"Eesti rula lugu"
Režissöörid: Ivar Murd ja Taavi Arus

Oli ka aeg, et Eestis valmiks üks korralik rulafilm! Tõsi, Maria Reinup on ekstreemspordil ka varem kätt pulsil hoidnud, tema käe all valmis 2020. aastal näiteks Simple Sessioni tagamaid avav lühidokk "Elu on vaid üks sõit" ja Eesti naiste motospordi tähest Keity Meierist rääkiv "Ninja", kuid nende mõlema puhul on fookus ikkagi sõnal "sport". Ivar Murd ja Taavi Arus vaatavad aga oma värskes filmis pigem rulatamist kui elustiili, isegi elamise viisi. Filmis kõlab ka hetk, kus intervjueeritav tunnistab, et pole rulatamist kunagi vaadanud spordina, vaid pigem selle vastandina.

Just selle nurga alt tuleks ka "Eesti rula loole" läheneda, sest Arus ja Murd ei ole teinud seda filmi mitte rulakogukonnale, see pole mingi skeenefilm, vaid nad muugivad lahti kogu ajaloolise perspektiivi ja näitavad, et tegelikult on rulatamine Eestis alates 1980. aastatest pidevalt väga viljakalt elanud. Pole vaja mingeid valdkondlikke eelteadmisi, ei pea oskama peast nimetada kommet rulatrikki, "Eesti rula lugu" kannab vaatajat mõnusalt kaasas ning annab teeotsa ise kätte, eriti toetab seda Ivar Murdile iseloomulik mänguline montaaž ning muidugi ka tugev arhiivimaterjal, millele autorid ligi pääsesid.

Võiks ju ette heita, et tegelikult on siinsel rulamaastikul veel palju tahke, mida "Eesti rula loos" ei näidata – pea viiekümne aasta jooksul on kasvanud peale paar suuremat põlvkonda, aga nende seas on ilmselt suuremaid ja väiksemaid skeenelahknevusi kümneid –, kuid vaatajate valitud meetod annabki heas mõttes fookuses olevatele tegelastele rohkem ruumi. Tuleb seejuures ka arvestada, et esialgu pidi sellest materjalist valmima sarjas "Eesti lood" lühidokumentaal, seega algeesmärgist kasvas lihtsalt välja tuumakam materjal.

Kõige sümpaatsemaks osutub minu jaoks aga noorte rulatajate liin, kellel õnnestub filmi ajal ka Barcelona tänavatele sõitma minna. Eriti liigutav on aga tõdemus, milleni noored filmi lõpuminutitel jõuavad: nad tunnistavad justkui ühest suust, et ei kavatse sõitmist lõpetada enne seda, kui nende jalad enam ei liigu ja on voodisse aheldatud. Armas mõte ja seda nooruslikku naivismi ja kirge annab "Eesti rula lugu" ilmekalt edasi. Ja noh, kui keegi selle filmi peale otsustab endale rula osta, siis on vist veel eriti hästi.

"Eesti rula lugu" linastub 13. novembril kell 17.00 kinos Sõprus ja 15. novembril kell 17.30 Tartu Elektriteatris, pärast PÖFF-i jõuab film ka kinolevisse.

"Koletise käsi"
Režissöör: Taichirou Natsume

Võimalik, et tänavuse PÖFF-i seni suurim pettumus. "Öiste värinate" programmist filme valides peab muidugi alati olema valmis üllatusteks ning sealt on palju oodata lihvitud arthouse'i, pigem ikka heas mõttes amatöörlikumat toorust. Jaapani lavastaja Taichirou Natsume "Koletise käsi" võib ju esindada küll Z-kategooria rämpskino, aga tooniprobleemid kõrvuti logiseva ja aukliku stsenaariumiga jätavad vägisi mulje, et vaatajate ette on jõudnud mingisugune poolik filmiprojekt, mis vajanuks veel kõvasti setitamist, ümbermonteerimist ja niigi lühikese kestuse juures – praegu vist umbes 70 minutit – isegi veel kärpimist.

