Arvustus. Muretu noorus läbi "Pikkade paberite"

Sellist aastat naljalt ei mäleta, kus juba jaanuaris võib alustada aasta parimate filmide nimistut ja just sealt tipust. Meel Paliale "Pikad paberid" on film, millesarnast Eesti filmist varem raske leida, sest sedavõrd ehedalt ja ka ambitsioonitult pole seni ühte põlvkonda suudetud portreteerida.
Katseid ajastu vaimu tabada on ju olnud, näiteks Veiko Õunpuu "Free Range" (2013), Heleri Saariku "Kõik muusikud on kaabakad" (2012), Hannes ja Renita Lintropi "Ma olen väsinud vihkamast" (1995), Leida Laiuse "Naerata ometi" (1985) või Andres Söödi dokumentaal "511 paremat pilti Marsilt" (1968).
Söödi dokumentaal pääseb Paliale "lavastatud" reaalsusele kõige lähemale, või siis vastupidi, sest neile mõlemale on omane teatud tingimusteta voolamine, liikumine läbi seisaku, kus kõik võimalused on avatud. Sõna "lavastatud" on jutumärkides kindla tagamõttega, sest Palialel õnnestub lavastada stseenid nii, et nende ehtsuses ei teki mingit kahtlust.
Seega võibki küsida, on nad üldse lavastatud või on "Pikkades paberites" tänu teemale, noortele osatäitjatele ja kogu meeskonnale, keda võib liigitada ühte põlvkonda kuuluvaks, õnnestunud jäädvustada tõsielufilmidele omaselt üht hetke, suhtumist, põlvkondlikku kreedot.
Suured sõnad, aga "Pikad paberid" on oma ambitsioonitusele vaatamata suur film. Suur juba kasvõi selles mõttes, et nädalavahetusel, mil tuli vaadata ka mitmeid Hollywoodi ja muu maailma Oscari kandidaate, tõusis "Pikad paberid" oma mõjult teistest kaugelt üle. Eesti noorte eneseotsingud külmas Tallinnas kõnetasid rohkem, kui näiteks soovahetuse probleemidega mässav narkoparun ("Emilia Pérez" (Jacques Audillard, 2024)) või vene oligarhi võsukese armulugu ("Anora" (Sean Baker, 2024)).
"Pikad paberid" tegelevad päris probleemidega, päris noortega, päris maailmas ja teevad seda keeles, mis oma teemat peegeldab. Võtmeliseks mõisteks olekski selle filmi juures "vool".
"Pikad paberid" sarnaneb mõnes mõttes olukorraga, kui vaatad oja kaldal vee voolamist, elades kaasa ühe oksakese kulgemisele ühest punktist teise. Vool kisub ta lahti, tõmbab kaasa, keerutab, paisates ühest kaldast teise, siis satub ta aga taas tugevama voo keskele ja kandub edasi, kuni kaob silmist.
See ei tähenda veel, et Sebastian (Mihkel Kuusk) oleks ainult oksake, kes laseb end lükata ja tõugata, tal on selgelt omad tahtmised ja mõtted ning "Pikkade paberite" lugu näitabki ta valikuid, mis muutuvad aina teadlikumaiks. Sebastiani karakter areneb läbi sõpruse Siloga (Karl Birnbaum) ja romantilisemat laadi suhte Noraga (Maria Helena Seppik), nii on "Pikad paberid" ka lugu sõprusest ja armastusest.
Läbi Sebastiani tegelaskuju arutab film tõsiseid, eksistentsiaalseid küsimusi nagu kuidas ja millal teha elus olulisi valikuid, kuidas ära tunda millekski õiget aega või mis on üldse õige - lasta asjadel minna ja areneda omasoodu või haarata millestki ja teha midagi. Või mida üldse peaks tegema, mille poole püüdlema. Kõik võimalused on olemas, maailm on avatud, ehkki elame mõnes mõttes muu maailma äärel, parasvöötmelises külmkapis.
Omaette väärtus on siinjuures selles, kuidas on Paliale ja operaator Markus Mikk jäädvustanud Tallinna. Miku kaamera käib peategelasega mööda kõrvaltänavaid ja esindusväljakuid, kangialuseid ja kaubanduskeskuste esiseid, põigates aeg-ajalt sisse klubidesse, pisikestesse äridesse ja hubastesse korteritesse.
Mikk ja Paliale näitavad Tallinna hubases, soojas valguses, mis kumab läbi ka külmast talveilmast ja anonüümsetest neoontuledest. Tallinn pole New York ega Pariis ega Milano, aga ta võib olla Berliin, Varssavi, Helsingi, kasvõi Vancouver, ehk siis tegelikult maailmalinn, millest ei pea tingimata pagema kuhugi Brasiiliasse, kus sind keegi ei oota. See on arenev ja üha uuenev keskkond, kus on küll sitt kliima, aga ägedad inimesed.
Tõsi, filmi tegelased püsivad ühes raamistuses, oma üsna turvalises mullis, kus on tänu vanematele või muudele soodsatele oludele saavutatud teatud majanduslik kindlus. Paliale analüüsib ka seda olukorda, ega tee sellest mullist väljumisest omaette eesmärki, pigem süüvib film peategelase sisekosmosesse, kus toimuvad muutused, mis markeerivad ta sisemist kasvamist, lubades teha üldistusi ka üldisemal, ühiskondlikul tasandil.
Näiteks võime kiruda linnavõime, kui uute trammiteede rajamine või teedevõrgu kaasajastamine liiklemise võimatuks muudab, kuid pärast enam ei mäleta, kui kehvad transpordisõlmed olid enne uuendusi.
"Pikad paberid" on portree heaoluühiskonna muretust põlvkonnast, kes otsib oma teed ja julgeb kahelda oma valikutes, kuid kelles on lootust ja edasiviivat usku headusse. Võib häbi tundmata öelda, et selles maailmas tahakski elada ja Eesti filmi üle on põhjust uhkust tunda, sest mitte põhjuseta ei meenu "Pikki pabereid" vaadates Francois Truffaut, varajane Jim Jarmusch ja Aki Kaurismäki. "Pikad paberid" on Eesti filmi (ja Tallinna) visiitkaart sellest hoolimata, kas seda kellelegi kunagi kusagil esitatakse.
Toimetaja: Annika Remmel