Võib arvata, et igal riigil on oma rulaajalugu. Endise Nõukogude Liidu aladel on see ilmselt üpris ühtlane ja Eesti on siin olnud eesrinnas. Taavi Arus ja endine rulataja Ivar Murd on pannud Eesti rula loo ligi tunnipikkusesse dokumentaalfilmi, andes ühe võimaliku käsitluse selle vabaaja- ja spordivahendi siinsest kujunemisloost. "Eesti rula lugu" täidab ühe rääkimata ja dokumenteerimata tühimiku me lähiajaloos, puhastades sealjuures välja ka olulised kihid siinses tänavakultuuris. Peale ajaloolise väärtuse on filmil ka puhtalt isiklik väärtus, sest peaaegu igaühel, kes kunagi rula omanud või selle oma lapsele ostnud, on rääkida oma lugu.

Rulatamise tekkelugu, millest räägivad teised filmid, ulatub 1950. aastate Ameerika Ühendriikidesse, kui California surfarid tõid oma lainevallutamise kogemuse maa peale. Pole suudetud täpselt kindlaks teha, kes tegi esimese rula. Ilmselt tuli paljudel enam-vähem samal ajal pähe mõte kruvida rulluisu rattad lauatüki alla ja proovida selle moodustisega mäest alla lasta. "Eesti rula loos" saab esimese rula õiguse üks siinseid esimesi naisskeitereid Oona Masso, kes sai oma laua Kanadast aastal 1977.

Kuigi massidesse ja Eesti ajakirjanduse tähelepanu alla jõudis rula pärast riigi iseseisvumise taastamist, 1990ndatel, siis nõudlust oli juba piisavalt 1980ndate alguseks, mil Pärnu Viisnurk otsustas rulasid tootma hakata. Peale Pärnu tehase toodeti rulasid Nõukogude Liidus ka Lätis ja Ukrainas. Rulatamise arengut pidurdas toonasel laial Nõukogudemaal ka tänavakatete kehv olukord, mistõttu oli sõitmiseks sobivaid siledaid teid ääretult vähe. Puudusid ka hüljatud basseinid, mida oleks saanud kasutada rulakausina. See kõik ei vähendanud aga rula sümboolset väärtust vabaduse ja sõltumatuse tähistajana. Just rulatades oli võimalik endale tagasi võita tänavad ja ka tähelepanu, olgu see siis positiivne või negatiivne.

"Eesti rula lugu" näitab rula kuvandi kujunemist noorte seas, tuues ühe nende eeskujuna välja tegelased Eestis kinno jõudnud filmist "Thrashin'"¹. Tuleb aga märkida, et 1980. aastatel näidati mitmel korral kinodes ka märulit "Kaskadöörid"², kus peategelane Glen kihutab mootorrulal mööda Los Angelese mägiteid. Nõukogude võimud võtsid filmi levisse ilmselt selle pärast, et "Kaskadöörides" kritiseeritakse Hollywoodi kapitalistlikku filmitööstust, kuid Moskvas ei arvestatud arvatavasti sellega, et film võimendab noorsoo ettekujutust avatud maailmast ja sõltumatusest, mida võimaldab koduste vahenditega tehtav rull-laud. Rulatamisele kui sümboolsele oma tee valimise viisile on osutanud ka Karen Šahnazarov 1986. aastal valminud menufilmiga "Kuller"³, kus peategelane, väikekodanlikku eksklusiivsust kritiseeriv tudeng Ivan, sõidab rulaga muutusi ootava Moskva tänavail.

Võib-olla on huvitav teada, et ehkki suusavabrik Visu hakkas rulasid tootma 1980. aastate alguses, oli tegemist vähemalt esialgu defitsiitkaubaga, mida nii lihtsalt kusagilt poest kätte ei saanud. Pealegi sobisidki Visu rulade rattad ja lauad pigem slaalomiks ning kruiisimiseks nagu longboard'id, mitte aga trikitamiseks nagu lühemad ja trikkideks kohandatud skateboard'id. Arus ja Murd rulade kättesaadavuse probleemile filmis ka viitavad, kuid kuna keskmes on ikkagi profid, kes said Visult juba uute laudade katseeksemplare, kaldub filmis rõhk tavakasutajalt kõrvale.