Kui sa aga hakkad veel nudima veidi üle tunni aja kestvat filmi, siis jõuame tegelikult selleni, et "Koletise käsi" oleks üsna korralik ja tuumakas lühilugu. Jaapani ühiskonna põhjakihis sumpavate tegelaste kannatused, lootused ja unistused pole praegusel kujul piisavalt lahti kirjutatud, tervik on liiga skemaatiline ja hägune. Kui filmi lipukirjaks kujuneb omamoodi iseenda ning oma deemonite eest, siis võib öelda, et vähemalt põgenemine läheb neil tõesti õnneks, õigemini suudavad nad isegi vaataja eest nii edukalt ära joosta, et motiivid ja fookus jäävad juba avaminutitel täiesti segaseks.

Häda pärast võiks "Koletise käsi" sobida suurtele Takashi Miike fännidele, sest ka tema on tuntud oma kõikuva kvaliteedi poolest ning temagi kehvemad teosed mõjuvad sama juhuslikult kui Natsume linateos. Julgen aga arvata, et Miike vajutaks vähemalt gaasi rohkem põhja: "Koletise käsi" on küll aasia kinole omaselt ülevoolavate emotsioonidega, mis kallutab selle rohkem melodraama poole, žanrikino elemente tuleb aga taskulambiga taga otsida. Jah, tõesti, peategelasel on küljes 80ndate kehaõudusest inspireeritud monstrumkäsi, mis aga näeb isegi rämpskino standardite kohaselt välja pigem nagu mingi veider saast, mida saab Temust tellida.

Kui teil on sügavam huvi aasia kino vastu, siis võite varbad vette pista, laiem publik leiab endale PÖFF-i kavast kindlasti midagi asjalikumat.

"Koletise käsi" linastub 13. novembril kell 22.15 Coca-Cola Plazas, 17. novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas ja 24. novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas.

"Surm on tulekul"
Režissöör: Christoph Hochhäusler

Sarnaselt "Koletise käele", mis mingis aasia trash'i mikronišis võib käputäiele vaatajatele elamuse pakkuda, sihib ka Luksemburgi-Belgia koostööfilm, saksa režissööri Christoph Hochhäusler "Surm on tulekul" minu hinnangul üsna hägusat ja määratlematut auditooriumi. Või siis ütleme niipidi: paberil võiks see film olla loodud tuhandetele tumekrimi austajatele, kellest tõesti Eestis puudust ei ole, reaalsuses mõjub see oma kehva stsenaariumi ja arusaamatu teemaarendusega nagu mõne suvalise telesarja kolmanda hooaja neljas episood. Või siis krimiromaan, kuhu kogemata trükikojas unustati viis esimest peatükki lisada.

Keskne teemaliin on iseenesest lihtne: Brüsseli pätid peidavad maalide sisse raha ning smuugeldavad seda niiviisi üle riigipiiride. Üks maalikuller aga tabatakse teolt ning tapetakse peagi ootamatult. Asjasse üritab selgust tuua kaletunud naisuurija Tez. Ta kaevub siis Belgia allilma kihtide vahele, kust vaatavad otsa sutenöörid ja muud sorti jätised, aga tegelaskond on liiga lai, nende kõigi omavahelised suhted väga hägusad ning oma põhilise eesmärgiga – haakida vaataja oma põnevusloo külge – ei saa "Hochhäusler küll hetkekski hakkama.

Suuresti peitub põhjus ilmselt valesti valitud fookuspunktides: stsenaarium on kirjutatud väga tekstipõhiseks, aga dialoog on tühine, täis tüüpmotiive ja püdelaks kulunud klišeesid. Kui aga on vähem möla ja rohkem möllu, siis paistab välja, et Christoph Hochhäusler oskab tegelikult üles ehitada igati toimiva ja hea tempoga noir-maailma, mida toetavad põnevad lokatsioonid ja särtsakas peaosatäitja, kelle kohta võib vabalt öelda naissoost John Wick.

Kahjuks aga on neid hetki filmis minimaalselt, kus režissööril õnnestub oma head tehnilist taipu ja põnevaid lahendusi näidata, üldjuhul istuvad lihtsalt pätid koos ja ajavad igavat mula, mis lõpuks ka kuhugi välja ei vii. Lõpus on, nagu arvata võite, ka suur pööre, kuid see mängitakse nii igavalt välja, et võite haigutamise käigus selle lihtsalt maha magada.

Kui te hingate iga päev sisse paar krimkat ning kõik Eesti kättesaadavad sarjad pättidest on vaadatud, siis võite "Surm on tulekul" ette võtte, teised vaatajad unustavad selle ilmselt juba vaatamise käigus.

