"Sayara"
Režissöör: Can Evrenol

Mis oleks filmifestival ilma ühegi korraliku torture porn'ita? Enamik meist vajab enda ellu aeg-ajalt filme, kus kellelegi halastamatult kätte makstakse, vaatamata sellele, et see kontseptsioon on juba eos superveider: istume õndsa näoga ekraani ees ja jälgime õhinaga kellegi karistamist, tihti vaimusilmas unistades, et tahaks ise samu asju mõne enda vihavaenlasega teha. Äratame sisemise sadisti, aga loodetavasti nii, et see kõik jääb vaid mõtteharjutuseks ja pärisellu ei kandu.

Kui mõtlete selles vallas esmalt näiteks "John Wickile", siis see Keanu Reevesi vägivallaballett on tänavu "Öiste värinate" programmis linastuva Türgi režissööri Can Evrenoli "Sayara" kõrval kui mõnus meelelahutus mudilastele. Filmi nimikangelane otsustab karistada kampa kohalike jätiseid, kes vägistasid ja tapsid tema õe, kuid tema ei lähene oma eesmärgile hetkeksi wickiliku graatsiaga. Pigem kihutab ta nagu mõrvarong, kellest jääb maha laipade rada, nende hulgas ka täiesti asjasse puutumatud inimesed. Jõhker ja halastamatu andmine ning üsna kindel, et kunstverele kulus suurem osa filmi eelarvest.

Aga nii palju siis tugevustest. Kaletunud pilguga peakangelane mõjub tõesti äärmiselt ohtlikuna ning temaga ei tahaks ilmselt ükski saalisistuja kunagi kohtuda, paraku aga tundub, et ka Evrenoli kogu tähelepanu koondus tema välja arendamisele, sest filmi seal ümber väga polegi. Stsenaarium mõjub kui juhuslik väljavõta mõnest Türgi seebiooperist, emotsioonid on halenaljakalt plakatlikud ning kohati on isegi mulje, et režissöör ei andnud neile ka mingeid erilisi juhiseid, sest ekseldakse ringi täiesti sihitult.

Ehk kui te olete suur Türgi rämpstelevisiooni fänn, aga samal ajal meeldib ka hüpervägivald, siis on "Sayara" teile loodud. Ma ei tea samas, kas üldse mõni selline inimene on olemas. Suured žanrifilmifännid suudavad aga ilmselt puudustest mööda vaadata ning saavad sellest ikkagi turgutava noa neeru.

"Sayara" linastub 11. novembril kell 21.00 Apllo Kino Taskus ja 22. novembril kell 22.00 Coca-Cola Plazas.

"Ühine keel"
Režissöör: Matthew Rankin

Ma ei tea, mida nad seal Kanadas hommikuks söövad, aga midagi on neil süstemaatiliselt nihkes. Ma pean silmas seda, et nende autorikino on võrreldes Euroopa arthouse'iga alati kraadivõrra kangem kraam. Meile siin meeldib tihti ikka niisama tühja udutada või igavust kunstiliste taotluste pähe maha müüa, kanadalased samal ajal panevad puslet sihikindlalt valesti kokku, aga suudavad selle käigus luua sellise maagilis-sürrealistliku ruumi, mis poeb oma jabursegadusega sügavamale naha alla kui ka kõige püüdlikum prantsuse draama.

Režissöör Matthew Rankini "Ühine keel" läheb uhkelt sinna ritta, õigemini ronib ta selles Kanada sõgedike nimekirjas isegi üsna tipu lähedale, sest gaas vajutatakse esimesel minutil täielikult läbi põranda. Umbes esimese veerand tunniga saab selgeks, et filmis ei ole mitte ühtegi normaalset tegelast, loogilist selgitust ebaloogilisele maailma ega ratsionaalset narratiivi.

Ehk siis kõik peaks olema valesti – nagu ma ütlesin, pusle on jälle täiesti äraspidiselt kokku lapitud –, aga see absurdikomöödia veidrast Iraani-Kanada hübriidriigist (ärge üritage aru saada!) saavutab mingi unenäolise rütmi, kus meid tegelikult ei huvitagi enam reeglid. Suva sellest, päriselu ongi üks reeglite rägastik, on meil seda kõige siis filmis enam üldse vaja?

Visuaalselt meenutab "Ühine keel" Wes Andersoni paremaid päevi, kus iga teise kaadri võiks välja printida ja seinale kleepida, aga selle käigus ei muutu film hetkekski tühjaks ilutsemiseks. Pigem vastupidi, Rankini loodud maailm polegi vist kunagi ilus, pigem rõhutatult mõttetu, tühine ja suvaline, aga ikkagi kuidagi lummav. Jah, ma ei oska seda seletada, sest "Ühist keelt" ongi sõnadesse väga keeruline panna.

Kui Marko Raat rikastas "Biwa järve 8 näos" Peipsiääre inimeste elusid Jaapani kultuuriga, siis Matthew Rankin (kes on ise ka filmi peaosas!) hakkab oma kodumaad lahti muukima Iraani kino kaudu. Tulemused on üsna erinevad, kuid hüpotees on mõlemal sama: selleks, et iseend leida, peab vahel vaatama asju täiesti jabura nurga alt, siis võivad vastused iseenesest tekkida. Ma ei tea, kas kumbki neist filmidest mingite vastusteni jõudis, kuid teekond nende suunas on mõlemal juhul erakordselt köitev. Ootaks huviga topeltseanssi!

Kanada esitas selle hulluse ka võõrkeelse Oscari kandidaadiks, kui need nüüd mõlemad "Biwaga" lõppnimekirja saavad, siis söön oma mütsi ära.

