Kinosilm | "Pikkades paberites" pole kunstlikke dramaturgilisi paisutusi või võltssündmusi

Tristan Priimäe iganädalses levifilmide ülevaates on sel korral vaatluse all Meel Paliale "Pikad paberid", Gints Zilbalodise "Vooluga kaasa", Dougal Wilsoni "Paddington džunglis", Edward Bergeri "Konklaav", Leigh Whanneli "Huntmees" ja Mel Gibsoni "Lennurisk".
Pikad paberid
Meel Paliale
Eesti
Tallifornia
Kergendus oli suur, kui ma PÖFFil "Pikkade paberite" esilinastuselt välja tulin: huhh, seisiski koos... Tooni headusesse oli põhjust uskuda: varem nähtud näidisstseen filmist (Schnelli tiik, muusikavideo, peoleminek, pidu, Maze'i esinemine) voolas küll väga mugavalt ja vabalt ühest võttepaigast teise, aga... Kas on ka täispikalt võimalik teha filmi mitte millestki, mis ometigi midagi ütleks? Jah, on.
Mõlemad selle lause pooled on ühtviisi olulised. See film on rangelt võttes tõesti mitte millestki, kui rääkida tegevusplaanist – pole kunstlikke dramaturgilisi paisutusi või võltssündmusi. Pangarööve ega püstoliga vehkimist. Ebavajalikku vägistamist või kaklemist. Mingisugust odavat jama või asja lihtsalt asja pärast. Siin ollakse koos, võrdlemisi sihitult siin, ja siis jälle seal. Tegelaste reaktsioonid on adekvaatsed ja usutavad, nende ekslemine omakorda märk sihitusest nende elus.
See toob meid eeltoodud lause teise poole juurde "... mis ometigi midagi ütleks". Mulle ütleb, ja ma saan kuulu järgi aru, et ütleb ka noorematele, kes siinsete probleemidega kindlasti rohkem samastuvad. Aeg on selline, et kindlat pidet on väljaspool vanematekodu vähevõitu, ja tihtipeale pole seda ka seal. Haridus maksab ja kui sa pole viitsinud algusest peale viiemees olla ning oled ehk motivatsioonikriisi tõttu ka kõrgkooli pooleli jätnud, nagu Mihkel Kuuse Sebastian siin, siis tulebki hakata end kuidagi tööturul maksma panna, aga sellise käega, kus pole ühtki trumpi. Mis mängu sa siis ikka niiväga mängid? Kassiiri, nurgapoes miinimumpalga eest püsti seistes. Mõnikord minnakse sama mõttetut tööd tegema välismaale, aga uudsuse sära kustub ka seal ilmselt üsna kiiresti. On "Pikkadel paberitel" mingeid soovitusi, kuidas olukorrast välja tulla? Ma ei ütleks, ja see polegi point.

Kui filmis mainitakse positiivses valguses ära "seitsmekümnendate filmid", siis USA seitsmekümnendad olid just paljuski sellised – armastuse suve järgne hipiunelma purunemise kinematograafiline pohmell, kus eksistentsiaalses kriisis inimesed ei suutnud oma elule mingit sihti välja mõelda. Lõpuks joosti end tihti sodiks vastu mõnda väikest võitlust, millest sai eneseväärikuse säilitamise püüu teel elu kõige olulisem asi. Siin meile nende tegelaste suuri dramaturgilisi sündmusi ei näidata, isegi, kui need mingil hetkel tulevad. Kõrgetest ja madalatest on väga stiilselt mööda mindud.
Isiklik lemmik-stiilivõte on täpselt filmi keskel (ja sellisena just eelmises stseenis ka välja öeldud) toimuv ajahüpe armastuse algusest kooselu-rutiinini, sest see on lihtsalt vist parim viis, seda lugu edasi rääkida. Ja samuti minu meelest väga seitsmekümnendate võte. Ja väga tugev üldistav jõud on ka näiteks sellel, kuidas kaamera telekavaatamise ajal vaikselt õue, akna taha välja suumib.
Mis ma oskan öelda. Tasub uskuda filmikriitiku sõnu plakatil.
4,5 / 5
Vooluga kaasa
Straume
Gints Zilbalodis
Läti
Hea Film
Raske midagi öelda uut pärast kõike, mida on öeldud. Lätlastele uskumatu edu, igati välja teenitud. Animafilm, mida võiks kõhkluseta soovitada igale vanusegrupile. Õpikunäide, kuidas jutustada lugu filmikunsti vahenditeta, visuaaliga, ilma teksti abita.
Tänaseks kaks Oscari nominatsiooni, Baltimaade kõigi aegade suurima rahvusvahelise eduloo lõppvaatus pole enam kaugel ja 2025 võib saada väga eriline aasta meie regioonile. Mida juba oli 2023 "Savvusannaga" ja 2024 selle animafilmi, paari leedu kaasaegse draama ja minu meelest ka meie oma eestimaiste mootorsaagidega.
Pärast esilinastust Cannes's kirjutasin läinud aasta mais nii:
Film on hea, pole midagi öelda. Mingis seletamatus mahajäetud maailmas, kus on globaalse ökokatastroofi aimdust, seikleb üks kassipoeg, kuni algab uputus ja tuleb hakata võitlema sõna otseses mõttes pinnalejäämise nimel. Kassike leiab paadi ja sinna hakkab hädas loomi üht või teistpidi juurde tekkima. Nende Noa laevast saab omamoodi mikrokosmos, kus kõigil loomadel tuleb iseloomude erinevustest ja muudest eripäradest hoolimata kuidagi hakkama saada.