"Surm on tulekul" linastub 13. novembril kell 21.45 kinos Artis, 17. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas ja 21. novembril kell 21.00 Apollo Kino Solarises.

"Luna Rossa"
Režissöörid: Priit Pärt ja Olga Pärn

Tundub isegi pisut uskumatu, aga tõepoolest: Priit ja Olga Pärna eelmisest suuremast filmiprojektist "Lendurid koduteel" on möödas juba kümme aastat. Vahepealsel ajal ei ole nad istunud käed rüpes, neil oli rohkelt tööd nii EKA animatsiooniosakonnas kui ka väiksemate filmidega – näiteks ERM-ile valminud "Silmadeta jahimees" 2016. aastal –​, kuid ka "Luna Rossast" paistab välja, et selline film ei valmigi jooksu pealt aasta-paariga. Seda teost on küpsetatud pikalt, ebaolulist välja setitatud ning samas ka üha uusi kihte sinna peale laotud, millest tuleb kokku ilmselt kõige priitpärnalikum Priit Pärna film, mida te suudate ette kujutada.

See väide tähendab samal ajal ka seda, et uued põlvkonnad, kes pole näinud Pärna rikkalikku filmograafiat, võivad "Luna Rossa" peale ära ehmatada. Pärn tegeleb siin kõigi nende teemadega, mis teda alati huvitanud on: siin on taas häbitut erootikat, ühiskonnakriitikat ja särtsakat pila, äraspidist spiooniparoodiat, koleduse ja ilu vastandamist ning nende skaalade naeruvääristamist, nägemuslikke ja kohati isegi painajalikke sähvatusi ning lihtsalt elutervet absurdi. Rikkalik kokteil, omal moel isegi kollaaž kõigest sellest, mida Pärn teinud on.

Selle kõik asetavad Priit ja Olga aga keskkonda, mis vaatajale tegelikult ühtki juhtnööri ei anna. On üks kummaline tüüp, kes jälgib turvakaameratest teisi tegelasi. Keda ta jälgib? Miks ta jälgib? Kas need inimesed teavad, et neid jälgitakse? Vastuseid ei ole ilmslged ning kõigile küsimustele polegi vastuseid olemas, kuid Pärna- ja laiemalt animakaugel vaatajal võib olla raske sellise lahendusega leppida.

Seega oleks tungiv soovitus enne "Luna Rossa" juurde minemist võtta endale paar päeva ning vaadata ära kõik see, mida Priit Pärn varem teinud on. Tema puhul on ka lihtne, saab hakata liikuma lineaarselt, kuna ta ongi oma karjääris alati hästi loogilisest ühest teisest teise liikunud, ehitanud eelmisega vundamendi, milleta uus film poleks võimalik. See tähendab aga, et ka vaataja vajab toetavat õlga, sest ilma kontekstita lagunevad ta filmid lihtsalt laiali.

Isiklikult olen "Luna Rossat" korduvalt kogenud – tahan just seda sõna rõhutada, sest ratsionaalse vaatamisega on siin vähe pistmist – ning mõistnud, et selle filmi rütmi tajumiseks peab vaatajana ohjadest täielikult lahti laskma. Priit ja Olga Pärn juhatavad meid ise läbi selle pooletunnise hüpnootilise seikluse ning iga vaatamiskord on tänu sellele eelmisest erinev, "Luna Rossa" tähendus- ja mõjuväli on plastiline ning lähtub isegi rohkem alateadvusest. Ma ei saa öelda, et ükski neid vaatamistest oleks tingimata mugav olnud, kuid elamuse on pakkunud igatahes.

Seega kuigi ma pole kindel, kas päriselt kõigi kunstiliste otsustega, mida "Luna Rossas" näha saab, ka nõus olen, siis kas mitte Priit Pärna loomingulise kreedo alus polegi see, et vaatajal on raske tema loodud reaalsusega leppida ning sellele alla kirjutada? Mina igatahes loodan, et võimalikult paljud vaatajad pole Pärnadega ka sel korral nõus, sest ainult niiviisi jagub tal loomejõudu veel üheks filmiks.

"Luna Rossa" linastub 13. novembril kell 19.00 kinos Sõprus, lähiajal jõuab film ka kinolevisse.