"Ühine keel" linastub 11. novembril kell 20.15 Coca-Cola Plazas, 11. novembril kell 21.00 Tartu Elektriteatris ja 24. novembril kell 21.15 Coca-Cola Plazas.

"The Black Keys"
Režissöör: Jeff Dupre

Pakun välja ühe mõttelise hüüdlause sellele superoriginaalse nimega filmile: dokumentaal maailma kõige igavamast rock-bändist. Mõistagi utreerin veidi, aga ilmselt leidnuks Ameerikas tuhandeid vähem või rohkem tuntud ansambleid, kelle ühes bändiproovis on rohkem konflikte kui The Black Keysi kogu karjääris. Kaks nohikut on lihtsalt aastakümneid teinud oma veidrat post-blues'i, mis ei sarnane kellelegi teisele ja ega nende aastate jooksul pole neile ka eriti konkurentsi üritatud pakkuda. Nad on omas nišis kulgenud üsna segamatult, on õnnestumisi, on albumeid vaid fännidele, on ka nii suvalisi plaate, mis isegi andunud austajatel juhtme kokku ajavad. Sümpaatne bänd, aga miks neist film teha?

Õnneks juhtub aga "The Black Keysiga" sama, mida nägime vaid mõni kuu tagasi Bluri tagasitulekudokis "Blur: To The End". Sul võib olla lugu, kus pealtnäha pole suuremat konflikti, aga kui bänd on jõudnud kohta, kus neil pole enam vaja end ja oma tegemisi üle tähtsustada, siis avaneb ka vaataja jaoks mingi uks, kuhu me pelgalt muusikaga kunagi ei jõuaks. Maskid langevad ja näeme inimesi muusika taga, mis võib kohati üht-teist loomingult röövida, aga teisalt võimaldab see vaadata neid ka täiesti muusikast sõltumata. Ehk siis dokfilmist ei saa mitte osa müüdiloomest, vaid pigem hakatakse müüte murdma.

Ma tahtsin selle filmi vastu väga kriitiline olla, päriselt ka. Nina oli krimpsutamiseks valmis pandud! Kahjuks on aga Dan Auerbach ja Patrick Carney nii normaalsed tüübid, et unustasid kiirelt oma skepsise ja loksusin mõnuga nendega poolteist tundi kaasa. Jah, neile inimestele, kes The Black Keysi karjääriga kursis, ei pakuta siin midagi uut ning ega ka mingeid põhjapanevaid ning üldistavaid järeldusi filmiga ei tehta, aga kas peabki? Filmi tuum ja kogu kontseptsioon on lihtsalt fakt, et Auerbach ja Carney suudavad end kainelt kõrvalt vaadata. Ja nad teevad seda nii mõjuvalt, et mul tekkis üle aastate jälle nende muusika vastu huvi. Ehk siis võib vist filmi õnnestunuks lugeda?

"The Black Keys" linastub 11. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas ja 16. novembril kell 18.15 Coca-Cola Plazas.

"Ääremängijad"
Režissöör: Madli Lääne

Ei väsi seda kordamast: vaadake PÖFF-il ka kodumaiseid lühifilme. Ühelt poolt on oluline juba see, et neid üldse kodumaal näha saab, sest sedagi juhtub väga harva, teisalt aga on veel kõvasti haruldasem võimalus vaadata neid kinosaali, kõigiti veel seanssidel, mis on tihti väljamüüdud. Kinolevisse jõudvate lühifilmikassettide seanssidel näeb enamasti üksikuid inimesi, seega PÖFF on vaat et ainus aeg, kui saab kätte täieliku kodumaiste lühifilmide ühisvaatamise kogemuse. Jätke mõni täispikk rahvusvaheline seanss vahele ja võtke Eesti lühivormid ette, päriselt ka!

Üks aasta tugevamaid kodumaiseid filme – jah, ka täispikkade filmide konkurentsis – on kahtlemata Madli Lääne "Ääremängijad", mis on saanud juba ka rahvusvaheliselt heakskiidu ning seda igati põhjendatult. Vaid napilt 18 minutit kestev kammerfilm on nii täpselt läbi lavastatud, noorte näitlejatete kehastatavad tegelaskujud sedavõrd mahlakad ning lugu täpselt doseeritud, et saadav elamus ongi igati vastav mõne täispika looga.

Pean silmas, et Lääne ei ole sihtinud lühivormi tõttu madalamale, vaid pigem võtnud endale eesmärgi, mille saavutamiseks enamik lavastajad vajaksid 90 minutit või rohkematki. Siit on aga kooritud välja kogu ballast ja alles jäetud vaid hädavajalik, kuid ka sellele jääb üürikese kestuse jooksul kuidagi aega ja ruumi: kaks poissi ja üks tüdruk kohtuvad suvepäeval rannas ja nende vahel rullub lahti pingpongitav vestlus, kui tahate, võib seda nimetada flirdiks, aga sama hästi võib seda vaadata ka vaimse vägivallana.

"Ääremängijad" ei käsi aga vaatajal otsustada, kumb vastus on õige, samuti ei ütle Madli Lääne, kes on pahad ja kes on head. Sündmused juhtuvad kiirelt, otsekui muuseas, aga selle käigus joonistab Lääne samavõrd märkamatult lahti niivõrd laia inimsuhete paleti, mille kallal saame veel päevi pärast vaatamist kuklas ragistada. Lääne teab, kuidas võtta lühifilmist maksimum välja ning hea on teada, et ta kavatseb ka edaspidi just lühematele vormidele keskenduda. Tippteos ja kohustuslik vaatamine.

"Ääremängijad" linastub PÖFF Shorts lühifilmi võistlusprogrammi kassetis 15. novembril kell 19.30 kinos Artis.