeline raamat põhineb probleemsete laste ja noorte ülestunnistustel ning intervjuudel, mis on tehtud nende tegude mõistmiseks.

Muidugi, midagi ilusat sealt loota pole, ehkki lastekodude ja internaatide õpetajad ning kasvatajad teevad kõik, mis võimalik, et noori päästa. Nagu filmistki näha, on nende traumad mõningatel juhtudel sedavõrd sügavad, et sealt väljapääsu polegi. Seetõttu mõjub ka veidi kunstlikuna "Skunki" lõpp, mis päriselus olevat olnud hoopis teistsugune. Režissöör ka tunnistas, et püüdis veidigi anda vaatajaile lootust, et verine kättemaks saab puhastuseks ja uue elu alguseks ka vägivalla keerisesse sukeldunud peategelasele.

"Skunk" on Mortier'le kohaselt tempokas ja elutruu, kõik noored näitlejad on debütandid ning eriti tugeva rolli teeb peaosatäitja Thibaud Dooms psühhopaadist Liamina. Tegelikus elus leebe Thibaud mängib narkomaanidest vanemate terrori all üles kasvanud introverti, kelles on säilinud vaid kübeke empaatiavõimet, kuid kes ei näe enam oma elul mingit väljavaadet. Mortier viitab võimalustele ja meetoditele, mille abil selliseid noori saab veel päästa, kuid möönab, et paranemine algab siiski igaühe enda isiklikest valikutest. Ehedust ja elulist tera lisab ka see, et teos on võetud 16mm filmilindile, mis juba materjalinappuse tõttu kehtestab võttetrupile ja näitlejatele kontsentreerituma töömeetodi. 

Saksa lavastaja ja stsenaristi Timm Krögeri "Kõiksuse teooria" (2023) paneb isiklikud valikud kahtluse alla ning väidab, et inimese elukäiku kujundavad pigem ettearvamatud või siis raskesti ennustatavad tegurid. Filmi tegevus toimub 1960ndate aastate alguses, kui noor kvantfüüsik Johannes Leinert (Jan Bülow) sõidab oma õpetajaga Šveitsi Alpidesse teadussümpoosionile, et ühtlasi ka viimistleda oma dissertatsiooni. Seal satub ta seletamatute sündmuste keerisesse, mille üheks eesmärgiks näib olevat ta teadustöö tühistamine.

Mustvalges, 1940.-1950. aastate film noir võtmes lavastatud vaatemänguline draama jäljendab vormilt Hollywoodi hiilgeaja suursugusust, lisades siia müstilise, enigmaatilise sisu. Milles revolutsiooniline avastus täpselt seisneb, jääb võrdlemisi arusaamatuks, sest film viitab iseendale kui selle teooria ainukesele populariseerimisvõimalusele. Üldjoontes näeb Leinerti teooria ette paralleelmaailmade võimaluse, kusjuures isik ise võib neis olla nii elus kui ka surnud (vt ka Schrödingeri kass). Toimuvasse on segatud natside uraanikaevandused, vandenõulased ja muidugi femme fatale (Olivia Ross), keda noor kvantfüüsik kogu eluks igatsema ja taga otsima jääb.

"Kõiksuse teooria" hoiab vaatajat kütkes mitte ainult muljetavaldavate panoraamvaadete pärast Alpides, vaid ka stiilse teostusega ning mõistatusliku stsenaariumiga, kus lugu käib alati vaatajast mõni samm ees. 

Müstiline on ka Alice Rohrwacheri uus film "Kimäär", millel PÖFF-i kataloogi kohaselt on ka Eesti levitaja, nii et seda võiks oodata ka kinolevisse. Timm Krögeri filmil Eesti levitajat ilmselt veel kahjuks pole. Rohrwacheri loomingule kohaselt on ka "Kimääris" müstikat ja igavikulisi teemasid. Film räägib Itaalia hauarüüstajatest, kes teenivad elatist iidsetest etruskide haudadest aardeid otsides ja neid maha parseldades. Hauarüüstajaid juhib haruldase intuitsiooniga ja impulsiivse loomuga inglane Arthur (Josh O'Connor), kes ei suuda pöörduda kõrvale vildakalt teelt ega kahtlase väärtusega sõprade juurest.

Kodaki filmilindile võetud teoses on pasolinilikku ehedust ja fellinilikku vitaalsust. "Kimäär" on ajatu nii teemadelt kui ka teostuselt, sama hästi kui tänasesse päeva paigutuks ta ka 1970.-1980. aastatesse, mille esteetiline kood on Rohrwacheril selgelt märgatav. Arthuri leitud aarded on sümboliks kaotatud ja taasleitud armastusele ning needusele, milleks armastus võib pöörata. Samas hoiab Rohrwacher selget distantsi sentimentaalsusega, säilitades seeläbi peategelaste karakterite usutavuse ja elulise ettearvamatuse.