"Pikad paberid"
Režissöör: Meel Paliale

Kuigi Meel Paliale ei taha "Pikki pabereid" tingimata noortefilmina vaadata, siis minu arust on see oluline lähtekoht. Asi on lihtsalt selles, et ega meil pole tegelikult Eestis selliseid noorematele vaatajatele mõeldud filme, mis ei oleks mõeldud kas viieaastastele või ei üritaks salamahti noomida, et ära ikka alkoholi joo, narkootikume tee ning mine ikka õhtuti kell üheksa magama. Noh, selle asja juurprobleem on suuresti selles, et enamike noortefilmide režissööride enda noorusest on juba hea kümnend või rohkemgi möödas. Nüüd on aga meil Meel Paliale, kes juba oma esimese filmiga "Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse Puu" näitas, et päriselt saavad noorte elust rääkida ainult noored. Noh, nüüd läheb muidugi eriti hästi, sest saame kohe siia otsa ka Eskode "Mind on kaks"...

Kuid "Pikad paberid" ei ole mitte lihtsalt õnnestunud teos selle "noortelt noortele" kontseptsiooni kohta, vaid Meel Palialet eristab suurest hulgast Eesti režissööridest (vabandan ette!) see, et ta on päriselt ka kirglik filmifänn ja suure vaatamiskogemusega. Ta ei ürita oma ideid nivelleerida Eesti turu ning vaataja kogemuste järgi, vaid teeb asju heas mõttes oma tahtmise järgi. Eelmine kord tegi ta Eesti oma Wes Andersoni filmi ning tegi seda ikka üllatavalt hästi, sel korral läheb ta Ameerika indie mängumaale, haarates näpuotsaga ka Hollywoodi narkokomöödiate leksikast.

Esmapilgul ei sobitu need kaks esteetikat omavahel isegi hästi kokku. Paliale stsenaarium on parimas mõttes alakirjutatud, nn kolme vaatuse mudeliga harjunud vaataja ütleks isegi, et filmis ei toimu mitte midagi. Sinna vahele pikib ta aga Tallinna noorte tänapäeva, uusi ja praeguseks juba kadunud peokohti ning tragikoomilist eneseotsingut, mis hakkab võrsuma just selle sama narkokomöödia pinnaselt. Minu maitse jaoks on korduvad kanepinaljad veidi ebavajalikud, kuid saan aru, et see andis kätte mingi esteetilise võtme, mille kaudu lõpuks "Pikad paberid" käima jooksutada.

Minu enda jaoks on filmi kõige tugevam liin hoopis Mihkel Kuuse ja Maria Helena Seppiku kehastatud tegelaste armuliin, mis on kuidagi nii aus ja liigutav, kuid samas ka kahe jalaga maa peal. On lihtne end nendes situatsioonides ära tunda ning selleks ei ole tulnud emotsioone rasvaselt alla joonida ja kõiki nuppe põhja keerata. Paliale teeb võimalikult vähe ega pea vaatajaid idioodiks.

Kahtlemata kodumaise filmiaasta üks tippe, mis täidab korraga ära nii palju nišše, millest meie kinos puudus on: meil pole elujõulist indie't, meil pole noortefilme, me näeme liiga vähe häid noori näitlejaid ning me räägime liiga harva kaasajast. Kõik see on seal olemas. Ehk siis need filmikooli pooleli jätnud "amatöörid" oskavad küll, "Pikad paberid" on keskmine sõrm kõigile neile, kes selles kahelda julgesid.

"Pikad paberid" linastub 16. novembril kell 17.00 Apollo Kino Solarises ja 22. novembril kell 18.30 Tartu Elektriteatris.

"Ma sündisin garaažis"
Režissöör: Arko Okk

Kas teie mäletate, millal viimati kinos 3D-prillid ette panite? Mul on vägisi tunne, et see juhtus viimati "Avatar 2" ajal ja enne seda oli juba ka paar aastat pausi sisse jäänud. Peaaegu suutsin juba selle mõttetu tehnoloogia unustada, aga siis tuli Arko Okk (kelle jaoks see pole esimene 3D-film, tuleb meenutada!) ning otsustas, et tõmbab selle kinni kasvanud haava uuesti lahti. Kõige hullem on seejuures, et kui 3D-filmide kuldajal said vaatajana vähemalt küll ebavajaliku, aga vähemalt välk-pauk sähviva elamuse, siis "Ma sündisin garaažis" puhul ei anna see mitte midagi juurde elamusele ega ka filmile endale.

Õigemini, pean ennast parandama: kui ma nüüd poole aasta pärast tagasi mõtlen, siis ainus asi, mida ma selle filmi kohta mäletan, ongi ilmselt minitrauma 3D-prillide kandmisest. "Ma sündisin garaažis" on täiesti läbi töötamata materjal, mille probleemid on saanud alguse juba ideefaasis: Arko Okk ei ole suutnud lõpuni ära põhjendada, miks peaks tegema filmi just arhitekt Emil Urbelist. Okei, võime sellega leppida, et äkki vastus selgub protsessi käigus, kuid seegi lootus ei kanna vilja ning mingit põhjust ega tugevat keskset telge ei selgugi. Fragmentaarsusest-suvalisesest tekivad paaril korral koomilised momendid, kuid see mõjub minu jaoks veidi kinniste silmadega kõmmutamisega, kus mõni pauk ilmselt ikka märki tabab.