Arvutianimatsiooni pilt võib esmapilgul tunduda veidi piksellik, aga loomade plastika on täiesti fantastiliselt tõetruu. Päris keeruline võib olla kirjutada kokku ilma tekstita täispika filmi käsikiri, aga siin on see väga hästi õnnestunud ja sündmused paigutuvad filmiteljele täpselt ja ökonoomselt, andes vahepeal õhku ka meeleolule. Paremini tehtud kui näiteks viimase EFA auhinna saanud "Roboti unenäod".
Igal loomal, kelle hulgas ka üks kapibaara, mingi kummaline lind, leemur ja vahelduva eduga üks või mõned koerad, on oma iseloom ja omad kiindumused ja veidrused. Neile kõigile on filmis ruumi jäänud. Uputus annab loole päevakohase keskkonnakaitselise fooni ning loo mõte on selge kaasamissõnumiga: kuigi oleme erinevad, teeme koos, siis saame raskustest üle.
Väga kõva saavutus. Elagu Läti.
4 / 5
Paddington džunglis
Paddington in Peru
Dougal Wilson
UK-Jaapan-Prantsusmaa-USA
ACME
Paddington on kindel ja usaldusväärne nagu kella viie tee. Seekord on küll keedus veidi lahjem nagu ikka nende järjeosade puhul, mis lubavad viia tegevuse mõnda uude eksootilisse paika, siin siis Peruusse, eesti keeles Džungel. Iga päev õpid midagi.
Küll aga on eraldi ja lausa jamesbondiliku mastaabiga galerii tekkinud toredatest näitlejatest, kes on nõus kurikaela rollis armsa karu suunas hirmsaid tegusid plaanima, põhiliseks relvaks tõeliselt kirjanduslikud nimed: avaosa Millicent Clyde (Nicola Kidman) ja järje Phoenix Buchanan (Hugh Grant) saavad nüüd lisaks tegelased nimedega Hunter Cabot (Antonio Banderas) ja Püha ema (Olivia Colman), ehk Puss in Boots ja Wonka Mrs. Scrubbit. Kes neist on tõeliselt halb ja keda on võimalik päästa? See selgub juba Peruus.

Karud on nunnud nagu ikka, perekond kohmakalt britilik nagu kohane, sisult film veidi kobavam kui eelmised, aga endiselt armastusväärne. Paddingtoni-sarjas on olnud liikvel ka keskmisest nutikamaid viiteid ja siingi ilmub senjoor Cabot esimest korda ekraanile täpselt nagu Werner Herzogi Fitzcarraldo, mis on sellise vihmametsa-jõe-filmi puhul muidugi üsna loomulik seos. Film ise meenutab aga pigem "Indiana Jonesi" ja "Pink Pantheri" segu, kui asutakse avastama iidseid saladusi ja leitakse need üles, toetudes pigem pimedale õnnele kui oskustele.
3,5 / 5
Konklaav
Conclave
Edward Berger
UK / USA
ACME
Natuke üllatav, kui suureks hitiks on kujunenud "Konklaav", mis mulle paljudest omataolistest väga ei erinenud. Selge, et ta truumalt käsikirja iga liigutuse küljes kinni, mis muudab "Konklaavi" sirgjoonelisemaks ja publikulembesemaks kui näiteks Nanni Moretti pisut sarnasel teemal kulgeva filmi "Habemus papam", mis filmina küll kunstilisem ja meeldejäävam. Või Fernando Meirellesi "Kaks paavsti". Nende kahe kõrval on "Konklaav" pigem kui žanripõnevik, mis on pistetud katoliku kastmesse ja õnnistatud suurepärase peaosatäitja Ralph Fiennesiga, kellele sobib moraalne dilemma selga sama hästi kui kardinalisutaan.

