"Torn"
Režissöör: Kullar Viimne

Režissöör Kullar Viimne näitas juba mullu oma dokfilmiga "Põrgu katlakütja", et tema juba varasemast teada tugev visuaalne mõtlemine on jõudnud täiesti uuele tasemele. Mullu segas ta omavahel kokku "Põrgupõhja uue vanapagan" parimas mõttes teise Eesti trikster-vaimuga ning samasuguse energiaga lendab ta peale ka Võrus elavale Kaljule. Erinevus on vaid selles, et kui Seaküla Simsoni puhul oli pea igal vaatajal mingigi eelteadmine ning isegi -häälestus, siis kogu filmi jooksul müstiliseks jääva Kalju puhul puudub taustsüsteem täielikult.

Iga teise filmi puhul ütleksin ma seda etteheitena, aga "Torn" toimib just tänu teadmatusele. Viimne suudab oma maailma luua juba esimese mõnekümne minutiga, kui puudub täielikult sõnaline osa ning režissöör vaatleb lihtsalt Kalju tegemisi. Sellest, mida ta täpselt teeb, ei saanud ilmselt Kullar Viimne kuni lõpuni välja aru, aga selle müstika on ta igatahes sajaprotsendiliselt ära tabanud: kuppemaastik, kus mingite ise meisterdatud vintside abil Kalju oma palke veab, mõjub filmis kui esimene kokkupuude kolmandale planeedile koloniseeritud inimestega, kelle igapäev põhineb meie jaoks täiesti mõistmatutel rituaalidel.

Paljuski näitab Kullar Viimne oma "Torniga" kätte, kuhu suunas võiksid liikuda ka meie kodumaised portreedokumentaalid, mis sarnanevad liiga tihti telesaadetele. Sest pärast vaatamist tagasi mõeldes võime endalt küsida: mida me siis Kalju kohta teada saime? Noh, ta elab üksinda, talle meeldib püstitada mingil salapäraselt põhjusel vaatetorne ning ta otsib armastust. Aga kes ta on? Kellel neid torne vaja on? Polegi aga vaja end nende ja veel paljude teiste küsimustega vaevata, sest Kalju on lihtsalt sümbol, kelle kaudu avaneb meie filosoofilisem vaade unistustest ja lootustest, rõõmust ja kurbusest.

Suured teemad, võib ju isegi öelda, et miljon korda lahti räägitud, aga mingit emotsionaalset sügavust, milleni enamasti ei jõuta, suutis Viimne puudutada küll. Kindlasti üks tänavuse dokiaasta tippe.

"Torn" linastub 14. novembril kell 18.30 Tartu Elektriteatris ja 17. novembril kell 18.00 kinos Sõprus.

"Konklaav"
Režissöör: Edward Berger

Ma ei tea, mis teema inimestel paavstidega on, aga viimasel ajal on filmi- ja sarjatööstus sellest vaimustusest haisu ninna saanud ja antakse täie hooga hagu. Jude Law mängis sarjast "The Young Pope" ja Russel Crowe kehastas just hiljuti paavsti eksortsisti, näiteid on muidugi veel, aga need tulid esimesena pähe. Seega sinna ritta sobib režissöör Edward Bergeri "Konklaav" ideaalselt ja sestap pole ka üllatav, miks sellest filmipressis ka üsna aktiivselt sumisetud on ning ka juba auhindu ette jagama hakatakse. Ka PÖFF-il läks film täissaalile, seega huvi on siingi olemas.

Kuigi mul isiklikult mingit erihuvi paavsti vastu ei ole (kuid ma pole ka mingi paavsti-skepktik!), siis "Konklaav" on tõesti nii nutikalt kirjutatud ja hästi välja arendatud projekt, et sellele on raske vastu panna. Eelmine paavst sureb ootamatult ning tuleb korraldada konklaav ehk siis kardinalide koosolek, kus valitakse nende hulgast ka välja uus paavst. Ühelt poolt räägib film põnevalt lahti kogu selle rituaalide rägastiku, mis konklaaviga seonduv, teisalt saab konklaavi juhist, Ralph Fiennesi kehastatud kardinal Lawrence'ist väikestviisi detektiiv, kui ta hakkab kõigi tähtsate kirikumeeste minevikest deemoneid ja luukeresid välja kiskuma.