Kui te nüüd kujutate oma vaimusilmas ette, et Okk joonistab lahti võimsa kaasaegse arhitektuuri portree, mida õnnestub näha saalis kolmemõõtmelisena, siis peate pettuma: hooneid näeb filmis piinlikult vähe, mis võiks ju samuti olla mõistetav lahendus, kui fookus tahetakse viia rohkem arhitekti elukutsele, aga miks siis üldse 3D? Mida annab mulle see, kui näeme kolmemõõtmelisena madala kvaliteediga ja väriseva kaameraga plaane Urbelist?

Selle kompenseerimiseks on järeltöötluses lisatud ekraanile tekstid. Redel! Maja! Aken! Pole aimugi, mida need näitama peaks, sest need pole ei naljakad ega lisa ka midagi filmile, markeerivad lihtsalt suvalisi öeldud fraase. Kui üldse, siis on need ainsad hetked, kui 3D-prillide kandmine põhjendatud tundub. Filmitud materjali puhul aga see kolmemõõtmeline efekt tihti ei töötagi, neil momentidel, kui ruumilisus välja peaks tulema, on lähedal olevad esemed lihtsalt hägused, mis muudab pildi kohati talumatuks. Ohjah.

"Ma sündisin garaažis" linastub 17. novembril 21.00 Coca-Cola Plazas ja 18. novembril kell 17.00 Coca-Cola Plazas.

"Minu universum"
Režissöör: Pavlo Ostrikov

Hollywoodis ei ole kosmosefilmidega viimasel ajal liiga hästi läinud. Ma ei räägi "Düünist", jätame selle kõrvale, aga pean silmas pigem neid täisverelisi kosmosefilme: kitsas keskkond, paar inimest kosmoselaevas ringi müttamas ning mingi keeruline probleem, mille nad siis kas iseenda või inimkonna ellujäämise nimel peavad ära lahendama. Alates "2001: Kosmoseodüsseiast" on neil lugusid tuhat korda räägitud, jalgratast seal enam väga ei leiuta, aga kui hästi teha, siis lähevad need imekombel alati korda. Lähiajast aga ei mäleta kahjuks näidet, kus USA-st oleks tulnud midagi päriselt kvaliteetset, enamasti minnakse lati alt läbi ja kokku tuleb lahja B-kino, mis sulab kokku kümnete teistejärguliste žanrifilmiga. Vaatad selleks, et unustada.

Nüüd siis tulevad ukrainlased ja näitavad, et pauk võib tulla ka luuavarrest. Kõige olulisem on seejuures mõista, et "Minu universum" ei ole mingisugune madala eelarvega põlve otsas nikerdatud asi, kus kosmost markeeritakse lihtsalt paari nuppude ja vilkuvate tuldega siseplaaniga. Režissöör Pavlo Ostrikovi värske linaloo võiks vabalt ka USA konkurentide kõrvuti panna ja siin pole midagi häbeneda, sest kosmos on animeeritud veenvalt ning kuigi eriefektidega ei üritata vaatajat kordagi oimetuks lüüa, siis on neid siiski piisavalt, et oma maaväline ruum usutavalt kehtestada.

Suurim tugevus peitub aga stsenaariumis, mis on esmapilgul haaranud kõvasti juba varem mainitud "2001-st", kuid see ei mõju lõpuks tühise kopeerimisena, vaid "Minu universum" julgeb sellele tuttavale motiivile veel mitu ootamatut vinti peale keerata. Me ei saa sõjakontekstist üle ega ümber, sest kuigi filmis ei mainita seda otsesõnu, siis filmi käivitav sündmus ei tundu praegu enam sugugi ebatõenäoline ning Pavlo Ostrikov ei üritagi seda elementi väiksemaks ega rõhutatult ulmeliseks mängida, vaid teeb kõik endast oleneva, et film mõjuks viimase hetkeni häirivalt realistlikuna.

Sellest filmist on raske rääkida nii, et ma mõnd olulist momenti ei reedaks, seega minge lihtsalt vaatama, sest vaevalt seda kunagi siinses kinolevis näha saab. Väga tugev lavastajadebüüt ning pole ime, et see on tiirutanud mööda maailma olulisemaid žanrifestivale.

"Minu universum" linastub 17. novembril kell 20.15 kinos Sõprus.