Lugu on selge, tulemus sajaprotsendiliselt algusest peale ettearvatav, mõnevõrra põnevust pakub see, kuidas sinna jõutakse. Ja Isabella Rossellinile oleks ka võinud ikka märksa enam teha anda – ta vääriks seda. Ta on kuulu järgi ekraanil alla kaheksa minuti filmi 120-st, aga näed, Oscari nominatsiooni sai ikka kätte. Talle soovin küll edu, uskumatu, et üldse esimene nominatsioon tal.
3 / 5
Huntmees
Wolf Man
Leigh Whannell
USA
Hea Film
Algusest peale oli tunne, et tuttavate eelhäälestusena seatud ühe-punkti-kurss kipub realiseeruma. Lihtsalt nii toorelt ebaoriginaalne on see lugu metsas kuulu järgi tegutsevast huntolendist, kes olla kunagi inimene olnud. Perekond metsas, ulub tuul vinge-vinge, või siis huntmees ise, kelle eest minnakse pakku kilekasvuhoone katusele (!) ja tehakse muudki jaburat. Aga kogu sellest nonsensist lõikab miski siiski minu jaoks läbi; miski, mis väärib ka tähelepanu.

Leigh Whannell pole ju žanrimaailmas päris uus nimi ("Insidious 3", "Nähtamatu mees") ja ta suudab end autorina siiski ka siin pisut näidata. Meeldis väga hundi ja inimeste rakursside aeglane vahetamine, et me näeme, kuidas näeb ja kuuleb maailma erinevalt üks või teine. Hundi perspektiiv oli ka üsna psühhedeelne. Hundid ise on loomulikumad kui mitmeski teises selgelt rohkem hirmsama libahundi teed läinud filmis (kasvõi hiljutine "Libahundid") ja täitsa usutav, et nad võiksidki nii liikuda ja sellised olla. Ja kogu oma klišeelikkuse juures suudeti lõpupoole ikkagi tabada mingit perekonna ja lähedase kaotamise teemalist hingekeelt, millest jäi pärast filmi isegi emotsioon kõlama.
Sellevõrra on see "Huntmees" küll ilmselgelt halvem "õudukas", aga parem film.
2 / 5
Lennurisk
Flight Risk
Mel Gibson
USA
ACME
Ma usun, et igas inimeses on midagi head ja olen sama nõus uskuma ka filmide kohta. Vahel on hea ilmne, vahel peidab end väga osavalt, mõnikord tuleb lausa kujutlusvõimet appi võtta, et ta end ilmutaks.
"Lennuriskiga" on lihtne. Film on täiesti suvaline, aga mulle on siin üks hea asi, mis muudab selle vaatamisväärseks – Mark Wahlberg. Marky Mark on peaaegu alati mänginud positiivseid tegelasi, töölisklassi lihtsaid kangelasi, olles sealjuures lihtne ja avatud, vahetu.

Siin on kõik täpselt vastupidi: Wahlberg mängib täielikku tõbrast (spoiler, aga no tõesti, ilma seda mainimata pole sest filmist midagi kirjutada) ja mitte ainult, vaid annab vastupidiselt oma tavalisele mängulaadile endast 200 protsenti – pritsib tatti, pööritab silmi, ajab väga haiget teksti ja mõjub oma maniakaalsuses isegi tõesti kohati ka ohtlikuna. Siin võiks võrdväärselt peategelastena kohelda vähemalt kolme põhiosatäitjat, aga Wahlberg võtab siit punkti.
Kui ma lõputiitrites näen lavastajana Mel Gibsoni nime, olen enam kui üllatunud. Tõesti kõrge kukkumine mehelt, kes on ikkagi olnud täiesti maailma tipprežissöör ja teha grandioossust nii nagu napilt ei keegi teine. Viimane film "Hacksaw Ridge" oli tõeline eepika meistriklass, ja nüüd kümmekond aastat hiljem siis selline täielik antikliimaks. Pole talle need aastad oma tekitatud lolluste tõttu kerged olnud, aga mõtlen hirmuga, et kui ta nii tühja kummiga tahab "Kristuse kannatustele" kaks järjefilmi teha, saab see vaatajale olema küll tõeline Kolgata tee.
Samas: kannatused õilistavad, nii et äkki on Mel Gibsoni maja maha põlemisest veel midagi kasu.
2 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kinosilm"