Filmitegijate ees oligi raske valik: kas rääkida ka muudest üksikasjadest või jääda kindlaks oma peamisele ülesandele kaardistada Eesti rulatamise ajalugu tõsiste entusiastide vaates. Määravaks sai inimlik faktor: "Eesti rula lugu" rajanebki isikutel ja koosneb rulatajate endi juttudest. Pildimaterjalis vahelduvad arhiivikaadrid Eesti Telefilmi ja Tallinnfilmi kroonikatest ning erakogudest stseenidega ühest Tallinna praegusest rulatajate pundist. Siin võib rääkida juba järjepidevusest, sest filmis skeitimise traditsiooni edasi kandvad kutid saavad oma varustuse endistelt tänavalegendidelt, kes nüüd tegelevad rulatarvete maaletoomise ja müügiga. Riivamisi puudutab film ka rulakultuuriga seotud graafilist disaini. Oma rulaminevikust räägib filmis üks me tuntumaid kujundusgraafikuid Marko Kekišev, kuid rulade kujundamine ja nende seos muu tänavakunstiga jääb selles filmis kahjuks pikema arenduseta.

Maailma avatus ja sõltumatus, mida rulasõit võimaldab, on "Eesti rula loos" ideeliselt läbiv joon. Avatusele vastandub soov allutada ja olukord oma kontrolli alla võtta. See võib avalduda mitmel viisil, alates naabri mõnevõrra õigustatud protestidest tema kodurahu rikkumise pärast kuni linnavõimu katseteni rulatamine avalikust ruumist välja tõrjuda ja suruda see spetsiaalsetesse ruumidesse. Arus ja Murd ei ole filmis sellele vastasseisule keskendunud, ehkki see raamib filmi. Siin on teema omaette, miks otsustasid linnavõimud paigutada näiteks Tallinna Vabaduse väljakule rulatamist takistavad tõkked.

Ei saa välistada eelarvamust, mis paneb rulatajad ühte patta pättide, joodikute ja narkomaanidega. Sellise suhtumise juures aga unustatakse, võib-olla teadmatusest, et uimas peaga rulaga sõitmine ja trikitamine lõpeb üldjuhul väga valusalt ning pätil ei jätkuks lihtsalt kannatust ega ka motivatsiooni rulatamisega tegeleda. "Eesti rula lugu" tõstatab heale dokumentaalfilmile omaselt teravaid küsimusi, ehkki seda ei ole eesmärgiks seatud. Aruse ja Murru filmi võibki vaadata omamoodi katsena selgitada Eesti rulatamist kui nähtust läbi ajaloo ja kultuurilise mõju. 50 minuti sisse ei mahu just palju, saab vaid pealiskaudselt rulakultuuriga seotud aspekte riivata. Eluliseks, käegakatsutavaks, teeb filmi aga selle ülesehitamine praegustele skeiteritele, kes lubavad rulatada surmani.

"Eesti rula lugu" ongi nii-öelda esimene pääsuke selles vallas, sest selle filmi iga kiht ja lugu lubaks edasi arendada juba järgmisi käsitlusi. Teema elujõulisusest annab tunnistust kas või see, et PÖFFi alafestivalil "Just Film" linastub peaaegu igal aastal mõni rulatamisega seotud linatöö.

Kohalike võimude ja riikliku tasandi otsustajate teha on see, kas rulatamine jääb subkultuuriks või tõrjutakse taas kontrakultuuri seisusse.

¹ "Thrashin'", David Winters, 1986.

² "Stunts", Mark L. Lester, 1977.

³ "Курьер", Karen Šahnazarov, 1986.