"Valguse murdumine"
Režissöör: Rúnar Rúnarsson

Taaskord üks film, mis jooksutab aju kokku, sest kuidas küll saab islandlaste väikese rahvaarvu juures neil nii palju häid filmilavastajaid olla? Režissöör Rúnar Rúnarsson on teinud terve pinutäie filme ka varem, värske filmiga avas ta tänavu Cannes'is Un Certain Regard programmi ning igati teenitult: "Valguse murdumine" ei tee liiga palju ega ürita enda varjust üle hüpata, pigem on siit teadlikult kõik ebavajalik maha kooritud. Skaala on isegi nii väike – tegevus toimub ühe päeva jooksul –, et esimese mõnekümne minuti järel tekib isegi küsimus, kuidas sellest kõigest täispika filmi kokku saab, kuid nii vaatajale kui ka tegelastele jäetakse just parajalt ruumi, et nende keeruliste eetiliste konfliktidega maadelda.

Kui teil on esteetilisest ettekujutus tavapärasest islandi filmist, siis "Valguse murdumine" läheb täiesti vastassuunas: me ei näe lagedaid välju ja pilvist maagilist realismi, tegevus on tõstetud hoopis Reykjaviki moodsasse linnaruumi, mis sarnaneb eriti näiteks meie areneva Balti jaama ja Telliskivi piirkonnaga. Kõrvuti seisavad uusrikkad ning filmi peategelased, räämastes baarides hängivad kunstitudengid ja rokinoored. Nende raamides joonistatakse välja üsna traditsiooniline lugu leinast, mis samas viskab meile kõigile pureda keerulise konflikti: kuidas rääkida pärast olulise inimese surma asjadest, mis jäid enne tema lahkumist selgeks arutamata.

Põhjus, miks "Valguse murdumisest" üle rääkida tasub, peitub aga ennekõike lihtsates, paberil ehk isegi naiivsetes visuaalsetes motiivides. Kaamera ei ürita pidevalt mitte sündmustikku piinliku täpsusega jälgida, vaid läheb mõnusalt oma teed, millega annab hoopis filmile juurde omanäolise, mõnes mõttes isegi nn suurem kui elu vaate. Ma tean, see kõlab niiviisi öeldes totralt, aga Rúnar Rúnarsson leiab tõesti üles mingid õrnad elemendid, mis jäävad pärast vaatamist pähe kummitama.

Samal ajal ei saa aga ka üle ega ümber peaosatäitja Elín Hallist, kes mängib pea terve aja mängimata, aga ta on oma rolli nii hästi kätte saanud, et tal polegi vaja midagi rohkemat teha. On patt, kui nii tugeva esituse pealt talle suuremat läbilööki ei järgne, mina hoian igatahes pöidlad pihus. Ja lihtsalt vihjena: kui võimalik siis vaadake ära ka PÖFF Shortsi raames Rúnar Rúnarssoni lühifilm "O", mis ei ole sugugi nõrgem, kuigi hoopis teistsugune lugu, seal on peaosas Islandi tippnäitleja Ingvar Sigurðsson.

"Valguse murdumine" linastub 16. novembril kell 16.30 Coca-Cola Plazas.

"Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma"
Režissöör: Pat Boonnitipat

Ilmselt suhtuvad paljud vaatajad sellesse filmi väga ettevaatlikult, sest enamasti on meieni jõudnud ikkagi see osa Tai kinost, mis nõuab peenemat filmimaitset ning ka rohkelt kannatust. Noh, meenutame kasvõi kriitikute suurt lemmikut, Apichatpong Weerasethakul "Memoriat", mis ajaks ilmselt igal teisel kinokülastajal juhtme lootusetult kokku.

Sel korral on aga lugu hoopis teine ning "Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma" on pigem suurepärane sissejuhatus Tai kultuuri ning ka filmikunsti, sest vundamendiks on laotud ikkagi julgelt läänelike vahenditega räägitud perekonna lugu. Sinna peale sähvatab põnevat kultuurieripära ning emotsionaalset provokatsiooni, kuid liialt see ära ei tohiks ehmatada. Kuigi väike hoiatus tuleb ikkagi anda: kui teie jaoks on juba Hollywoodi romantilised draamad liiga lääged, siis pigem jätke vahele, sest pisaraid kistakse kohati ikkag vägivaldselt kruustangidega silmanurgast välja.

Režissöör Pat Boonnitipati täispika filmi debüüt on aga heas mõttes laialivalguv lugu, mis püüab korraga rääkida isegi liiga paljudest asjadest: samaaegselt võtab ta ette Tai ühiskonna suhtumise eakatesse, erinevate sotsiaalsete klasside vahelise vahelise lõhe, noorte inimeste kohati absurdsed meetodid raha teenimiseks ning keerulised peresuhted. Üllataval kombel on siin korraga nii võimalus piiluda võõrasse kultuuri kui ka mitmeid hetki samastumiseks. Lugu on räägitud empaatiliselt, piisava eneseirooniaga ning iseend mitte eriti tõsiselt võttes, mistap võib seda vabalt kõrvutada suurte Hollywoodi perekonnalugudega nagu Spielbergi hiljutine "Fabelmanid". Julge võrdlus, aga pole sugugi õhust võetud.

"Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma" linastub 15. novembril kell 18.00 kinos Sõprus ja 17. novembril kell 15.45 kinos Artis.