Aga ärge kartke, siin ei teki selliseid küsimusi, mis paljudel Jaak Kilmi "Varju" ja detektiiviks muutunud Juhan Liivi puhul kerkisid. "Konklaav" ei muutu krimiromaaniks, vaid Fiennesi juhtimisel murtakse tabusid ning vaadeldakse katoliku kirikut keset moraalseid ning ka poliitilise kriise. Kui üldse, siis sarnanebki "Konklaav" mõnele poliit-trillerile, kus näeme, milliste salakavalate võtete abil võimuhoobasid liigutatakse. Edward Berger on seejuures ka tooni mõttes väga kümnesse pannud: see ei ole mingi kuiv kirjeldus, vaid "Konklaav" varieerub seisab pidevalt ka ühe jalaga komöödias ning just see mahlakas eneseiroonia paneb filmi lõplikult tööle. Eriti joonib selle alla lõpupuänt, mille peale naerdi minu seansil üllatavalt vähe... Muud ei ütle, jäägu see üllatuseks.

Erinevas kombinatsioonis-variatsioonis võib siit kõrvalosa Oscarite nominatsioone tulla küll, samamoodi Ralph Fiennesile peaosa eest. Igatahes väga hästi lahendatud lugu, millel on ka sügavam ühiskondlik-ajakajaline väärtus kui lihtsalt kiriku tagatubade paljastamine.

"1978"
Režissöörid: Luciano Onetti ja Nicolás Onetti

Mulle tundub, et kuigi Argentiina režissööride Luciano Onetti ja Nicolás Onetti värske ajalooline triller kestab vaid napilt üle tunni, on siia peidetud tegelikult kaks erinevat filmi. Kas need erinevad poolused oma vahel lõpuks kokku sobivad, on ilmselt iga vaataja isikliku maitse küsimus, minu jaoks jäi see liim nende kahe vahel nõrgaks. Täpsemalt siis algab "1978" ühe väga konkreetse ajaloolise seiga tutvustamisega: Argentiina mängis 1978. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluse finaalis ja võitis selle. Huvitav perspektiiv, kuidas üks suur jalgpallirahvas on kõik koondunud telekate ette, juubeldab ja elab kaasa, kuigi riik kannatas tegelikult Videla diktatuuri all.

Vaatajale näidataksegi kogu seda jalgpallimängu vaid sähvatustena, kuidas keegi seda tele-ekraanilt jälgib, reaalne lugu toimub aga pimedates ülekuulamiskambrites, kus siis üritatakse vahendeid valimata inimestelt kasulikku infot välja pigistada. Välja joonistuvad karikatuursed jätised ning sellest joonistuks kokku täiesti huvitav ajastuportree, eriti hästi sobib see kõrvuti Walter Sallesi tänavuse hittfilmiga "Olen veel siin", mis avab Brasiilia diktatuuri reaalsust 1970. aastatel. Aga siis keerab "1978" täiesti ootamatus suunas...

Kinni nabitud ja piinatud inimesed reedavad lõpuks üht-teist, kuid Videla käsilased avavad sellega sõna otseses ukse põrgu eeskotta. Ehk siis filmi viimane kolmandik muutub abstraktseks luupainajaks, kus ebardlikud deemonid jooksevad mööda koridore ringi, tapavad valimatult inimesi ja vaatajana jookseb keset seda segadust juhe lootusetult kokku: okei, ma võin mõista, et kõik eelnev oli lihtsalt õudusfilmi pikk sissejuhatus, kuid filmi finaal on paraku selleks liiga hektiline hullus, et saaks filmi terviklikuks pidada. Seal on kõhedaid hetki, kahtlemata, kuid nendest üksikutest momentidest jääb väheks.

Olen enam kui kindel, et kahe eraldiseisva filmina saaks siit täiesti tugevad asjad, kokku õmmelduna on see lihtsalt üks huvitav žanrieksperiment. Paraku on aga sõja- ja ajastufilmidesse õuduselementide lisamine juba üsna kulunud, seega suuremat üllatust ei paku seegi.

"1978" linastub 14. novembril kell 22.00 Coca-Cola Plazas, 16. novembril kell 20.45 Apollo Kino Taskus ja 23. novembril kell 21.30 Coca-Cola Plazas.